Viiruk on miski, ilma milleta õigeusklikud ja katoliiklased oma jõulupühi ja isegi igapühapäevast jumalateenistust ette ei kujuta. Ohter viirukivõtmine aga ähvardab lõpu teha viirukivaiku andvale puule, peamiselt Eritreas kasvavale viirukipuule (Boswellia).
Liigne vaiguvõtmine on juba vähendanud üldist vaigutoodangut, aga kurnatud puud annavad ka vähem seemneid, mille hulgas on omakorda vähem elujõulisi seemneid. Nõnda võibki viirukipuu koos kauni viirukilõhnaga minevikku vajuda.
Kristlastele on viiruk oluline, sest uue testamendi kohaselt kuulus viiruk kolme anni hulka, mida kolm Idamailt saabunud tarka Jeesusele andsid. Ristirahvas pole aga ainus, kes viirukilõhnast mõnu tunneb – niisama oluline on viiruk ka islamis, eriti araabia kogukondades, kus viirukit põletatakse pulmade ajal, Eidul- Adha pühal ning uue lapse sündimise puhul. Omaani sultanaadis suitsutatakse viirukit külalislahkuse märgina kõigile külalistele.
Teadlased jõudsid järeldusele, et kui me tahame viirukilõhna ja -puud ka tulevastele põlvedele säilitada, tuleb vaigu kogumise meetodeid muuta. Olulisim on vähendada vaiguvõtulõikeid. Kuus lõiget, nagu praegu tavaks, panevad puu kiduma. Optimaalne oleks jätta iga puu kohta ainult üks lõige. Samuti tuleks anda puudele aega, taastumaks vaiguvõtmistest. See kõik muidugi vähendab viiruki hulka ja tõstab selle hinda, kuid see-eest tagab viirukivalmistamise jätkusuutlikkuse.
Vähemalt viis viirukipuuliiki kannatavad liigse vaiguvõtmise all. Peale Eritrea kasvavad need puud veel Nigeerias, Tšaadis, Sudaanis, Kenyas, Tansaanias, Somaalias, Jeemenis ja Omaanis.