Eesti Looduse fotovõistlus
1/2008



Intervjuu
Naine, kes on sobinud metsaülemaks

Evi Reinsalu on pidanud metsaülema ametit kakskümmend aastat. Usutluses kirjeldab ta oma elu ja tööd.

Kas metsaülema amet sobib naistele? Kui palju on ametiaja jooksul olnud metsaülematest naiskolleege? Kuidas end meeste seltskonnas tunned?
Ma olin maalaps ja pidin maast-madalast jõudumööda tegema kõiki töid. Jagada töid meeste ja naiste töödeks ma ei oska. Kui tööga hakkama saan, siis tuleb ta ära teha. Väga meeldib mulle omaette midagi nokitseda, oma kätega midagi valmis teha ja siis tehtust rõõmu tunda.
Naiskolleege ei ole olnud palju. Kõiki ei suuda äkki meenutada, aga kaksteist meenus kohe, ilma pikema mõtlemiseta.
Meeste seltskonnaga olen ma harjunud. Töötada meeste ja veel nii heasüdamlike meeste seltskonnas, nagu seda on metsamehed, see on parim, mis minuga üldse juhtunud on.

Kuidas kulges sinu koolitee?
Ei saa öelda, et minu elukutsevalikut oleks mõjutanud lapsepõlvekodu. Kui olin kuueaastane, põlesid meie maja ja aidad koos kogu varaga ära. Isa hakkas sauna suuremaks ehitama, et seal edasist elu kuidagi jätkata. Kuna elutingimused olid rasked, otsustati, et mulle on parim, kui lähen õppima Illuka kooli ja elama tädi juurde, kes elas Illuka kooli lähedal. Nädalavahetused ja koolivaheajad olin kodus vanemate juures, õppetöö ajal elasin tädi juures. Tädil oli seitse last ja ta kasvatas üles ka oma varakult surnud õe tütre. Mina olin ajutiselt seega üheksas laps selles suures perekonnas ja kõikidest tunduvalt noorem. Nii tädi kui tädimees olid usklikud inimesed. Peres lauldi palju. Noorim tädipoeg õppis Tallinnas konservatooriumis fagotti. Meil oli kodus oma naiskvartett. Pidevalt käidi esinemas. Niisuguses õhkkonnas lõpetasin Illuka koolis kaheksa klassi.
Illuka koolis õpetati võõrkeelena saksa keelt ja lähim keskkool, kus võõrkeeleks oli saksa keel, oli Toila keskkool. Kuna koolil oli internaat, siis sinna ma edasi õppima läksingi. Pärast Toila keskkooli üheksanda klassi lõpetamist haigestusin suvel raskelt ja õpingute edaspidine jätkamine tuli kõne alla ainult Saaremaal Sõmera sanatoorses keskkoolis, mille ma lõpetasin. Kõrgemasse kooli astumiseks nõuti tervisliku seisundi kohta tõendit. Arstid arvasid, et kuigi tervis oli parajasti korras, siis edasi õppida nad kohe ei soovita. Jäin esialgu vanemate juurde elama ja läksin tööle. Aastatel 1970–1975 õppisin EPA kaugõppes metsandust.

Alustasid tööd metsanduses enne metsamajandusteaduskonna lõpetamist. Kirjelda palun Narva metskonda, oma pikaajalist töökohta.
Kõigepealt kutsuti mind tööle Kivinõmme metskonda. Hakkasin seal täitma ülesandeid, mida metsaülem mulle andis. Nii seda ametit tasapisi õppisin.
Narva metskonna suuruseks oli tol ajal umbkaudu 11 000 hektarit ja ta kuulus vabariigi suuremate metskondade hulka. Tegelikult on Narva metskonda mulle kaks korda üle antud. Esimest korda ei ole tööraamatusse kirja pandud. See oli 1982. aastal, kui metsaülem võeti päevapealt ametist maha ja ma pidin ajutiselt asemele jääma. See oli mu elu raskeimaid aegu. See oli aeg, kus ma tahtsin metsandusest lahkuda – igaveseks.
Ka 1988. aastal võeti metsaülem ametist maha. Ta oli rahvuselt venelane ja eesti keelt ei rääkinud. Kui ma metskonna üle võtsin, olime mina ja üks metsnik ainukesed eestlased, kes metskonnas töötasid. Ka raamatupidaja oli venelane. Töökäsud koostati vene keeles. Kogu asjaajamine ja kirjavahetus olid samuti venekeelsed. Ainukesed eestikeelsed dokumendid olid raamatupidamise aruanded ja varade raamat.
Narva oli suur tööstuslinn ja uusi töökohti lisandus kui seeni. Töötamist metskonnas töölisena peeti alandavaks ja eks metskonna töölised olidki need, kellele oli juba seegi suur samm, et nad üldse tööd said. Sellise kaadriga töötamisel häid tulemusi saavutada ei olnud lihtne.

Narva on praegu kõige väiksem metskond Eestis. Millised on olnud selle metskonna eripärad ja probleemid?
Metsad on siin soised ja liigirikkad. Männikuid ja kuusikuid on vähe, kaasikuid palju. Narva, Eesti suuruselt kolmas linn, on mõjutanud metskonna elu palju. Metskonna maid ümbritseb 53 aiandusühistut ligi 8000 krundiga. Kui on suvilad, on vaja kõigil midagi ehitada, on vaja millegagi kütta. Prügi ilmumine metsa on alatine probleem. Metskonna territooriumil leidub palju Teise maailmasõja lahinguvälju. Pommiauke ja lahingutes lõhkemata jäänud lõhkekehi leitakse praeguseni. Metsapõlengute ajal on olukord eriti tõsine, sest iialgi ei või teada, kas tuli on jõudnud mõne juhusliku lõhkekehani või mitte. Probleemiks on puidus leiduvad killud. Eripära on vast ka see, et põhiliselt suhtleme nüüdki vene keeles. Metskonna töötajad on enamjaolt eestlased, aga kliendid ja kohalikud elanikud on venelased.
Metskonna töötajad peavad oskama vene keelt, teist võimalust ei ole.

Mil moel on riigimetsanduse muudatused sind puudutanud? Mida oleks pidanud tegema teisiti? Kuidas peaks minema edasi?
Tagantjärele tarkus, et midagi oleks pidanud teisiti tegema, ei anna enam midagi. Käes on aeg, kus uued muudatused hakkavad meid kõiki puudutama. Ühtegi metskonda ei ole Narva metskonnaga liidetud ja riigimetsanduse muutused on mind puudutanud eelkõige inimsuhete pinnal. Neid on olnud väga meeldivaid ja ka valusaid. Meie tegelik olemus saab avalikuks just elu keerulistel aegadel ja see, kuidas siis keegi käitub või missuguseid väljendeid endale lubab, jääb meelde pikaks ajaks

. Mida on andnud kuulumine metsaülemate ühingusse? Mida võiks see ühing veel teha?
Ainuüksi nii auväärsesse ühingusse kuuluda on auasi. Metsaülemate ühing on suurendanud ühtekuuluvus- ja kindlustunnet, kaitsnud metskonna töötajate huve. Arvan, et metsaülemate ühingul on praegu käes väga tõsised ajad.

Räägi oma hobidest. Mida oled reisidel kogenud? Mida võtad lastelastega ette?
Armastan väga muusikat. Ma olevat hakanud enne viisi pidama kui korralikult rääkima. Olen laulnud kooris, ansamblites ja ka solistina. Nüüd ei ole ma enam ammu laulmas käinud, aga muusika mängib mul peaaegu kogu aeg. Koon palju, nii miniale, lastelastele kui ka endale.
Kuna raamatukogu on üle tee, siis laenutan aeg-ajalt sealt endale raamatuid ja loen.
Armastan väga loomi, lilli ja merd. Olen merd pildistanud päris palju. Reisida tõesti meeldib. Ikka paar korda aastas olen mõne reisi ette võtnud ja igal reisil olen endasse talletanud palju positiivset: looduse ilu, kunstielamusi, inimeste lahkust, avatust ja heasoovlikkust.
Lapselapsi on mul kaks: kolmeaastane tüdruk ja üheksa-aastane poiss. Tüdrukuga mängin ja kuna talle meeldib laulda, siis õpetan talle uusi laule. Poisiga püüame kahekesi lahendada tema jaoks tähtsaid probleeme ja räägime asjadest, mida ainult vanaemale usaldada saab. Käime kahekesi ujulas. Seal on meie ülesanded selgelt jagatud: tema sukeldub pidevalt ja minu osa on teda kullipilguga jälgida.



Küsitlenud RMK Erastvere metsaülem Priit Kask

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet