Omanikuta metsamaa pälvis viimati laiemat tähelepanu siis, kui kõneldi puidutoorme nappusest ja lootusest raiuda sealset
metsa. Kas sellisel lootusel on alust? Milline mets laiub seni maareformist puutumata maadel?

MAAREFORM ON VÄLDANUD ÜLE POOLTEISE AASTAKÜMNE
Mõistagi pole olemas eikellegimaad: mis pole kellegi oma, kuulub riigile. Seega on maareformist puutumata maal siiski omanik olemas. Kuid probleem on selles, et sellel maal asuvat metsa pole seni tohtinud kuigivõrd majandada. Metsakasutusest väljas on see olnud viimased 15–20 aastat, paiguti enamgi.

Sajandivahetusel raiuti Eestis hoogsalt
ja raiemaht oli ligi 12 miljonit tihumeetrit aastas. Maht oli ehk üsna optimaalne.
Kuid raie jaotus puuliigiti polnud
proportsioonis: eelistati okaspuud, haab
ja hall lepp jäid soovimatute nimistusse.
Selle poolest on olukord mõnevõrra
paranenud. Ent kui Eesti metsatööstust
hakkas kummitama puidunälg, meenutati
üha sagedamini tõsiasja, et sadu
tuhandeid hektareid metsa on meil seni
olnud kasutusest väljas.
Maasuhete ümberkorraldamine, millele
anti kena nimi – maareform –, sai
alguse 1991. aasta sügisel. Tõenäoliselt
ei osanud siis keegi arvata, et aastaks
2008 pole see veel kaugeltki lõppenud.
Kui maareform jätkub samas tempos
nagu viimasel neljal aastal, kestab reform
arvutuse järgi umbes aastani 2019.
Alles siis oleks igal maalapil ja metsatükil
kindel omanik. Või hoopis rentnik. See
oleneks juba asjade edaspidisest käigust.
Kuid mõnes mõttes peame praegu ehk
hoopis tänulikud olema, et reform on nii
aeglaselt kulgenud. Muidu oleksid raiemahud
vahepeal veelgi suuremaks kasvanud.
Siis oleksid nüüdsed tagasilöögid
ehk veelgi valulisemad REFORMIMATA METSAMAAST POLE OLNUD
KORREKTSET ÜLEVAADET
Aasta eest väljendasid metsatööstuse
esindajad RMK-le jõuliselt soovi, et raiemahte
suurendataks, sest erametsaomanikele
ei saanud sel alal loota. Siis „avastati”
ka reformimata metsamaa puidupotentsiaal.
Maa-ameti statistika järgi
on praegu maakatastris registreeritud
83,4% maismaast. Seega, kui jätta kõrvale
Peipsi järv, on katastrisse kandmata
maa pindala umbes 600 000 hektarit.
Me ei tea praeguseni kuigi täpselt, kui
suure osa katastrisse kantust hõlmab
metsamaa. Maakatastri andmed metsamaa
pindala kohta on ülevaatlikumad
kui varem, kuid ei võimalda siiski anda
täpseid hinnanguid. Esiteks on mitme
riigimetskonna maa katastrisse kantud
ilma kõlvikulise jaotuseta. See tähendab,
et kogu maatükk on arvestatud
metsamaaks, eristamata teisi maakategooriaid.
Teiseks, suur osa maamõõtjate
koostatud katastriüksuste kõlvikulisi
jaotusi on ebatäpsed, kuna baseeruvad
„lehmanahal”, mis ei kajasta kõikjal
praegusi tegelikke metsa piirjooni. Ja
kolmandaks, mitmed kaitsealad on katastrisse
kantud kaitsealuse maana, arvestamata
metsamaa olemasolu.
Täpsemad hinnangud katastrisse
kandmata metsa kohta annaksid tõttöelda
ainsana statistilise metsainventeerimise
(SMI) tulemused. Süstemaatilise
juhuvalikuga üle Eesti paikneva proovitükkide
võrgustiku andmed lubavad
teatud üldistusi teha ka reformimata
maa kohta. Püüame selle põhjal lahata,
milline on see kindla omanikuta mets
Eestis. Olgu ta siis omandireformi käigus
tagastamata, erastamata või muud
moodi munitsipaal- või riigi omandisse
määramata. Kõik SMI hinnangud on
antud 2007. aasta kohta. Arvesse on
võetud asjaolu, et katastrisse kandmine
iseenesest ei tähenda veel võimalust
metsamaad majandada. Seetõttu on
ilma tõelise omanikuta metsa mõnevõrra
rohkem kui maaregistrisse kandmata
metsa.
KUI PALJU SAAKS RAIUDA?
SMI 2007. aasta andmeil võtab metsamaa
Eestis enda alla 2 212 660 hektarit
ehk 49% Eesti pindalast. Nii-öelda reformimata
pindala sellest on 370 700
hektarit (suhtelise veaga ±6,6%), mis
hõlmab 16,8% metsamaast. See on maa,
millel pole tänini omanikku kinnistusregistri
järgi, mis pole ka RMK põlises halduses
ega muul põhjusel riigi omandisse
jäetud. Selle hulka ei kuulu looduskaitsealade
maa ning kohaliku omavalitsuse
või selgelt muude riiklike institutsioonide
hallata olev maa. Küll aga kuuluvad
selle hulka tagastamisel või erastamisel
olevad, lõpetamata toimingutega maaüksused.
Allpool esitatud metsi kirjeldavad
parameetrid on antud just sellise
metsa kohta, kõrvutatuna Eesti metsade
keskmiste näitajatega.
Nagu märgitud, on osa omanikuta
metsamaast katastrisse kantud.
Maakatastrisse kandmata metsamaa
pindala on hinnanguliselt 318 500 hektarit
ehk siis 14,4% kogu metsamaast
(suhtelise veaga ±7,1%).
Metsata metsamaa tähendab täpsemini
lagedaid ja selguseta alasid. Seda
laadi metsamaa hõlmab kogu metsamaast
reformimata maal väga väikese
osa, kõigest 1% (Eesti keskmine on 6%).
See on igati mõistetav, kuna need maad
on raietegevusest pikka aega puutumata
olnud. Valitsevad keskealised puistud –
49% (Eestis kokku on keskealisi metsi
39%). Valmivate ja küpsete metsade
osakaal sarnaneb Eesti keskmisega, vastavalt
12% ja 26%.
Kuigi viimased kaks arvu viitavad võimalikule
raiepotentsiaalile, tuleb tähelepanu
pöörata nende puistute liigilisele
koosseisule. Nimelt koosnevad valmivad
ja küpsed metsad suures osas vähem hinnatud
puuliikidest. Sellised on hall lepp
(23%) ja haab (16%). Kolmandik puistutest
on kaasikud. Okaspuuenamusega
puistuid on nimetatud rühmas alla
19%.
KÕNELEME ARVUDE KEELES
Puistute jaotus enamuspuuliigiti erineb
mõneti Eesti keskmisest. Kuid võrreldes
teiste erametsadega on see üsna
lähedane. Valitsevad kaseenamusega
puistud (36%), millele järgneb mänd
(31%). Keskmise jaotusega kõrvutades
on vähem kuuseenamusega puistuid –
12%. Mõistagi, esimesed kaks liiki domineerivad
talukohtadest kaugematel
aladel, mida on ka vähem tagastatud ja
erastatud. Ei saa väita, nagu oleks erastamata
jäetud hall-lepikud: nende osaks
jääb 11%, mis on vähem kui eramaade
keskmine.
Vaatleme mõningaid puistute keskmisi
takseernäitajaid reformimata maal
võrrelduna Eesti metsade keskmisega.
Reformimata maa metsa keskmine vanus
on 54,6 aastat (Eesti keskmine 56,3 aastat),
puistute kõrgus 16,5 m (Eesti keskmine
17,4 m), rinnasdiameeter 19,3 cm
(Eesti keskmine 19,7 cm), boniteediklass
2,4 (Eesti keskmine 2,0), keskmine täius
0,83 (Eesti keskmine 0,82), hektaritagavara
210 tm/ha (Eesti keskmine 216 tm/
ha), juurdekasv 6,3 tm/ha (Eesti keskmine
6,7 tm/ha).
Nagu võiski eeldada, on seni reformimata
mets näitajate poolest kehvem
kui puistud Eestis keskmisena. Et tegemist
on üldisest üksjagu vähem viljaka
metsamaaga, näitab ilmekalt boniteedi
võrdlus. Teiste statistikute puhul
avaldab tasandavat mõju vanuseline
struktuur, kuna noorte puistute osakaal
reformimata metsamaal on suhteliselt
väike. Arvestada tuleb ka seda, et kõigi
metsamaade keskmine sisaldab eneses ühtlasi neidsamu, omanikuta metsade
karakteristikuid.
Puistute tagavara hektaril ei ole
oluliselt väiksem kõigi Eesti puistute
keskmisest, sest reformimata metsades
pole ammu tehtud harvendusraieid.
Reformimata metsamaa vastav näitaja,
207 tm/ha, on isegi pisut suurem, sest
õige ammu pole tehtud ka lageraieid
(Eestis keskmiselt on hektaritagavara
204 tm/ha). Reformimata metsade üldtagavara
hõlmab hinnanguliselt ligi 77
miljonit tihumeetrit (suhtelise veaga
±9,3%) ja on Eesti metsade tagavarast
17%.
Kui kõnelda metsamaa metsa keskmisest
liigilisest koosseisust, siis on
omanikuta metsamaal võrreldes Eesti
metsa keskmisega ettearvatavalt suurem
lehtpuude osakaal. Mäletatavasti määras
keskkonnaministeerium enne teist
vaba metsamaa erastamisvooru suure
hulga paremaid metsatükke (sealjuures
okaspuuenamusega puistuid) riigi maareservi.
See otsus polnud kõigile meelepärane,
kuid riigi seisukohalt ilmselt
ainuõige samm.
KUI PALJU METSAMAAD PEAKS JÄÄMA RIIGI
MAARESERVI?
Seaduse kohaselt tuleb maa, mida ei
tagastata ega jäeta riigi omandisse ega
anta munitsipaalomandisse, erastada.
Keskkonnaministeeriumi viimase seisukoha
järgi kavatsetakse lähtuda alade
suurusest ja paiknemisest. Võimaluse
korral liidetakse neid riigimetsaga; mis
üle jääb, müüakse oksjonil. Võõrandatud
vabu maatükke on siin-seal varemgi liidetud
RMK maadega. Kavas on võtta
omanikuta metsad tarvitusele RMK
kaudu, ministeerium on väidetavalt juba
asunud seda ellu viima. Pisut selguseta
jääb, millest ikkagi jutt käib. Kas reservmaadest,
nn. vabadest maadest või
mõlemast korraga?
2003. alguses ütles tookordne keskkonnaminister,
et optimaalne riigi reservmaa
suurus võiks olla 100 000 hektarit.
Maa-ameti andmeil on see hetkeseisuga
juba 2,5 korda suurem ning
kavade kohaselt peaks aastaks 2011
olema maareservi arvatud ligikaudu
300 000 hektarit. Praegune keskkonnaminister
avaldas aasta alguses arvamust,
et maareservi peaks kuuluma ligi 300
000 – 370 000 hektarit. Suurema osa
sellest hõlmab metsamaa, esialgu mõeldud
eelkõige looduskaitsekitsendustega
koormatud eramaade asendamiseks.
Nüüd, kus on rakendatud mõistliku suurusega
Natura 2000 toetus eraomandis
metsamaale, ei ole oodata ilmselt
asendamistaotlusi toetuskõlblike maade
kohta. Samuti on keskkonnaministeerium
asunud seisukohale, et mõistlikum
on kaitsepiirangutega maad soovijatele
rahaliselt kompenseerida. Seetõttu tõstatub
küsimus, milleks on riigil vaja nii
palju maad reservis hoida.
Asendusmaadega seotud õigusaktid
ei ole praktikas seni hästi toiminud.
Tundub, et tegelikult ikkagi ei teata
täpselt, kui palju peaks riik metsamaad
reservis hoidma või mida sellega majanduslikult
ette võtma. 1990. aastate
lõpus jäi riigikogus lõpuni menetlemata
huvitav eelnõu, mis käsitles maakapitali
seadust, mille siht pidanuks olema riigi
maareservi valitsemine, sealhulgas korrashoid,
samuti rentimine, hoonestusõiguse
seadmine, kasutusvaldusesse andmine
ja müügi korraldus. Enamiku neist
funktsioonidest on enda kanda võtnud
maa-amet. Maareserv ja seni erastamata
jäänud metsamaa leiavad loodetavasti
omaniku ning kasutuse viisil, millega
on tagatud nii vastutus, ressursi jätkusuutlik
majandamine kui ka stabiilne
keskkonnaseisund.
KÜPSET METSA ON SEADUSEMUUDATUSE TÕTTU
EESTIS ÜHTÄKKI ROHKEM
Tuleb mainida, et Eestis on eelmisest
aastast ühtäkki küpset (võib lugeda ka:
raiekõlblikku) metsa rohkem võtta kui
varem. Kuigi mets on ju endine, on
mullu kehtima hakanud metsaseaduse
ja selle allaktide muudatustega korraga
paranenud nii puistute boniteet kui ka
suurenenud juurdekasv ning alanenud
küpsusvanused. Kuigi ma ei tahaks kahtluse
alla seada uute arvutusmudelite objektiivsust,
on tõsiasi see, et nüüd võib
aastas seaduslikult raiuda palju rohkem
kui 2006. aastal.
Uute arvutusmudelite järgi paranes
Eestis puistute keskmine boniteet 0,2
klassi võrra ning on praegu täpselt 2,0.
Puuliikidest on enim muutunud kuuseenamusega
puistute boniteediklass, mis
paranes tervelt 30%. Nõnda jõuab mets
pisut varem küpsesse ikka, kuna paremas
kasvukohas on küpsusvanus väiksem.
Märkimisväärselt on muutunud puistute
juurdekasv. Kui eelmise eeskirja
järgi oleks Eesti metsade aastane tagavara
juurdekasv 11,6 miljonit tihumeetrit
ehk 5,6 tm/ha, siis nüüd tuleb
selleks pidada 13,9 miljonit tihumeetrit
ja 6,7 tm/ha. Niisiis on metsade aastane
juurdekasv varasemaga võrreldes korraga
120%! Uute arvutusmudelite tõttu
suurenes teoreetiline juurdekasv kõige
rohkem okaspuupuistutel – üle kolmandiku.
Teisisõnu pole nüüd enam mingit
ohtu, et raiemaht kipuks ületama aastast
juurdekasvu.
Metsakorraldusjuhendiga sätestatud
puistute küpsustingimuste muutmine oli
üks peamisi tegureid, mis hoogustas
mullu raietegevust – nõnda tulid raiemahud
2006. aasta madalseisust välja
(2006. aastal oli see SMI hinnangul
5,2 miljonit tihumeetrit). Raievanused
ja küpsusvanused erinevad praegu küll
mõneti, kuid valmivate ja küpsete puistute
pindala hõlmab nüüd ikkagi 125%
varasemast! Vaieldamatult toovad niisugused
seadusemuudatused meie metsade
statistikasse kummalisi jõnkse. Kas
need aga ennast õigustavad, selle kohta
langetavad metsanduse huvirühmad
küllap õige erilaadseid otsuseid.