Venemaa Siberi taiga puiduvarud on tohutud, kuid mitmetel põhjustel kasutatakse neist vaid väikest osa.

Artikkel tugineb FAO andmetele, mida saab lugeda Internetist aadressilt www.fao.org/forestry/fra2005

MAAILMA METSADE PINDALA VÄHENEMINE AEGLUSTUMAS
See ülevaade on omamoodi järg Kalle Karolese artiklitele, mis on ilmunud Eesti Metsa 2004. aasta talvenumbris ja 2005. aasta kevadnumbris. Iga viie aasta järel annab FAO maailma metsavarude hinnangu FRA (Forest Resources Assessment). 2005. aastal esitatud FRA analüüsis on kasutatud ekspertandmeid 226 riigist ja territooriumilt. Hinnangu aluseks on ligi 40 parameetrit alates metsavarude suurusest nende sotsiaalmajanduslike funktsioonideni.

Kui aastatel 1990–2000 vähenes metsade pindala aastas 8,9 miljoni hektari võrra, siis ajavahemikus 2000–2005 vaid 7,3 miljoni hektari võrra. Metsade kadumise peapõhjusena nimetatakse maa minekut põllumajanduskasutusse; see näitaja on suurim Aafrikas (0,8% metsapinnast aastas) ning Lõuna-Ameerikas (0,4%). Rõõmustav on, et peale Euroopa lisandub metsi ka Aasias (ajavahemikul 2000–2005 0,18% aastas), ent paraku peamiselt Hiina ulatusliku metsaistutuse mõjul. Kuid selle maailmajao troopilised vihmametsad on endiselt hävimisohus, ehkki on tehtud ka mõningaid edusamme. Hiinas suurenes metsa pindala aastail 2000–2005 tervelt 2,2% aastas, seda ületavad vaid eksootilised riigid, nagu Ruanda (6,9%), Island (3,9%), Bahrein (3,8%) ja Kuveit (2,7%). Euroopas laieneb kõige kiiremini Iirimaa metsade pind: 1,9% aastas. Eesti ja Läti on oma 0,4 protsendiga kõvasti üle Euroopa keskmise (0,07%).

MAAILMA METSAD ON JAOTUNUD EBAÜHTLASELT
Kaks kolmandikku maailma ligi 4 miljardist metsahektarist asub kümnes riigis, pisut üle poole viies ja veidi üle viiendiku ühes metsarikkaimas riigis Venemaal. Ebaühtlaselt ei ole jagunenud mitte üksnes metsade pindala, vaid ka liigirohkus. Eriti liigirikkad on muidugi ekvaatori ümbruse metsad. Kui Islandil on vaid kolm kohalikku puuliiki, siis Brasiilias on neid 7780. Et Brasiilias hõlmab keskmine hektaritagavara 170 m3 Venemaa 100 m3 vastu, on maailma suurima puiduvaruga riik hoopis Brasiilia, ehkki 81,2 miljardit m3 on vaid õige pisut üle Venemaa 80,5 miljardi. Hiina metsade keskmine hektaritagavara on aga kõigest 67 m3, mis viitab selgelt sellele, et istutatud mets ei ole veel kuigi lähedal raieküpsusele.
Eesti ja üleüldse Baltimaad torkavad silma suure keskmise hektaritagavaraga: Eesti näitaja on 196 m3/ha. Põhjuseks saab olla ainult kõrge keskmine vanus, sama on olukord ilmselt ka Lätis (204 m3/ha) ja Leedus (190 m3/ha).

MÕNES PIIRKONNAS RAIUTAKSE LIIGA PALJU, TEISAL LIIGA VÄHE
Kogu raiemaht maailmas 2005. aastal oli hinnanguliselt 3,1 miljardit m3. Hinnanguliselt seetõttu, et umbes pool raiutud puidust kasutatakse kütteks ja selle kogust on raske täpselt hinnata. Raiemaht on jäänud samale tasemele kui 1990. aastal, kuid maailmajaoti on suundumus erinev. Püsikindlalt on raiemaht suurenenud vaid Aafrikas, mujal on tegemist kas kiirema (Aasia) või aeglasema (Põhja- ja Kesk-Ameerika) langusega. Euroopas ja Lõuna-Ameerikas on aastate 1990–2000 raiemahu langus asendunud tõusuga, kuid 1990. aasta taset pole veel saavutatud.
Maailma suurima raiemahuga riikide järjestus erineb tunduvalt nende järjestusest metsade pindala järgi.
Riigiti erineb suuresti ka metsavarude kasutamise intensiivsus, seda saab iseloomustada kogu metsavarust aastas raiutava osa kaudu. Kuna see antakse keskmisena kogu riigi kohta, võib tegelik raie intensiivsus kõikuda üsna suurtes piirides. Eriti suur on erinevus ilmselt Venemaal, kus oluline osa metsast paikneb raskesti ligipääsetavates paikades. Suurimate metsariikide kaks äärmust on Venemaa, kus aastane raie hõlmab 0,2% kogutagavarast, ja Soome vastavalt 3%; ülejäänud jäävad sinna vahele (Rootsi 2,4%, USA 1,5%, Kanada 0,7% ja Brasiilia 0,4%).
Torkab silma, et arenenud metsatööstusega riikides on ka metsakasutuse intensiivsus suurem, seejuures on nii Soome kui ka Rootsi seadnud sihi raiet veelgi suurendada.
Eestis küündis metsaraie intensiivsuselt Soome taseme lähedale vaid suurima raiega aastal 2000, mil raiuti 2,9% kogutagavarast ja raiemaht vastas metsanduse arengukavas soovitatud aastasele mahule, ehkki puuliigiti tuli ette nii üle- (kuusk) kui ka alaraiet (hall lepp). Samuti on alati küllalt palju olnud omanikuta metsamaad, kus majandustegevust ei toimu.
Viimastel aastatel on siiski erametsade probleem pigem ala- kui üleraie. Endistel põllumaadel kasvanud kuusikud on altid haigestuma juurepessu – nende seisund nõuaks sageli kohe raiet. Praeguste küttepuidu hindadega tasuks juba raiuda lepikuidki, kuid nüüd pole enam mehi, kes oleks nõus saega metsa minema ja langetustraktori juhtidestki suur osa on Eestist lahkunud. Peale selle halvavad raietöid eraomanikku rööviv maksusüsteem jm. tegurid.

EBAÜHTLASELT PAIKNEB KA METSATÖÖSTUS
Kõige kontrastsemalt ilmneb maailma metsatööstuse jaotumise ebaühtlus okaspuu saematerjali tootmise ja tarbimise näitel.
2005. aastal toodeti maailmas kokku 326 miljonit m3 okaspuu saematerjali, ligi kaks kolmandikku sellest toodetakse ja tarbitakse Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Paberi ja papi tootmine paikneb pisut ühtlasemalt: suurem osa jaguneb Aasia, Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel peaaegu võrdselt.
Ilmselgelt ei saa selline ebaühtlus globaliseeruvas maailmamajanduses enam kaua kesta. Esiteks peab tootmine liikuma toorainele lähemale. Näiteks Stora Enso on teatanud, et ei ehita Euroopasse enam ühtki uut tselluloositehast ja investeerib selle asemel Lõuna-Ameerikasse ja Aasiasse. Teiseks: suure metsavaruga arenevates riikides suureneb ka tarbimine ühtesoodu. Kui on olemas nii toore, suhteliselt madalad tootmiskulud kui ka potentsiaalselt suure mahuga siseturg, ei saa tootmine neist riikidest kauaks eemale jääda. Seni on selle loogika toimimist raskendanud poliitilised riskid, kõnealuste riikide siseturu madal ostujõud jm. tegurid. Ent muutused on juba alanud.

ISTANDUSTE UUS IMEPUU LYPTUS
FRA 2005 defineerib “istandikku” järgmiselt: istandik on ühest või kahest kohalikust või võõrliigist koosnev puistu, mida iseloomustavad ühtlane vanus ja paigutus. Seejuures ei ole oluline, kas on tegemist uue metsa rajamisega. Istandik on FRA 2005 jaoks ka intensiivselt majandatava metsaala taasmetsastamine. Siiski on hulk riike loobunud käsitlemast istandikuna lageraiele järgneva ala taasmetsastamisel tekkinud metsapõlvkonda. Eriti siis, kui on tegemist kodumaiste puuliikidega. Põhjuseks on olnud roheliste protest monokultuuride vastu.
See lahkarvamus ei puuduta aga lõuna pool puidu saamiseks rajatavaid istandikke, mille mõju maailma metsatööstusele on tunduvalt suurem nende pindalast. Nii hõlmasid istandikud 2000. aastal maailma metsadest vaid 5%, kuid neist saadi 35% tööstuslikust puidust (Bowyer, 2004). Nagu juba mainitud, on metsaistandikke kõige laialdasemalt rajanud Hiina, aastatel 2000–2005 suurenes sealsete istandike pind 1,5 miljonit hektarit aastas; kogu maailmas oli sama näitaja 2,8 miljonit. Hiina metsaistandike kiire kasv on seda märkimisväärsem, et mujal maailmas on istandike rajamise esialgne kasvutempo aeglustunud, kuna nende tulusus on üldiselt osutunud oodatust väiksemaks.
Tavaliselt kasvatatakse istandikes kiirekasvulisi puuliike. Senini lohutasid parasvöötme metsaomanikud ja -töösturid end sellega, et jõudsa kasvuga kaasnev väike tihedus ja ühtlasi vähene tugevus teevad istandike puidust eelkõige paberitööstusele sobiva toorme. See trööst võib peagi kaduda, sest juba on aretatud kiirekasvulisi heade tugevusnäitajatega puiduliike. Näiteks Weyerhauser kasvatab Brasiilias eukalüpte, mille puidu tihedus on 650 kg/m3 (kasel 620 ja pöögil 640 kg/m3). Omadustelt sobib ta parketiks, mööbliks ja vineeriks. See eriline eukalüptipuu on kahe alamliigi – Eucalyptus grandis’e ja Eucalyptus urophylla hübriid, mis saab raieküpseks 15 aastaga, sirgudes selleks ajaks 40 meetri kõrguseks. Kuna raiering on lühike, on alumiste okste kõrvaldamine kasvavatelt puudelt üsna odav – nõnda saadakse võrdlemisi palju oksavaba materjali.

TULEVIKUS ETENDAVAD TÄHTSAIMAT ROLLI VENEMAA JA HIINA
Need kaks riiki on maailma metsatööstuses tulevikus ilmselt olulisimad: mõlemal on üha suurenev metsatagavara ning suur siseturg. Ent nende maade areng ei ole kulgenud ühtemoodi. Hiina metsatagavara suureneb, kuna istandikesse investeeritakse ulatuslikult, Venemaal aga seetõttu, et palju metsa jääb raiumata. Hiina oli 2004. aastal 54,5 miljoni kuupmeetriga maailma suurim puidupõhiste plaatmaterjalide tootja (www. lesprom.ru, 19.12.05.) ja on hulk aastaid olnud maailma suurim vineerieksportija; investeeringuid jätkub peale Hiina ka Venemaale. Paberit ja pappigi toodab Hiina üle seitsme korra rohkem kui Venemaa (2005. aastal vaid 7 miljonit tonni).
Hiina mõju maailma metsatööstuses on juba praegu väga oluline ja suureneb veelgi, Venemaal on aga üksnes potentsiaal, mida ei kasutata. Mõneti võib isegi aru saada, miks Venemaa on võtnud tarvitusele drastilised meetodid, rakendades ümarpuidu suuri eksporditolle. Olukord pole tõesti kiita, kui okaspuu saematerjali tootmine Venemaal on vaid kümme korda suurem kui väga väikeste varudega Eestis, materjali näivtarbimine aga ületab Eesti oma ainult neli korda. Samas on küsitav, kui hästi nende sisetarbimine statistikas kajastub. Kuid isegi suure ebatäpsuse korral ei saa viga olla suurem kui ehk paarikordne.
Kõiki metsatööstuse tooteid tarbitakse Venemaal ühtviisi vähe. Seega: kui seal isegi õnnestub raie- ja tootmismahte suurendada, ei pruugi sellest eksporti palju jõuda – naftadollarite toel kerkiv ostujõuline nõudlus neelab suurema osa kasvust.

KAS METSAOMANIK OLLA ON TULUS?
Üldjuhul ei tasu metsaomanik olla. Ega muidu ei oleks 84% maailma metsadest riigi omanduses. Maaomaniku jaoks on teised maakasutusviisid tulusamad ja ainult riik saab seda asjaolu ignoreerida. Erametsi on rohkem seal, kus on arenenum metsatööstus, sest seal suudab tööstus maksta puidu eest sellist hinda, mis metsaomanikule mingit tulu võimaldab.
Valdavalt saab metsaomanik tulu raiutud puidust. FRA 2005. aasta raport uuris ka seda, kuidas on muutunud maailma metsadest raiutud puidu väärtus. Selgus, et 15 aastaga on see väärtus suurenenud vaid 11% – märksa vähem kui inflatsioon. Järelikult on raiutava puidu väärtus tegelikult vähenenud. Teatavasti peaks hinda tasakaalustama pakkumine ja nõudlus. Euroopa osas on see tasakaal aga viimastel aastatel paigast ära.
Euroopa metsatööstust takistab toormepuudus, mida on võimendanud taastuvenergiat soosiv energiapoliitika. Isegi autoriteetne uurimus (Geneva timber …, 2005), mis ei arvesta puidu tarvitust energiatootmises, prognoosib, et Euroopa vajadus ümarpuidu järele suureneb 2020. aastaks 2000. aastaga võrreldes keskmiselt 2,4% aastas: 771 miljonilt kuupmeetrilt 1210 miljoni kuupmeetrini. Kõnealune uuring lähtub oodatavatest majanduse kasvutempodest ega vasta küsimusele, kust võetakse puuduv toore. Sellest uuringust võib üksnes järeldada, et nõudluse ja pakkumise tasakaal on tõsiselt paigast ära. Järelikult on praegu peaaegu võimatu prognoosida, milliseks kujunevad puidu tegelikud tootmismahud ja hinnatase Euroopas tulevikus.
USA eluasemeturul on küll seisak ja Kanada saematerjali eksport Inglismaale jälle alanud, kuid seegi ei ole tõenäoliselt piisav turu rahustamiseks. Ka Eestis on metsamaterjalide hinnad järsult kerkinud. Eriti suur oli hüpe viimasel soojal talvel, sest puitu raiuti ja veeti välja vähem kui tavaliselt. Soe oli talv ka Venemaal, mis seni oli katnud meie toorme puudujäägi.
Nii et varsti ehk isegi tasub metsaomanik olla. Kirjutab ju Ärilehtki (02.05.07.) investeerimisguru Jeremy Grahamit tsiteerides, et järgmise seitsme aasta parim investeeringukoht on mets.

Kirjandus • Bowyer, J. L. 2004. Changing realities in forest sector markets. – Unasylva 219, 4, vol. 55. • Geneva timber and forest study paper 20. European Forest sector outlook study. Main report. United nations, Geneva 2005. ECE/TIM/SP/20. • Kukk, K. 2007. UPM Kymmene. – Ettekanne metsanduse visioonikonverentsil, Tartu, 20.04.07.