Eesti Looduse fotovõistlus
2/2008



artiklid
RMK-l on aeg liikuda edasi

Vaatluse all on riigimetsa viisteist viimast aastat ja RMK muutuste ajendid riigimetsa töötaja vaatevinklist.

EESTI ISESEISVUMINE TÕI RIIGIMETSADES KAASA SUURI MUUTUSI
1992. aasta alguse kuud olid ärevad. Metsamajandite direktorid käisid ühtelugu Tallinnas nõupidamistel, sest valmistati ette ulatuslikku metsandusreformi. Töötasin tollal kaheksandat aastat Räpina metsamajandi Meeksi metskonna metsaülemana. Meie metskonna rolli nähti ühe kava kohaselt nn. tootmismetskonnana. Seega liikus juba tol ajal Eestis idee teha riigimetsas eraldi nn. haldus- ja tootmismetskonnad – rollid pidi jagatama metsamajandite sees.

Siiski läks teisiti, kui esialgu kavandatud.
Metsamajanditest said riiklikud
aktsiaseltsid ja metskondadest iseseisvad
riigiasutused Riigi Metsaameti alluvuses.
Metskondade töö koordineerimiseks
loodi metsamajandite piiride järgi 22 riigimetsamaade
talitust. Asusin 1. märtsist
1992. aastal juhtima riigimetsamaade
Räpina talitust. See talitus pidi koordineerima
kaheksa Põlva maakonna riigimetskonna
tööd. Õige pea, 1993. aastal,
reorganiseeriti 22 riigimetsamaade talitust
15 maakonna metsaametiks. Minu
juhtida jäi siis peametsaülemana Põlva
maakonna metsaamet, mille tööpiirkonnas
oli 10 riigimetskonda.
Ajajärku, mil metskonnad tegutsesid
iseseisva riigiasutusena, saab hinnata
mitmeti. Riigimetsa seisukohalt oli kindlasti
hulk plusse. Riigimetsa metsakasvatus
eraldus raskustesse sattunud metsamajandi
tööstuslikust osast ja püsis pinnal.
Seal, kus olid tugevad traditsioonid
ja mõistlikud mehed, arendati metsamajandilt
üle tulnud puhkemajandusobjekte
ja tegeldi tulemuslikult taimekasvatusega.
Metskonnad mängisid olulist rolli,
aidates seada tekkinud erametsanduse
esimesi ja sageli üsna vaaruvaid samme
õigele joonele. Nappidele metsandusfondi
eelarvelistele vahenditele oli võimalik
lisa teenida isemajandava tegevusega
ning nõnda metskonna kontorit renoveerida,
metsateid remontida ja metskonda
arendada.
METSKONDADE ISEMAJANDAMISE AEGADEST SAID
ALGUSE MÕNED METSAKASVATUSPROBLEEMID
Ühtaegu sai isemajandamisest alguse nii
mõnigi häda, mis heitis tumedat varju
kogu riigimetsale. Meenutaksin nn. miljonärmetskondi,
kellel aastalõpu finantsnäitajad
olid üldise majanduspildi taustal
silmapaistvalt vägevad. Raha jätkus paljuks.
Kui näiteks ühe maasturiga sõideti
jõkke, võis kohe uue osta. Metskonna finantsskeem oli lihtne: kulud pandi
võimalikult suures ulatuses eelarvepoolele
ja priske kasum isemajandamispoolele.
Metsauuendus käis aga ühes
tolleaegses „miljonärmetskonnas“ neil
unustamatutel aastatel nii, et paberite
järgi külvati metskonna maadele ohtralt
kuuseseemet. Paraku ei jäänud sellest
“suurest tööst” loodusesse mingit jälge,
sest kuuse külvamine mingit tulemust
ei andnud.
Kõrge ja kauge metsaamet ei suutnud
metskondi kuigivõrd jälgida ega ohjeldada.
Koordineerimise ja kontrollimise põhiraskus
langes maakonna metsaametile.
Nii suudeti metskondades vältida suuremaid
probleeme ning hoida teatud tasemel
ka kogu metsakasvatuse valdkonda.
Mõnes maakonnas õnnestus see paremini,
mõnes halvemini. Metsamajanduslikult
ülitähtsa töö, noorendike hooldamise
maht vähenes metsamajanditest eraldumise
järel tunduvalt ja hakkas kindlalt
ning järjepidevalt suurenema alles 1999.
aastal.
OTSUS JAGADA METSANDUSADMINISTRATSIOON
KAHEKS
1995. aastal otsustas keskkonnaministeerium
käivitada Eesti metsanduse arenguprogrammi.
Põhjenduseks toodi, et
1990. aastate alguses oli Eesti metsandus
veel väga nõukogudeaegne. Tõdeti, et
kohanemine turumajanduse tingimustega
ja uute keskkonnakaitsenõuetega
läheb visalt. Programmi välja töötades
valmis „Eesti metsapoliitika“, mille kinnitas
riigikogu 11. juunil 1997. aastal.
See dokument määras Eesti metsanduse
arengu üldeesmärgid ja riigi osa nende
sihtide saavutamisel.
Metsandus pidi arenema, pidades silmas
kahte lahutamatut üldeesmärki:
ühelt poolt säästlik (ühtlane, pidev ja
mitmekülgne) metsandus ja teiselt poolt
metsade efektiivne majandamine. Riigi
metsandusadministratsioon otsustati jagada
kaheks. Metsaamet pidi jätkama
valitsusasutusena ja lisaks pidi loodama
riigimetsade majandamise organisatsioon.
See pidi vaba konkurentsi oludes
toimima riigimetskondade ja puukoolide
alusel turumajanduse reeglite järgi.
Jagunemine sai teoks 1. jaanuaril
1997. aastal. Siis läksid metskonnad projektorganisatsiooni
Metsamajandamise
Ökonoomika- ja Infokeskus (MÖIK)
juhtimise alla. Põlva maakonna kümme
riigimetskonda liideti viieks metskonnaks
ja nende tööd hakkas koordineerima
MÖIK Kagu regionaalosakond. Väga
oluline on mõista, et just 1997. aastal
tehtud otsused määrasid meie edasise
arengu. Nii võttes pole nüüdnegi riigimetsa
struktuurimuutus midagi muud
kui järjekordne samm arenguteel. Juba
sel ajal seati põhimõtteks, et riigimetsa
majandav organisatsioon peab toimima
tõhusalt.
LÄTLASED LÄKSID TEIST TEED
Huvitav on kõrvutada meie olukorda Läti
omaga. Valsts Meza Diensts (VMD) on
metsahalduse ja järelevalve organisatsioon,
kes tegeleb erametsanduse nõustamise
ja järelevalvega, metsade tulevalve
ja kustutamisega. VMD põhiline struktuuriüksus
on metskond. Riigimetsade
majandamisega tegeleb Latvijas Valsts
Mezi (LVM), kelle põhilised struktuuriosad
on regionaalsed allüksused.
RMK-d kui riigimetsa majandajat on
õige võrrelda LVM kui riigimetsa majandajaga.
Läti ja Eesti metsandust ei
saa käsitleda ühtemoodi, arvestamata
erinevusi. Näiteks ei ole kohane võrrelda
metskondade hulka, sest ülesannete
jaotus ja struktuuriüksused on Läti riigimetsanduses
hoopis teistsugused kui
meil. Need ülesanded, mis Lätis täidab
VMD, on Eestis maakonna keskkonnateenistuste
metsaspetsialistide ja SA
Erametsakeskuse hooleks. Järelevalvet teeb Eestis aga keskkonnainspektsioon ja
metsa kustutab päästeamet.
Me ei pea oma kunagisi valikuid häbenema
ega kahetsema. Oleme läinud
lihtsalt teist teed ja ehitanud üles teistlaadi
struktuurid kui Lätis. Juhul, kui
tõesti leiame, et erametsandus on Eestis
nõrgalt koordineeritud, arendagem edasi
erametsandusega tegelevaid struktuure.
Kui aga arvame, et päästeamet ei suuda
tulemuslikult hakkama saada metsatulekahjudega,
tuleb arendada seda struktuuri.
RMK peab riigimetsade majandajana
käima oma teed – tema ülesanne
pole katta teiste metsandussektori osade
vajakuid.
1999. AASTAL LOODI RMK
1999. aastal sai riigimetsade majandamise
projektorganisatsioonist keskkonnaministeeriumi
valitsemisalas ja metsaseaduse
alusel tegutsev riigi tulundusasutus
RMK. Projektorgnisatsioon alustas
kaheksa metsamajanduse regionaalosakonnaga,
mille alusel RMK-s loodi viis
metsamajanduse regiooni.
RMK loomise etapil liideti järjest metskondi.
Ühel lühikesel perioodil tuli näiteks
minul juhtida ja koordineerida 32
metskonna tööd. RMK Kagu regiooni 21
metskonnaga struktuur sai paika 2000.
aastal ja on kestnud sellisena, sisuliselt
muutumatuna tänini.
Riigimetsa majandamise projektorganisatsioon
alustas ühtsete eelarvepõhimõtete
kehtestamisega. Tugevasti koordineeriti
kasvava metsa turustamist ja
alustati ulatuslikku üleminekut kasvava
metsa müügilt metsamaterjalide müügile.
Samu suundi jätkati ka RMK-s.
Lõppsiht oli kujundada RMK-st ühtne,
majanduslikult võimekas riigimetsa majandaja.
Kahtlemata ei meeldinud selline
ühtsuse taotlus kõigile, sest kitsalt oma
ülesandeid täites sai käituda vabamalt ja
võis kergemini ära elada.
Kahjuks pole selline mõttelaad mõnel
pool Eestis veel praegugi kadunud.
Millega muidu seletada näiteks nostalgilist
õhkamist harvendusraiete kasvava
metsana müügi järele. Meenutatakse,
et müüsime harvendusraiete puitu kasvava
metsana ja et siis sai harvendusi
palju rohkem tehtud kui kolmel-viiel
viimasel aastal. Selle jätavad õhkajad
aga paraku ütlemata, et harvendusraiete
kvaliteedi kontrollijad andsid sellistel
puhkudel neile mitterahuldava hinde.
Harvenduraieid tegema sattunud juhutegijad
polnud näiteks rajanud korralikke
algveoteid või polnud metsa raiunud
hooldusraie eesmärke silmas pidades.
Lisan siia juurde veel kasvava metsa
kokkuleppehinna kummalised hinnakujunduse
juhtumid, kus pehmelt öeldes
kahjustati oluliselt riigimetsa huvisid.
Sestap langetatigi loogiline otsus, et
metsakasvatuslike harvendusraiete puhul
tuleb müük kasvava metsana lõpetada.
Samas on selge, et harvendusraiete maht
ei vähenenud 1990. aastate keskpaigaga
võrreldes ainuüksi eelnimetud põhjusel.
Üks peamisi põhjusi oli hoopis muutunud
olud, ühtlasi oli majandus korrastunud.
Raiefirma hakkas tegelema vaid
raietega, veofirma veoga ja saeveski saagimisega.
Enam ei kehtinud põhimõte,
et kõik teevad kõike. Oluline tegur oli ka
see, et 2000. aastate algul mindi kiiresti
üle masinraietele. Seda ei tehtud kellegi
otsuse järgi, vaid seetõttu, et majanduses
tervikuna tekkis tööjõupuudus ja metsatöid
oli vaja tõhusalt mehhaniseerida.
Praegusel ajal ilmneb taas selgesti, et
ettevõtjad huvituvad aina enam harvendusraietest.
Nad on hakanud üha rohkem
soetama selleks otstarbeks vajalikke
väiksemaid langetustraktoreid. Nõnda
peaks harvendusraiete maht lähitulevikus
suurenema.
RMK JUHTIMISSTRUKTUUR PEAB VASTAMA MUUTUNUD
OLUDELE
RMK on tegutsenud arengukavade alusel,
mille on kiitnud heaks RMK nõukogu.
Praeguses, 2007.–2010. aasta arengukavas
on märgitud, et 2005.–2008. aasta
arengukavas jäid RMK edasise organisatsioonikujunduse
põhimõtted sõnastamata.
Arengukava hinnangul on RMK
aastate jooksul liikunud tööprotsesside
juhtimisele keskenduva struktuuri poole
ja seda suunda peaks senisest otsustavamalt
jätkama. Paraku jäid sellealased
juhtimisotsused tegemata. Õigupoolest
osales RMK organisatsiooni arenduse
poolest n.-ö. pidulikul paigalmarsil, mis
reaalsuses tähendas taandarengut.
Oma ülesannete täitmiseks on riigimetsa
majandaja püstitanud arengueesmärgid.
RMK struktuur on vahend sihi
saavutamiseks. Teisisõnu: on vaja tunnistada,
et objektiivne areng on pidev ja
meist sõltumatu – muidu ei juhi enam
meie sündmusi, vaid sündmused hakkavad
juhtima meid.
RMK kliendid on praegu suuremad
kui varem, partnerid on võimekamad,
masinraiete võidukäik on olnud pidurdamatu.
Nüüdne metskond oma piiridega
on klientidele ja partneritele ammu kitsaks
jäänud. Eri audiitorite hinnangul
on meie praegune juhtimismudel “ise
kavandan, ise teostan” väga suure riskiastmega.
Sellise juhtimise puhul ei ole
võimalik kehtestada tõhusaid sisekontrolli
mehhanisme. Küll aga saab loomulikke,
isetoimivaid kontrollmehhanisme
kehtestada teistsuguse struktuurimudeli
kaudu. Seega tuleb meie uutel struktuurilülidel
spetsialiseeruda kitsamatele
töölõikudele. Nii tõstame oma professionaalset
taset ja parandame seeläbi
töötulemusi.
Siinkohal tahaksin kummutada ühe
müüdi. Müüt räägib nimelt sellest, et
metsavargused said Eestis hoo sisse metsavahtide
kaotamise tõttu. Sama laadi
müüdi järgi saavad metsavargused edaspidi
uue hoo, sest muudetakse oluliselt
RMK struktuuri. Sellistel emotsionaalsetel väidetel ei ole mingit alust. Seda tõendab
ka graafik ebaseaduslike raiete kohta
Eestis aastate kaupa. Metsavargused on
Eestis selgelt kahanenud. Selle põhjused
on õige proosalised: ennekõike asjaolu,
et varastatud puitu ei saa enam müüa
niisama hõlpsalt kui varem.
TÄHTSAIMAD LÜLID: METSA HALDUS, MAJANDAMINE
JA METSAMATERJALIDE TURUSTAMINE
RMK metsamajandamise struktuur jaguneb
nüüd kolmeks. Halduslüli hakkab
tegelema metsavarude arvestuse ja
-korraldusega. Langetatakse otsuseid
metsakasvatuse ja -kasutuse kohta.
Majandamislüli viib ellu metsakasvatuse
ja -kasutuse otsused. Samuti korraldab
see lüli puidutarned. Turustuslüli tegeleb
puidumüügiga ja sõlmib sellekohased
lepingud.
RMK metsakorralduses on seatud sihiks
nn. lausinventeerida aastas 100 000
hektarit, mis tagab meile kuue-seitsme
aasta vanused takseerandmed ja igati
aktuaalse arvestuse metsavarude üle.
Praegu töötab RMK metsakorralduse osakonnas
25 metsakorraldajat-spetsialisti,
nende tööd koordineerib kaks piirkonna
juhti, kes teevad ka ise metsatakseerimist.
Kogu seda meeskonda juhib RMK
metsakorralduse juht. Neile tuleb tööd
juurde. RMK-le on juba üle antud riigile
jäetud metsamaad, mis tuleb takseerida
ja koostada neile metsamajanduskavad.
Ühtlasi on RMK saanud ülesande inventeerida
riigi looduskaitsemaad. Selle
tarbeks on RMK-sse võetud juurde 10
metsakorraldajat.
RMK metsakasvatust ja -kasutust hakkavad
kavandama 17 metskonda. Niisiis
hakkab sellega tegelema igas maakonnas
üks metskond. Ida-Virumaal ja
Pärnumaal, kus metsa leidub palju, hakkab
sama asjaga tegelema kaks metskonda.
Iga metskonna koosseisus on metsaülem,
spetsialist ja olenevalt metskonna
pindalast kaks kuni kaheksa metsnikku.
Olenevalt metskonna pindalast palgatakse
eri hulk metsnikke. RMK koosseisus
on alates 1. juulist 2008 kokku 78 metsnikku,
seega on keskmine majandatava
metsa (tulundus- ja kaitsemets) pindala
metsniku kohta 9000 hektarit.
Metskond kavandab aastase metsakasvatus-
ja metsakasutustööde mahu ning
annab ettevalmistatud objektid teostuseks
üle metsa majandavale regioonile.
Metskond määrab, millises mahus ja
kuidas raieid tehakse, kus ja kuidas
metsa uuendatakse. Metskond hindab
ka metsauuenduse seisundit ja arvestab
selle ümber metsaks, määrab noorendike
hooldamise mahu jne. Metskonna töötajad
hindavad objektiivse nõudlikkusega,
kuidas tööd on tehtud, ja võtavad objektid
vastu. Metskonnal tervikuna lasub
põhivastutus riigimetsade majandamise
eest heal tasemel. Selleks antakse metsaülemale,
spetsialistile ja metsnikele
piisavalt õigusi, üksiti kohustusi – nõnda
suureneb ka vastutus.
RMK metsakasvatus, -kasutus ja metsamaterjalide
transport jääb kolme
metsa majandamise regiooni hooleks;
igas regioonis on kolm töövaldkonna
juhti. Juhtide töövaldkonnad on tootmine
(raied), metsakasvatus ja metsamaterjalide
transpordi logistika. Nende juhtide
alluvuses hakkavad tänavu 1. juulist üle
Eesti tööle kokku 100 tootmis-, metsakasvatuse
ja logistika tööjuhti.
KAS ME SAAME HAKKAMA?
Ilmselt võib tekkida kahtlusi, kuidas
metsnik saab hakkama nii suure tööpiirkonnaga
ehk keskmiselt 9000-hektarise
metsandikuga. Metskonna tööjaotus
peab sel puhul olema tõesti väga täpselt
paigas. Igale metskonna töötajale esitab
uus tööjaotus suuri nõudmisi: tuleb olla
iseseisev, otsustusvõimeline, nõudlik ja
samas koostööaldis metsakorraldajatega
ning regiooni tootmis- ja metsakasvatuse
tööjuhtidega. RMK-s on sellistele nõuetele
vastavad inimesed tegelikult juba olemas
ja olen kindel, et meie kogenud spetsialistid saavad ka uute proovikivide ja suuremate
tööpiirkondadega hakkama.
Et osata uuenevas organisatsioonis
õiglasemalt määrata metsahaldusega tegelevate
metsnike arvu, võrdlesime uute
metskondade töömahtusid (2007. aastal
x maakonnas tehtud tööde alusel) meil
tarvitusel oleva koormusindeksi (KI)
kaudu. Aluseks võtsime metsahaldusele
sobivad, tänavugi kasutusel olevad KI
näitajad: metsamaa pindala, raiete eraldamine,
valgustusraiete tegemine jms.
Selle hinnangu järgi suurendasime metsnike
arvu esialgu mõeldud 73-lt 78-ni.
Maakonna metskondade ühe metsniku
umbkaudne töökoormus ulatub
koormus indeksi alusel 1,3–2,0 KI-ni.
Lehitsesin selleks aastaks kinnitatud palgaeelarveid
ja selgub, et praegugi töötab
meil üle 1,9 KI koormusega vähemalt
30 metsnikku. Üle 1,5 KI koormusega
töötavaid metsnikke on hulgaliselt. See
annab veendumuse, et uues struktuuris
ei ole töömahte ülehinnatud ja meie
inimesed suudavad selle töö tavalise
tööajaga ära teha. Kindlasti tuleb algul
kohaneda uue tööpiirkonnaga ning harjuda
suurema ja kohati võõra metsandikuga.
Kuid edaspidi peaks töökoormus
olema tavapärane.
TÖÖVILJAKUS PEAB KASVAMA
Ühtaegu analüüsiti ka metsa majandajate
tulevast töökoormust. Enim peaks
kasvama raiete tööjuhtide tööviljakus.
Piltlikult öeldes: kui nüüdsel ajal valvab
ühe langetustraktori juures kaks metsnikku,
siis edaspidi tuleb ühel raiete
tööjuhil juhtida kolme langetustraktori
tööd. Sihiks on seatud tööjuhi tööviljakuse
ligi neljakordne kasv. See peaks olema
võimalik, kui töökorraldus on ajakohane
ning rakendatakse moodsaid infotehnoloogilisi
lahendusi.
Metsakasvatuse tööjuhtide tööviljakuses
ei ole nii suurt tõusu ette näha.
Seepärast on ilmselt asjatud ka kartused,
et metsakasvatuse tööjuhil ei jätku aega
loominguliseks suhtumiseks. Arvestagem
sellega, et kevadise metsauuenduse kõrgperioodil
kavatsetakse saata metsakasvatuse
tööjuhile vajaduse korral appi
metsauuendustöid korraldama ka raiete
tööjuhid.
Metsahaldajate ja metsamajandajate
ühine eesmärk järgnevatel aastatel on
tunduvalt suurendada noorendike hooldamise
mahtu. Analüüsigraafik 2007.
aasta mahtude ja kasvukohtadest lähtuva
aastase keskmise vajaduse kohta näitab,
et praeguselt 12 000 hektarilt aastas
tuleb edaspidi jõuda 18 000 hektarini.
Kunagi oli kahtlejaid ka siis, kui RMK
taimekasvatus ja puhkemajandus metskondade
tegevusest eraldati ja omaette
tegevusliinideks arendati. Tagantjärele
näeme, et kahtlused olid asjatud. Taimlaja
puhkemajanduses on saavutatud professionaalsem
tase ja tulemused on selgelt
paremad.
Kokkuvõtteks tõdeme, et Eesti riigimetsa
areng on taasiseseisvumise järel kulgenud
loogilist rada pidi. Ümberkorraldusi
on tehtud aja nõuete järgi. Praegu on aeg
taas edasi liikuda, kui me ei taha jääda
jalgu uue aja nõuetele.



Tiit Timberg, RMK juhatuse liige

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet