Eesti Looduse fotovõistlus
4/2007



artiklid
Kas suurkiskjad piiravad uluksõraliste kahjustusi?

Hundile, ilvesele ja karule on metskits, metssiga ja põder teatavasti saakloomad. Need omakorda on aga mõnikord olulised puude ja põllukultuuride kahjustajad. Kas maaomanik võiks suurkiskjaid pidada oma vaenlaseks või hoopis uluksõraliste tõrjujaks?

Karusid on Eestis ligi 600. Nende mõju uluksõraliste arvukusele on ilmselt tühine.
Hendrik Relve
VASTUOLU: SÕRALISTE ARVUKUST METSAS TULEKS OHJELDADA, ENT KÜTITAKSE KA SÕRALISTE ARVUKUST PIIRAVAID KISKJAID
Eestis elab kolme liiki suurkiskjaid: hunt, ilves ja karu. Nad kõik toituvad suuremal või väiksemal määral uluksõralistest: metskitsest, metsseast ja põdrast. Sõralised valmistavad aga sageli peavalu metsakasvatajatele ja põllumeestele. Kitsed ja põdrad pidurdavad metsauuendust kuuse- ja männinoorendikes, metssead söövad ja tallavad maha teravilja, tuhnivad üles kartulipõlde ja heinamaid. Metssea ja metskitse arvukus on viimasel kümnel aastal pidevalt suurenenud, põdra arvukus aga pärast tõusu viimasel paaril aastal stabiliseerunud. Jahimehed on neist liikidest suutnud või soovinud kontrolli all hoida vaid põtra. Samas reguleeritakse küllalt intensiivselt hundi ja ilvese, vähemal määral ka karu arvukust.

On tekkinud selgelt vastuoluline olukord: kitsi ja sigu on palju ning nende arvukust tuleks vähendada, samas kütitakse intensiivselt suurkiskjaid, sest nad vähendavad sõraliste arvukust. Kui kütime suurkiskjaid vähem, suureneks kiskjate arvukus ja üksiti surve saakloomadele. Oluline on analüüsida, kas nõnda väheneks ka metsa- ja põllukahjustused.

KARU VÕIB OLLA POTENTSIAALNE PÕDRA JUURDEKASVU PIDURDAJA, KUID TEMA ARVUKUS EI VÕI OLLA VÄGA SUUR
Karu arvukust hinnatakse Eestis ligi kuuesajale isendile. Karu on meil omnivoor ehk kõigesööja, kelle toidust umbes 70% on taimne osa. Loomsest toidust enamiku hõlmavad selgrootud loomad ja ulukite korjused. Karu ei ole tuntud teiste loomade murdjana, sellised juhtumid on pigem juhuslikku laadi. Niisiis tundub meil karu mõju sõralistele olevat tühine. Samas on Rootsis ja Soomes tehtud uuringud näidanud, et karu tiheda asustustiheduse korral on nende mõju põdra juurdekasvule olulise tähtsusega. Nii on kindlaks tehtud, et mõnedel aladel põhjustab kuni poolte põdravasikate surma esimese paari nädala jooksul just nimelt karu. Karule, kes võrreldes näiteks hundi ja ilvesega on muidu küllaltki väheedukas kiskja, on põdravasikas sel ajal kerge saak. Eestis pole niisuguseid uuringuid tehtud, kuid erinevus vasikate osakaalus sügisel erineva karu asustustihedusega aladel ei ole olnud silmatorkav. Niisiis võib karu vaadelda vaid potentsiaalse põdra juurdekasvu pidurdajana.
Samas teevad karud kahju, peamiselt mesilates, mõneti ka viljapõldudel. Mida rohkem karusid, seda enam sääraseid kahjustusjuhtumeid ette tuleb. Karu võib olla ohtlik ka inimesele – isegi rünnata. Tuleb veel arvestada sellega, et karu ei sigi nii kiiresti kui teised ulukid: suguküpsus saabub hilja ja sigimistsükkel on üle-aastane. Kõiki tegureid vaagides on selge, et karu arvukust ei ole reaalne kuigi suureks ajada. Seega ei ole karu sobiv liik, kasutamaks teda metsa- ja põllukahjustuste vähendamisel.

HUNT VÕIKS OLLA ARVESTATAV METSKITSE JA -SEA ARVUKUSE PIIRAJA VAID LOODUSMAASTIKEL
Hunti võib pidada meie metsade oluliseks kiskjaks. Olenevalt sõraliste asustustihedusest, piirkonnas elava hundikarja struktuurist ja veel mõne asjaolu kokkulangemisest on mõni neist liikidest hundi eelistatud saakloom. Praegu on selleks selgelt metskits, teatud perioodidel on aga olnud ka metssiga. Samas on huntide arvukus meil praegu küllaltki väike: tänavu kevadel enne sigimisaega oli umbes 110 isendit. Ka paiknevad hundikarjad (möödunud aastal oli meil kokku 15 kutsikatega pesakonda) Eestis küllaltki hajusalt. Mõju saakloomadele võiks seega olla märgatav vaid hundikarjade elualadel, eriti just tuumikaladel. Kogu Eesti territooriumil on hundi mõju sõralistele kokkuvõttes siiski tühine. Mõistagi on hundi toidulaud lai, mistõttu on mõju hajutatud eri liikide vahel.
Hundid teevad kahju peamiselt lambaid ja koeri murdes. Küsitlused näitavad, et inimeste suhtumine hundisse on teiste suurkiskjatega võrreldes selgelt halvem. Huntide arvukuse oluline suurendamine ja sellest tingitud kahjustuste kasv süvendaksid kehvapoolset suhtumist veelgi. Elanikkonna negatiivne suhtumine seaks aga ohtu hundiasurkonna enda. Niisiis tuleks hunt metsa- ja põllukahjustuste vähendamisel arvesse vaid neil vähestel karjadega asustatud aladel, mis hõlmavad suuremaid loodusmaastikke: seal on vähetõenäoline, et ta ohustaks koduloomi. Metssigade juurdekasvu piirajana võiks hundist abi olla neil aladel, kus metssigade suur arvukus ei ole probleem mitte põllumajandusele, vaid teistele looduslikele liikidele (näiteks metsis, käpalised).

ILVES VÕIB TUNDUVALT PIIRATA METSKITSE ARVUKUST
Ilvese arvukuseks hinnatakse meil ligikaudu 750 isendit. Ta on levinud üle kogu Mandri-Eesti. Ilvese saakliigiks on meie oludes enamjaolt metskits. Uuringud nii meil kui ka meie naaberaladel on näidanud, et üks ilves sööb aastas keskmiselt 50–60 metskitse. Eesti ilvesed söövad niisiis aastas kokku umbes 40 000 kitse. Võrdluseks: jahimehed küttisid möödunud hooajal pisut alla 14 000 kitse. Peale selle satub jahimeeste huviorbiiti peamiselt see osa metskitse asurkonnast, kes elab kultuurmaastikel, ilvese pärusmaa on aga see osa, kes elab metsas. Metsanoorendikke kahjustatakse aga just metsas.
Ilveseid on meil viimastel aastatel kütitud umbes 80–90 isendit, mis on pisut väikesem asurkonna juurdekasvu potentsiaalist. Seetõttu on ilvese arvukus tasapisi suurenenud. Samas on neil aladel, kus on kütitud intensiivsemalt, asustustihedus märksa väiksem kui aladel, kus küttimissurve on olnud tagasihoidlik. Ilvese suremuse peapõhjus on praegu niisiis jahimees, mistõttu küttimislimiitidega manipuleerides manipuleerime tegelikult ilvese asustustihedusega. Võttes arvesse, et inimesed suhtuvad ilvesesse üsna hästi, kuna ta ei tee peaaegu üldse kahju, oleks ilves ainuke tõsiseltvõetav suurkiskja, kes saaks kas või pidurdada okaspuunoorendikes metskitse tehtud kahjustuste kasvu. Sellisel juhul ei tohiks n.-ö. riskialadel lihtsalt ilveseid küttida.
Siinjuures tuleb arvestada ka teatud riskidega. Nimelt ei ole suurkiskjad ja jahimehed sugugi ainukesed metskitse vaenlased. Üldjuhul suureneb metskitse suure asustustiheduse korral nende nakatumine haigustesse ja parasitoosidesse. See omakorda nõrgendab asurkonda ning kurnavad talved võivad nõrgenenud populatsiooni tunduvalt vähendada. Just selline olukord oli meil viimati aastatel 1976–1977. Kuna meie ilves sõltub peaasjalikult metskitsest, võivad ka ilvesed jääda hätta, kui selline olukord peaks korduma. Seetõttu tuleb meil teraselt jälgida nii kitse kui ka ilvese seisundit ning püüda vältida mõlema arvukuse suuri kõikumisi.

KISKJATE MÕJU ULUKSÕRALISTE ARVUKUSE PIIRAJANA ON KINDLASTI VÄIKSEM JAHIMEESTE OMAST
Mõne sõnaga ka asjaoludest, mis võivad vähendada kiskjate mõju saakliikide asurkondadele. Saakloomadel on teatavasti kiskjate vastu välja kujunenud mitmesugused kaitsekohastumused, näiteks võime kiskjate surve korral suurendada oma sigimispotentsiaali. Seepärast võib kisklus jääda teatud piirini meile märkamata, kuna see kompenseeritakse suurenenud viljakusega. Kiskjate mõju saakliikidele vähendab ka asjaolu, et kiskjad murravad proportsionaalselt enam noorloomi, mistõttu nende toime saakliikide populatsioonidele on väiksem kui jahimeeste oma: neid huvitab sageli just asurkonna elujõulisem osa. Sageli ongi esmatähtis see, mida kütitakse või murtakse, mitte nende kogus. Seega jääb vähemalt põdra ja metssea puhul nende arvukuse peamiseks reguleerijaks ikkagi jahimees.



Peep Männil, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet