Eesti Looduse fotovõistlus
4/2002



Artiklid
Mida teha teeäärsete METSADEGA?

Teeäärsed metsad kuuluvad enamasti tulundusmetsade, harvem kaitsemetsade hulka. Teeseadus ning “Teede projekteerimise normid ja nõuded” võimaldavad üldistes huvides määrata üldplaneeringuga teeäärsel kaitsevööndil kasvav mets kaitsemetsaks. Kas on õigem raiuda teeäärsed metsad kiiresti lagedaks või tuleks järgida head metsameeste tava ja säästlikke metsakasvatuse võtteid ning majandada neid metsi püsimetsana, hoolimata määratud metsakategooriast?

Seaduslik alus teeäärsete metsade kaitseks
Nõukogude perioodi lõpu (“ENSV metsakoodeks” 1979) metsamajandus pidi hoidma kaitsemetsi 100–500 m laiuse vööndina raudteede ning 100–250 m laiuse vööndina üleliidulise ja vabariikliku tähtsusega autoteede ääres. Seal oli lubatud hooldus- ja sanitaarraie ning erandkorras lageraie kuni 50 m laiuse langina, kui eelnimetatud raied ei taganud kaitseomadusi kaotanud puistute uuenemist. Praegune teeseadus (1999) aga lubab poolte kokkuleppel majandada teeäärseid metsi ka tulundusmetsana.
2001. a. aprillikuu Metsalehe artiklis “Lähimineviku metsandus võiks eeskujuks olla” on Uno Kiisholts kirjutanud: ”.. teedeäärsed metsad olid kaitse all ja on nüüd käepärast võtta.” Niisugune mõttelaad – loodusvara tuleks ära kasutada – on üldlevinud. Ent kas me tõepoolest soovime näha teeäärseid lageraielanke endiste kaitsemetsade asemel? Tormid on niigi üksjagu metsaservi räsinud.
Kui ranna- ja kaldakaitseseaduse järgi on veekaitsevööndi metsad kohe kaitsemetsaks määratud ja omavalitsused võivad looduslikust olukorrast lähtudes muuta vööndit veidi kitsamaks või laiemaks, siis teeseadus võimaldab määrata sanitaarkaitsevööndi metsad kaitsemetsaks vaid omavalitsuse algatatuna. Teeseaduse § 37 põhjal võib teeäärse metsa kaitsemetsale vastavad kasutusviisid määrata metsaomanik metsaseaduse alusel. Teeäärne mets määratakse tee omaniku taotlusel või üldistes huvides planeeringuga kaitsemetsaks, kui see on vajalik: vältimaks või vähendamaks tee kahjulikku mõju külgnevale kinnisasjale või keskkonnale; kaitsmaks teed kahjulike loodusmõjude eest või liiklusohutuse huvides. Seaduslikku tuge teeäärsete metsade kaitseks pakub ka teede- ja sideministri 28. septembril 1999. aastal välja antud määrus nr. 55 “Tee projekteerimise normid ja nõuded”. Seal on toodud sanitaarkaitsevööndi ulatus tee servast maantee klassi järgi: kiirteede ja I klassi teedel 300 m, II ja III klassi teedel 200 m, IV ja V klassi teedel 60 m. Enamasti lagedana hoitakse selle määruse põhjal teeäärne tehnoloogiline vöönd. Olenevalt maantee klassist on see 30, 20, 12 või 6 m lai. Seega on meil seaduslik alus hoida teeäärseid metsi.

Teeäärsetes metsades võiks lubada valikraieid ja lageraieid kitsastel lankidel
Teeäärsed metsad täidavad metsaseaduse järgi eelkõige sanitaarkaitse eesmärke. Nad kaitsevad inimesi autode saaste ning ilmastiku kahjuliku mõju eest. Kuid neil on ka keskkonnakaitseülesandeid. Nad kaitsevad maastikku, mulda, vett ning ühtlasi aitavad luua tormikindlaid metsaservi ja tõkestada tulekahjusid.
Teeäärseid metsi vajavad kahtlemata ka puhkajad ja turistid. “Rohelise võrgustiku” projekti järgi on siinsed puistud tähtsad kui rohelised koridorid – loomade rändeteed metsalaamade vahel. Puidu saamine jääb kaitsemetsades aga tagaplaanile. Teeäärseid metsi võib majandada püsimetsana, mis lubaks teha ainult valikraiet. Maastikuliselt on kõige ilusamad sellised puistud, kus püsimets on tee ääres “läbi nähtav” 30–50 m. Kuna teeäärne tehnoloogiline vöönd on küllalt lai (6–30 m) ja ta kulgeb mõlemal pool teed, siis kujuneb metsaservas ökoton, mis on väärtuslik oma liigirikkuse poolest. Hoolimata liiklushäiringutest leidub teeservades isegi haruldaste taimede leiukohti (kevad-ristmadar, harilik kobarpea, siberi võhumõõk, käokuld, mõned käpalised jt.) ja kaitsealuste imetajate elupaiku (lendorav, nahkhiired jt.), rääkimata laululindudest, öösorridest ja kirevatest päevaliblikatest. Vanemad teeäärsed puistud on hõredamad ja kaunimad kui tihedad noorendikud.
Kui teeäärseid puistuid majandada kaitsemetsana, siis on siin keelatud lageraie normaallaiusega langina. Kõik teised raieviisid, sh. kitsas lageraielank, on lubatud. Lageraielangi laius peaks olema alla 30 meetri ja pindala alla kahe hektari. Turberaie viise on sobiv kasutada kombineeritult. Turberaie langi pindala ei tohiks ületada kümmet hektarit. Metsaserva sobib eriti veerraie. Kitsast lageraielanki võiks aga kasutada metsaservast kaugemal kui kaks puistu kõrgust.

Teeäärsed metsad võiksid olla parkmetsailmelised
Omaette eesmärk peaks olema parkmetsailmeliste puistute loomine. Ilusad on hõredamad (liitus 0,5–0,8) puistud, kus leidub maani ulatuvate võradega puid ning laiguti põõsaid: kadakaid, pihlakaid, toomingaid jt. Parkmetsailmelisi puistuid on küll kallis hooldada, kuid maastiku ilu on ju väärtus omaette. Sobivates kohtades tuleks sel juhul avada vaateid järvele, merele, künkale, kaunile avamaastikule. Loodusmaastikku läbiva tee äärde ei tasu istutada võõrliike, mis ei sobi oma välimuse poolest maastikku. Võõrliigid jäägu kaunistama asulaid ja parke. Kuna metsavahelised teelõigud kipuvad külmal aastaajal kauem talvised olema, siis on päikest ja tuult rohkem läbi laskvad hõredad lehtmetsad ka liiklusohutuse seisukohalt sobivamad kui varjukad okasmetsad. Metsad vähendavad tõhusalt avamaastiku tormituulte ja lumetuiskude mõju liiklusele.
Maastiku kujundamine raiete kaudu on loominguline ja põnev töö. Inetuid teeäärseid lagamikke ei taha keegi näha, seevastu kaunis teemaastik paelub kõigi tähelepanu. Metsakasvatajad võiksid rohkem mõelda selle peale, kuidas kinnistada teeäärseid metsi kaitsemetsade kategooriasse ning hoida teeäärseid puistuid püsimetsana ka siis, kui planeeringu järgi ei ole neid kaitsemetsaks määratud.



Vello Keppart, Luua metsanduskooli õpetaja

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet