Eesti Looduse fotovõistlus
1/2008



Artiklid
Säilikpuud suurendavad eluküllust

Kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) säilikpuul.
Artikkel käsitleb säilikpuude kohta käivaid uurimusi Eestis ja kaugemal. Töö põhineb autori hiljuti kaitstud filosoofiadoktori
väitekirjal.

SÄILIKPUU TERMIN POLE TÄPSELT MÄÄRATLETUD
2005. aastal avaldasime Eesti Metsa kevadnumbri veergudel koos Asko Lõhmusega artikli ”Säilikpuud raiesmikel: kelle jaoks ja kui palju?”. Vahepeal olen süvitsi uurinud nii kogu maailma kogemusi säilikpuude vajalikkusest kui ka Eesti säilikpuudega seonduvat. Tänavu jaanuaris kaitsesin Eesti maaülikooli metsandusteaduskonnas filosoofiadoktori väitekirja „Säilikpuude elustiku ja säiluvuse seosed raiesmiku ja puu omadustega“. Siinne artikkel põhineb suuresti doktoritöö tulemustel.

Eelmine säilikpuudele keskendunud artikkel põhjustas Eesti Metsa veergudel arutelu säilikpuu termini üle (Eesti Mets 2/2005). Mina olen käsitlenud “säilikpuud” kui loodusliku mitmekesisuse jaoks säilitatud puud. Samamoodi on defineerinud “säilikpuud” metsanduse praktikud RMK-st. Ka hulk metsandusspetsialiste tarvitab säilikpuu terminit just nimelt selles tähenduses (vt Eesti Mets 2/2005). Rahvusvaheliselt kasutatakse elustiku jaoks säilitatavate puude kohta valdavalt väljendit retention trees, mis otsetõlkes tähendabki säilikpuud.
Kuigi praktikas on laialt levinud eespool toodud käsitlus, defineerib praegu kehtiv „Metsa majandamise eeskiri“ säilikpuid hoopis ajaloolise mõiste järgi: kui puid eriti jämeda sortimendi saamiseks järgmises raieringis. Loodusliku mitmekesisuse jaoks jäetud puude kohta kasutatakse seal kohmakat terminit „elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud“.
Majandajal on siiski raske mõista säilikpuu kui palgipuu jätmise kohustust ning metsanduspraktikas pole seda ka rakendatud. Ka uus „Metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu“ ei tee kohustuseks hoida säilikpuid kui palgipuid, kuna sellel puudub sisuline põhjendus. Küll võiks palgipuud jätta alles iga omanik, kes seda soovib.
Autori arvates tuleks kasutada termineid, mis on praktikas juurdunud, mitte eelistada ajaloolise väärtusega termineid. Seega soovitan ka seaduseloojatel nimetada elustiku mitmekesisuse jaoks olulisi puid “säilikpuudeks” ja jämeda sortimendi jaoks vajalikke puid “palgipuudeks” (või leida nende jaoks parem termin).

SÄILIKPUUD AITAVAD TAGADA ELUSTIKU MITMEKESISUST
Viimastel aastakümnetel on paljudes riikides üle maailma, sh. Eestis, toimitud säästva metsanduse põhimõtete järgi. See tähendab, et majandusliku tasuvuse kõrval on niisama olulised ka teised metsa väärtused, muu hulgas elustiku mitmekesisuse hoid. Üks võimalus on kasutada metsamajandusvõtteid, millega püütakse jäljendada looduslikke häiringuid (metsapõlengud, tormikahjustused jt.). Looduslikes häiringutes jääb tavaliselt alles oluline osa elus ja surnud puitu, millel on väga suur mõju metsa ökosüsteemi edasitoimimisele ja elustiku mitmekesisusele. Lageraie käigus püütakse aga metsast eemaldada nii suur kogus puitu kui võimalik. Seega: kui jätta lageraiet tehes osa elavaid ja surnud puid alles, sarnaneks seisund rohkem loodusliku häiringuga – nõnda saaks seal hoida liike ja kooslusi, kes muidu kaoksid. Eriti oluline on see maastiku tasemel.
Säilitatavatel puudel on kolm põhilist looduskaitse-eesmärki (Franklin jt., 1997):
• aidata organismidel üle elada periood järgmise metsapõlvkonna tekkeni,
• pakkuda spetsiifilisi elupaiku metsaliikidele järgmises metsapõlvkonnas ja häiringuliikidele raiesmikel,
• suurendada liikide levimisvõimalusi maastikul.

DOKTORITÖÖ SIHT JA METOODIKA
Minu doktoritöö eesmärk oli anda ülemaailmne ülevaade senistest uurimustest säilikpuude kohta ja tuua välja problemaatilised ja vähe uuritud valdkonnad ning täita ilmnenud teadmistelünki originaaluuringutega.
Doktoritöö põhineb neljal teadusartiklil, millest üks on kokkuvõtteartikkel kirjanduse põhjal, ülejäänud uurivad säilikpuudel kasvavate sammalde ja samblike ellujäämist, raiesmike linnustikku ja säilikpuude püsivust. Originaaluuringud tegin valdavalt 102 tüüpilisel säilikpuudega raiesmikul Kesk- ja Ida-Eestis (kasutasin siiski kõiki uuringu ajal raiesmikel olevaid puid, k.a. seemnepuid). Raiesmike keskmine pindala oli 2,3 hektaril; ühel hektaril oli keskmiselt alles jäetud 15,9 elus puud ja 3,8 surnud puud või tüügast. Elus puu keskmine diameeter oli 30,2 cm, 33% puudest olid kased, 20% männid, 18% saared, 15% haavad, 7% pärnad ja 7% teised liigid. Linnustiku uurimiseks võtsin vaatluse alla ka mujal Mandri-Eestis asuvad lisaalad.

METAANALÜÜS KIRJANDUSE PÕHJAL
Säilikpuude jätmine on kogu maailmas üsna uus praktika, seda moodust on rakendatud vaid paarkümmend aastat. Siiski on avaldatud küllalt palju nendega seotud uurimusi, millest suurem osa pärineb Põhja-Ameerikast, vähem Euroopast. Mujalt oli uurimusi nii vähe, et neid kokkuvõtteartiklis ei kasutatud. Aastaks 2006 ilmunud töödest jäi mu uurimuses sõelale 214 artiklit, mis kokku sisaldasid 273 eri liigirühma või valdkonna kohta tehtud uurimust (tabel 1). Enamik neist käsitleb säilikpuude lühiajalist mõju (273 uurimusest vaid 56-l oli raiesmiku vanus üle 20 aasta). Valdavalt pole uuringud kõikehõlmavad: ennekõike on piirdutud puistu tasemega ja kolme põhieesmärgi hulgast ei ole levimisvõimaluste parandamist maastikul uuritud. Liigirühmade uuritus on samuti ebaühtlane. Näiteks on palju uurimusi linnustikust, aga mitut liigirühma pole üldse vaadeldud (nt. puitu lagundavaid seeni).
Kokkuvõtteartikli ühe osana esitasin metaanalüüsi, kus kasutasin ainult uuringuid, milles võrreldakse lageraie ja säilikpuid jätnud raie (lühiajalist) mõju elustikule. Analüüsi järgi ei vähenenud kuue üldisema liigirühma seas (rohttaimed, puittaimed, putukad, imetajad, linnud ja seened) ühegi liigirühma arvukus ega liigirikkus säilikpuude jätmise tõttu, kõige rohkem kasu said seetõttu aga linnud ja ektomükoriissed seened. Samas jäid sellest eritelust välja kõik liigirühmad, mille isendid elavad otseselt puude peal: lageraiesmikel neid lihtsalt ei ole.
Samuti analüüsisin metaanalüüsis puude tiheduse mõju elustikule (kõigi liigirühmade peale kokku). Ka väiksema säilikpuude tihedusega raiel oli isendite arvukusele ja liigirikkusele positiivsem mõju kui lageraiel, kuid statistiliselt olid elustikule oluliselt paremad siiski ainult juhud, kus üle 15% puudest oli alles jäetud.

UURISIN KOLME PÕHISIHI SAAVUTAMISE TÕHUSUST
Hinnates, kas säilikpuid jättes oli jõutud sihile, võtsin aluseks ainult need liigirühmad, kellele see eesmärk on kõige vajalikum. Näiteks (aeglase levikuga) seeneliikidele on pikaajaliseks püsimiseks oluline raiesmikualal ellu jääda, kuid (kergesti levivatele) lindudele või imetajatele on eeskätt vajalik puidu olemasolu.
Nagu öeldud, on säilikpuude puhul esmasiht soodustada organismide ellujäämist. Seda silmas pidades vähendas säilikpuude jätmine kokkuvõtteartiklis käsitletud uurimustest 72% juhtudest raie vahetut kahjulikku mõju elustikule. Säilikpuud suurendasid raiejärgset ellujäämust ektomükoriissetel seentel, epifüütsetel samblikel ja väikestel maapinnaloomadel, kõige vähem parandasid nad eluspüsimist sammaldel ja soontaimedel. Sama kinnitas ka minu originaaluurimus epifüütide ellujäämisest 85 Eesti raiesmikul, kus säilikpuude epifüütsetest samblikest oli kaks aastat pärast raiet kahjustatud keskmiselt 2%, kuid sammaldest 60%.
Samuti olid sammalde ja samblike kahjustuste tagamaad erinevad. Samblike seas leidub lihtsalt tundlikke liike, kes olid kahjustatud nii raiesmikel kui ka metsas. Samblad näivad aga olevat kahju saanud raie tagajärjel: mitu liiki olid kannatada saanud ainult raiesmikel, metsas olid nad elujõulised.
Teine eesmärk on pakkuda elupaiku. 76% uurimistööde põhjal parandas säilikpuude jätmine häiringutega kohastunud liikide, eriti putukate ja lindude elutingimusi raiesmikel lühikeseks ajaks.
Vanale metsale iseloomulike liikide võimalused elutseda uuenenud küpses metsas – s.o. elupaikade pakkumine pikaks ajaks – paranevad uuringute järgi peaaegu alati tänu säilikpuudele. Majandusmetsades on see säilikpuude jätmise eesmärk ilmselt kõige olulisem. Kuna majandusmetsades on raiering üldjuhul tunduvalt lühem kui loodusliku puistu elutsükkel, siis vanade puude olemasolu suurendab seda perioodi, mil metsaliigid saavad puistut kasutada. Näiteks samblad, kes muidu edenevad raiesmikel kehvasti, on ühe Eesti uurimuse kohaselt võimelised levima ümbritsevatest puistutest noorde puistusse, kui seal leidub piisavalt sobivat jämedat substraati (Lõhmus ja Lõhmus, 2007). Põhja-Ameerikas on leitud, et mõnede ohustatud liikide, nagu tähnikkaku (Strix occidentalis) või männikirjurähni (Picoides borealis) populatsioonid on majandatavates metsades elujõulised üksnes siis, kui seal leidub säilikpuid (Franklin jt., 1997; Phillips ja Hall, 2000). Ka must-toonekurele sobivate vanade pesapuude nappust Eestis saab vähendada säilikpuude jätmisega (Lõhmus jt., 2005).
Nagu eespool öeldud, ei ole kolmandat eesmärki, levimisvõimaluste suurendamist maastikul, uuritud.

MIS MÕJUTAB SÄILIKPUUDE TÕHUSUST?
Esiteks ilmnes, et elustiku hoiu edukus oleneb uurimuste järgi alati säilikpuu liigist. Üldjuhul on igale puuliigile omane teatud elustik. Seega oleks parem jätta alles eri puuliike, kuigi mõned puuliigid on (eriti maastiku tasemel) elustikule suurema väärtusega kui teised. Ka oma uurimuses epifüütide ellujäämisest leidsin, et haaval ja saarel on samblikke rohkem ja need säilivad paremini kui teistel puuliikidel. Raiesmike linnustiku uurimus näitas, et mida liigirikkam on säilikpuude valik, seda liigirohkem on sealne linnustik ning ka õõnelinde leidub arvukamalt.
Teiseks ilmnes, et tihedamalt jäetud säilikpuud suurendavad 65% varasemate uuringute järgi nende kasu elustikule. Eri liigirühmadele ja liikidele on puude tiheduse suurenemise mõju erinev. Näiteks tundlikumatele sammaldele, rohttaimedele või lendoravale pole kasu, kui ka 20% puudest on alles jäetud, ent kui see suhtarv on 30–50, võivad kahjustused olla väikesed (nt. Hannerz ja Hånell, 1997; Taulman jt., 1998; Jalonen ja Vanha-Majamaa, 2001). Siiski kõige tundlikumatele liigirühmadele (nt. maksasamblad; Nelson ja Halpern, 2005) on ka peaaegu poolte puude säilitamisest vähe ja nende kaitseks tuleks rakendada püsimetsandust.
Säilikpuude tiheduse mõju hindasin ka oma uurimuses raiesmike linnustikust 77 Eesti raiesmikul. Kaitsekorralduse poolest olulisi linnuliike leidus rohkem tihedama puude asetusega raiesmikul, kuigi see ei mõjutanud kuigivõrd linnustiku üldisi näitajaid – arvukust ja liigirikkust. Ent need näitajad olid seotud surnud puude arvuga. See seos tundub siiski kahtlane, sest surnud puid leidub meie raiesmikel väga vähe (keskmiselt 1,2 m3/ha) võrreldes looduslike häiringute kümnete ja sadade tihumeetritega. Üldjoontes võis sedastada, et ka elus säilikpuud ei mõjuta linnustikku – küllap samal põhjusel: alles jäetud puude väikese arvu tõttu.
Kolmandaks selgus, et puude ruumilise asetuse mõju pole nii selge, kuigi 50% varasematest uuringutest leidis, et see on elustikule oluline. Üldiselt edenevad puude rühmades paremini varjulembesed ning tallamistundlikud liigid. Ent selleks, et hoida metsa sisekliimat tervenisti, peaks puurühm võtma enda alla üle ühe hektari, kuid niisugune praktika oleks mõeldav vaid Põhja-Ameerikas. Siiski tasuks ka Eestis suurematel raiesmikel jätta osa puid alles rühmadena.
Neljandaks: looduslikke häiringuid jäljendades peaks säilikpuude mõju elustikule olenema metsa kasvukohatüübist. Seda peetaksegi oluliseks, kuid kogu maailmas puuduvad sellekohased konkreetsed uurimused. Minu originaal uuringud seda hüpoteesi ei kinnitanud: ei ilmnenud kasvukohatüübi ja säilikpuude arvu koosmõju linnustiku arvukusele ega liigirikkusele ning sagedasema häiringure˛iimiga kasvukohatüüpides ei püsinud säilikpuud paremini.

MIS MÕJUTAB PUUDE SUREMUST?
Säilikpuude hukkumine tuule tõttu on oluline probleem. Loomulikult napib meie majandatud metsades ka jämedat surnud puitu, mis on vajalik paljudele liikidele elupaigaks. Üks säilikpuude lisaeesmärk on seega tekitada pidevalt (eri lagunemisjärgus) jämedat surnud puitu, kuid järgmistesse metsapõlvedesse oleks vaja ka vanu elavaid puid. Puude suremust saab vähendada, kui säilikpuudeks valida teatud omaduste või asukohaga puud.
Säilikpuude säilivust uurivas töös hukkus kuue raiejärgse aasta vältel raies mikel kokku 35% puudest (algsest 3255 elusana säilitatud puust), kuid aja jooksul on aastane suremus vähenenud (esialgu 10%-lt kuuenda aasta 3%-ni). Tuulekahjustused hõlmasid 90% suremusest. Puude elumust mõjutavad tunnused on antud tabelis 2.
Paremini püsisid kõvalehtpuud (saar, jalakas, künnapuu, tamm ja vaher) ning pehmelehtpuudest sanglepp. Pehmelehtpuudel (pärn, lepad, paju ja haab) säilivad paremini suurema diameetriga, kaskedel aga väiksema diameetriga puud. Säilivust suurendasid ka raiesmike suurem puude tihedus raie järel ja vähem avatud maastik (avatuse mõõtmiseks kasutasin summat puu kaugusest metsaservani kaheksas ilmakaares). Oluline lisategur, mida pole selleteemalistes töödes varem välja toodud, oli puu asend: paremini säilisid varasemates metsaservades (põldude, teede ja varasemate raiesmike ääres) kasvavad puud, mis on aja jooksul tuultega kohastunud, ning praeguste metsaservade lähedal asuvad puud, millele pakub varju mets. Kõige paremini tuule eest kaitstuks osutusid meie põhiliste tuulte suundade poolt (läänekaarest) metsaga varjatud puud.
Metsa servas asuvatel säilikpuudel edeneb paremini ka elustik, nagu ma leidsin epifüütide ellujäämise uurimusest, kuid lagedate alade servas asuvad puud ei kõlba tõenäoliselt kunagi substraadiks tundlikematele liikidele (Baldwin ja Bradfield, 2005), mis vähendab nende väärtust elustikule.
Kuna säilikpuude suremus aja jooksul väheneb, andsin minu algandmetest lähtudes prognoosi säilikpuude pikaajalise püsimise kohta, eeldades, et säilikpuude suremus saavutab 30 (40) aasta pärast metsapuudega sarnase suremuse (0,5% aastas) ja jääb siis sellele tasemele. Prognoosi kohaselt oleks parima stsenaariumi järgi saja aasta pärast alles 22–29% säilikpuudest, halvima järgi 9–15%. Seega, et elustiku jaoks piisav hulk puid säiliks pikka aega, tuleks nende algset arvu tunduvalt suurendada.

MILLISEID SOOVITUSI PAKKUS UURIMISTÖÖ?
Pole kahtlust, et säilikpuud on oluline moodus suurendamaks majandusmetsade elustiku mitmekesisust. Eri liigirühmadele on nende mõju aga erinev.
Säilikpuude esmaeesmärk Eesti majandatud metsades on tõenäoliselt pakkuda substraati või pesaalust uuenenud metsas.
Elustiku kaitsel on säilikpuud seda tõhusamad, mida tihedamalt on neid ühele hektarile jäetud. Sel juhul on nad ka tuulekindlamad. Eestis ja Põhjamaades pole aga säilikpuid jäetud ilmselgelt piisava tihedusega rühmadena, et nad elurikkust oluliselt mõjutaksid. Metaanalüüs uuringute põhjal näitas, et positiivne mõju elustikule ilmneb vaid siis, kui alles on jäetud üle 15% puudest.
Säilikpuude tihedus võiks üldiselt või vähemalt lokaal selt ületada seda taset.
Soovitatavalt tuleks säilikpuudeks valida kõige jämedamad puud, et suurendada nende väärtust elustikule. Seetõttu on meie metsades eriti oluline hoida vanu haabasid.
Säilikpuudena tuleks eelistada tuulekindlamaid puid: Eestis kõvalehtpuid (põhiliselt saar, tamm, jalakas ja vaher) ja pehmelehtpuudest sangleppa. Samuti on tuulekindlamad tuultega kohastunud (põldude, teede ja varasemate raiesmike servas) või metsa serva varjus olevad puud. Ka vähem raietega avatud maastikul püsivad puud paremini.
Suurematel raiesmikel tuleks võimaluse korral jätta puid alles rühmadena: nõnda suureneb nende tuulekindlus ja väärtus elustikule. Eelöeldu põhjal soovitan raieid edaspidi planeerida maastiku tasemel.
Edasised uuringud peaksid keskenduma säilikpuude tõhususele ning liigirühmadele, mis aitaksid püstitatud eesmärke ellu viia. Näiteks mükoriissed seened ja epifüüdid sobivad edukuse indikaatoriteks, hinnates liikide ellujäämust, linnud ja puiduputukad edendavad liigirikkust.
Edaspidi oleks vaja uuringuid teha rohkem maastiku mastaabis ja pikaajalisemana.

Kirjandus
• Baldwin, L. K., Bradfield, G. E. 2005. Bryophyte community differences between edge and interior environments in temperate rain-forest fragments of coastal British Columbia. – Can. J. For. Res. 35, 580–592.
• Franklin, J. F., Berg, D. R., Thornburgh, D. A., Tappeiner, J. C. 1997. Alternative silvicultural approaches to timber harvesting: variable retention harvest systems. – Kohm K. A., Franklin J. F . (eds.). Creating a Forestry for the 21st Century: The Science of Ecosystem Management. Island Press, Washington, DC: 111–139.
• Hannerz, M., Hånell, B. 1997. Effects on the flora in Norway spruce forest following clearcutting and shelterwood cutting. – For. Ecol. Manage. 90: 29–49.
• Jalonen, J., Vanha-Majamaa, I. 2001. Immediate effects of four different felling methods on mature boreal spruce forest understorey vegetation in southern Finland. – For. Ecol. Manage. 146: 25–34.
• Lõhmus, A., Sellis, U., Rosenvald, R. 2005. Have recent changes in forest structure reduced the Estonian black stork Ciconia nigra population? – Biodiv. Cons. 14: 1421–1432. • Lõhmus, A., Lõhmus, P. 2007. First-generation forests are not necessarily worse than long-term managed forests for lichens and bryophytes. Restor. Ecol. (trükis)
• Nelson, C.R., Halpern, C.B. 2005. Short-term effects of timber harvest and forest edges on ground-layer mosses and liverworts. – Can. J. Bot. 83: 610–620.
• Phillips, L.C., Hall, B.S. 2000. A historical view of red-cockaded woodpecker habitat on Fort Polk, Louisiana. – J. Field Ornithol. 71: 585–596.
• Taulman, J. F., Smith, K. G., Thill, R. E. 1998. Demographic and behavioral responses of southern flying squirrels to experimental logging in Arkansas. – Ecol. Appl. 8, 1144–1155. Teadusartiklite nimekiri, millel doktoritöö põhineb
• I Rosenvald, R., Lõhmus, A. 2008. For what, when, and where is green-tree retention better than clearcutting? A review of the biodiversity aspects. – For. Ecol. Manage. 255: 1–15.
• II Lõhmus, P., Rosenvald, R., Lõhmus, A. 2006. Effectiveness of solitary retention trees for conserving epiphytes: differential short-term responses of bryophytes and lichens. – Can. J. For. Res. 36: 1319–1330.
• III Rosenvald, R., Lõhmus, A. 2007. Breeding birds in hemiboreal clear-cuts: tree-retention effects in relation to site type. – Forestry 80,:503–516.
• IV Rosenvald, R., Lõhmus, A., Kiviste, A. Short-term determinants and long-term prospects of retention-tree survival in hemiboreal cut areas. Käsikiri.



Raul Rosenvald, EMÜ metsakasvatuse teadur

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet