Rebase jäljed
	Tiina Paltser

Eesti Metsa suvenumbris sai alguse sari, kus tutvustame RMK tegevust laste metsateadlikkuse edendamisel. Seekordses kirjutises on vaatluse all metsa majandamise ja -kasutuse vahendamine.

METSAS ON AMMUST AEGA KÄIDUD MARJUL-SEENEL JA JAHIL
Eestlane on läbi aegade olnud metsarahvas. Marjul-seenel või niisama metsas jalutamas käinuid on koolilaste ja isegi lasteaialaste seas palju. Ei meenu, et mõni vastaja oleks väitnud, et pole kunagi metsas olnud. Metsi on ju ka pealinna lähedal, näiteks Harkus ja Viimsis, kus paljud käivad jalutamas, jooksmas või talvel suusatamas. Metsas käiakse kas ema-isa, vanavanemate või klassiga ning üldjuhul energiapatareisid laadimas ehk lihtsalt mõnusalt aega veetmas.
RMK loodusõppeprogrammid on iseenesest kõik seotud rekreatiivse tegevusega: retk metsas mööda ettevalmistatud rada või peatus lõkkekohas – see kõik tutvustab metsapuhkuse võimalusi ning kasutamise eetikat. Peale selle on hulk teemasid, mille raames käsitletakse üksikasjalikumalt, mida kõike metsas teha saab või mida mets meile pakub. Mets on osa meie kultuurist ja tihedalt seotud väga paljude elualadega. Iseasi, kas osatakse neid seoseid näha. Eri loodus õppeprogrammid üritavadki ühe või teise nurga alt esile tuua näiteks jahinduse, koriluse või pärandkultuuriga seonduvat.
Programmid “Mets kui apteek”, “Kui puud räägiksid”, “Jälgede salakiri” jne. aitavad ühel või teisel moel tuua lastele lähemale seda osa metsast, mis linnastuvas ühiskonnas võõraks on jäänud. Kui saadakse teada, et seentega värvitakse lõnga, et metsloomade eest tuleb talvel hoolitseda, et männikoort on näljaajal söönud ka inimesed, et pihlapuust kepp hoidis murdjad hundid karjast eemal ning et jänes ei elagi urus, siis ollakse üllatunud. Vahel ehk isegi ei usuta, kuid huvi näikse suurenevat. Loomade tegevusjälgi õppides taibatakse, et polegi vaja looma näha, et teada, kus ja mida ta on söönud, kus maganud või liikunud ning mis meeleolus olnud. Seda kõike saab välja lugeda jälgedest.
RMK puhkealadel on hakatud kindlaks tegema ka pärandkultuuri objekte. Selle töö esimese tulemusena on Nõva puhkeala looduskeskuses Perakülas võimalik läbida eri pikkusega kultuuripärandiretki (loe lähemalt Eesti Mets 2005, nr. 3). See on tänuväärne töö, mis aitab hoida minevikku ning tutvustada kohalikku pärandkultuuri ja rahvapärimust järeltulevatele põlvedele.
Teemade vahendajana on tähtis roll abimaterjalidel: jäljekaardid, töölehed, marjade ja seente määramiskaardid jne. Abiks on ka näitused või väljapanekud. Näiteks saab Pähni looduskeskus oma metsamuuseumis näidata vanu metsatööriistu, et lapsed kujutaksid paremini ette, kuidas vanasti metsatöid tehti. Saaremaal Laugu metsavahimajas avatud näitus “Metsavahi amet läbi kolme sajandi” tutvustab meile samuti osa meie kultuuripärandist. Tekib silmside ja ettekujutus möödanikuga: ilma visuaalse pildita on noorel inimesel seda raske ette kujutada.

METSAS TEHAKSE METSAMAJANDUSTÖID
Nii mõnigi kord on noored üllatunud, et metsas tehakse peale uuendusraie veel palju teisi töid. Paraku on tihti selgunud, et mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute arvates kasvab mets üldiselt looduslikult ning paber tuleb poest ja mööbel tehasest. Üks loodusõppeprogrammide olulisemaid ja RMK kohasemaid teemasid ongi metsade majandamine.
Selleks, et koolis oleks laud ja laual raamat või vihik, on vaja teha palju eeltööd ning tihtipeale tulebki metsade majandamise juttu alustada kaugemalt – puumajast, lauast, vihikust, et jõuda seemnete varumise ning aastakümnete- ja sajanditepikkuse metsahoolduse juurde. Kõige otstarbekam on õppida ise tehes ning veenduda oma silmaga. Paljud programmid annavad õpilastele võimaluse olla noor metsnik ja valmistada näitlikult ette valgustusraiet, valida välja seemnepuid, määrata puude vanust ja kõrgust. Vanemates vanuserühmades jõutakse juba metsa hindamiseni. Ja muidugi osalus istutustöödel ja metsakaitsega seotud kevadistel või sügisestel metsakoristustalgutel, mil hulgi korjatakse kokku prahti.
Mõnes programmis on lastel võimalik kasutada tänapäevaseid mõõteriistu, kuigi näiteks puu kõrgust võib mõõta ka õige lihtsate vahenditega.
Läheb vaja painduvat keha ja kriiti või märkelinti. Valime ja tähistame puu kriidi või märkelindiga, seisame seljaga vastu puud ja paneme silma järgi enesele sirge kursi maha. Siis hakkame selle joone peal puust eemalduma (umbes meetripikkuste sammudega), ise samme lugedes. Aeg-ajalt tuleb nüüd kummarduda ja oma jalgade vahelt läbi kiigata, kas valitud puu latva on juba näha. Kui veel pole, tuleb mõni samm edasi astuda ja uuesti kiigata. Kui puu latv paistma hakkab, on puu kõrgus käes, see võrdub sammude arvuga. Kui ladva ja jalgade hargi vahele jääb juba liiga suur tükk taevast, tuleb samm-paar tagasi võtta. Harjutus polegi nii lihtne, aga samas päris naljakas, sest esialgu pole tagurpidi vaadates valitud puu ülesleidminegi nii väga lihtne (väljavõte Ristna looduskeskuse programmist “Metsamehe aastaring”).
Nii mõndagi asja teevad lapsed meeleldi ise, näiteks meisterdavad vilepilli või puulusikat – mida iganes sel aastaajal ning sel üritusel teha saab. Mis ise tehtud, see hästi tehtud! Hea meelega valmistatakse ka vihtasid ning luudasid, kuid see tegevus nõuab kindlasti varasemat eeltööd. Hasartselt tutvutakse ka töötava langetustraktoriga või jälgitakse metsuri tööd puude langetamisel. Kuid seal seab turvalisus programmi tegijatele ranged piirangud.

EESMÄRK ON KUJUNDADA LASTEL ISIKLIK ARVAMUS METSAST
Milleks on siiski vaja lasta lastel iseseisvalt uurida, kui palju leidub sel aastal kuuskedel käbisid, viia metsloomadele söödasõime toitu või otsida männinoorendikust oksamännaste järgi omaealisi männipuid? Selleks, et tekiks praktiline arusaam, isiklik seisukoht metsade majandamise, metsatööstuse, loodusturismi jm. kohta. Loomulikult ei teki oma arvamus kohe. Kuid osalenud metsas õppetundidel, osatakse ehk täiskasvanuna suhtuda metsandusse mõistvamalt. Kui Eestil on teadlikud ja metsanduses pädevad kodanikud, siis on metsade säästlik majandamine ning nende jätkusuutlikkus paremini tagatud.