Viimastel aastatel on raiemahud tugevasti vähenenud. Toormenappuse tõttu on kiiresti suurenenud puidu import. Uus, 2007. aastal jõustuv metsaseadus pärsib senisest veelgi enam metsaomanike tegevust. Kõne all on viimaste aastate metsandusprobleemid.

PUIDUTÖÖSTUS ON EESTI TÖÖTLEVA TÖÖSTUSE KÕIGE KIIREMINI ARENENUD HARU
Kogu Eesti sisemajanduse kogutoodangust annab metsasektor 6,1%, sellest 2,9% on seotud puidu töötlemisega.

2005. aasta majandusülevaate järgi on puidutööstus töötleva tööstuse kõige kiiremini arenenud haru, kuid paraku suureneb üha importtoorme ümbertöötamine. Puidutööstuse toodangu müük on viimase kümne aasta jooksul suurenenud ligi seitse korda. Eestis töötleb puitu ja toodab puittooteid peaaegu tuhat ettevõtet, kus on hõivatud ligi 17 000 inimest. Puidutööstuse käive hõlmab töötleva tööstuse kogukäibest 15,3%, tööviljakus on 12% suurem töötleva tööstuse keskmisest, käive ühe töötaja kohta on 851 000 krooni.
Investeeringud põhivarasse, kasutamaks puitu kohapeal, on olnud viimastel aastatel suhteliselt suured, võrreldes teiste töötleva tööstuse harudega. Selle tõttu on meie konkurentsivõime maailmas üsna hea. Viimane suurem, 2,6 miljardi kroonine investeering tehti Kundas asuvasse puitmassitehasesse Estonian Cell, kus alustati tootmist tänavu kevadel.
Puidu kohapealne töötlemine ja väärindamine on võimaldanud metsaomanikele (sealhulgas riigile) puidu eest rohkem maksta. Tänu tööstuse arengule on riigi kui metsaomaniku tulu kasvava metsa ja sortimentide müügist viimase 10 aasta jooksul suurenenud üle kahe korra: 1995. aastal andis riigimets tulu 450 miljonit krooni, 2005. aastal 1135 miljonit krooni.
Eestis on välja arendatud suure konkurentsivõimega nüüdisaegne mehaaniline puidutöötlus. Saetööstuse arenedes on järjest kasvanud saematerjali järeltöötlus.
Saematerjali tootmise kasvades on üha rohkem valmistatud suurema lisandväärtusega tooteid, see tuleneb peamiselt saetööstuse järeltöötluse (hööveldamine, liimpuidu tootmine, sõrmjätkamine jm.) kiirest arengust. Eestis kasutatakse või järeltöödeldakse 1,5 miljonit tihumeetrit saematerjali, saematerjali näivtarbimus ühe elaniku kohta on 1,14 tihumeetrit, selle näitaja poolest oleme Euroopas esirinnas.
Eesti puidutööstuse areng viimasel kümnendil on võimaldanud hoogsalt arendada ehitustegevust. Meie saetööstus on võimeline töötlema kogu Eestist varutud saepalgi ja kindlustama saematerjaliga suure osa majanduse vajadustest.

PUITKÜTUSE OSATÄHTSUS ON PRIMAARENERGIAGA VARUSTATUSES 11% JA SOOJATOOTMISES 17%
Puit on Eesti ainus taastuv ja loodushoidlik tooraine, mida saab peale tööstuse suurtes mahtudes kasutada ka energeetikas. Seda on arvestatud kütuse ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas aastani 2015: sihiks on seatud suurendada taastuvelektri osakaalu praeguselt 0,1%-lt 5,1%-ni aastaks 2010 ja koostoodetud elektri osakaalu 20%-ni elektri brutotarbimusest. Suuri lootusi pannakse puitkütuseid kasutavatele koostootmisjaamadele. Ka valitsuses heaks kiidetud riigi elektrimajanduse kümne aasta arengukava panustab taastuvenergiaallikate kasutusse, sealhulgas puitkütusesse. Praegu on primaarenergiaga varustatuses puitkütuste osatähtsus stabiliseerunud tasemel 11% ja soojatootmises 17%, see on põhikütus ligi 900 katlas koguvõimsusega 800 MW ning enamikus kodumajapidamistes.
Põhiosa puitkütuse varudest paikneb erametsades. See on tingitud ajaloolisest taustast: valdav osa erametsi on tekkinud Teise maailmasõja järel sööti jäetud põllumaadele. Pioneerpuuliigina on seal endiselt suur osatähtsus hallil lepal, mis on peamine puuliik energiatootmises. Prognooside järgi väheneb järgnevatel aastakümnetel kütteks tarvitatava puitkütuse kogus, kui erametsaomanikud asendavad halli lepa teiste puuliikidega. Ainus seni kasutamata energeetikavaru on raiejäätmed, kuid nende rakendamist takistab soodsa maksusüsteemi puudumine; sedamööda, kuidas väheneb üldine raiemaht, tekib vähem ka raiejäätmeid. Seega puitkütuste osakaal ei suurene oluliselt, kui ei suurene raiemahud ning maksusüsteem ei soodusta väheväärtusliku puidu kasutust.
Eesti metsi optimaalselt kasutades saab rahuldada kogu riigisisese vajaduse puitkütuse järele.

RAIEMAHUD HÕLMAVAD PRAEGU VAEVALT POOLE METSANDUSE ARENGUKAVAS LUBATUST
Metsade tagastamise protsess peatas metsakasutuse tulevastes erametsades 1992. aastast. Erametsade tekkega kaasnes raiemahtude kasv, mis tipnes 2001. aastal. Raiemahud suurenesid, sest hea turusituatsioon soodustas raieid. 2002. aastal heaks kiidetud metsanduse arengukava kohaselt on optimaalne raiemaht 12,6 miljonit tihumeetrit aastas. Maaülikooli teadlaste arvutuste järgi tekib ühe tihumeetri puidu raiumisega 379 krooni lisandväärtust ning 123 krooni maksutulu. Raiudes arengukavas planeeritud koguse, tekiks lisandväärtust 4,7 miljardit krooni ning maksutulu 1,5 miljardit krooni.
Kuna raiemahud on oluliselt vähenenud, on vähenenud ka puiduvarumis - ettevõtjate arv. Eeskätt maapiirkondades on selletõttu kadunud töökohti. Sestap on kahanenud ka valdade maksutulu.
Viimasel kahel aastal on raiemahud tunduvalt vähenenud, hõlmates vaevalt poole metsanduse arengukavas heaks kiidetud optimaalsest raiemahust.
Üle poole Eesti metsavarust on tekkinud looduslikult viimase 80 aasta jooksul: põllumajanduskasutusest välja jäänud maad on metsastunud. Sellised metsad hõlmavad praegu erametsade põhiosa. Kuni 1991. aastani kuulusid need metsad peamiselt kolhoosidele ja sovhoosidele, kus metsi ei majandatud nii aktiivselt kui metsamajandites. Seepärast on erametsade seisund halvem ja vajadus raiete järele suurem.
Hästi iseloomustab järjepidevalt majandatud riigimetsade ning endistele heina- ja karjamaadele looduslikult kujunenud erametsade erinevust kuusikute võrdlus.
Ühtlasi mainigem, et 56,4% erametsas paiknevatest kuusikutest on üle 60 aasta vanad.
Metsateadlane A. Padar on selgitanud, kuidas oleneb puistute kasumiküpsus puude diameetrist. Majandusmetsades tegevust kavandades oleks otstarbekas lähtuda nendest arvutustest.
Erametsa kuusikutest paikneb I ja II boniteediklassis 62,5%, keskmine diameeter on 22,7 protsendil kuuskedest, seega on üle 60% erametsa kuusikutest saavutanud kasumiküpsuse.
Jättes erametsade kuusikud raiumata, väheneb puistute juurdekasv, ühtlasi halvenevad puidu omadused.
2004. aasta metsade inventuuri kohaselt oli 129 000 hektarit selliseid metsi, mille majandamata jätmise tõttu oli põhjustatud ilmset majanduslikku kahju, 83 000 ha neist metsadest paiknes erametsas (riigimetsas 46 000 ha). Raiemahtude vähenedes see tendents süveneb.

KUNA KODUMAISED PUIDUVARUD ON KASUTAMATA, SUURENEB IMPORT
Eesti puidukasutuse peamine indikaator on saetööstus, mis 2005. aastal tootis 1,9 miljonit tihumeetrit saematerjali, kasutades 4 miljonit tihumeetrit palki.
Teine suurem kohapealne puidukasutusvaldkond on energeetika, mille tarbeks läheb 3,5 miljonit tihumeetrit; saetööstuse ning metsavarumise jäätmed ja trassidelt varutud võsa hõlmavad kolmandiku.
Plaadi-, tselluloosi- ja vineeritööstus kokku kasutab praegu hinnanguliselt 0,7 miljonit tihumeetrit puitu, ent kui Kunda tehas on asunud tööle täisvõimsusel, on vajadus 1,1 miljonit tihumeetrit.
Kokku on Eesti puidutarve seega 8,6 miljonit tihumeetrit.
Samas: Eestisse veeti ümarpuitu sisse 1,9 miljonit tihumeetrit ja eksporditi 1,8 miljonit tihumeetrit. Kuna Eesti metsi pole saadud vajalikul määral kasutada, on tunduvalt suurenenud import, eelkõige saepalgi sissevedu.
Eesti metsi on kasutatud ebaefektiivselt. See ei ole kooskõlas säästva majanduse põhimõtetega. Selle asemel et tarvitada kohalikku tooret, mis tugevdaks riigi majandust, imporditakse suurtes kogustes töötlemata puitu Venemaalt. Nõnda jäävad riigil saamata metsa varumisega kaasnevad maksud – selmet luua metsa töödeldes lisandväärtust, lastakse puidul vananedes rikneda.
2005. aastal õnnestus Eesti puidutööstusel siseturult varuda saepalki ligi kaks miljonit tihumeetrit – vaid pool saetööstuse tarbest. Võttes arvesse Eesti metsanduse arengukava aastani 2010, on jätkusuutlik saepalgi varumise maht Eestis ligi kolm miljonit tihumeetrit, seega on importsaepalgi vajadus meil kunstlikult ülepaisutatud.
Puidubilansi tasakaalustamine imporditava toorme abil kätkeb majanduslikke riske, millega kaasneb omaniku ja riigi tulu vähenemine.

PUIDU IMPORDI KASV TOOB KAASA UUSI RISKE
Aastaid on puidusektor olnud Eesti väliskaubandusbilansi suurimaid tasakaalustajaid.
Senine positiivne väliskaubanduse areng on aga aeglustumas, sellest annab märku viimase nelja aasta esimese kvartali väliskaubanduse mahtude võrdlus. Toorme impordi suurenemise tõttu oli 2006. aasta esimeses kvartalis väliskaubandusbilanss puidutoodete puhul 135 miljonit krooni väiksem kui mullu.
Suuresti importtoormele orienteeritud tööstus ei saa arvestada arengut soodustavate investeeringutega.
Toorme importimisel vähenevad oluliselt Eesti-sisesed rahavood. Näitlikult maksab Eesti puidutööstus praegu Venemaale peale kasvava metsa hinna ka palka metsa ülestöötajale ja vedajale. Nii jääb iga imporditud tihumeetriga Eestis ringlusesse tulemata umbkaudu 800 krooni. Järelikult: kui impordimaht on kaks miljonit tihumeetrit, hõlmaks see 1,6 miljardit krooni.
Eesti puidutööstuse arengu seisukohalt on märksa suurenenud risk sõltuda konkureeriva riigi toormest. Naaberriigi majanduspoliitika vähimgi muudatus mängib ülisuurt rolli ühe Eesti olulisima tööstusharu eksistentsi seisukohalt. Tõsisemad tõrked impordis kutsuvad esile suure osa saetööstuse seiskumise.
Tööstusel, mis oleneb 50% ulatuses importtoormest, on raske kavandada investeeringuid saematerjali jätkutöötlusse. Normaalse riskiga impordi tase Eesti saetööstusesse võiks olla 25%.
Importtoorme suur maht mõjutab negatiivselt puittoodete väliskaubandusbilanssi.

TULUDEKLARATSIOONIDE JÄRGI SAID FÜÜSILISED ISIKUD MULLU METSA MÜÜGIST TULU 32 MILJONIT KROONI
Eesti Vabariigi maksusüsteem teenib eelkõige riiki. Erinevalt mitme Lääne- Euroopa riigi maksusüsteemist on inimkäitumise mõjutamine ühiskonnas hinnatud väärtuste kaitse eesmärgil jäänud Eestis senini tagaplaanile.
Nii on Eesti maksusüsteem liigselt jäik ega suuda arvestada metsamajanduse eripära. Praegune süsteem ajendab metsaomanikke metsamaad müüma ja pärsib metsade majandamist. Tulumaksuseaduse järgi on metsamaa müük maksuvaba, ent kasvava metsa ja puidu müük on maksustatud, kusjuures füüsilisest isikust metsaomaniku puhul käsitletakse maksustatava tuluna kogu tehingu käivet.
Riigikogu on heaks kiitnud „Eesti metsanduse arengukava aastani 2010”. Selle punkti 4.2. („Metsa majandamine”) alusel soodustatakse õigeaegseid metsakasvatustöid, muutes tulumaksusüsteemi nõnda, et see soosiks jätkusuutlikku majandamist ning seaduskuulekat käitumist. Seega on seadusandja juba aktsepteerinud vajadust muuta maksusüsteemi, toetamaks säästvat metsandust.
Maksu- ja tolliameti andmetel esitati 2005. aasta kohta 721 füüsilise isiku tuludeklaratsiooni, kus on näidatud kasvava metsa müüki. Deklareeritud üldtulu oli 32 804 234 krooni, metsauuenduskulud mullu 593 846 krooni, eelmiste perioodide uuenduskulud 449 096 krooni. Deklareeritud kasum oli 32 085 792 krooni (pole arvestatud negatiivseid kasumeid: uuenduskulud ületasid tulud). Võttes arvesse ka 2005. aastal lisandunud uuenduskulusid, oli kasum 31 806 334 krooni. (Arvestusest on välja jäetud tehingud füüsilisest isikust ettevõtjate ning juriidiliste isikute vahel.)

MAKSUSÜSTEEM PEAKS ERGUTAMA METSAKASVATUSTÖID
Kasvava metsa müügi tulust laekub riigile tulumaksu alla 7 miljoni krooni.
SMI 2005. aasta andmetel raiuti 2004. aastal füüsiliste isikute maadel 2,6 miljonit tihumeetrit puitu, hinnanguliselt müüvad omanikud kasvava metsana 75%. Seega oleksid metsaomanikud pidanud deklareerima 2 miljoni tihumeetri müüki, mille turuhind on kokku vähemalt 300 miljonit krooni – arvestuslik tulumaks sellelt on aga ligi 70 miljonit krooni.
Riigile laekuva ja arvestusliku tulumaksu kõrvutamine näitab selgelt, et riik ei suuda füüsilistest isikutest metsaomanike metsatulu kontrollida, samas on jäik maksusüsteem peamine metsaomanike passiivsuse põhjus. Metsaomanik tunnetab, et maksustamise alus on ebaõiglane. Paindlikuma maksustamismoodusena on metsaomanikele pakutud välja registreerida end FIE-na. Kuid umbes 60% Eesti metsaomanikest on väikeomanikud, kelle maaüksuste pindala on alla 10 hektari, järelikult ei ole selline lahendus neile vastuvõetav.
Seetõttu on vaja tõsiselt kaaluda maksuseaduste muudatusi, et soodustada õigeaegseid metsakasvatustöid erametsades ja teha metsa majandamine tulusaks ka väikemetsaomanikule.
Peale maksusüsteemi mõjutab metsaomanike käitumist teadmiste puudus, keeruline bürokraatia ning ”loomingulise metsakasvatuse” asendamine plaanimajandusega.
2006. aasta tüüpiline metsaomanik elab oma metsast tavaliselt kaugel, tema heaolu ei ole kuigivõrd seotud metsast saadava tuluga. Kuna metsaga seotud asjaajamine on keerukas ja saadav tulu küsitav, jätab ta oma metsad pigem majandamata. Kujundamaks metsaomaniku käitumishoiakuid, on peale nõustamistegevuse ja finantstoetuste oluline tagada eelkõige majandamise tasuvus.

MIS SAAB EDASI?
Kokku võttes: Eestis puidutööstuse toodang on kvaliteetne ja konkurentsivõimeline ekspordiartikkel ning oluline materjal siseturu vajaduste rahuldamiseks. Puitu tuleb Eestis tulevikuski väärtustada, selleks tuleb maandada toorme saamisega seotud riske. Tööstuse vajadusteks imporditakse tooret Venemaalt. Metsakasvatuse ja metsavarumisega seotud tulud jäävad meil saamata, raha viiakse Eestist välja. Ettevõtluse maht väheneb, ühtaegu tööhõive ja maksud, väheneb eksport ning ka investorite usaldus Eesti vastu. Loobumine oma puiduvarude kasutamisest toob kahju kogu riigi majandusele.
1. jaanuarist 2007 jõustub uus metsaseadus, mis paneb metsasektori veelgi rohkem põdema. Normaalse metsamajanduse peamiseks takistuseks saab nõue kehtestada metsamajanduskavad, mis lülitab ligi 70% erametsadest majandamisest välja. Lisanduv tagatisraha nõue muudab metsade majandamise paljude metsaomanike jaoks mõttetuks tegevuseks.
Viimased kolm aastat on Eesti metsanduse arengule olnud tõsine katsumus. Tegelikult peaks rääkima taandarengust, sest paljud 1997. aasta metsapoliitikas ning 2002. aasta metsanduse arengukavas kavandatud ideed on heidetud kõrvale. Eesti metsatööstuse liit on vabariigi valitsusele korduvalt meelde tuletanud, et juba 2002. aastal pidi arengukava järgi loodama riiklik metsandusnõukogu. Praeguseni pole seda tehtud ning kõik olulised otsused on tehtud ühes ministeeriumis. Kujunenud olukorra lahendamise eeldus on tekkinud probleemide analüüs ja laiapõhjaline arutelu.