Eesti Looduse fotovõistlus
1/2007



Metsaseadus
Metsaseadus tekitab vastuseta küsimusi

Kuidas mõjutavad erametsakeskuse jagatavad toetused Euroopa Liidu ühtset konkurentsipoliitikat? Mida kätkeb tegelikult
mõiste “säästev metsamajandus”? Paraku ei anna uus metsaseadus nii mõnigi kord vastuseid.

MILLISEID TOETUSI JAGATAKSE ERAMETSAKESKUSE KAUDU?
Ehkki mets võib kuuluda ka ettevõttele või organisatsioonile, rõhutatakse alatasa just erametsaomanike panust nii heas kui ka halvas mõttes. Enamasti räägitakse neist kummatigi siis, kui on tegemist seadusrikkumise, kasuahnuse või loodusele tekitatud kahjuga. Vahel on kõne all ka abi või toetuse vajadus. Metsaseaduses seisab: „Erametsaomanik käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline ja eraõiguslik juriidiline isik, kellel on metsamaa.” Sellesama seaduse alusel toetatakse ka erametsandust. Kõiki erametsakeskuse kaudu makstavaid toetusi käsitletakse konkurentsiseaduse mõistes vähese tähtsusega riigiabina ning neile on kehtestatud piirmäärad.

Seaduse järgi toetatakse:
1) erametsaomanike nõustamist ja koolitamist;
2) konsulentide koolitust ja neile kutsekvalifikatsiooni andmist ning atesteerimist metsamajanduse valdkonnas;
3) erametsaomanike investeeringuid, mis suurendavad metsa majanduslikke, ökoloogilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtusi, ning metsakasvatustöid, sh. pärandkultuuri ja vääriselupaikade hoid ning metsaparandustööd;
4) erametsaomanike metsandusühistegevust;
5) meetmeid, mis väldivad erametsas omanikust sõltumatuid kahjustusi ja tõkestavad nende levikut;
6) metsamajanduskavade koostamist.
Kerkib küsimus, kuidas neid tegevusi Eestis toetades saab mõjutada Euroopa Liidu ühtset konkurentsipoliitikat? Kardetavasti ei oskaks sellele küsimusele ammendavalt vastata isegi väga kogenud euroametnikud.

METSAOMANIKUL ON VAJA EELKÕIGE SELGETE PIIRIDEGA MAAD, MITTE SEADUST
Kunagi mindi maa pärast sõtta. Kartes talumaade jagamist, loobuti mõnigi kord armastatust. Maaomand vajas kaitset ja see oligi üks põhjusi luua oma riik. Põhiseadus sõnastas üldpõhimõtte: omand on püha ja puutumatu ning selle kasutamist saab piirata vaid seaduse alusel. Piiride ajamine oli tegelikult oluline vaid maajagamise ajal. Kui suhted naabrite vahel on head, tekib vajadus oma ala piiriga eraldada alles siis, kui üks pool tahab midagi oma metsast võtma hakata. Et saada makse, peab riik ühtlasi kulutama palju jõudu ja raha piiri kandmiseks kaartidele ja registritesse. Ainult täpselt mõõdetud ja kirja pandud maalt on riigil lootus saada nii vajalikke makse.
Nüüdse metsaseaduse eesmärk on tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine. Ent teatavasti ei tea tuul, vesi ega metsaelanikud midagi inimese tõmmatud piiridest. Nemad elavad omas maailmas ja jagavad territooriumi loodusseaduste järgi. Metsaomanikud oma maatüki piiridega pigem segavad looduse kulgu omatahtsi. Teisalt tundub metsaomanikele, et riik ei lase neil rahus tegutseda, esitades nõude majandada metsa säästvalt, ehkki seda ei ole võimalik täita. Küsimusele, mida tähendab “säästev majandamine”, võib vastata nii: tulevased põlved väärivad samaväärset elu kui meie ja ökosüsteem vajab kaitset. Nõnda ongi ring täis. Vajadus metsaseaduse järele, kui see ei põhine omaniku kohustustel ja vastutusel, jääb küsitavaks.

UUS METSASEADUS EI LAHENDA ISEENESEST MIDAGI
Omandireformi järel müüdi hulganisti metsamaid, sellega kaasnes paratamatu raiemahtude kasv. Kuna nüüd sai taas majandada pikka aega hooldamata metsi, suurenes raiemaht mõnda aega veelgi. Ettevõtjate ebaõnnestunud ostutehingud metsaga tõid kaasa röövraied, millega püüti kahju kompenseerida. Järelevalveametnikud puutusid tihti kokku uute skeemidega, kuidas omanikuvastutusel põhineva seaduse piirangutest kõrvale hiilida. Algatatud kriminaalasjades seisid vastamisi andekad ja hästi makstud advokaadid ning uurimisega ülekoormatud ametnikud. Viimased valisid endale praegu kõige sobivama võimaluse, s.o. tegid uue metsaseaduse. Nõnda sai probleemid mõneks ajaks kõrvale lükata, kuni valmib uus imehea seadus, ja lahendused tulevad iseenesest.
Paraku ei innusta karmistunud nõuded – kehtestada metsamajanduskava, maksta metsauuenduse eest tagatisraha, tellida ekspertiise, lasta kinnitada metsateatistest raielube – metsaomanikku tegutsema metsa heaks. Meele teeb mõruks ka ettevõtjatega võrreldes ebavõrdne maksusüsteem. Ühtekokku mõjutavad need asjaolud kogu majandust. Saetööstused toovad puidu sisse. Ehitustel kasutatakse eelkõige metalli, plasti ja betooni. Raiemahud ja metsaõigusrikkumised vähenevad, suurenenud halduskulutusedki on põhjendatud. Looduskaitseväärtusi tuleb aina juurde. Esmapilgul tundub, et seda oligi vaja. Ent kahjuks ei ole metsa isegi seadusega võimalik hoida. Metsale tuleb anda võimalus muutuda ja uueneda.
Mida peaksime siis tegema? Eelkõige on vaja purustada müüt, et Eestis napib metsa ja seegi pisku saab varsti otsa. Tuleb välja selgitada, kui palju on vaja metsa kasvatada ja millisel määral seda kasutada, et rahuldada üha kasvavat energia- ja toorainevajadust. Peame julgustama metsaomanikke ja õpetama neid järgima häid tavasid, mille lahutamatu osa on kohalike olude ja üldiste huvide arvestamine.



Ants Varblane, erametsaliidu tegevjuht

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet