Eesti Looduse fotovõistlus
4/2002



Artiklid
Metskond asustab riigimetsi ehk METSAÜLEMA ARGIPÄEV

Rohelise randiga mütsi ja uhket pagunitega kuube Ilumetsa metsaülemal Kaarel
Tiganikul pole. See-eest on Tiganikul harjumus ja oskus valitseda metskonda.

Ilumetsal on ta valitsustööd teinud 24 aastat.
“Kui metsaülem tahab oma töö tulemust näha, peabki ta kaua ühe koha peal olema,” reedab Tiganik ametisaladuse.

Metskond elab riigimetsas
“Metskond on riigimetsa haldav ja majandav organisatsioon, mis allub riigimetsa majandamise keskusele,” defineerib Kaarel Tiganik muretult ja kontorlikult. Kontor ongi metsaülema peamine töökoht. Juhtub, et mõnel töönädalal ei pääsegi ametimees Tiganik laua tagant puude alla.
Põlvamaal asuv Ilumetsa metskond laiutab 13 100 hektaril. Pindala järgi hinnates on tegemist keskmise metskonnaga, metsa majandamise tempo ja tõhususe poolest jätab Ilumetsa aga enamiku Eesti omadest selja taha.
Tiganiku juhitavas metskonnas on puude seas liidripositsioonil männid. See okaspuu on enda alla krahmanud 76 protsenti metskonna maadest. Allesjäänud veerandikul kasvavad kuused-kased rõõmsalt pooleks.
“Niisugust metsa, mille kohta ei oskagi nagu “mets” öelda, meil peaaegu pole,” kiidab Tiganik oma usaldusala metsa.

Metsaülem on ökonomist-ökologist
Mida teeb metsaülem? Kõige lihtsamalt öeldes on metsaülema asi vaadata, et metsa langetataks niisama palju (parimal juhul vähemgi), kui neid juurde kasvab, ning et asemele kasvav mets ei ole kehvem mahavõetust. Eestis on metsa keskmine juurdekasv 5,0 tihumeetrit hektari kohta, Ilumetsas on see number pisut suurem, ulatudes päris kuue ligidale.
Metsa majandamine näeb välja nii.
Tiganikule ehk siis metsaülemale allub neli kontoritöötajat, paar traktoristi,mõniteist raietöölist ning kuus metsnikku. Metsnikud teevad metsaülemale ettepaneku, kus vaja järgmisel aastal puud maha võtta, kuhu kultuure juurde istutada, missuguseid noorendikke hooldada.
Metsaülem siis arvestab, kus mida teha, ning asub seejärel korraldusi andma. Enamiku töödega saab metskond omal jõul hakkama, ainult raiemehi tuleb umbes neljakümne protsendi ulatuses juurde palgata.
Puude mahavõtmisest keerulisem ja aeganõudvam on kasvatada uut metsa. Metsa uuendades peab pelga istutamise ja külvamise kõrval hoolitsema, et ka noorendikud korralikult välja kasvaks. See tähendab: tuleb peale passida, et maha istutatud kuuskedest kasvaks lõpptulemusena ikkagi kuusik, mitte kaasik.

Kui puud ei sobi kokku
“Mõnda kultuuri peab isegi kaks korda aastas hooldama,” tunneb Tiganik metsauuenduse argipäeva ning jutustab, kuidas pealetikkuv võsa ja isegi kõrge rohi võib noorukese puu lämmatada. Paha suudavad äsja külvatud või istutatud kultuurile teha ka teised puud.
“Mänd ja kask näiteks kokku ei sobi,” kinnitab härra metsaülem.
Enamikul õppustel, mida metskonna töölistele korraldatakse, räägitaksegi just eelkõige äsja istutatud noorte puude eest hoolitsemisest. Kui hooldusraie korral käib metsnik ala läbi ja märgib sae alla minevad puud töömeeste jaoks ära, siis äsja istutatud puukeste eest hoolitsedes peab tööline oskama ise töö käigus otsustada, mida võtta, mida jätta.
Tiganik ise istutas sel aastal nii neliviissada noorukest kuusepuud. “See oli rohkem hobi korras,” peab metsaülem oma otsest panust uue kuusiku kasvamisse tühiseks.
Sel aastal sai üle saja hektari Ilumetsa metsakonna maadest tunda istutus- ja külvitöid ning looduslikule metsauuendusele kaasaaitamist.

Röövlid ja rämps
Tänavu on Ilumetsas kasvavat metsa varastatud 600 tihumeetrit. Ja loomulikult on röövlangetajad võtnud kõige paremat puud.
“See teeb kakskümmend metsaveoautotäit!” ohkab Tiganik. Vargaid enamasti ei avastata. Mullu sattus siiski metsnik peale, kui mehed parajasti võõraid puid langetasid. Vargad olid tookord aga ka laialt ette võtnud: raieplastilt lõigatud saak ulatus 200 tihumeetrini.
“Eelmisel aastal saime kahjutasuna tagasi 8700 krooni,” muigab Tiganik ja resümeerib: “Tegelik kahju ulatub sadadesse tuhandetesse kroonidesse.”
Teine probleem, mis metsaülemale peavalu valmistab, on inimesed, kes ei tee vahet metsal ja prügimäel. Tartu –Põlva maantee-äärt koristavad Ilumetsa töölised korrapäraselt.
Ilumetsa on tellitud hulk silte: “Prügi mahapanek keelatud!” Tiganik arvab, et see aitab: kui üks jätab sodi metsa alla viskamata, ehk võtavad järgmisedki õppust. Kogemused kinnitavad, et praht sigitab prahti: uus must kilekott sigineb sinna, kus on samasugune ees.
Samas: kui ettevalmistatud metsasisestes ja -äärsetes puhkekohtades ja matkaradade ääres on prügikastid olemas, siis suuremat sodi loodusesse ei satu.

Punane kukk
Kaarel Tiganik oli olnud metsaülem tervelt viisteist aastat, enne kui esimest korda tema valdustes tulekahju süttis. Süütaja oli tookord äike!
Tiganiku hinnangul muutusid metsad tulealtimaks üheksakümnendate alguses, kui põllupidamine jäi soiku ja metsade vahele kuivasid suured kuluväljad.
Sellel suvel oli Ilumetsas õnneks ainult üks tulekahi, millele saadi õigel ajal jaole. Samal päeval kustutati ära, nädal aega passiti peale, et leease uuesti kärssama ei hakkaks.
Muuseas, metskonnad kasutavad veel vanu sõjaväe tuletõrjeautosid, mis manööverdavad puude vahel nagu slaalomisõitjad, samal ajal kui suurtel päästeameti masinatel on kitsukestel metsateedel keeruline niisamagi sõita.

Teised loomad
Punane kukk pole ainus elukas, kes metsale liiga teeb. Suurimad kahjurid on muidugi põder ja kobras. “Omal ajal tegi põder palju pahandust,” meenutab Tigane põdrapopulatsiooni eelmist kõrgaega. Toona ei saanudki metsamehed männinoorendikke ise harvendada: põder tegi selle töö nende eest ära. Vahel harvendas suuresõraline harvendaja männiku nii ära, et okaspuumetsast ei saanudki enam asja – “leht tuli peale,” kui väljenduda metsameeste keeles.
“Õnneks on meie piirkonnas riigi jahimajand,” rõõmustab Tiganik, kes on ka ise jahimees, kuigi satub, püss seljas, metsa vaid mõned korrad aastas. Ja siiski üritab ta ennast pigem ajajaks sättida kui kütiliinil passida. Põdra kõrval teeb metsale kurja ka kobras. Ja väiksematest elukatest muidugi kärsakas, keda noor Kaarel käis omal ajal DDT-ga tõrjumas.
Veel elavad Ilumetsas – nagu igas õiges laanes – hunt, karu, mitu kotkaliiki ja metsis. Musta toonekurge olla nähtud... Tavalisematest loomadest rääkimata. Kahe jäneseisanda kaklus metsamajandi kontori akende all peatas kord isegi koosoleku. Vanad metsnikud vaatasid imestunult, kuidas uks haavikuisand teist pikk-kõrva klohmis.
Metskond hoolitseb loomulikult ka loomade-lindude eest. Sel aastal püstitati näiteks nelisada pesakasti!

Riigimetsa on lihtsam kaitsta
Ilumetsas on kaitsealust metsa kaks ja pool tuhat hektarit, poolteist tuhat hektarit on vaja veel vormistada.
“Aeg-ajalt kerkib küsimus, mida ja miks kaitstakse,” pole Tiganiku meelest looduskaitsjate tegevus alati õigustatud. “Riigimetsa poolel on sihtkaitsevöönd, sealsamas kõrval olev talumets aga mitte – ilmselt on riigimetsa lihtsam kaitsta,” arvab Tiganik ja tõmbab kainet talupojamõistust appi võttes otsad kokku: eks looduskaitsjad ajavad ka protsenti taga.
Näiteks toob kaitstavaid maid juurde programm Natura 2000. Programmiga käsikäes käivad muidugi mitmesugused koolitused. “Rohelised arvavad millegipärast, et metsamees tahab vaid kasu saada,” kurdab Tiganik. “Mulle on see solvav. Natura 2000 õppepäeval ütles koolitaja, et nende eesmärgiks on säilitada mets ka meie lastelastele! No mida mina olen siis siin need kakskümmend neli aastat teinud?”
1982. aastal valetas Tiganik ühe 160- aastase ilusa männiku metsisemängu alaks. Selleks, et ilusaid puid maha ei võetaks. Pärast võeti ümberkaudu veel neli kvartalit kaitse alla.
“Ei tea, äkki nägi seal keegi metsist!” muheleb Tiganik, mõeldes võimsale, kuigi majandusliku väärtuse kaotanud männikule.



Rainer Kerge

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet