Eesti Looduse fotovõistlus
3/2007



artiklid
Eesti kõrgeimaid puid selgitamas

Tänavu augustis väideldi meie ajalehtedes teemal, milline on Eesti kõrgeim puu. Rühm metsateadlasi käis rekordikandidaate
mõõtmas.


AJENDIKS SAI POLEEMIKA AJALEHTEDES
Tänavu augustis puhkes meie ajalehtedes ootamatult elav poleemika teemal, milline on Eesti kõrgeim puu. Vaidlus sai alguse ajalehest Sakala: 2. augustil ilmunud numbris väitis reporter Hans Väre, viidates Hendrik Relve raamatule “Põlispuud”, et Loodi Püstmäel kasvava kõrgeima lehise kõrgus on 43 meetrit. See puu jäävat Eestis kõrguselt alla vaid Järvseljal kasvavale kuusele, mille kõrgus on 43,8 meetrit.

Artikli kohta saatis ajalehele kommentaari metsateadlane Tiit Maaten, kes teatas, et on 2003. aastal mõõtnud Loodi Püstmäe lehise kõrguseks 46 meetrit. Enne seda on metsauurija Heino Kaljurand saanud Loodi lehise kõrguseks koguni 46,7 meetrit. Seega peaks Eesti kõrgeima puu tiitli andma siiski Loodi lehisele. Kirja põhjal avaldas Hans Väre Sakalas uue artikli, kus teatas, et uutel andmetel ei kasva Eesti kõrgeim puu mitte Tartumaal, vaid Viljandimaal. Sama artikli avaldas 6. augustil ka Postimees.
Seejärel ilmus selleteemalisi artikleid mujalgi Eesti lehtedes, arutlus vallandus ka metsameeste seas. Oli ju tõesti intrigeeriv teada, kus siis ikkagi kasvab Eesti kõrgeim puu, kui kõrge on see puu praegu ja millised on tema lähimad võistlejad. Teema peaks pakkuma huvi ka laiemale üldsusele.
Nõnda sai 24. augustiks kokku puudeuurijate rühm, kes otsustas rekordikandidaadid üle mõõta. Sinna kuulusid metsateadlased Tiit Maaten, Eino Laas, Heino Kasesalu, ehitusinsener Tiit Aja ja allakirjutanu. Otsustati üle mõõta kolm rekordpuu kandidaati: Loodi Püstmäe lehis, Järvseljal Riiupalus asuv mänd ja kvartalil nr. 224 kasvav kuusk.

VÄRSKED MÕÕTMISED ANDSID LOODI PÜSTMÄE LEHISE KÕRGUSEKS 43,9 MEETRIT
Kõigepealt võtsime käsile vaidlusalused Loodi Püstmäe euroopa lehised. Mõõdeti mitut puud, kuid eriti hoolikalt teadaolevalt kõrgeimat puud, mida metsamehed tunnevad nime all “plusspuu number 3”. Puud on kerge ära tunda tüvele maalitud numbri 3 järgi.
Peamine mõõtevahend oli elektrontahhümeeter GTS 601. Teisisõnu on see elektrooniline teodoliit, mida ehitusinsenerid tänapäeval igapäevatöös kasutavad. Selle täpsus on erakordselt suur. Kuni ühe kilomeetri kauguselt jääb mõõtmisviga 0,5 cm piiridesse. Sellega mõõtes määratakse kõigepealt majaka abil kaugus puust. Seejärel leitakse statiivile kinnitatud pikksilmaga puuladva kõrgeima võrse tipp. Puu kõrguse arvutab juba mõõtekomplekti kuuluv kompuuter.
Loodi Püstmäe lehist nr. 3 mõõdeti neljast küljest kaugustelt 63–149 meetrit. Kaks rohkem kui 140 meetri kauguselt tehtud mõõtmist ja üks 63 meetri kauguselt võetud mõõt andsid 10 cm võrra erinevaid tulemusi ja puu kõrguseks saadi kokkuvõttes 43,9 meetrit.
Teised kaks mõõdetud kõrgema puu kandidaati Loodi Püstmäel olid 42,6 ja 43,7 meetrit kõrged. Eemalt põllult Püstmäel kõrguvat lehisetukka silmitsedes tekkis arusaam, et siinsed puuhiiud on üsna ühekõrgused. On võimalik, et mõne kõrgus küündib praeguse rekordpuu kõrgusele väga lähedale.

JÄRVSELJA MÄNNI KÕRGUS ON 43,3 MEETRIT JA KUUSE KÕRGUS 44,1 MEETRIT
Eesti kõrgeima männi kandidaat kasvab teatavasti Järvseljal kvartalil 261. Puud saab naaberhiidude seast ära tunda selle järgi, et ta korbale on noaga lõigatud kõrgusmõõt 45,5 meetrit ja daatum 30. juuni 1993. Ilmselt on selle siia jäädvustanud mõni välipraktikal olnud metsandustudengite rühm. Metsateadlane Eino Laas, kes siis üliõpilastega sageli ringi käinud ja puid mõõtnud, leidis praktikapäevikust, et ta käis siin sellel kuupäeval dendroloogiapraktika käigus ja otsis kõrgeid mände koos metsamajanduse II kursusega, kelle nimekiri algas Andres Aksaluga ja lõppes Kaili Viilmaga. 2004. aastal ilmunud kõige põhjalikumas eestikeelses raamatus okaspuudest on Eino Laas märkinud, et Järvselja rekordmänni kõrgus on 46 meetrit.
Mändi saime elektronteodoliidiga mõõta neljast küljest 50–66 meetri kauguselt. Kuna puu latv kasvab viltu, tulid kõrgusmõõdud suhteliselt kõikuvad: vahemikus 41,5–43,4 meetrit. Üheskoos vaagisime eraldi iga mõõtmistulemuse usaldatavust ning tõdesime lõpuks, et männi kõrguseks tuleb jätta 43,3 meetrit.
Samas läheduses, rekordmännist 21 meetrit lõuna pool, valisime proovimõõtmiste käigus välja veel teisegi männi, mille kõrgust määrasime hoolikalt kolmelt suunalt. Üllatavalt saime keskmiseks tulemuseks samuti 43,3 meetrit. Ehk leidub läheduses teisigi mastimände, kelle latv küündib 43 meetri piirini?
Järvselja kõrgeima kuuse juurde oskas meid juhatada siinseid metsi kõige paremini tundev metsateadlane Heino Kasesalu. Selgus, et puul on hakanud ilmnema põduruse märke. Puu võra oli üldiselt veel haljas, kuid latv mitme meetri ulatuses kuivanud. Puud mõõta polnud kerge, sest nähtavus puu ümber oli vähene. Siiski saime elektronteodoliidiga võtta mõõtu kuuelt suunalt, kaugustelt 42–59 meetrit. Kõrgusmõõdud tulid küllalt kõikuvad, 43,2–45,3 meetrit. Valisime koos välja usaldusväärsemad mõõtmistulemused ja arvutasime nende keskmise. Üksmeelse otsuse järgi on Järvselja rekordkuuse kõrgus 44,1 meetrit. Mõõtsime ka mõningaid naaberkuuski. Kõrgeimal neist, täiesti elujõulisel, ulatus latv 42,2 meetrini. Seega osutus kõrgeimaks kuuseks, ühtlasi Eesti kõrgeimaks puuks, varemgi rekordkuusena tuntud puu.

ANDMED REKORDPUUDE KÕRGUSTE KOHTA LAHKNEVAD
Värskete mõõtmiste kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et sensatsiooni ei sündinud ja Eesti teadaolevalt kolme kõrgeima puuliigi järjestus jäi samaks nagu varem. Teisalt on siiski huvitav täheldada, et kolme liigi rekordeksemplaride kõrguste erinevused olid võrreldes seitse aastat tagasi tehtud mõõtmistega muutunud väiksemaks. Kõrgeima kuuse ja lehise vahe on vähenenud vaid 20 sentimeetrile ja kõrgeima männigi latv jääb kõrgeima kuuse omast madalamaks alla ühe meetri jagu. Pole raske ennustada, et juba lähiaastate jooksul võib Eesti kõrgeimaks puuks osutuda mõni Loodi Püstmäel kasvavatest euroopa lehistest. Järvselja kuusehiid ilmutab raugastumise märke, aga Loodi lehised on täies elu- ja kasvujõus.
Teisalt ilmnes päeva jooksul tehtud mõõtmiste käigus, millist pedantset tööd nõudis Eesti kõrgeima puu täpne väljaselgitamine. Pealiskaudsema mõõtmise või vähem täpsete mõõteriistadega oleks kolme puuliigi mõõdud ja sedamööda ka nende omavaheline järjestus võinud väga tõenäoliselt olla teistsugused.
Kuna seitse aastat tagasi mõõtsid needsamad inimesed sama marki elektroonilise teodoliidiga niisama hoolikalt samu puueksemplare, võib teha mõningaid oletusi nende kõrguse juurdekasvu kohta. 2000. aastal saime Loodi lehise kõrguseks 43,0 meetrit, seega on latv sirgunud 0,8 meetrit. Järvselja männi kõrgus oli 42,7 meetrit, vahe nüüdsega 0,6 meetrit. Järvselja rekordkuuse kõrgus oli 43,8 meetrit, vahe praegusega 0,3 meetrit. Siit saab muide taas järeldada, et kuna lehise kõrguse kasv on ületanud kuuse oma kolm korda, kujuneb Loodi lehisest aastate pärast Eesti kõrgeim puu. Muidugi juhul, kui vahepeal ei mõõdeta kusagil hoopis uut Eesti kõrgeimat puud.
Üldiselt lahknevad andmed meie kõrgeimate puude kohta suuresti isegi metsanduskirjanduses, kõnelemata üldsusele mõeldud meediaväljaannetest. Esiteks tulenevad mõõtmiste erinevused sellest, kui hoolikalt uurija on tööd teinud. Teiseks mõjutab tulemust suurel määral mõõteriist. Süstemaatiline viga, mis tuleneb mõõteriistast, võib ulatuda mitme meetrini.

MÕÕTMISTÄPSUSE MÄÄRAB KAUGUS PUUST
26. augustil tehtud mõõtmistel katsetasime Tiit Maateni algatusel ka metsameeste ühe kõige uuema ja täpsema kõrgusmõõtja Vertexi usaldusväärsust. Nagu korrektsele mõõtmisele kohane, sai Vertexiga mõõdetud vähemalt kolmest küljest võimalikult suurelt kauguselt, seega 40–45 meetri pealt. Ilmnes, et näiteks Loodi lehise puhul näitas Vertex korduvalt rekordlehise kõrguseks täpselt 46,0 meetrit. Ka Järvselja rekordpuude puhul kippus vahe elektronteodoliidi näitudega tulema ligi kaks meetrit enam. Niisiis saime selgeks, et üle 40 meetri kõrguste puude puhul ilmneb Vertexil, nii nagu peaaegu kõigil teistel metsauurijate kõrgusmõõtjatel süstemaatiline viga.
Viga ei tulene peamiselt mitte mõõteriista põhimõttelisest ebatäpsusest, vaid sellest, et kaugus, millelt puud mõõdetakse, on puu kõrgusega võrreldes liiga väike. 35 meetri kõrgusi ja madalamaid latvu Vertexiga 40 meetri kauguselt mõõtes jääb viga juba talutavatesse piiridesse. Viga võib suureneda ka seetõttu, et nii vanadel puudel on kõrguskasv aeglane ja seega võra tipp ümar, mistõttu võidakse raskesti eristatavuse tõttu tipuvõrse asemel ladvaks pidada mõnda võra tipu juures asuvat külgoksa. Peamiseks põhjenduseks on aga trigonomeetria seaduspärasused. Puu kõrguse hindamine toimub kolmnurga kaudu, mille üheks tipuks on puu ladva tipp, teiseks juurekael või selle lähedale kinnitatud mõõteriista majakas ning kolmandaks tipuks mõõtja. Puu kõrgus saadakse ühe külje ehk kolmnurga kaateti arvutamisel teadaoleva kaateti (mõõtja kaugus puust) ja teadaoleva kaateti ning hüpotenuusi vahelise nurga kaudu. Trigonomeetria keeles tähendab see tangensfunktsiooni kaudu kolmnurga teravnurga ja selle lähiskaateti kaudu vastaskaateti (puu kõrguse ) arvutamist. Kui puud mõõdetakse lähemalt, kui seda on puu kõrgus (“Vertexi” puhul ei saa minna kaugemale kui 40 meetrit), on nurk, mille põhjal kõrgust hinnatakse, suurem kui 45º. Koolimatemaatikat meelde tuletades teame, et tangensi väärtused hakkavad suuremate nurkade puhul kui 45º üha järsemalt tõusma. Lihtsalt väljendudes: kui kaugus puust hakkab lähenema puu kõrgusele või on sellest väiksem, suureneb kõrguse mõõtmise viga väga kiiresti.
Teisisõnu peaksime edaspidi Eesti puid, mille kõrgus küündib üle 40 meetri, püüdma mõõta 50 meetri kauguselt või kaugemalt. Sest mida kaugemale puust saame, seda usaldusväärsem on tulemus. Kuid Suunto, Silva ja valdav enamik muid mitmekesiseid metsameeste kõrgusmõõtjaid ei võimalda kahjuks puust nii kaugele minna.
Tihti on metsas üldse keeruline eemalduda puust 50 meetrini või kaugemale, nii et puu alumine osa ja latv korraga näha oleksid. Et selgitada meie kõrgemate okaspuude ja ka lehtpuude rekordmõõtmeid, tuleb siiski püüda seda teha. Siis õnnestuks fikseerida puuliikide rekordkõrguste kohta märksa täpsemaid andmeid. Rekordkõrguste puhul tuleks alati juurde märkida ka mõõteriista mark, mõõtja nimi ja mõõtmise aeg. Nõnda muutuks mõõtmine usaldusväärsemaks, tulemusi saaks võrrelda ning kontrollida. Meie uhkeimad puuhiiud on seda väärt, et neid senisest täpsemalt välja selgitada.

Kirjandust
• Kasesalu, H. 2006. Sangaste park, elav monument krahv Bergile. – Eesti Mets, 2.
• Laas, E. 2004. Okaspuud. Tartu.
• Relve, H. 2000. Eesti põlispuud. Tallinn
• Relve, H. 2003. Põlispuud. Tallinn.



Hendrik Relve

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet