Eesti Looduse fotovõistlus
4/2007



artiklid
Saeveskeid kollitab palgipuudus

Palgitoorme nappuse tõttu on kerkinud saeveskite tooraine hind ja puidufirmasid on tabanudkoondamiste laine. Mis on olukorra
põhjustanud? Mis saab edasi?

OLUKORD ON HULL JA HULLEMAKS LÄHEB

Palgitoorme nappus ja üha teravamaks muutuv konkurents metsatööstusettevõtete seas on kergitanud saeveskite tooraine hinda viimase paari aasta jooksul vähemalt kaks korda. Suuremat sorti hinnatõus aga ähvardab järgmisel ja ülejärgmisel aastal, kui Venemaa tõstab pilvedesse töötlemata ümarpalgi väljaveotariifid.

Puidutöömehed, nood, kellele metsa ülestöötamine või palgist saematerjali lõikamine tähendab igapäevast tööd ja leiba, hindavad praegu valitsevat olukorda hullemaks, kui see on kunagi varem olnud. Prognoosid näitavad, et veel hullemaks läheb.
Et Venemaa tollitariifide tõus oli ette teada, lootsid paljud saeveskid sel suvel idapiiri tagant varuda tagavaraks veel nii palju palki kui vähegi võimalik. Kuid aprillikuu lõpus alguse saanud „pronksmehe“ saaga tagajärjel kehtestatud raudteeblokaadi tõttu läks see plaan vett vedama. Vagunitesse kavandatud toormetarned tuli ümber korraldada ning hakata palki meritsi sisse vedama. See aga võttis aega ja tähendas omakorda lisakulutusi.
Kui aasta esimesel poolel võttis Venemaa ühe tihumeetri toorpalgi väljaveo eest neli eurot (62 krooni) tollimaksu, siis 1. juulist tõusis see 10 euroni (157 krooni), mida meie puidutöösturid niigi juba liialt kõrgeks peavad. Ent 2009. aasta alguseks kerkib tollimaks 50 euroni (785 krooni) tihumeetri eest. Eesti metsatööstuse liidu tegevdirektor Andres Talijärv ei hakka keerutama, vaid ütleb otse välja, et sellise hinna kehtimahakkamine tähendab Venemaaga ümarpuidukaubanduse lõppemist.
„Majanduslikult ongi otstarbekas Venemaa puidu asemel kasutada kodumaist, sest miks peaksime maksma makse Vene riigile ajal, mil oma metsade seisund mittemajandamise tõttu pidevalt halveneb,” esitab Talijärv retoorilise küsimuse.

PUIDUFIRMASID TABAS KOONDAMISTE LAINE
Juba 2007. aasta esimesel poolel tabasid Eesti metsatööstust tagasilöögid, mis nüüdseks on arenenud kriisieelseks seisundiks, et mitte enamat öelda: palgipuuduses vaevlevad saeveskid ja teised puitu toorainena kasutavad ettevõtted sulevad uksi või tõmbavad töötajaid koondades tegevust koomale. Toormepõud on vallanud juba ka Eesti saetööstuse turuliidri Stora Enso omanduses olevaid saeveskeid, rääkimata siis väikeettevõtetest, kes siiani vaid kodumaise tooraine peal elanudki. Nii lõpetas tänavu juunikuu lõpus tootmise Stora Enso Timberi aastaid Eesti viie suurima hulka kuulunud Sauga saeveski, selle toodangu ja lepingud võttis üle samasse gruppi kuuluv Paikuse saeveski. Sauga oli spetsialiseerunud põhiliselt lühikeste ehitusprusside saagimisele, töö kaotas üle 70 inimese.
Läinud suvel, kui Eesti metsa- ja puidutööstuse sektoris oli koondatud juba üle 350 inimese, nentis ASi Viiratsi Saetööstus tegevjuht Tõnu Ehrpais, et Sauga saeveski on küll esimene tegevuse lõpetanute seas, kuid ei pruugi jääda viimaseks. Võib-olla tahtmatult, ent Ehrpaisi sõnad osutusid prohvetlikeks: nüüdseks ulatubki mööbli-, metsa- ja saetööstuses koondamisteate saanud inimeste arv juba viiesajani, täielikult on tegevuse lõpetanud kümmekond ettevõtet.
Väiksematest firmadest on uksed sulgenud näiteks Võrumaal Antslas tegutsenud OÜ Magerra saeveski (töö kaotas 10 inimest) ja Pärnumaal aiamööblit tootnud AS Berit (koondas 37 inimest). Valgamaal täispuidust mööblit tootev OÜ Dirolex pani seisma puitkilbi tootmise osakonna ning koondas 14 töötajat, Tartus tegutsev mööbli- ja vineeritootja Tarmeko vabastas ametist poolsada inimest, 42 töötajat sai koondamisteate Rootsi kapitalil põhineva aiamööbli tootja Thor Eesti kontorist pärast seda, kui ettevõtte juhtkond otsustas Viru-Jaagupi tootmisüksuse tegevuse lõpetada. Näiteid kollektiivsete koondamiste kohta on veelgi, andmed üksikute inimeste lahtilaskmise kohta aga sageli avalikkuse ette ei jõuagi. Koondamiste põhjusena nimetavad ettevõtete juhid aga ikka sedasama toorainepuudust, tooraine hinnatõusu ja tootmise ümberkorraldamist. See viimane tähendab teisisõnu üldiselt tootmise automatiseerimist ning on koondamislaviini tekitajana küll kõige marginaalsem põhjus.

PALGIMAJANDUSES VALITSEB REVOLUTSIOONIEELNE SEISUKORD
Olukorra kodumaa metsanduses võib piltlikult selgitada nõnda, et saetööstused ei saa enam Venemaalt palgitooret tuua ja kohalikud omanikud ei taha seda puidutöösturitele müüa. Nii seisavadki saekaatrid ja nende omanikud lõhkise küna ees: maailmatasemel konkurentsivõimelise tööstuse ülesehitamiseks on maetud miljoneid kroone, spetsialistid on palgalehele võetud ja tellijad seisavad toodangut nurudes järjekorras ukse taga, ka kohalik ressurss raieküpse metsana on justkui olemas. Mida aga ei ole, on tehaseväravast sisse vuravad palgikoormad. Ja lisaks toorpalgi järkjärgulisele kallinemisele on palki järjest keerulisem kätte saada, isegi kalli raha eest.
Erametsaomanikud leiavad, et Eesti maksusüsteem, mille kohaselt kogu kasvava metsa ja ümarmaterjali müügist saadav tulu maksustatakse eraisiku puhul tulumaksuga, pärsib metsade majandamist ning ohustab tervet riigi majandust. Tegemist on tõdemusega, mida metsandusorganisatsioonid on teadvustanud juba viimase aasta-kahe vältel. Maksusüsteemi negatiivne mõju puidutööstusele avaldub Eesti erametsaliidu tegevdirektori Ants Varblase hinnangul just toorainepuuduse ja ebaausa konkurentsi süvenemises.
Andres Talijärv peab kodumaise toorme mittekasutamise peamiseks põhjuseks metsaomanike väikest huvi oma metsade majandamise vastu. Seda eelkõige vale maksupoliitika ning raietega kaasneva suure bürokraatia tõttu.
„Metsaomanike huvipuudust näitab asjaolu, et vaid kolmandik metsaomanikest on endale kehtiva majandamiskava muretsenud,” tõdeb Talijärv. „Tulemus on see, et 1,1 miljonist hektarist erametsast on reaalses kasutuses vaid 367 000 hektarit.”
Talijärv näeb metsasektoris üldise majanduslanguse tagajärgede leevendajat, aga seda ainult juhul, kui riik lahendab kiiresti metsanduse arengut pärssivad küsimused: loob erametsa tasuvat majandamist võimaldava maksusüsteemi ning vähendab metsatööde, sh. raietega kaasnevat paberimäärimist.

METSATÖÖSTUSE SEISUKOHALT RAIUTAKSE VÄHEM, KUI OLEKS OPTIMAALNE
Olukorras, kus tooraine üha kallineb, seisneb Eesti saetööstuste traagika peaasjalikult selles, et toodangu väljamüügihinda, eriti seda, mis suunatakse ekspordiks, pole võimalik tõsta. Pigem prognoositakse lähemal ajal Euroopa puiduturul saematerjali hinnalangust. Jutt pole enam kasumimarginaalide vähenemisest, vaid sellest, et tootmisele tuleb ise hakata peale maksma. See aga pole ühegi äriühingu eesmärk.
Peamiselt kasevineeri tootva UPM Kymmene Otepää juht Ando Jukk nendib, et lähiajal peab mingi osa tööstusettevõtetest kindlasti oma tegevuse lõpetama või siis toorainet vahetama. Tema hinnangul tuleks palgitoorme asemel kasutusele võtta rohkem saematerjali või ettevõttele koguni hoopis teine tegevus leida. Tulevikku näeb ta olevat suurtel ja efektiivselt töötavatel saematerjalitootjatel ning päris väikestel nishitootjatel, vahepealsed lauavabrikud vaevalt raskeid aegu suudavad üle elada.
Ka Ando Jukk on seda meelt, et metsavarud lubaksid Eesti puidutööstusel hoogsalt areneda. „Aastas võiks meie metsadest raiuda 12 miljonit tihumeetrit, raiume aga ainult kuus miljonit tihumeetrit,” tõdeb ta. „Kui arvestada metsaressurssi, on puidutööstus Eestis vägagi perspektiivikas ettevõtmine.”
Puidutööstuse kui perspektiivika ärivaldkonna eufooriat aga pisendab keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja kt. Marku Lamp, nõustudes, et konkurents tooraine pärast teravneb ning väiksemad ettevõtted peavad kas ühinema või tegevuse lõpetama. Samas märgib Lamp, et praegu on aastased raiemahud jäänud alla Eesti metsanduse arengukavas kehtestatud optimaalseid piirnorme.
Kui sellisele veendumusele on jõudnud juba metsandusvaldkonda kureeriv kõrge riigiametnik, ei jää ka ärimeestel enam palju lootust riigi abisse uskuda.
Ent kes või mis siis aitaks, sest ka Hiiumaa metsaseltsi esinaine Aira Toss kinnitab, et probleemi lahendamisel on jäme ots praegu riigi, täpsemalt poliitikute käes. „Kui maksuseadus lähiaastatel normaalsemaks muutub, siis tõenäoliselt suureneb ka metsaraie,” usub Toss.
Ent riik ehk ametnikud ja poliitikud pareerivad arutluse raiemahu suuruse või väiksuse üle tõdemusega, et Eestis kehtib küllaltki värskelt vastu võetud metsaseadus, kus on kõik metsade majandamiseks vajalikud sätted olemas. Samuti on kehtestatud Eesti metsanduse arengukava aastani 2010, kus plaanitud optimaalsete aastaste raiemahtudeni ei jõuta veel niipea. Ja mis puutub maksusüsteemisse, siis ütles Aivar Sõerd, kui ta veel aasta alguses rahandusministri toolil istus, et riigi maksupoliitikat ei saa kujundada ühte sektorit või ettevõtlusvaldkonda soosivaks.

METSA TULEB KASVATADA KIRVEGA!?
Seega tõdevad kõik organisatsioonid ja ametkonnad, kellel on metsa ja puiduga pistmist, et toorainenappus puidutööstuses aina süveneb. Puidutöösturid on seda meelt, et kodumetsadest – nii RMK kui ka erametsadest – raiutakse liiga vähe. Seevastu looduskaitsjad kinnitavad, et praegune raiemaht on optimaalne ja selle suurendamine seaks ohtu Eestimaa metsade tervikliku ökosüsteemi. Ent tõdemused tõdemusteks, aga mida siis ikkagi teha, et saetööstusettevõtetel toorainet jaguks ja üksiti meie metsarikkus säiliks?
Andres Talijärv paneb ette raiuda vähemalt üheksa miljonit tihumeetrit aastas, seda enam, et tulevikus suureneb puidu kasutamine energeetikas.
„Meil on olemas oma ressurss, samas valitseb ka puidudefitsiit. Viimase leevendamiseks ei ole impordi kasutamine majanduslikult otstarbekas ei riigile ega ettevõtetele. Sellepärast peaks riik leidma moodused metsade majandamise motiveerimiseks,” selgitab Talijärv, lisades, et avalikkuses ei tohiks metsade majandamisest ja puude raiumisest rääkimine olla tabu või kohatu, vaid argumenteeritud ja vajalik.
ASi Lemeks juhatuse esimees Jüri Külvik ütleb, et konkurentsivõimelised ettevõtted jäävad püsima vaid siis, kui turul on piisaval hulgal puitu.
„Oluline on metsamajandamise tõdede laiem mõistmine,” toonitab Külvik. „Näiteks, et mets ei lähe seistes paremaks nagu vein; metsa kasvatatakse ennekõike kirvega; pikaaegne metsamaterjali põud suretab suure hulga puidufirmadest välja.”

ÜLIKALLIS TOORAINE HALVENDAB SAEVESKITE KONKURENTSIVÕIMET
Palgi hinna järsk tõus avaldub saematerjali hinnatõusus. Praeguseks on lõpptoodangu hinna kasv pidurdunud ning kohati isegi langenud. Kui veel kevadel oli igasugust saematerjali suhteliselt kerge turustada, siis sügiseks on olukord muutunud ning valmistoodang hakkab kogunema lattu. Seda nii kõrge hinna kui ka ehitusturu jahtumise tõttu Eestis ja ka ekspordi sihtriikides. Kui väheneb saematerjali tarbimine, väheneb üksiti tootmine, mis omakorda tähendab seda, et ka palgi nõudlus ja hind hakkab alanema.
Eestis on puidu sisetarbimine (oma puidu ja puidust toodete kasutamine ilma tööstusliku tootmiseta ekspordiks) viimastel aastatel olnud keskmiselt 4,7 miljonit tihumeetrit aastas, see on vaid mõnisada tuhat tihumeetrit vähem, kui on aastane raie. Samas ei ole tarbimise mahu vähenemist ette näha. Näiteks oktoobri keskpaigas pandi nurgakivid kahele uuele elektri- ja küttejaamale, kus puidutarbimine kokku on üle poole miljoni tihumeetri. Seega: ainuüksi nende ettevõtete vajadusi arvestades kasvab sisetarbimine lähiajal suuremaks, kui on raiemaht. Nii et peale tööstuses kasutatava tarbepuu peame hakkama sisse tooma ka energia tootmiseks vaja minevat kütet.

ROHELISED PEAVAD PRAEGUST RAIEMAHTU PARAJAKS
Eesti metsaraie maht suurenes möödunud aastal 2005. aastaga võrreldes ligi 16%, hõlmates 5,9 miljonit tihumeetrit. Roheliste hinnangul võikski siia piiri tõmmata ja raiete suurendamise plaanid maha matta.
„Probleem on selles, et 1990ndate teisel poolel investeeriti Eesti saetööstusesse mitu korda rohkem, kui jätkusuutlik raie välja kannataks,” tõdeb EERi juhatuse liige Toomas Trapido. „Nüüd tõstab Venemaa eksporttolle, vähem palki jõuab Eestisse ja saetööstus soovib oma äririske kodumaist raiemahtu suurendades maandada. Inimlikult on mõistetav, et ettevõtete omanikel on rahast kahju, kuid see pole piisav põhjus, et ohverdada terviklikku ökosüsteemi.”
EER peab ligi kümme aastat tagasi koostatud metsanduse arengukavas soovitatud 12,6 miljoni tihumeetri suurust raiemahtu praegustes oludes ebaadekvaatseks.
„Arengukavas välja käidud 12 miljonit tihumeetrit aastas on suure raiemahu soovijate meelisnumber, millele toetudes avaldavad nad survet metsaraie suurendamiseks,” räägib Trapido. „Samas on koalitsioon lubanud erametsaomanikele mõistlikus mahus tulumaksuvabalt metsa müüa ning sellest peaks täiesti piisama.”
Keskkonnaministeeriumi tellitud metsanduse arengukava analüüsis seisab kirjas, et viimastel aastatel on okaspuupalgi raiemahud olnud isegi suuremad, kui arengukava seda ette nägi. Samas on tõdetud, et väheväärtuslike puuliikide ning sortimentide puhul on raiutud märksa vähem, kui võiks.

LOODUSKAITSJATE MEELEST ON SAETÖÖSTUSED ENNAST LÕHKI INVESTEERINUD
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) metsaspetsialist Kaupo Kohv tuletab puidufirmadele meelde, et nood peaksid arvestama kodumaa metsaressursi reaalsete võimalustega ega laskma ennast kanda sajandivahetusel tehtud üleraiete optimismist.
„Puidutööstus, eriti saetööstus on ennast selgelt üle investeerinud ja seega pannud ennast ise sõltuvusse Venemaalt ja teistest naaberriikidest imporditavast puidust,” selgitab Kohv enda ja kogu ELFi seisukohta. Ta lisab, et kohaliku metsaressursi arvelt saematerjali tootjate toorainenälja kustutamist pole võimalik teostada jätkusuutlikult. Kuna enamik tööstustest on orienteeritud kuusepuidule, viimastel aastatel on ka just okaspuid Kaupo Kohvi hinnangul üle raiutud, siis saavad igasugused kunstlikud võtted, näiteks metsaseadusega raievanuste alandamine, pakkuda vaid lühinägelikke ja keskkonnavaenulikke lahendusi.
„Osa saetööstusi peab ümber orienteeruma väiksemat toorainemahtu nõudvat, aga suuremat lisandväärtust omavate toodete valmistamisele,” pakub ta välja lahenduse.
RMK metsakorralduse osakonna juhataja Veiko Eltermann peab RMK hallatavates metsades jätkusuutlikkust tagavaks aastaseks raieks kolm miljonit tihumeetrit.
„See on kasvava metsa tagavara, mis sisaldab kõiki saadavaid sortimente alates palgist, lõpetades küttepuuga ja lisaks raiejäätmeid sõltuvalt raiest vahemikus 15–20%,“ selgitab Eltermann. „Seejuures ühe puuliigi või raieviisi vähemraie ei anna võimalust raiuda rohkem teist puuliiki või teisel viisil.”
Ja et riigimetsades on kaitstava metsa pindala aasta-aastalt suurenenud, siis tegelikkuses on välistatud võimalus, et riigimetsast hakataks raiuma rohkem kui kolm miljonit tihumeetrit aastas.
Teatud reservi kujutab endast praegu n.-ö. aktiivsest kasutusest väljas olev 380 000 hektarit reformimata metsamaad. See on küll riigi omanduses, ent seda ei majandata aktiivselt. Võib-olla peaks tähelepanu koondama just nendele aladele, et seal võimalikult kiiresti metsamajandustegevust alustada ja sel viisil praegust toormenappust pisutki leevendada.



Ain Alvela, Äripäeva ajakirjanik

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet