4/2007

artiklid
Omapärane Saarjärve korgikuusk

Haruldase korgikuuse elutee Saarjärve looduspargis lõppes tänavu suvel kännumädaniku tõttu . Selle puu osi on siiski tüvepakkudena
alles Eesti maaülikoolis, Sagadi metsamuuseumis, Luua metsakoolis ja mujal.

HARILIKUL KUUSEL ON ÜLE SAJA TEISENDKUJU
Harilik kuusk on polümorfne (mitmesetme teisendkujuga) nii üldise haabituse, võra kuju kui ka muude tunnuste järgi. Teisendkujud on kas päriliku tagapõhjaga mutatsioonid ehk (eriti aianduses tuntud kui) luususvormid (lusus naturae ´looduse mäng´) või siis fenotüübid, mis on keskkonnategurite toimel teisenenud tunnuste väljenduseks. Eri hinnangute järgi võib teisendkujusid olla 130–140. Need jagunevad pärilike teisendite ja kliima, kasvupaiga pinnase omaduste ning loomastiku mõjutusel kujunenud ökovormide vahel peaaegu võrdselt, nii et kummaski rühmas on umbes 25 üldisemat tunnustust väärinud teisendit. Põhjaliku ülevaate hariliku kuuse võra ja tüvekuju teisenditest koostas Schröter (1934).

Ka kuuse koor on laialdaselt muutlik. P. Svoboda (1936) eristas kahte vormi: silekooreline (f. glabocortea) ja naastukooreline (. rimosocortea) harilik kuusk. Nende eraldamise aluseks on koore konarlikkus, mis avaldub soomuste suuruses ja kujus, koorelõhede ja vagude suunatuses ja sügavuses, korbaliistakute suuruses, kujus ja koorest lahtikaardumise iseloomus. Gavriss (1938) lisas kolmandana pikirõmelise vormi.

MIS ON VÕIMALIKUD MÕJUTEGURID?
Kuusekoore muutlikkust võivad põhjustada vanus, kasvukoht, kasvukiirus ja pärilikud omadused. Vaatleme neid tegureid järjekorras.
Vanuse puhul on paljud uurijad arvamusel, et noortel puudel on siledam ning vanematel puudel rõmelisem koor. Sealjuures ei ole erinevus kuuse võravormide vahel vähemalt suga-, kamm- ja harjaskuuse võrdluse puhul statistiliselt oluline. Põhjaliku kokkuvõtte selle kohta on koostanud H. Schmidt-Vogt (1972). M. S. Nekrassov (1965) aga juhib tähelepanu asjaolule, et ka VI vanusklassis on siledakooreliste osatähtsus veel suurusjärgus 10%, kuid nende osakaalu vähenemine ei tulene edaspidisest korbastumisest, vaid siledakooreliste statistiliselt usaldusväärsest (r = -0,978± 0,002) lühemast elueast.
Kasvukoha alusel oli Nekrassovi 8254 vaatluspuu järgi siledakooreliste kuuskede osatähtsus suurem paremates (jänesekapsa kasvukohatüübis 16%, mustika tüübis 7% ning salumetsas 6%) ja väiksem kehvemates kasvukohtades (pärnikus 3%, sõnajala tüübis 1% ja karusambla tüübis 0,3%), naastkooreliste osakaal oli umbkaudu 2/3 kõigis uuritud kasvukohatüüpides. Vastupidi siledakoorelistele oli pikirõmelisi tüvesid rohkem karusambla (36%) ja sõnajala kasvukohatüübis (28%) ning vähem jänesekapsa (15%) ja mustika (14%) tüübis.
Kasvukiiruse kohta on mõnigi autor leidnud, et kiire jämeduskasvuga puud on rõmelisemad kui aeglasema kasvuga puud, millel tüve paisumine on koore kasvukiirusega tasakaalus (Jurkevich, Golod, Parfenov, 1972). Etverk (1972) leiab koguni, et „Seepärast ei ole mõtet kuuse koore iseloomule niisugust tähelepanu pöörata, nagu seda teeb kodumaine metsanduslik kirjandus”.
Mis puutub küsimusse, kas korbalisus on pärilik tunnus, siis on katsed kuuse vegetatiivse paljundamisega tõestanud, et see on tõesti nii (Rohmeder, 1965; Liese, Parameswaran, 1971). Paksema koorega pikirõmelise korbaga puud on selektsioonis eelistatud kui põua-, külma- ja kahjurikindlamad (Schmidt-Vogt,1977). Isegi meie põder teeb vahet.

KESK-EUROOPAS ON SAMA LAADI TEISENDID HOOLDUSRAIETEGA KÕRVALDATUD
Kesk-Euroopas on need kehva laasumise ja sageli kõveravõitu tüve ja mitme ladvaga puud hooldusraiete käigus ammugi kõrvaldatud. Sestap ei satugi nad plusspuude seemneist kasvatatud istandikesse.
Erakordselt paksukooreline kuusk, millest teatati Shveitsis ja Saksamaal üle-eelmisel sajandivahetusel (Cieslar, 1894; Schröter, 1898; Badoux, 1902) on praktilisele metsandusele siiski tundmatu nähtus. Seesuguse paksukoorelise kuuse uurimisel tõi C. Schröter esile (1898) kaks luususvormi: „lehisekorbaline” ehk lõhikkorbaline (f. corticata) ja „korknisaline” ehk korgikuusk (f. tuberculata).
Teine shveitsi metsateadlane L. Klein (1908) eristas eriti paksukoorelistel kuuskedel samuti kaks kuuse korba luususvormi: oksakohtade ümber koonusjalt paksenev „puit-nisakuusk” ehk näsakuusk (f. mammillosa) ja mügarkorbane (f. verrucosa) kuusk. Hilisemad teated puuduvad, sest Kesk-Euroopa metsanduses on hooldus- ja lageraiete käigus need puud hävinud. Ka Eestist pole neid kirjeldatud, kuigi neid võiks leiduda. Mõnevõrra paksenenud oksaalused ei ole haruldased.
Veel praegugi on meil Eestis metsaalasid, kuhu hooldusraie pole jõudnudki. Need on enamasti liigniisked teedeta alad, mida ka metsakorraldus sammsammult ei läbi. Erandkorras võib aga seal teha detailuuringuid, näiteks siinse kirjutise autor uuris metsatüpoloogilise diplomitöö (1960) tarbeks puid Venevere metskonna Hanguse vahtkonnas, Saarejärve valgala taimkatet kaardistati aga rahvusvahelise kompleksseire raames (1996) ja sel puhul leitakse mõndagi.
Saarjärve korgikuusk kasvas sõnajala kõdusool (madalsooturvas 100+ cm), põõsarindes sarapuu ja vaher, alustaimestikus leidus ohtramalt naistesõnajalga, mustikat, lillakat, jäneskapsast ja jänessalatit.
Eestis on leitud korgikuuske Alutagusel (1960, Venevere mk.) ja Vooremaal (1996, Saarjärve LP) ning Põlvamaal (1992, Kiidjärve mk.).

Kirjandus
• Badoux, H. 1902. Eine neue Abart der Fichte. Schweiz. – Z. Forstwes. 53: 297–298.
• Cieslar, A., 1894. Über eine eigentümtliche Rindenbildung an der Fichte (Picea excelsa Lk.). – Cbl. ges. Forstwes. 20: 145–149.
• Etverk, I. 1972. Korbalisest ja siledakoorelisest kuusest. ELUS AR 61, 116–130.
• Gavriss, V. P. 1938. Puuliikide vormirikkusest ning männi ja kuuse väärtuslike teisendite praktiline kasutamine. – Les. Hoz. 1.
• Jurkevich, L. D., Golod, D. S., Parfenov, V. L. 1972. Form Composition of Norway Spruce in Belorussia’s Forests as Initial Material for Selection. Pushino.
• Klein, L. 1908. Bemerkenswerte Bäume im Grossherzogtum Baden, mit 214 Abbildungen noch photographischen Naturaufnahmen. Heidelberg.
• Laas, E. 2004. Okaspuud. Atlex, Tartu.
• Liese, W., Parameswaran, N. 1971. Über die Rindenanatomie starkborkiger Fichten. – Forstwiss. Cbl. 90: 370–375.
• Nekrassov, M. S., 1965. Kuuse vormirikkusest Kesk-Uuralis. – Lesn. Žurn. 6: 22–27.
• Rohmeder, E. 1965. Die Analyse des Phaenotypes der Waldbäume. Allg. Forstztg. 76, 81–86.
• Schmidt-Vogt, H. 1972. Studien über morphologischen Variabilität der Fichte {Picea abies /L./ Karst.}. Allg. Forst- u. Jagdztg. 143, 133–144, 177–186, 221–240.
• Schmidt-Vogt, H. 1977. Die Fichte. Ein Handbuch in zwie Bänden. Hamburg u. Berlin, I, 322.
• Schröter, C., 1898. Über die Vielgestaltigkeit der Fichte. Viertelj. Schr. Naturforsch. Ges. Zürich 43, 1–130.
• Schröter, C., 1934. Übersicht über die Modifikationen der Fichte nach Wuchs und Rinde. Schweitz. – Z. Forstwes. 85: 33–46, 46–57.
• Svoboda, P. 1936. Über die systematischen Wert der Rinde unserer Holtzarten, namentlich der Fichte und ihrer Mutationen, Lesn. pr. 15, Pisek.



Toomas Frey, Eesti maaülikooli metsakasvatuse emeriitprofessor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: