Eesti Looduse fotovõistlus
4/2002



Artiklid
Metsade looduslikkuse taastamine AITAB KAITSTA METSAKOOSLUSI

Küllap tunduvad sellised võtted nagu lagupuidu tekitamine, põlendike rajamine ning kuivenduskraavide sulgemine paljudele metsameestele esialgu arusaamatud. Metsade looduslikkust kavatsetakse Eestis taastada vaid väikesel pindalal; sobivaid võtteid kaalutakse enne põhjalikult. Praegu on igaühel võimalik seda juhendit Internetis lugeda ja kommenteerida – lõplikus sõnastuses võetakse neid märkusi arvesse.

Esimesed sammud tehti soomlaste eeskujul
Metsade looduse taastamine aktiivse looduskaitse võttena sai alguse möödunud sajandi viimastel kümnenditel. Selles vallas on teadaolevalt kõige süstemaatilisemaid uurimusi ning katseid tehtud Soomes, kus üle kümne aasta on taastatud inimese muudetud biotoope ja ökosüsteeme. 1999. aastal kinnitas Soome keskkonnaministeerium esimese metsade taastamise kava Nuuksio rahvuspargi jaoks. 2000. aasta lõpuks oli metsaamet taastanud metsi umbes 500 hektarit. 2001. aasta lõpus valmis Soomes sellealane praktiline juhend (Metsien ennallistamisopas), mis käsitleb nii taastamisvajaduse hindamist, eri võtteid kui ka hilisemat mõjude seiret. Looduse taastamises nähakse Lõuna-Soome metsade kaitseseisundi parandamise keskset ning kiiresti laienevat võtet. Soome metsaamet tegeleb sellega praegu pidevalt. Paljude projektide jaoks on raha saadud Euroopa Liidu LIFE-Nature programmi fondist. Ehkki ka Ameerika Ühendriikides ja Kanadas on kaitsealadel proovitud taastada põlengudünaamikat, ei ole sellest veel kujunenud süstemaatilist metoodikat.
Looduslikkust on vaja taastada, sest metsamajandus ei taga kõigi kaitseala metsade looduslikku seisundit. Metsamajandus on muutnud metsa struktuuri nii fundamentaalselt, et looduslikkuse taastumine on väga pikaajaline protsess, mis kestab sadu aastaid. Taastamisvõtetega saab kaitsealadel ja nende lähipiirkondades taastada majandusmetsades haruldaseks muutunud struktuurielemente. Peamine eesmärk on mitmekesistada puistu struktuuri, suurendada lagupuidu hulka, luua varem majanduskasutuses olnud metsade põletamisega loodusmetsa suktsessioonietappe ja taastada puisrabade veerezhiimi.
Eestis hakati metsade looduslikkuse taastamisest aktiivse looduskaitse võttena kõnelema 2000. aastal seoses Eesti Kaitsealade Liidu, Metsähallitus Consulting OY ja Soome Keskkonnakeskuse kaheaastase koolitus- ja arendusprojektiga “Looduse taastamine Eesti kaitsealadel”. Projekti käigus tutvustati looduse taastamise ökoloogilisi aluseid ja nende praktilist kasutamist looduskaitses, arendati Eesti kaitsealade taastamisvajaduse hindamiseks sobivaid võtteid ja algatati laiem mõttevahetus looduse taastamise üle Eesti looduskaitses. Tuliste arutelude teemana jõudis avalikkuse ette metsade sihipärane põletamine Lahemaa rahvuspargis. Tollal tehti projekti raames ära küll enamik ettevalmistustöid looduskaitse eesmärkidel põlengu korraldamiseks, kuid tikud jäeti üldsuse survel siiski taskusse. Ei aidanud toona ka Soome ekspertide kinnitused, et samasugused sihipäraseid põlenguid on Soomes looduskaitses kasutatud alates 1980. aastate lõpust ning nüüd põletatakse maa eri paikades aastas kümmekond objekti.
Sama projekti raames tehti Karula rahvuspargis siiski üheilmeliste neljakümneaastaste istutatud või külvatud männikute eriotstarbelist harvendusraiet, et muuta puistute struktuuri mitmekesisemaks, s.o. suurendada lehtpuude ja lagupuidu osakaalu ning puistu rindelisust. Koostöös RMK Antsla metskonnaga raiuti proovialale eri suurusega häile, mille abil uuritakse loodusliku metsauuenduse ja taimestiku arengut eri olukordades. Raie tulemusena peaks puistu struktuur rohkem sarnanema niisama vana looduslikult tekkinud puistuga, kus puude ebaühtlase paigutuse tõttu on puistus häile, kohati hakkavad puud kasvama hiljem ja tuleb ette looduslikku rühmiti väljalangemist. Osaliselt katsetati ka häilude ülepõletamist.

Metsade looduslikkust taastatakse lagupuitu tekitades, häilusid ja põlendikke rajades
Järgmine samm metsade looduslikkuse taastamise vallas Eestis tehti 2002. aastal: SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel hakati koostama metsade looduslikkuse taastamise juhendit. Nii looduskaitse, metsanduse kui ka liigispetsialistide koostööna valmis selle esialgne variant, kus kirjeldatakse metsade looduslikkuse taastamise bioloogilist tausta, peamisi taastamisvõtteid ja nende sobivust eri metsatüüpidesse, taastustegevuse kavandamist ja taastatavate alade seiret. Aastail 2003–2005 on Eesti eri piirkondadesse kavandatud kaitsealade endistes majandusmetsades plaanis teha taastustöid kokku 352 hektaril. Juhendit saab lugeda ja kommenteerida Metsahoiu Sihtasutuse koduleheküljel www.metsahoiu.ee. Kuid metsade looduslikkuse taastamise juhend pole kaugeltki valmis. Järgnevatel aastatel kavatsetakse seda praktikas proovida ning täiustada. Lõpptulemusena loodetakse saada hästi rakendatav juhend kaitsealade metsade kaitsekorra kavandamiseks, millest oleks abi nii kaitsealade valitsejatele kui ka metsade majandajatele.
Lagupuidu tekitamine.
Loodusmetsades peaks lagupuitu olema 100 m3/ha või rohkem.
Kaitsealadel soovitatakse lagupuidu koguseks vähemalt 20–30 m3/ha (s.o. 10–15% puistu tagavarast), mida tuleks kas hiliskevadel või sügisel tekitada 3–5 m3 suuruste kogumikena eri mikroklimaatilistesse tingimustesse. Kõige paremaid tulemusi annab see võte põlismetsade või vanade loodusmetsade naabruses, kus lagupuiduga seotud liikide leviku tõenäosus on suurim. Üheliigilistes kultuurpuistutes ei tohiks lagupuitu korraga tekitada üle 10 m3/ha, et vältida metsakahjurite hulgipaljunemist. Järgmine taastamisvõte tuleks teha 5–10 aasta möödudes. Lagupuitu saab tekitada järgmistel viisidel: puude raiumine, tüügaste tekitamine, puude vööstamine (seda tehakse mootorsaega paari sentimeetri laiuste ribadena rinna kõrgusel), puude juurekaela sälkamine, tormiheite imiteerimine (puid lükatakse ümber või lõhatakse), seentega nakatamine.
Häilude tekitamine.
See on peamisi puistu struktuuri mitmekesistamise võtteid. Häilud peavad olema piisavalt suured, et maapind oleks päikesele avatud 4–5 tundi päevas. Häilu läbimõõt peab olema vähemalt 1,5–2-kordne puistu esimese rinde kõrgus. Alla 20 meetri kõrgustes puistutes võib teha kuni neli häilu hektaril, kõrgemates metsades on sobiv üks häil hektari kohta. Häilud peavad olema kaugemal puistu servast ja vähemalt 20 meetri kaugusel teineteisest. Soovitatavalt peaksid häilud olema orienteeritud lõunasse või olema suuremad päikese eest varjatud põhjaküljel. Häiludesse tuleks kindlasti kasvama jätta ka mõned puud, kindlasti on vaja säilitada kõik haavad, pajud, pihlakad ja laialehised puud ning surnud seisvad puud, tüükad ja vanemad lamapuud. Loodusliku uuenduse soodustamiseks võib häile ka üle põletada või nende pinnast mineraliseerida.
Põlendike rajamine.
See võte on küllalt kallis ja erakordne. Sobib vaid teatud metsatüüpides. Puud peavad olema vähemalt kuue meetri kõrgusel maapinnast nii põletataval alal kui ka naaberpuistutes. Põlenguala tuleb ümbritseda mineraliseeritud ribaga ning niisutada enne põletamist. Sobivaim aeg põletamiseks on hiliskevad või suve teine pool.

Looduslikust saab taastada ka veerezhiimi muutes, metsade killustatust vähendades, väärtuslikke liike siirdades
Loodusliku veerezhiimi taastamine. See võte on sageli küllalt kallis ning mõjutab laialdasi alasid. Igal juhul tuleb vältida ulatuslikke üleujutusi ja tegevusi, mis põhjustavad metsa hävimist suurel alal. Kõige lihtsam on taastada looduslikku veerezhiimi uutel kuivendusobjektidel, mis pole veel avaldanud mõju metsakoosluste arengule. Seal tuleks kuivenduskraavid sulgeda kraavist kaevatud materjaliga. Vanad ja osaliselt mitte toimivad kuivendusobjektid tuleks jätta looduslikule arengule. Hästi toimivaid kuivendusobjekte taastades peab tegutsema ettevaatlikult ja võrdlemisi pika aja jooksul. Soovitatav on kõigepealt tõkestada osaliselt veevool. Tõkete vahekaugus peaks olema vähemalt 30–50 m. Uusi tõkkeid võiks rajada alles 10–15 aasta pärast. Veevoolu tõkestamisega peaks alustama kuivenduskraavidel ning alles seejärel kogujakraavidel. Endised ojad tuleks taastada võimalikult looduslikult, pannes õgvendatud veekogudesse näiteks kive või mättaid.
Metsade killustatuse vähendamine.
Selleks metsastatakse teid, radasid ja kvartalisihte ning likvideeritakse kraavitrasse. Lihtsaim viis on peatada igasugused hooldustööd. Tihenenud pinnasega teedel ja radadel on loodusliku uuenduse tekkele abiks pinnase mineraliseerimine või läbikündmine. Kruusakattega pinnase võib teelt ka teekraavidesse lükata. Mõnede teede puhul piisab, kui need liikluseks sulgeda kas kivide või tõkkepuudega.
Väärtuslike liikide siirdamine.
Liike tuleks ümber asustada vaid hädaolukorras. See eeldab teaduslikele töödele tuginevate võtete väljatöötamist koos liigispetsialistidega. Ühe hädaabinõuna võiks kaaluda näiteks mujalt sobival määral kõdunenud lagupuidu juurdetoomist, kuid see on keeruline ja kallis, samuti pole kindel, et siis paranevad liigi elutingimused. Lihtsaim viis meelitamaks ligi näiteks lagupuidu liike on lisada surnud või surevat puitmaterjali. Otsene liikide siirdamine on väga erakordne ning tegelikult pole selleks ka piisavalt teadmisi. Vaid juhul, kui liiki või selle elupaiga püsimist ähvardab mingi selge oht, mida ei saa vältida, võiks kaaluda mõtet asustada liik ümber lähimasse sobivasse elupaika. Ümberasustamine eeldab põhjalikke elupaiga, selle iseärasuste ja võimalike ohtude uuringuid, samuti täpseid andmeid liigi paljunemise ja leviku ökoloogia kohta. Peaeesmärgina tuleb pürgida selle poole, et kohalikud populatsioonid tuleksid oma piirkonnas ise toime ning suudaksid oma levikuala laiendada.

Kõigepealt põhjalik ettevalmistus ja välitööd
Praegu pole metsade looduslikkuse taastamine kaitsealadel seadustega reguleeritud, kuid kindlasti tuleks kinni pidada järgmistest põhimõtetest.
1. Looduslikkust tohib taastada ainult kava alusel.
2. Taastamise kava peab vastama Eesti seadustele, kaitseala kaitse-eeskirjadele, tuginema taastamise juhendil ja moodustama osa kaitseala kaitsekorralduskavast.
3. Kui taastamiskava koostatakse hiljem kui kaitseala kaitsekorralduskava, siis kinnitab taastamiskava kaitseala valitseja ja keskkonnateenistus ning see avalikustatakse samamoodi nagu kaitsekorralduskava.
4. Väljaspool kaitsealasid asuvate metsade taastamiskava koostamise võib algatada ka metsaomanik või tema volitatud esindaja, kuid kava tuleb avalikustada samamoodi kui kaitsealade kaitsekorralduskavad ning kooskõlastada ja kinnitada maakonna keskkonnateenistuses.
Ettevalmistustööde etapil tuleks kogu senine informatsioon (aerofotod, aluskaardid, metsakorraldusandmed, kaitseala piirid ja tsoneering, teave kaitsealuste objektide kohta, eelnenud majandusvõtted jne.) kaitseala kohta koondada ühtsesse geoinfosüsteemi. Selle põhjal tuleks kavandada lisavälitööd ja konsulteerida huvirühmadega.
Järgneval välitööde etapil tuleks kõigepealt hinnata puistu loodusväärtus. See määratakse puistu struktuuri, vanuse, liigilise koosseisu, suktsessioonietapi, lagupuidu hulga ning kvaliteedi jne. alusel. Seejärel antakse hinnang sellele, kui vajalik on puistu taastamine.
Enamasti ei ole vaja taastada põlismetsi ja loodusmetsi, kuid üksikutel juhtudel võib arutada veerezhiimi taastamise vajalikkust.

Lihtsustatult võiks metsa taastamisvajaduse astmed jaguneda järgmiselt.

Taastamisvajadus puudub
Mis tahes vanuses loodusliku tekkega või külvatud, kuid hooldamata metsad ning valmivad, küpsed või üleseisnud metsad, mida on majandustegevusega küll mõjutatud, kuid milles on esindatud kasvukohale omased puu- ja põõsaliigid ning on alanud looduslik lama- ja surnud puidu teke.
Väike taastamisvajadus
Kultiveeritud noored ja keskealised puhtpuistud, kus kultuuri hea kordamineku tõttu leidub vähesel määral kasvukohale omaseid kaaspuuliike ning on alanud puistu isehõrenemise protsess.
Vajavad taastamist
Keskealised kultiveeritud või loodusliku tekkega metsad, kus hooldustööde ning harvendamisega on pöördumatult muudetud kasvukohale omast puistu looduslikku struktuuri ning liikide osakaalu.

Taastamisvõtetel peavad olema selged eesmärgid ja valiku põhimõtted
Üks looduslikkuse taastamise põhiprintsiip peab olema ettevaatlikkus. Tööd on mõtet kavandada vaid seal, kus efekt on suurim. Tegevuse laiemad eesmärgid võivad olla järgmised: 1) luua puhvertsoone väärtuslike objektide ümber; 2) ühendada omavahel suure loodusväärtusega piirkonnad; 3) luua ühtseid looduslikke laamasid; 4) lisada metsadesse lamapuitu ja põlenud materjali; 5) soodustada kasvukohale omaste mitmeliigiliste puistute teket; 6) luua erivanuselisi mitmekesise struktuuriga puistuid; 7) kõrvaldada mittevajalikud teed, kuivendusvõrk ja muud rajatised; 8) taastada häiringukeskkonnad (põlengualad, tuulemurrud) ja loodusliku suktsessiooni eri etapid. Taastamisvõtete valiku põhimõtted: 1) matkida loodust niipalju kui võimalik; 2) taastada nii, et looduslikud alad laienevad; 3) pöörata erilist tähelepanu võtmeliikidele; 4) muuta keskkonda suktsessioonidele ja liikidele sobivamaks; 5) taastada metsade hävinud üleminekud ja struktuur; 6) taastada eraldunud alade ökoloogiline ühtsus; 7) eemaldada võõrliigid; 8) taastada nii vähe kui võimalik kohtades, kus loodus on isetaastuv; 9) kõrvaldada või muuta olukordi, mis aeglustavad taastumisprotsessi; 10) jätta looduse ja aja taastada kõik kohad, kus see toimub piisavalt kiiresti.
Lõpetuseks olgu veel kord rõhutatud, et enamik kaitseala metsi jäetakse kindlasti looduslikule arengule.



Kaili Viilma, Metsahoiu Sihtasutuse juhataja

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet