Eesti Looduse fotovõistlus
4/2002



Artiklid
Kaks ajaloolist METSARAAMATUT

Kahel metsandusloo seisukohalt olulisel raamatul on sel aastal omamoodi tähtpäevad.
Alexander Lütkensi “Juhatus metsavahtidele ja neile, kes metsavahiks tahavad saada” oli esimene eestikeelne raamat metsandusest. Tänavu täitub teose autori sünnist 160 aastat. Aleksander Lindebergi “Metsa-asjandus” käsitleb
küsimusi,millest paljud on aktuaalsed praeguseni. Raamatu ilmumisest möödub tänavu
90 aastat.

Alexander Lütkens ja tema aeg
Esimesed kirjutised Eesti metsandusest ilmusid 18. sajandi lõpuaastail. Enamasti olid need saksakeelsed. Elavamaks muutus metsandustrükiste väljaandmine 19. sajandi teisel poolel, siis publitseeriti arvukalt ka venekeelseid artikleid. Sajandi viimasel veerandil hakkas ilmuma ka eestikeelset metsanduskirjandust. Esimene nende hulgas oli Alexander Lütkensi raamat “Juhatus metsavahtidele”, mis nägi trükivalgust 1884. aastal. Mõned aastad hiljem ilmusid Martin Maurachi “Metsaasjandus” (1893) ja Joseph Wolff- Lindenbergi “Metsakasvatamine ja selle töökulu” (1899). Kahest viimasest raamatust on Eesti Metsa veergudel juba juttu olnud (1993 nr. 5–6; 1999 nr. 11). Seekord vaatleme lähemalt Lütkensi teost, samuti 1912. a. ilmunud Lindebergi raamatut “Metsa-asjandus”.
Alexander Lütkens sündis 24. augustil 1842 (vkj.) Tveri kubermangus põllumehe pojana. Keskhariduse omandas ta Tartus Aleksander I gümnaasiumis, metsandust õppis Saksamaal Tharandi metsaakadeemias. Töötas pikemat aega Tartumaal metsaülemana. Peale Liivimaa oli tema hooldada ka Pihkva ja Vitebski kubermangu metsi. Lütkens tegeles aktiivselt paljude metsandusküsimustega, ta oli tegev Liivimaa Üldkasulikus ja Ökonoomilises Sotsieteedis ning Balti Metsaseltsis. Ta on avaldanud mitmeid kirjutisi metsanduse kohta sotsieteedi häälekandjas Baltische Wochenschrift. Alexander Lütkens suri 22. aprillil 1898 Tartumaal Suure-Konguta mõisas ja on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule.
Tema trükis avaldatud metsanduskirjutiste temaatika on väga mitmekesine. Nii on ta käsitlenud metsa uuendamist, hooldusraieid, metsakaitset, samuti arvustanud metsandusraamatuid. 1880. a. trükiti Tartus tema koostatud saksakeelne jahikalender. Kõige olulisemaks Alexander Lütkensi kirjatööks tuleb pidada 1884. a. ilmunud raamatut “Juhatus metsavahtidele ja neile, kes metsavahiks tahavad saada”.

Metsavaht valvaku metsa ja kontrolligu hooldusraiete täpsust
Väikeseformaadilise raamatu maht on 84 lehekülge, trükitud Tartus Laakmanni raamatu- ja kivitrükikojas. Eessõnas märgib autor, et sageli pakuvad inimesed ennast metsavahina tööle, samas pole neil aga teadmisi metsavahi töökohustuste ja vajalike oskuste kohta. Iga ametimehe puhul on peamine nõue kohusetruu töö, ainult siis on ülemused rahul ja kaasinimesed peavad temast lugu. Lütkensi arvates nõuab metsavahi amet truudust, ausust, ustavust ja julgust, teadmisi metsatööde ja nende juhatamise kohta, agarust ning püsivust. Ta on kõik metsavahi kohustused lühidalt kirja pannud. Kui see raamatuke on kas või vähesel määral aidanud kodumaa metsandust parandada ja edendada, siis on autori soov täidetud.
Raamat koosneb kolmest osast: metsade kaitse, metsatööde ülevaatamine ja metsloomade kaitse ning jahipidamine. Mahuliselt on neist kõige pikem teine osa. Metsakaitse puhul on vaadeldud neid punkte, mis on seotud metsavahi tööülesannetega. Siia kuulub vahtkonna piiride täpne tundmine, metsa kaitsmine võimalike rikkumiste, eelkõige puuvarguse eest. Puid rikuvad muu hulgas ka luua- ja vihaokste lõikamine ning kasemahla kogumine. Metsavaht peab hoolega jälgima, et metsas ei karjatataks omavoliliselt loomi ega tehtaks heina. Seevastu näiteks heina niitmine kvartalisihtidelt on isegi kasulik, kuid selleks peab olema luba. Täiesti lubamatu on aga koguda metsakõdu loomadele allapanuks. Alexander Lütkens võrdleb metsakõdu kogumist sellega, kui põllult veetaks ära pealmine musta mulla kiht. Üsna põhjalikult on raamatus käsitletud metsatulekahjusid ja nende kustutamist.
Teise osa alguses on märgitud, et vajalik eeldus töid juhatada on juhataja oskus seda tööd ise teha. Seepärast peaks tulevane metsavaht ühe aasta jooksul tegema tubli metsaülema juures kõiki metsatöid. Kuigi metsatööd tunduvad esmapilgul lihtsatena, nõuavad nad siiski suurt tähelepanu ja ettevaatlikkust. Metsavaht peab jälgima, et kõik metsas töötavad inimesed täidavad tema korraldusi: ”.. vastupanemist ei tohi ta sallida, ja kui keegi tema käsku ei kuula – kohe vaja see metsast ära ajada.” Üks metsavahi oluline töö on peakasutusraie korraldamine. Seda raiet peavad tavaliselt tegema alalised õppinud metsatöölised, ainult harukorral võib raiumise usaldada puuostja kätte. Kõigepealt tuleb raielangil ära märkida seemnepuud, seejärel langetada nõrgemad puud. Alles siis võib hakata tugevamaid puid maha võtma, kusjuures kasutada tuleb saagi. Kirvega tohib langetada ainult latte, teibaid ja hagu. Metsavaht peab hoolega valvama, et töölised õhtul koju minnes ei viiks kaasa tarbepuu tükke. Seepärast ei ole metsatöölistel lubatud ka hobusega tööl käia. Tunduvalt suurem vastutus lasub metsavahil hooldusraiete tegemisel: “Palju raskemad kui metsa maha raiumise tööd on need, mis metsa kasvatamise ja kosutamise ehk ravitsemise kohta käivad. Nagu põllutööl liig paks külv üksikute kasvude kosumist takistab ning viimati saagile kahju saadab, nõnda on ka metsaga lugu.” Alexander Lütkens analüüsib hooldusraiete kasulikkust ja mainib, et nii saadakse metsast üle 30% rohkem tooki. Ühtlasi manitseb ta, et hooldusraieid tuleb tingimata teha õigesti. Seepärast peab metsavaht ise selle töö metsaülema juures hästi selgeks õppima. Kui tehakse hooldusraieid, peab metsavaht võimalikult palju kohal olema. Kui tal tekib mingi kahtlus raiutavate puude õiges valikus, siis jätku ta töö parem seisma.

Raamatupidamine kolme raamatuga. Metsloomade kaitse salaküttide eest
Metsakultiveerimise osas on pikemalt käsitletud männi ja kuuse külvi ning istutamist. Kasutada võib nii täiskülvi, ribakülvi kui ka lapikülvi. Viimasel juhul valmistatakse ühe ruutjala suurused platsid, kuhu seeme külitakse.
Külviks võib kasutada nii seemneid kui ka käbisid, mis laotakse maa peale. Ühe riia vakamaa kohta arvestatakse 6–7 vakka käbisid või 3–3,5 naela puhastatud seemet.
Kuuse külvi puhul peetagu maatükk kolm aastat vilja all, kusjuures viimane vili olgu kaer. Kuuse seeme külvatakse kaera kõrde või hõreda kaerakülvi peale.
Männi istutamisel soovitab Lütkens istutada paljasjuureliste ühe- ja kaheaastaste seemikutega ning vanemaid taimi mullapangaga (s.o. mullapalliga), kusjuures taimede vahekaugus on 3–4 jalga: “Männa taimed, mis vanemad on kui kaks aastat on pangata juba vastikud istutamiseks.”
Kuuse puhul on enam levinud paljasjuureliste taimede istutamine nn. juuretorgi abil ja mullapalliga istutamine. Raske mulla puhul on autori arvates üks suurim viga liiga sügavale istutamine. Kuuske võib istutada nii kevadel kui ka sügisel, taimede soovitatav vahekaugus on 3–3,5 jalga. Lühidalt on raamatus käsitletud ka taimeaedade rajamist ja puuseemnete kogumist. Peale kuuse- ja männiseemnete käsitletakse tammetõrude, vahtra, jalaka, saare, pärna, kase ja sanglepa seemnete kogumist, säilitamist ja külvi.
Raamatu teise osa lõpus on lühidalt vaadeldud ka metsavahi raamatupidamist. Metsavaht peab iga nädala lõpul kandma vastavasse raamatusse andmed kõigi metsas tehtud tööde kohta, kus võetakse arvele ülestöötatud metsamaterjal. Teise raamatusse märgitakse kõik metsast välja veetud materjalid. Nende kahe raamatu järgi saab alati selgeks teha metsas oleva ülestöötatud materjali koguse. Kolmandas raamatus tuleb registreerida metsale tekitatud kahju. Sinna tuleb kanda nende isikute nimed, kes on eksinud metsa- või jahiseaduse vastu, ja milles eksimine seisneb. Neid raamatuid peab metsavaht kord nädalas oma ülemusele näitama.
Raamatu kolmas osa käsitleb metsloomade kaitset ning jahipidamist: “Metsloomade kaitsmine on metsa tallituses olijate ning teenijate kohus ja seisab nende käes ning nemad peavad ühtlasi ka jahimehed olema. Nende nõudmiste täitmiseks on vaja, et metsavaht ka kütt on ja nimelt nii, et ta mitte ainult püssi laadida ja lahti lasta ei oska ..”
Suurimaks ulukite vaenlaseks peab Alexander Lütkens salakütti, keda raamatus nimetatakse linnuvargaks. Metslinnu all mõistetakse aga kõiki jahiloomi ja -linde. Nende vaenlased on ka röövloomad ja -linnud, koduloomadest aga hulkuvad koerad ja kassid.
“Niipea kui metsavaht üht pauku kuuleb, on tema kohus nii ruttu ja tasa kui võimalik küti ligi püüda saada, tema käest jahitähte nõuda ning kui tal säärast on ette näidata, temaga kaasas käia. Pole aga kütil luba või volitähte mitte ette näidata, siis peab metsavaht kohe tema käest püssi ning lastud linnu ära võtma ning sedamaid oma ülemate kätte muretsema.” Röövloomade ja -lindude hävitamiseks peab metsavaht alati laetud püssi kaasas kandma ja selleks otstarbeks püssirohtu mitte kokku hoidma. Metsavaht peab hoidma ka väikseid laululindusid, eriti neid, kes pesitsevad puuõõnsustes.
Raamatu lõpus on loetletud metsavahi tööülesanded kuude kaupa. Suure osa sellest hõlmavad ulukihoolde tööd. Esitatud on veel oksapuulattide ja palkide mahutabelid. Viimasel leheküljel on toodud tähtsamate metsapuude seemnete joonised, mida raamatu autor nimetab kujudeks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et mitmed selles üle saja aasta tagasi ilmunud raamatukeses esitatud seisukohad kehtivad ka tänapäeval. Raamat oli mõeldud metsavahtidele. Praegu on see ametikoht kaotatud. Kolmsada aastat peeti metsavahti Eestis vajalikuks, nüüd leiti ta olevat mittevajalik. Kuivõrd seda sammu saab õigeks pidada, näitab tulevik.

Raamat “Metsa-asjandus” kõneleb ka metsa vaimsetest väärtustest
Üheksakümmend aastat tagasi – 1912. aastal – ilmus Tallinnas Teaduse kirjastusel Aleksander Lindebergi raamat “Metsa- asjandus”. Selle kogumaht on 48 lehekülge; lõpus on ühel leheküljel toodud palkide mahutabel ja kahel leheküljel tabelina tähtsamate puuliikide mõned metsakasvatuslikud omadused. Raamatu alguses on käsitletud üsna pikalt metsa mõju inimesele, kusjuures tehakse vahet metsast saadava vaimse ja materiaalse tulu vahel: “Ümbrus mõjub väga suurelt ja tuntavalt inimese vaimu ja meeleolu peale. Rusuvat mõju avaldab see maakoht, kus metsa nähtaval pole. Loodus näib väiklane ja liiga kitsi, isegi vaenuline olevat ja sellesarnast laadi kannab suurem osa ümbruskonna elanikkudest. - Selle vastu tervitab metsasaludega õnnistatud maakoht meid ja meie teda täitsa isesuguste tundmustega, ülendava, julgustava ja vaimustava muljendiga, seda enam, mida lopsakam taimekasv; ja tõeasi on, et mõlema maakoha elanikkude laad, iseloom, karakter üksteisest märksalt lahku läheb, ja nimelt metsarikka maakoha kasuks.”
Autori arvates ei saa metsa vaimset mõju ümbruskonnale küll rahaliselt hinnata ega arvudega väljendada, kuid see ei ole väiksem metsast saadavast materiaalsest tulust. Päikesevalguse toimel hapnikku tootes mõjub mets kosutavalt ka ümbruskonna elanike tervisele. Materiaalset tulu saab rajatavast metsast alles pika aja möödudes, tavaliselt kasutab seda järgmine põlvkond. Seepärast edenebki autori arvates uue metsa asutamine visalt.
“Nõnda ei tohiks see aga edasi kesta ja tulevaid põlvesi ei peaks väljakannatamata seisukorda saatma. Nõnda ei saa neil mitte üksinda meelt-ülendav metsa mõju puuduma, vaid veel raskemalt rusub neid praegu veel etteaimamata suur metsasaaduste puudus ja jõuetud on nemad ise endid aitama, sest üks põlv inimesi ei suuda selles asjas oma heaks midagi teha. Praegune põlv ei tohiks metsaasjanduses nii röövlooma sarnaselt talitada, et ta eelmistelt põlvedelt metsana saadud pärandust tarvitades oma järeltulevate põlvede heaks midagi suuremat selles asjas teha ei taha.”
Autor märgib, et eestlaste kodumaa on loodusolude poolest metsakasvatuseks üsna soodne. Statistilistel andmetel on metsasus siin piisavalt suur. Enamik Eestimaa metsi on aga väikesearvulise suurmaaomanike seisuse valduses ja see muudab olukorra ebanormaalseks. Elanike suuremat osa ähvardab edaspidi metsapuudus. Raamatus on lühidalt vaadeldud metsakasutuse ajaloolist kujunemist. Ligikaudu üks inimpõlv tagasi oli metsal Eestis ainult kohalik majanduslik tähtsus, puitu kasutati peamiselt hoonete ehituseks ja kütteks. Põldude läheduses oli mets tüliks, see kurnas ja varjas haritavat maad, andis varjupaika kahjulikele metsloomadele. Sellepärast püüti inimese elupaikade läheduses metsa vähendada.

Metsaomaniku üks kohustus on rajada uusi metsi
Kui talukohti hakati mõisatelt päriseks ostma, siis esialgu müüdi koos talumaadega ka metsa. Hiljem, kui metsasaadused leidsid tee turgudele, loobusid mõisad metsa müügist koos talukohtadega. Seetõttu tõusid tunduvalt ka metsamaterjalide hinnad. Autor nendib, et kohati on viimase kahekümne aasta jooksul küttepuude hind tõusnud üle 500%. Sellepärast peaksid kõik maaomanikud mõtlema uue metsa rajamisele.
Lindeberg on määratlenud metsa ja puu mõiste järgmiselt: “Metsaks nimetatakse suuremat hulka puid, mis tihedalt üksteise ligi kasvamas. Nõnda kudas mets paljude puude kogu, nõnda on iga üksik puu paljude üksikute rakukeste kogu.”
Lähemalt on käsitletud puu anatoomilist ehitust, vaadeldud puu tüve, koore, juurte ja lehtede osatähtsust, samuti puude paljunemist. Edasi järgneb juba metsakasvatuslike tööde kirjeldus: seemnete kogumine, taimeaia ja puukooli rajamine, metsa külv ja istutamine. Kirjeldatakse kiilumise põhimõtet ja labidaauku istutamist. Iga istutatud taime kõrvale soovitatakse maasse lüüa paari jala pikkune vai. See pidavat andma taimele vajalikku kaitset. Inimene ei astu siis taimele peale, sest istutuskoht on äratuntav, lind istub vaia otsa ja taime latv jääb murdmata, kevadel sulab lumi vaia ümbert varem. Külvi peetakse kõige lihtsamaks ja kõige odavamaks kultiveerimisviisiks; ainult liiga kuivas pinnases ja tugeva rohukasvuga maal ei ole see sobiv. Endise põllumaa puhul soovitatakse külvata kattevilja alla, kännustikus aga käsitsi haritud vagudesse või lappidele. Ühe metsakultiveerimise viisina on kirjeldatud vaiatamist, s.o. paplite ja pajude kultiveerimist vegetatiivsel teel. Autor märgib, et kõige edukamalt kasvavad umbes 8–10 jalga pikad ning 2–3-tollise läbimõõduga terved, jõudsa kasvuga puuosad. Vai on tarvis panna 2–3 jalga maa sisse ja kõvasti kinni tampida.
Uue metsa rajamisel peetakse otstarbekaks kujundada segapuistud. Iga puuliigi juured tungivad maapinda eri sügavusega: nii saab paremini kasutada mulla toitaineid. Erisugused puuliigid saavad raieküpseks eri aegadel ja nii hakkab segapuistu varem toodangut andma.

Eri metsades tuleb rakendada erisuguseid hooldusvõtteid
Noore metsa hooldamise osas on märgitud, et seda tuleb karjatamise eest tingimata hoida seni, kuni puude ladvad pole enam loomadele kättesaadavad. Vanemas metsas pole aga karjatamine nii kahjulik, nagu seda sageli arvatakse. See võib metsale isegi teatud määral kasulik olla: nimelt vähendab karjatamine kahjulike putukate, nende röövikute ja hiirte arvu. Lammaste karjatamist okaspuumetsas võiks isegi soovitada, lehtpuumetsas aga mitte. Suuremate loomade karjatamine madalajuurelises kuusemetsas on igal juhul kahjulik. Raamatus on käsitletud ka metsapõlenguid ja nende kustutamist. Autor kirjeldab tähtsamaid metsapuid (arvult 18), kusjuures iga liigi kohta on toodud peale eestikeelse veel saksa-, vene- ja ladinakeelne nimetus. Lühidalt on iseloomustatud nende metsakasvatuslikke omadusi ja majanduslikku kasutamist. Millegipärast on raamatus tähtsamate metsapuude hulka arvatud ka sarapuu, toomingas, pihlakas ja kadakas. Võõrpuuliikidest on käsitletud lehist (Larix), mida nimetatakse ka suvekuuseks, ja musta paplit (Populus nigra). Musta papli eestikeelne nimetus on raamatus paplepuu. Lühidalt vaadeldakse eri raieviise nende otstarbekust. Okaspuu raiestikele peetakse vajalikuks jätta seemnepuud, kännud aga ära koorida. Looduslikule uuendusele jätmise korral soovitatakse metsa raiuda kitsaste, 10–30 sülla laiuste ribadena. Harvendusraiet tohib teha ainult viljakama mullaga metsas. Õigeks raiumise ajaks peetakse ajavahemikku novembrist märtsini, mil puu puhkab. Tarbepuud on tingimata vajalik koorida, kusjuures seda tuleb teha hiljemalt aprillikuus.
Lühidalt on vaadeldud ka metsahindamise põhimõtteid.
Raamatu lõpus on rõhutatud, et mets kui üldsuse omandus on seaduse erilise kaitse all. Metsa asutamise eest antakse rahalist toetust ja noore metsa all olev maa vabastatakse maksudest. Metsahävitajad ja metsavargad saavad karistada, liigselt metsa kasutavad metsaomanikud sunnitakse piiri pidama.
Aleksander Lindebergi raamat oli mõeldud põhiliselt väikepõllumehe jaoks. Mitmed selles toodud põhimõtted on aktuaalsed ka tänapäeval. Nii oleks vaja tõsiselt kaaluda, kas Eesti praegused ülisuured raiemahud on ikka õigustatud. Kas see ei toimu tulevaste põlvede arvel? Samuti tuleks intensiivse raiumise kõrval rohkem tähelepanu pöörata uue metsa rajamisele.
Kuigi “Metsa-asjandus” pakub nüüdisajal peamiselt ajaloolist huvi, kuulub see siiski eestikeelse metsanduskirjanduse varasalve.



Heino Kasesalu, metsanduse ajaloo uurija

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet