3/2006

Artiklid
Tartumaa erametsaomanikke huvitab metsa mitmekülgne kasutus

Metsaomanik Ando Eelmaa kevadist kasemahla kogumas
Hendrik Relve
2006. aastal tegin keskkonnaministeeriumi tellimusel ja toel Tartumaa erametsaomanike seas küsitluse metsa mitmekülgse kasutuse kohta. Vastajaid oli kokku 250. Mida võib järeldada?

Enamik erametsaomanikke varub seeni, vihtu ja jõulukuuski
Küsitlejat huvitas korilus, luudade, vihtade jms. valmistamine ning karjatamise, metsataimekasvatusega jms. tegelemine. Kui toimiks korralik ja ühtne kokkuostupunktide süsteem, kas siis korjataks loodussaadusi ja valmistataks luudasid-vihtasid? Missugused soodustused innustaksid loomi karjatama jms. ning kas osaletaks ka koolitustel?
Metsamarju ja seeni korjab oma tarbeks vastavalt 49,2 ja 55,2%. Tõenäoliselt on seenekorjajaid rohkem, sest vastanud ütlesid tihti, et eelmine aasta (s.o. 2005) ei olnud hea seeneaasta. Kase- ja vahtramahla kogus 49,2% ja ravimtaimi 38% vastanuist. Jõulukuuse tõid metsast koju üle poole (60%) vastanuist. Küsitletute sekka sattus ka üks mahepõllumees, kes korjas müügiks jõhvikaid (80 kg), seeni (300 kg), pihlakaid (50 kg), varus kasemahla (700 l) ja ravimtaimi.
Kokkuostupunktide süsteem innustaks kõrvalsaadustega tegelema erinevalt: seeni korjaks 20%, marju 17,2%, puumahla koguks 11,2%, ravimtaimi 10%. Ülejäänud jäävad alla 10%.
Loodussaadusi ei korjata, sest tihti ei jätku selleks aega (näiteks ei ole tegevusvaldkond seotud loodusega), hind ei motiveeri, kõrge iga ja vilets tervis segab. Samas vastati ka, et kui oleks pensionär või töötu, võiks tegelda küll.
Luudasid ja vihtasid valmistas vastavalt 27,2 ja 62,4% küsitletuist, kuid müügiks teeks luudi ainult 16,8% ja vihtu 24%. Siin toodi põhjenduseks, et ümbruses ei ole sobivat metsa, samuti ei motiveeri hind ja aega napib.
Päriti ka karjatamise, metsatai-me-, jõulupuude, marja- ja seenekasvatuse kohta. Kõige enam tegeldi eelmisel aastal karjatamisega – 15,6%. Ent kõnekas on tõik, et karjatati vaid ühte, kõige rohkem kolme lehma või lammast. Metsataimekasvatusega tegeles 9,2%. Kõik kasvatasid oma metsa tarbeks (enamjaolt harilikku kuuske ja mändi). Marju (mustikaid, astelpajumarju) kasvatas 6% vastanuist ja seente, s.o. austerserviku kasvatajaid oli 1,2%. Kaks inimest kasvatasid ka jõulupuid, kuid mitte suures mahus.
Soodustused innustaksid kasvatama kõige enam jõulukuuski, järgnes metsataimekasvatus (14,4%) ja marjakasvatus (12,8%). Karjatamisega tegeleks 12% vastanuist (lambad jms., kes erilist hoolt ei vaja). Ühtlasi mainiti, et taimede hinnad võiksid olla soodsamad ning toetused oleksid abiks. Samas peeti väga oluliseks võimalust tooteid müüa. Soodustused võiksid kehtida ka transpordi alal, hea oleks võimalus rentida masinaid ja seadmeid. Nimetati ka maksusoodustusi (tulumaks, maamaks). Karjatamise puhul peeti oluliseks, et loomade ravi oleks odavam. Vastajad, kes teadsid üht-teist toetustest, arvasid, et ei soovi neid taotleda. Põhjenduseks toodi, et raha peab tagasi maksma isegi siis, kui toodang hävib inimesest mitteolenevatel põhjustel (näiteks metsamarja- või -taimekasvatuse puhul põud, metsloomad). Lihtsalt ei julgeta riskida.
Huvi koolituste vastu erines valdkonniti: jõulupuude kasvatusest tahaks rohkem teada 22%, metsataimedest 21% ja marjakasvatusest 16% vastanuist, kuid teave seenekasvatuse ja karjatamise kohta ärataks märksa vähem tähelepanu (vastavalt 9% ja 8%). Mitmel korral vastati aga, et informatsiooni on piisavalt.

Kui jahindusorganisatsioon hüvitaks ulukite tehtud kahjud, oleks jahiga oma maal nõus enamik metsaomanikke
Selles valdkonnas esitati viis küsimust:
1. Kas lubaksite oma kinnistul jahipidamist, kui jahimeeste poolt kompenseeritaks tekkida võivad ulukikahjustused?
2. Kas olete nõus, et jahindusorganisatsioon hüvitab ulukite poolt üle 30% noorendikele tehtud kahju?
3. Kas jahindusorganisatsioon on sõlminud lepingu Teie kinnistul jahipidamiseks?
4. Kas olete nõus jahindusse investeerima? Näited.
5. Mis oleks kasutaja kohustused?

Esimese ja teise küsimuse puhul eristati jahimehed ja need vastanud, kellel pole jahitunnistust. Esimesi oli kokku 15,2%. Oma kinnistul lubas jahti pidada 73% jahimeestest ja 68% jahitunnistuseta vastanuist. 57% jahimeestest ja 73% teistest vastasid jaatavalt küsimusele, kas olete nõus, et jahindusorganisatsioon hüvitaks ulukite tehtud kahju, kui kannatada on saanud üle 30% noorendikest. Kohalik jahindusorganisatsioon on lepingu sõlminud 24 protsendiga vastanuist. Mitmel korral ei peetud vajalikuks mitte lepingut, vaid seda, et jahimehed teataksid ette, millal nad omaniku metsas on. Näiteks rääkis üks küsitletu, et ta läks metsa puid tegema, ent seal paugutasid ka jahimehed.
Jahindusse oli nõus investeerima 28% vastanuist. Kõne alla tuleks ulukite söötmine, neile söödakastide valmistamine, jahikantslite valmistamine, teede ja metsasihtide korrashoid, jahiturismi arendamine, ulukite arvukuse kontrolli all hoidmine ning sellele kaasaaitamine (nt. loendamine, jälgimine). Veel nimetati ulukite kasvatamist.
Metsa kasutajate kohustusteks jäi peamiselt heaperemehelik käitumine, söötmine, ulukite arvukuse kontrolli all hoidmine. Samas nimetati ka järgmisi asjaolusid: tasumine (nii rahas kui ka lihas); teede ja põldude korrashoid; et söödamajade piirkonnas ei toimuks jahti. Üks vastanutest pidas kasutajate kohustuseks takistada salakütte.

Peaaegu pooled erametsaomanikud tegelevad loodushoiuga
Küsiti, kas erametsaomanike maadel on õppemetsi või katsealasid ja kas on tegeldud loodushoiuga. Kas soodustused innustaksid seda tegema? Kas on huvi osaleda koolitustel?
Õppemetsi oli 0,8 protsendil ja katsealasid 1,2 protsendil vastanuist; loodushoiuga tegeles 42,8%. Kahjuks ei olnud võimalik välja selgitada, kui paljudel metsaomanikel on Natura 2000 alasid ja kaitsemetsi.
Soodustused julgustaksid õppemetsade, katsealade ja loodushoiuga tegelema vastavalt 11,6, 11,2 ja 48 protsenti vastanuist. Eelkõige pakuti välja õppemetsade ja katsealade maksusoodustusi (maa- ja tulumaks). Samas vastati ka, et loodushoiust huvitatud inimesed (nt. üliõpilased) võiksid rajada katsealasid, õppemetsi. Oluliseks peeti koostööd n.-ö. targemate inimestega (teadlased, üliõpilased). Veel nimetati õhutusena toetusi, otsest tasustamist ning soodsamat ja kättesaadavamat taimematerjali. Üks vastanuist on nõus ka ilma rahata katsealadega tegelema. Loodushoiusoodustusteks nimetati maamaksusoodustusi, põhiliselt kaitsemetsade puhul, sest kaitsemetsa ja tulundusmetsa ei saa ühtviisi majandada. Innustustena toodi välja ka riigi huvi ning -toetused.
Kui koolitustel käsitletaks õppemetsi, osaleks 17,2%, katsealade problemaatikast huvituks 16,4% ja loodushoiukoolitustel käiks 24,4% küsitletuist. Vastanud, kellel on loodusharidus (EPA, EPMÜ, Luua, Räpina), ei pidanud vajalikuks koolitustel osaleda.
On huvi arendada loodusturismi, kuid teadlikkus on vilets
Paluti vastata, kas erametsaomanike maadel:
1) on pärandkultuuri (PK) objekte;
2) tegeletud loodusturismi ja puhkealadega;
3) missugused soodustused innustaks kaitsma pärandkultuuri objekte;
4) missugused soodustused innustaks tegelema loodusturismi ja puhkealadega;
5) kas osaletaks PK, loodusturismi ja puhkealade majandamise koolitustel.

Pärandkultuuriobjekte leidus 13,6% vastanute maadel, enim on piirikivisid ja kiviaedu. Kuid paraku on inimeste teadlikkus PK-objektidest vähene, seetõttu on neid objekte arvatavasti rohkem. Loodusturismi ja puhkealadega tegeles vastavalt 6,4 ja 4% küsitletuist. 18% tundis selle vastu huvi. Sooviti kas täielikku (100%) maamaksuvabastust või väiksemat maksukoormust. Taas rõhutati toetuste vajalikkust ning PK-objektide kaitse puhul riigi huvi.
Puhkealade ja loodusturismi puhul peeti oluliseks, et saaks soodsamalt ehitusmaterjali osta, ning odavamat tööjõudu. Ühe ideena pakuti välja luua looduskeskused, ühtsem süsteem. Arvati, et riik ja rahastajad võiksid aidata katta lisakulusid (nt. reklaami tarbeks), häiris bürokraatia (toetuste taotlemisel, aruandluse puhul). Koolitustest võtaks osa 23% vastanuist. Sellest võib järeldada, et huvi on, kuid teadlikkus on kehv.

Metsaühistutega soovib ühineda ligi veerand ja koolituse eest on nõus maksma ligi pooled erametsaomanikest
Lõpuks olid vaatluse all elukoht (maal või linnas), haridus, tegevusvaldkond, erametsaomanike ühistusse kuuluvus jms.
53,1% külas elavatest inimestest elab oma metsaala lähedal. Enamikul küsitletutest on keskeri- või kutseharidus (34,8%), järgnesid kõrgharidusega inimesed (30%). Keskharidus on 14,8%, alg- või põhiharidus 14,4% ja lõpetamata kõrgharidus 4,4%. Põllu- või metsamajandustöötajaid on 14,8%, ettevõtjaid (FIE vms.), juhttöötajaid või alluvaid ja pensionäre on 24,8%, töölisi 15,6% ja töötuid 2,8%. Üllataval kombel ei tundnud töötud eriti huvi loodussaaduste korjamise ja luudade-vihtade müügiks valmistamise vastu.
6,4% vastanuist on erametsaomanike ühistute liikmed. Ühistutega soovib ühineda 24,8%. 11,6% on kõhkleval seisukohal (“võib-olla”) ja 16,4% ei osanud vastata, kuna ühistute kohta olevat vähe teavet.
Vastanutest 24% on teadlikud, et toetusi saab taotleda eri struktuurifondidelt, mõnda võimalust (peamiselt PRIA) oskas nimetada 35%, täiesti asjatundmatuid oli 39%. Kuid 53,8% avaldas valmisolekut taotleda toetusi. Koolituste ja info eest on nõus tasuma 50,4%, vastu on 34%. Vähim summa, mis välja pakuti, on 100 krooni, suurim 5000 krooni.
Kui kõne all on metsa parem ja mitmekülgsem kasutus, siis loodab 38% vastanuist kohalikule omavalitsusele. Valla rolli ei tähtsustanud vaid 8,8%. Kõige olulisemaks peeti teabevahetust (25%) – koolituste, toetuste, kokkuostu, istikute jne. kohta. Järgmisena mainiti ära infrastruktuuri parandamine (17,6%; nt. teed, Interneti-ühenduse loomine). Vald võiks ühtlasi olla nõuandja rollis.
Veel taheti, et kohalik omavalitsus muudaks piirkonda atraktiivsemaks. Siis saaks hõlpsamini arendada puhkemajandust ja loodusturismi. Rõhutati ka kaitset, tõhusamat järelevalvet, prügikoristust ja koostööd erametsaomanikega kogu vallas. Mainiti, et arengukavad võiksid olla täpsemad ja eri suunitlusega ning vallal võiks olla masinaid ja seadmeid, mida saaks rentida.
Mis järeldusi saab küsitlusest kokkuvõttes teha? Eeskätt õhutaksid metsa mitmekülgsemalt kasutama maksusoodustused ja toetused. Suurimat huvi selle vastu tunnevad inimesed, kes on loodusega mingil viisil seotud: hariduse, töökoha või elukoha tõttu. Kindlasti tuleks parandada inimeste loodusteadlikkust, suurendada valla osatähtsust informatsiooni jagamisel, parandada infrastruktuuri, korraldada prügikoristust ja toetada kõigiti loodusturismi ning puhkemajanduse arengut.



Leno Sepp, EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi magistrant

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: