3/2007

artiklid
Hoiumetsade laiendamine läheb üksjagu maksma

Rangelt kaitstavate metsaalade suurendamisel on kahtlemata oma hind ja väärtus. Kuidas neid rahaliselt hinnata?

EESMÄRK ON 10% HOIUMETSI
Eesti metsanduse arengukavas aastani 2010 on kirjas, et bioloogilise mitmekesisuse hoid ning loodusväärtuste kaitse nõuab osa metsade puutumatut arengut ja ülejäänud metsades bioloogilise mitmekesisuse elemente kaitsvate meetmete rakendamist. Praegu on rangelt kaitstavaid metsi (hoiumetsi) ligikaudu 172 500 hektarit, mis on 7,6% kogu Eesti metsade pindalast. Kuigi see suhtarv on üks Euroopa suurimaid, ei taga see arengukava koostajate hinnangul Eestile omaste metsaliikide hoidu. Lähtudes vajadusest kaitsta bioloogilist mitmekesisust, ongi meie metsanduse arengukavas püstitatud eesmärk hoida praegust bioloogilist mitmekesisust Eesti metsades ning suurendada rangelt kaitstavate metsaalade osatähtsus seniselt vähemalt 10%-ni.
Kuna kaitstavate metsade pindala suurendamine on vaieldamatult oluline metsapoliitiline otsus, tuleks selle mõjusid hinnata peale ökoloogiliste kaalutluste ka sotsiaalsest ja majanduslikust küljest. Mullu tehtud uuringus, millest anname lühiülevaate, keskendutigi kaasnevale majanduslikule ja sotsiaalsele mõjule.


ÜLDISTUSI TEHTI JÄRVSELJA ÕPPE- JA KATSEMETSKONNA ANDMETE PÕHJAL
Et hinnata rangelt kaitstavate metsaalade osakaalu suurendamise mõju metsamajanduse tulukusele ning kaasnevaid kulusid ja tulusid, võeti aluseks andmed Järvselja õppe- ja katsemetskonna puistute kohta. Hindamaks majanduslikku mõju, leiti kõigepealt metsade majandamise keskmine tulukus metsakategooriate kaupa, arvestamata kaitse- ja hoiumetsades seatud kitsendusi ning eeldades, et kõik metsakategooriad on samamoodi kui tulundusmetsad täielikult majandatavad. Arvutuste põhjal saadi järgmised aastase tulukuse andmed: tulundusmetsad 1939 kr/ha, kaitsemetsad 1647 kr/ha ja hoiumetsad 1227 kr/ha. Seega on looduskaitse seisukohalt väärtuslikemate puistute majanduslik potentsiaal väiksem kui tulundusmetsadel.
Edasistes arvutustes eeldati, et kaitsemetsadele kehtestatud majandamise piirangud vähendavad sealt saadavat tulu 50%. Seda silmas pidades arvutati tulu, mis jääb saamata, kuna puitu ei saa müüa ega maksustada. Samuti hinnati, kui palju mõjutab kaitsekava metsamajanduse ja metsavarumise tööhõivet ning töötasudega seotud makse.

MAJANDUSLIKKU MÕJU HINNATI KAHE MALLI PÕHJAL
Esimese mudeli kohaselt suurendati rangelt kaitstavaid metsaalasid (hoiumetsi) tulundusmetsade arvelt ning teise järgi kaitsemetsade arvelt, kusjuures mõlemal juhul peatuks majandustegevus 54 474 hektaril.
Laekumata jäävat maksutulu hinnati katsealal tehtud arvutuste põhjal: tulundusmetsas kulub metsa majandades keskmiselt 695 kr/ha ning kaitsemetsades 292 kr/ha (arvesse võeti metsauuendamise ja -varumiskulusid). Aastaseks tööjõukulude osakaaluks võeti 20% kogukulust ehk 139 kr/ha tulundusmetsades ja 58 kr/ha kaitsemetsade puhul.
Esimese malli kohaselt väheneb metsamajanduse potentsiaalne tulu ligikaudu 106 miljoni krooni võrra aastas. Teise mudeli järgi jääb aastas saamata ligikaudu 45 miljonit krooni. Metsade range kaitse alla võtmine mõjutab maamaksu laekumist kohalikele omavalitsustele ning töötasuga seotud maksutulu (sotsiaalmaks, tulumaks ning töötuskindlustusmaks).
Viimaste andmete järgi [1] hõlmavad tulundusmetsad 1 578 900 hektarit ja kaitsemetsad 533 200 hektarit Eesti metsamaa pindalast. Võttes arvesse katsealal tehtud arvutusi ning Eesti keskmist brutotöötasu metsamajandus- ja metsavarumissektoris (2005. a. 8365 krooni kuus), on hinnanguliselt kogu brutotöötasu umbkaudu 250 miljonit krooni aastas. Metsamajandustöödega on hõivatud ligikaudu 2500 inimest (arvestamata haldustöötajaid) ning töötasudelt laekub riigieelarvesse 128,5 miljonit krooni aastas.

HOIUMETSA VÄÄRTUST SELGITATI KÜSITLUSE JÄRGI
Üks keskkonnaökonoomika põhiküsimusi on, kuidas väljendada rahaliselt mittekaubeldavate toodete ja teenuste (nt. ökosüsteemid, kaitsealused metsad) väärtust: neil pole turuhinda.
Küllaltki levinud on meetod, kus ökosüsteemi väärtust selgitatakse üksikisikute maksevalmiduse või loobumistasu kaudu. Selline tingliku hindamise meetod põhineb hüpoteetilisel mallil, mille abil selgitatakse inimeste valmidus osta mingisugust ökosüsteemi hüve. Tehakse kindlaks, kui palju on inimesed nõus maksma, et nad saaksid „tarbida” mingit ökosüsteemi hüve. Loobumistasu selgitamiseks püstitatakse küsimus teisiti: kui suure summa eest inimesed loobuksid mingi hüve kasutamisest.
Et hinnata kaitstavate metsade pindala suurendamise väärtust, korraldati elanike seas küsitlus, mille abil selgitati üksikisikute hoiakuid väljapakutud kaitsekava suhtes ning inimeste valmidust programmi rahastada. Selleks tehti Eesti 18–74- aastaste elanike seas telefoniküsitlus, valimis oli 500 inimest.
Esmalt uuriti, kuidas hindavad küsitletud rangelt kaitstavate metsaalade osakaalu suurendamist 10%-ni Eesti metsamaa pindalast. Seejärel selgitati, kui palju ollakse nõus maksma kaitsekava elluviimiseks.

ENAMIK METSAOMANIKKE EI POOLDANUD KAITSEKAVA, AGA ENAMIK MITTEMETSAOMANIKKE KIITIS SELLE HEAKS
Selgus, et üldiselt suhtutakse kaitsekavasse jaatavalt: 86% vastajaist oli meelestatud positiivselt või väga positiivselt. Kuid selgelt tuli välja meelestatuse erinevus metsaomanike ja mittemetsaomanike vahel. Kui mittemetsaomanikest oli jaatavalt meelestatud 57% vastajaist ning eitavalt 22%, siis metsaomanikest tunnustas kaitsekava vaid 22% ning laitis 61% vastajaist. Metsaomanike meelest seab ulatuslikum metsade kaitse piiranguid nende omandi kasutamisele, seetõttu on nende hoiak üldjuhul negatiivne. Küsitluses uuriti ainult inimeste hoiakuid, andmata neile lisateavet programmi võimalike rahaliste mõjude kohta üksikisikutele või eelarvetele.
Kui riik on otsustanud avalikes huvides piirata metsaomandi kasutamist, võiks ühtaegu pakkuda teatud hüvitisi, et saavutada metsaomanike poolehoidu. Tänavu teoks saav Natura 2000 toetus erametsamaale on üks reaalseid samme, kuid paljud piirangutega seotud alad ei ole Natura-alad. Seega on looduskaitse- ja metsapoliitika kujundajatel ja elluviijatel kindlasti tarvis leida teisigi lahendusi.

POOLDAME METSADE KAITSET, KUID EI OLE VALMIS SELLE EEST MAKSMA
Küsitlus selgitas ühtlasi, kui palju oldaks nõus loovutama oma aastasest sissetulekust, toetamaks kaitsekava. Vastustes ilmnes kurb tõsiasi: ehkki hoiakud on üldiselt positiivsed, pole inimeste enda valmidus kanda looduskaitsega seotud kulusid kuigi suur. Reaalset valmisolekut loobuda osast sissetulekust looduskaitse nimel väljendas vaid 19% küsitletutest, vastuste mediaan oli 1%. Seega üheksa inimest kümnest toetab metsade ja looduse kaitset sõnades, ent kui tarvis on anda oma panus, teeb seda kümnest inimesest vaid kaks.
Taas olid kaitsekava suhtes jaatavamalt meelestatud mittemetsaomanikud ning eitavamalt metsaomanikud. Kuid valdavalt ei olda valmis seda otseselt toetama.
Eeldades, et hõivatud elanikest (vanuses 15–74) vaid 19,4% on nõus loovutama osa oma sissetulekust, oleks kaitsekava teoreetiline aastane majanduslik väärtus keskmise palga kaudu arvutatuna ligikaudu 114 miljonit krooni. See on summa, milles eestimaalaste jaoks väljendub kaitstavate metsade pindala suurendamise positiivne väärtus.

METSAOMANIKE JA MITTEOMANIKE SUHTUMISES PEEGELDUB KONFLIKT
Kahtlemata pole selle uurimuse puhul esmatähtis kulude ja kasu absoluutväärtus. Samuti võib vaielda analüüsimetoodika detailide ja küsitlustulemuste üldistuste üle – teistsugune metoodika võinuks anda teist laadi tulemusi.
Oluline on, et metsaomanike ja mittemetsaomanike vastustes kajastub arvamuste ja hoiakute erisus ning need peegeldavad paraku konflikti. Metsaomanikud pakuvad oma metsade kaudu ühiskonnale avalikke hüvesid. Pole tõenäoline, et nad ei hinda loodusväärtusi. Vastupidi, 2001. aastal tehtud uurimus näitas, et keskkonna- ja looduskaitse olid metsa funktsioonide seas puidu saamise järel vahetult teisel ja neljandal kohal [3]. Midagi on vist paigast ära, kui arvamused on nii erinevad? Keskkonnapoliitika ülesanne võiks olla seda lõhet vähendada, kõige reaalsem näib olevat õiglase kompensatsioonimehhanismi rakendamine.

Kirjandus
1. Aastaraamat “Mets 2005”. Keskkonnaministeerium, metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, 2006. Tartu.
2. Eesti metsanduse arengukava aastani 2010. Keskkonnaministeerium, 2002. Tallinn.
3. Projekti „Metsandusliku nõuande vajaduse analüüs ja metsandusliku nõuande strateegia väljatöötamine“ lõpparuanne. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, 2001. Tartu.

Autorid: Risto Sirgmets, Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi teadur
Allar Padari, Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi teadur
Paavo Kaimre, Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi direktor



Risto Sirgmets,Allar Padari, Paavo Kaimre

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: