Eesti Looduse fotovõistlus
2/2007



artiklid
Meie metsades leidub mitmesuguseid Natura 2000 alasid

Eesti metsades leidub mitut tüüpi alasid, mida Natura 2000 raames juba kaitstakse või kavandatakse kaitse alla võtta. Tänavu
sügisest saavad erametsaomanikud, kelle maadele selliseid alasid jääb, taotleda rahalist tuge.

Lammimets Soomaal Halliste jõe ääres kuulub Natura 2000 soostuvate ja soo-lehtmetsade esmatähtsasse metsa-elupaigatüüpi.
Tiit Leito
NATURA 2000 HÕLMAB NII LINNU- KUI KA LOODUSALASID
2004. aasta Eesti Metsa sügisnumbris tutvustas Hanno Zingel Natura 2000 alasid Eesti metsades. Millised on need alad nüüd, värske pilguga vaadates? Natura 2000 alad jagunevad kahte tüüpi: linnualad ja loodusalad. Linnualad on mõeldud kogu Euroopas hävimisohus linnu- ja rändlinnuliikide elupaikade kaitseks, loodusalad huku äärel taime- ja loomaliikide (v.a. linnuliigid) ning ohustatud elupaigatüüpide hoiuks. Ent mõistagi ei saa linde muust loodusest täiesti eraldada, seega kattuvad tegelikkuses Natura 2000 linnu- ja loodusalad tihti kas osaliselt või tervenisti.

Asjaolul, et eraldi on loodud linnuja loodusalad, on ajalooline tagapõhi. Euroopa Liit või õieti selle eelkäija Euroopa Majandusühendus alustas looduse kaitsmist lindude kaitsest, sest linnud ei tunnista riigipiire, mistõttu on neid väga raske ainult riigi sees kaitsta. Nii koostatigi aastal 1979 linnudirektiiv, mille eesmärk on kaitsta kõiki linde ja luua spetsiaalsed kaitsealad ehk linnualad olulisemates lindude pesitsuspaikades, rändepeatuskohtades, talvitus- ja sulgimisaladel. Loodusdirektiivini jõudis Euroopa Majandusühendus 1992. aastal ja sellega sätestati teiste liikide kaitse ning loetleti üles kogu Euroopas ohustatud elupaigatüübid, mille kaitseks tuleb luua loodusalad.

EESTIS LEIDUB KÜMME KOGU EUROOPAS OHUSTATUD METSA-ELUPAIGATÜÜPI
Kogu Euroopas ohustatud elupaigatüüpe on loodusdirektiivis loetletud üle 200, millest 70 on metsa-elupaigatüübid. Eestis leidub kümme üle Euroopa ohustatud metsa-elupaigatüüpi, millest kuut peetakse esmatähtsaks: need on Euroopa Liidu territooriumil hävimisohus ja vajavad seetõttu erilist kaitset. Võtame need põgusalt vaatluse alla.
Vanad loodusmetsad (kood direktiivis *9010) on loodusdirektiivis märgitud esmatähtsa elupaigatüübina ja tähistatud tärniga. Vanade loodusmetsade alla kuuluvad vähese inimmõjuga või täiesti inimmõjuta vanad metsad, aga ka hiljutisi põlengualasid katvad looduslikult uuenenud metsad. Meie metsadest hõlmavad need vanu loometsi, nõmme-, palu- ja laanemetsi ning rabastuvaid metsi.
Vanad laialehised metsad (*9020) on samuti esmatähtis elupaigatüüp loodusdirektiivi mõistes. Selle tüübi hulka on arvatud meie vanad salumetsad, mille puurindes valitsevad pärn, tamm, vaher, jalakas või saar. Vanad salumetsad on Eestis võrdlemisi haruldased; neid peetakse jäänukiks sellest ajast, kui siin valitses veel soojem ja niiskem kliima.
Rohundirikaste kuusikute (9050) hulka kuuluvad lopsaka alustaimestikuga liigirikkad salukuusikud ja soostuvad kuusikud. Okasmetsad oosidel ja moreenikuhjatistel (9060) on meie oosidel, moreeniküngastel ja voortel kasvavad sürjametsad. Metsaelupaikade puhul tuleks mainida ka metsastunud luiteid (2180), mida loodusdirektiivis on käsitletud koos luiteelupaikadega. Selle tüübi alla käivad rannikuluidetel kasvavad nõmme- ja palumännikud ning sanglepikud. Erandina teistest tüüpidest arvatakse metsastunud luidete hulka ka rannikuluiteid katvad kultuurpuistud, mis on omandanud rohkem või vähem loodusliku ilme. Esmatähtis metsaelupaik on meil rusukallete ja jäärakute metsad ehk pangametsad (*9180). Siia kuuluvad peamiselt Põhja-Eesti pankranniku rusukallete liigirikkad laialehised metsad.
Esmatähtis tüüp on ka soostuvad ja soolehtmetsad (*9080 ), mille hulka on arvatud meie soostuvad kitsalehised metsad, madalsoometsad ja lodumetsad, ning siirdesoo- ja rabametsad (*91D0), mis paiknevad peamiselt soode ümber. Tegemist on Eestis siiani veel suhteliselt laialt levinud tüüpidega, mida metsaraie kõrval ohustab oluliselt ka kuivendus. Mujal Euroopas on sellised metsad jäänud väga haruldaseks, seetõttu pöörataksegi nende hoiule erilist tähelepanu.
Nimetamata on veel lammi-lodumetsad (*91E0) – taas esmatähtis elupaigatüüp, ja laialehised lammimetsad (91F0), mis kasvavad suuremate jõgede lammidel. Lammi-lodumetsad on kujunenud lammi madalamatel osadel ja jäävad seetõttu kauemaks üleujutuse alla. Kõrgematel kaldavallidel leiduvad laialehised lammimetsad on Eestis üks haruldasemaid metsatüüpe üldse. Eespool loetletud elupaigatüüpe on Natura 2000 võrgustiku aladel kokku kirjeldatud 175 000 ha ulatuses.

ALAL HOIDA TULEB METSAOSI, MIS KAITSEVAD KOGU EUROOPAS OHUSTATUD LOOMA- JA TAIMELIIKIDE ELUPAIKU
Peale ülaltoodu leidub Natura 2000 aladel veel metsi, mis ei vasta loodusdirektiivi elupaigatüüpidele, kuid mis on olulised, kaitsmaks üle Euroopa ohustatud looma- ja taimeliikide elupaiku. Metsas kasvavatest nn. Natura taimeliikidest võiks märkida palu-karukella, kaunist kuldkinga, laialehist nestikut, nõmmnelki ja karvast maarjaleppa. Veel leidub metsades nn. Natura samblaliike – rohelist hiidkupart ja rohelist kaksikhammast. Hävimisohus linnuliikidest on metsaga seotud kaljukotkas, merikotkas ja kõik teised meil leiduvad kotkad, mitmed kullilised, must-toonekurg, rähnid, öösorr, kakud, väike-kärbsenäpp, metsis, teder ja laanepüü. Metsas elavatest imetajatest on erilise kaitse all lendorav, euroopa naarits (metsajõgedel) ja tiigilendlane, mardikatest männisinelane ehk ebasüsik, väike-punalamesklane, eremiitpõrnikas ja must-seenesultan ning liblikatest sõõrsilmik, vareskaera-aasasilmik ja suur-mosaiikliblikas.
Eesti on pidanud Euroopa Komisjoniga läbirääkimisi meie elupaigatüüpide ja liikide kaitseks loodud Natura 2000 loodusalade piisavuse üle. Nende tulemusena peame leidma ja esitama Natura 2000 võrgustikku lisaalasid, et tagada vanade loodusmetsade, vanade laialehiste metsade, rohundirikaste kuusikute, lammilodumetsade, kauni kuldkinga ja rohelise hiidkupra elupaikade säilimine.

ÜLE POOLE NATURA 2000 ALADEST OLID EUROLIIDUGA ÜHINEMISE AJAL JUBA KAITSE ALL
Eesti Natura 2000 võrgustikku kuulub praegu kokku 66 linnuala (kogupindala 1,2 miljonit hektarit) ja 509 loodusala (kogupindala 1,0 miljonit hektarit). Kuna linnualad ja loodusalad kattuvad osaliselt, siis on meie Natura-alade kogupindala 1 422 500 hektarit, umbes pool sellest meres ja pool maismaal.
Eesti kaitsealade traditsioon ulatub peaaegu saja aasta taha ja enamik meie kaitsealasid (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad) kuulub ka Natura 2000 võrgustiku koosseisu. 1. mail 2004, kui Eesti esitas Natura-alad Euroopa Komisjonile, oli 67% maismaal ja 9% meres asuvatest Natura-aladest kaitstud seniste kaitsealadega. Ülejäänud aladele kehtestati keskkonnaministri määrusega ajutised majandustegevuse piirangud seniks, kuni need alad saavad endale lõpliku kaitsekorra. Nüüdseks on ajutiste piirangute kehtivusaeg lõppenud ja nendest aladest on saanud kas kaitsealad, hoiualad või püsielupaigad.
Kuna metsade hoiuks on hädavajalik piirata metsaraiet, on metsa-elupaigatüüpide kaitseks loodud enamasti traditsioonilised loodus- või maastikukaitsealad või laiendatud rahvusparke. Rahvusparkide, looduskaitsealade ja maastikukaitsealade maa ja vee-ala jaguneb eri rangusastmetega vööndite vahel.
Kõige rangema kaitsekorraga on loodusreservaat. Seal on isegi inimeste viibimine keelatud. Sellised vööndid luuakse teaduslikel eesmärkidel, selgitamaks koosluste/ökosüsteemide looduslikke protsesse aladel, kus otsene inimtegevuse mõju praktiliselt puudub.
Rangusastmelt järgmine on sihtkaitsevöönd. See on mõeldud looduslike (nt. sood, metsad) ja poollooduslike koosluste (niidud) hoiuks. Sihtkaitsevööndis on üldjuhul keelatud majandustegevus ja seal võib kehtestada ka ajalisi liikumispiiranguid (nt. lindude pesitsusajaks).
Piiranguvööndid on kõige leebema kaitsekorraga alad. Need kehtestatakse siis, kui loodusväärtuste hoiuks pole rangemaid piiranguid vaja. Põhinõue on hoida alal maastikuilme ja majandada jätkusuutlikult. Igale kaitsealale kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega kaitse-eeskiri, kus on välja toodud sellel alal kehtivad piirangud.

ELUPAIKU KAITSTAKSE KA PÜSIELUPAIKADES JA HOIUALADEL
Väljaspool kaitsealasid luuakse kaitstavate liikide elupaikade kaitseks püsielupaigad. Neil on kaks vööndit: sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Püsielupaikade piirid ja kaitse-eeskiri kinnitatakse enamasti liikide kaupa keskkonnaministri määrusega. Praeguseks on kinnitatud püsielupaigad järgmiste metsaliikide elupaikade hoiuks: metsis, must-toonekurg ja suur-konnakotkas, kanakull, kassikakk, kalakotkas, lendorav, euroopa naarits, männisinelane ja eremiitpõrnikas, väikepunalamesklane, karvane maarjalepp, laialehine nestik, kaitsealused seeneliigid ja II kaitsekategooria samblikuliigid.
Hoiualad on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud alad, kus hinnatakse plaanitsetud tegevuste mõju ja keelatakse ala loodusväärtusi kahjustavad tegevused. Hoiualadele eraldi kaitse- eeskirju ei kinnitata, seal kehtivad nõuded on toodud looduskaitseseaduses. Hoiualal on keelatud metsaraie, kui see võib rikkuda kaitstava elupaiga struktuuri ja funktsioone ning ohustada elupaigale tüüpiliste liikide säilimist. Hoiualal tuleb ala valitsejaga (vastava maakonna keskkonnateenistusega) kooskõlastada ehitustegevus ja planeeringud ning teatud tegevusi (nt. maaparandussüsteemi rajamine ja rekonstrueerimine, veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine) kavandades tuleb esitada maakonna keskkonnateenistusele hoiuala teatis. Keskkonnateenistus hindab teatisega kavandatud tegevuse võimalikku mõju alal – kas need mõjutavad loodusväärtusi – ning seejärel otsustab, kas lubada seda tegevust, lubada seda teatud tingimustel või keelata täiesti. Viimast varianti kasutatakse juhul, kui plaanitav tegevus seab ohtu nende elupaikade ja liikide säilimise, mille kaitseks ala on määratud. Hoiualade piirid ja kaitse-eesmärgid kinnitatakse maakondade kaupa Vabariigi Valitsuse määrusega.

KUIDAS TAGADA NATURA 2000 METSA-ELUPAIGATÜÜPIDE KAITSE?
Loodusdirektiivi metsa-elupaigatüüpide kaitse korraldamise ja looduslikkuse taastamise kohta saab üksikasjalikku teavet trükisest “Natura 2000 metsaelupaigad” (2004; koostanud Anneli Palo). Võttes arvesse eri metsakaitseprojektides välja töötatud soovituslikke metsamajandamise võtteid neis elupaigatüüpides ning looduskaitseseaduses sätestatud võimalusi piirata majandustegevust, tuleb pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele.
Vanad loodusmetsad, vanad laialehised metsad ja rohundirikkad kuusikud on kindlasti sellised metsatüübid, kus raietegevust ette näha ei tohi, kuid erandjuhtudel tuleb seal siiski teha valikulist raiet, et taastada looduslikkus või parandada kaitstavate liikide elutingimusi. Seetõttu tuleb need metsad arvata sihtkaitsevööndisse, vajaduse korral võib kooslust kujundada kaitse-eesmärkide järgi. Piiranguvööndi väiksemad piirkonnad, mis vastavad vääriselupaikade (VEP) kriteeriumitele, tuleb kinnitada vääriselupaikadeks. Kui vana loodusmetsa hulka on inventuuri järel arvatud näiteks nn. puhkemets, siis peaks see kuuluma kas sihtkaitsevööndisse, kus on lubatud valikraie, või piiranguvööndisse, kus uuendusraie on keelatud. Sihtkaitsevööndi alla peavad käima ka rusukallete ja jäärakute metsad, kus samuti ei tohi raietegevust lubada.
Soostuvad ja soo-lehtmetsad, siirdesoo ja rabametsad, lammi-lodumetsad ja laialehised lammimetsad tuleb arvata sihtkaitsevööndisse, tagamaks veerezhiimi. Nendes metsades võib lubada raiuda külmunud pinnaselt väikesi (puistu kõrguse laiusi) häile.
Okasmetsad oosidel ja moreenikuhjatistel võivad asuda ka piiranguvööndis, kuid sel juhul tuleb männikutes lubada ainult valikraiet (uuendusraie keelatud) ja kuusikutes väikeste (puistu kõrguse laiuste) häilude raiet.
Metsastunud luited tuleb üldjuhul määrata sihtkaitsevööndisse. Kui on tegemist nn. puhkemetsaga, siis võib lubada sihtkaitsevööndis valikraiet ja hooldusraiet. Puhkemetsad võivad kuuluda ka piiranguvööndisse, kus on keelatud uuendusraie.

ERAMETSAOMANIKUD, KELLE MAADEL LEIDUB NATURA 2000 ALASID, SAAVAD TAOTLEDA TOETUST
Lääne-Euroopas on Eestiga võrreldes väga vähe metsa säilinud. Seetõttu lisandus mitu metsatüüpi, mis on meilegi olulised, loodusdirektiivi alles Soome, Rootsi ja Austria liitumisel Euroopa Liiduga 1995. aastal. Varem ei pööratud metsade kaitseks mõeldud toetusskeemide väljatöötamisele Euroopa Liidus kuigi suurt tähelepanu. Nüüdseks on olukord muutunud.
Alates 2007. aastast näeb Euroopa Liidu maaelu arengu määrus ette võimaluse maksta toetust Natura 2000 aladel asuvate erametsamaade omanikele. Praeguste plaanide kohaselt on võimalik alates selle aasta sügisest esitada taotlusi Natura 2000 erametsamaa toetuse saamiseks. Toetuse eesmärk on kompenseerida osaliseltki maaomaniku saamata jäänud tulu. Kavandatud on kaks toetuse määra: rangemate piirangutega sihtkaitsevööndis makstakse toetust igal aastal 1560 krooni hektari kohta, leebemate piirangutega piiranguvööndis ja hoiualal 780 krooni hektari kohta aastas. Praeguste kavade järgi hakkab toetuste taotlusi vastu võtma sihtasutus Erametsakeskus. Sellele toetusele lisanduvad veel Eesti riigi maamaksusoodustus kaitsealadel, hoiualadel ja püsielupaikades ning võimalus maad vahetada või müüa riigile.



Kadri Möller, keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunik

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet