Eesti Looduse fotovõistlus
3/2007



artiklid
Puidukasutus rahvusvahelises fookuses

Selle aasta algul peeti Genfis rahvusvaheline seminar Euroopa puiduvarude ja -kasutuse teemal. Eelkõige arutati, kas Euroopa metsad suudavad rahuldada suurenevat materjali- ja energiavajadust.

EUROOPAS ON BIOENERGEETIKA TÕSISELT PÄEVAKORRAL
Seminar Genfis peeti suure hulga rahvusvaheliste organisatsioonide eestvõttel ja Shveitsi keskkonnaagentuuri toetusel. Euroopa Komisjoni ja EL liikmesriikide algatust bioenergeetika vallas on üksjagu kritiseeritud: majandusmuudatused on olnud liiga kiired ning nõudluse kasv on tinginud puidu hindade tõusu ja halvendanud Euroopa puidutööstuse olukorda maailmaturul. 16 miljonit Euroopa Liidu metsaomanikku ei ole huvitatud tooma turule rohkem puitu. See on oluline puidupuuduse põhjus.

Rahvusvahelise olukorra tõttu on tähelepanu keskmesse võetud bioenergeetika. Külma sõja aegne kaitsedoktriin on muutunud ja muutub veelgi. Tõusuteel Aasia majandus etendab tähtsat rolli muude piirkondade majanduses. Terrorism mõjutab igapäevaelu nii Euroopas kui ka mujal, tuletagem meelde kas või karmistunud ettevaatusabinõusid.
Seega tuleb Euroopa Liidu arvates edendada bioenergeetikat. Siht on: 1) suurendada Euroopa energiaturvalisust, 2) tagada energia tarbijatele (kodumajapidamised, kohalik tööstus ja transport) mõistlik hind ning 3) vähendada negatiivset keskkonnamõju (esmajoones fossiilsete kütuste kasutust).

KESKKONNAKAITSE KUI TÄHTIS POLIITILINE ARGUMENT
Jätkuv fossiilsete kütuste tarbimine ja selle prognoositav kasv Hiinat ja Indiat silmas pidades suurendab paratamatult kasvhoonegaaside osakaalu. Tippteadlased ja -poliitikud on tunnistanud selle protsessi negatiivset mõju nii keskkonnale kui ka majandusele. Küsimus pole enam mõju tunnistamises, vaid vastumeetmete valikus.
Nõnda ongi Euroopa riikide juhid kiitnud heaks uue energiapoliitika: suurendada aastaks 2020 taastuvate energiaallikate osatähtsust 20%-ni ja biokütuste tarbimise osakaalu 10%-ni. Mets ja puit mängivad siin kindlasti oma rolli: siduda rohkem süsinikku (kuni arendatakse välja alternatiivsed tööstustehnoloogiad) ja asendada fossiilseid kütuseid nii palju kui võimalik.
Sellest vaatepunktist tuleb käsitleda ka bioloogilise mitmekesisusega seonduvat. Kui kliimamuutusi ei suudeta ohjeldada, siis väheneb bioloogiline mitmekesisus endistviisi. Kliimamuutustega tegelemine peab olema nüüdisaja prioriteet. Ebatõhusad kaitsemeetmed, mis piiravad biokütuste kasutuselevõttu või suurendavad metsapõlengute ohtu, tuleb uuesti läbi vaadata.
Tänavuse aasta algul avalikustas Euroopa Keskkonnaagentuur raporti „Euroopa metsade keskkonnasäästlik bioenergiapotentsiaal”, kus on kirjeldatud võimalusi suurendada puiduvoogu metsast nii raiejäätmete kogumise kui ka lisaraiete abil. Ajapiiriks seati aasta 2030. Silmas on peetud bioloogilise mitmekesisuse hoiu vajadust, mulla ja vee kaitsega kaasnevaid piiranguid ja muid aspekte (nt. rekreatsiooni, ulukihoolet, kliimahälbeid).
Arvestades seniseid kaitsepiiranguid ja bioloogilise mitmekesisuse muid aspekte, on kõige keskkonnahoidlikumas stsenaariumis vähendatud maksimaalset võimalikku raiemahtu 10% ja suurendatud kasutatavate raiejäätmete mahtu 40%. Raportis ei ole käsitletud kiirekasvuliste istandike potentsiaali. Analüüsi järgi saaksid 21 EL riiki (v.a. Küpros, Kreeka, Luksemburg ja Malta) juba aastal 2010 oma metsadest 27,5 miljonit tihumeetrit raiejäätmeid, ühtlasi tooksid lisaraied (arvestades eelmainitud keskkonnakaitseaspekte) veel 152,3 miljonit tihumeetrit raiejäätmeid.
Eelnevast lähtudes oli EL komisjoni esindaja sõnum ühene: Euroopa metsi saab kasutada märksa tõhusamalt ja ulatuslikumalt – kuni 220 miljonit tihumeetrit lisaks – ja seda ilma negatiivse keskkonnamõjuta. Euroopa Liidu metsade juurdekasv on 574 miljonit tihumeetrit aastas, metsapindala suureneb 0,4 miljonit hektarit aastas, ent raiemaht on jäänud 315 miljoni tihumeetri piiridesse.

EUROOPA ENERGIATURVALISUS OLENEB MAAILMA ENERGIATURUST
Euroopa energiaturvalisus on olnud kõne all eelkõige Venemaa ebastabiilsete tarnete (Valgevene juhtum) ja suurema terrorismiohu tõttu. Seminaril pidas väga hea ettekande austria teadlane professor Sten Nilsson. Kui Euroopa soovib hoida oma poliitilist ja majanduslikku suveräänsust, siis tuleb vähendada sõltuvust Venemaa energiakandjatest. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et oht turvalisusele peitub ebastabiilses Lähis-Idas.
Nimetatud seikadele on viidanud ka The Wall Street Journal´is artikli avaldanud USA erukindral ja Energiaturvalisuse Nõukogu liige Charles F. Wald. Ta viitab kriitilisele vajadusele muuta kaitseparadigmat. Sõjavägi reageerib ohule õhujõudude ja laevastikuga. Terroristidel puudub aga selge sihtmärk; kaitstavaid objekte (naftavälju, torustikke, töötluskeskusi) on liialt palju ja tarnevahemaad pikad. Wald toob oma artiklis välja kuus olulisemat geograafilist riskipiirkonda, mida on raske kontrollida, kuid neil on suur mõju naftatarnetele. Need on Hormuze väin (päevane transiit 17 miljonit barrelit), Malaka väin (11,7 miljonit barrelit; probleeme tekitab ulatuslik piraatlus), Suessi kanal (4,1 miljonit barrelit, sulgemise korral tekib pikema ümbersõidu vajadus), Bosporuse ja Türgi väin (3,1 miljonit barrelit; rasked navigatsioonitingimused), ab el-Mabab (3,0 miljonit barrelit; seal on terroristid juba tankereid rünnanud) ja Venemaa (2,0 miljonit barrelit, neid tarneid kontrollib Moskva poliitiline juhtkond). Euroopa strateegia saab seisneda ainult kodumaise energiakasutuse efektiivsuse suurendamises ja taastuvate energiaallikate ulatuslikumas kasutuselevõtus. Sama on mõistnud ka Euroopa poliitiline ja majanduslik eliit.
Turvalisuse teine külg on energia mõistlik hind. Kõigi huvides peaksid ettevõtted ja ühiskondlikud asutused (nt. koolid, haiglad, lasteaiad), ent ka kodumajapidamised saama valgust ja soojust tarbida kooskõlas rahaliste vahendite ning muude kulutustega. Valgus ja soojus ei saa olla luksuskaup. Ebastabiilsus energiaturul ning kerkivad nafta- ja gaasihinnad on süvendanud arusaamist, et hädavajalik on arendada kodumaist energeetikat, kasutades energiaallikaid mitmekülgsemalt. Energiatootmist tuleb kõigiti arendada. Üks lähiaja perspektiive on laiendada bioenergia tootmist, siinjuures tuleb jälgida, et maakasutuse muutmisega ei kaasneks toiduainete hindade kiire tõus.

ERI ORGANISATSIOONIDEL OMA VAATED
Seminaril osalenud organisatsioonid tunnustasid kõik vajadust edendada bioenergeetikat. Põhiküsimuses – kas Euroopa metsad suudavad rahuldada suurenenud materjali- ja energiavajadust? – oldi aga eri seisukohtadel. Metsaomanike kinnitusel on praegune puiduvaru piisav; nad toetasid igati riikide algatust bioenergeetika valdkonnas ja kutsusid üles kasutama puitu ulatuslikumalt, arendades eelkõige metsaomanike ühistegevust. Metsatöösturid nägid probleemi esmajoones üha suurenevas konkurentsis (kiirelt tõusvates hindades), õhutasid loobuma bioenergeetika sektori toetusest ning parandama andmete kvaliteeti. Ühtlasi juhtisid nad tähelepanu seigale, et praegune metsatööstus pakub võrreldes bioenergeetikasektoriga 100 korda suuremat tööhõivet ja 15 korda suuremat lisandväärtust ühe puidu tihumeetri kohta. Töösturite hinnangul pole aruteludes piisavalt tähelepanu pööratud pikka aega kasutatavatele puidutoodetele, mis toimivad samuti „süsinikupankadena”.
Keskkonnakaitsjad sekundeerisid mõneti töösturitele. Kahtluse alla seati andmete kvaliteet, tunti muret bioloogilise mitmekesisuse hoiu üle. Korduvalt pakuti välja idee luua uus biokütuste sertimissüsteem. Kuid metsaomanikud ei pooldanud seda, sest nüüdsed metsamajandamise sertimissüsteemid andvatki kinnituse, et majandamine on säästev ning ühtlasi metsatooted või -teenused säästlikud. Uus sertifikaat tekitaks vaid segadust, lisakulusid ja -bürokraatiat.

VÕETI VASTU SOOVITUSED BIOENERGEETIKA KOHTA
Seminaril sõnastati kuueleheküljeline kokkuvõte ja soovitused. Soovitused on kavas esitada tänavu novembris peetavale MCPFE konverentsile seal ettevalmistatava ministrite resolutsiooni tarvis. Ühtaegu on soovitusi kasutanud kõik metsanduse lobirühmad, põhjendades oma seisukohti bioenergiadiskussioonis. Leebelt ja üldsõnaliselt kirja pandud dokument annab selleks kõigile mänguruumi.
Kokkuvõttes on deklareeritud, et puidutarbimine suureneb nii puidutööstuses kui ka energiasektoris. Seetõttu peaksid poliitikud taotlema tasakaalu energiaturvalisuse, kliimamuutuste, regionaalse arengu ja Euroopa tööstuse konkurentsivõime eesmärkide vahel. Osalejate meelest pole paraku piisavalt korrektset teavet, kui palju puitu saab veel tarvitusele võtta, arvestades keskkonnakaitse-, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte. Ent puidukasutuse areng eeldab: 1) metsaomanike huvi raiuda, 2) füüsilist juurdepääsu oma metsadele, 3) turuinfo head kättesaadavust, 4) konkurentsivõimelisi metsavarumise ja infrastruktuuri rajamise hindu, 5) efektiivset metsavarumist ja turustamist ja 6) professionaalsete tööliste ning metsandusettevõtjate olemasolu.
Need tegurid peavad strateegiate ja tegevustena kajastuma rahvuslikes metsandusprogrammides (Eestis: metsanduse arengukavas) ja biomassi tarvituse tegevuskavades. Valitsused peaksid uuesti läbi vaatama strateegiad ja õigusaktid, mis mõjutavad metsandust, ja püüdma vähendada nende negatiivset mõju puidutarvitusele. Küsimus pole pelgalt ühe majandusvaldkonna konkurentsivõimes, vaid Euroopa turvalisuses ja elukeskkonna säästmises.



Erik Kosenkranius, EUSTAFOR-i (European State Forest Association) tegevjuht

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet