3/2008

artiklid
Puna-, pruun- ja valgevöötaud Eestis

Hiljuti Eesti metsi tabanud punavöötaud ja pruunvöötaud on ohtlikud haigused. Valgevöötaud avastati mõned aastad varem ja
on eelmistest leebem.

PUNA- JA PRUUNVÖÖTAUD – UUED OHTLIKUD SEENHAIGUSED
Samamoodi nagu inimühiskonda on laastanud punane ja pruun katk (kommunism ja fashism), nii on hiljuti meie metsi tabanud üliohtlik punavöötaud ning sellega kaasnev niisama ohurikas pruunvöötaud. Veel kolmandagi taudi, eelmistest siiski märksa leebema valgevöötaudi avastas juba aastaid tagasi üks selle kirjutise autoreid (Märt Hanso). Pikka aega peitus valgevöötaud vaid ühes Eesti taimlas, kuid kahel viimasel aastal on ta meil tormiliselt levima hakanud. Valgevöötaudigi tasub ettevaatlikult taudiks nimetada, sest mujal maailmas on ta kohati kurjagi teinud, ehkki leebemal viisil kui teised okkahaigused.
Inimühiskonnal on võrdluseks toodud kahest esimesest ühiskondlikust süsteemist kurbi kogemusi: kohutavad kannatused, surm ja häving. Aga meie metsadel ja metsameestel pole veel kogemusi uute metsahaigustega. Aeg näitab, kui tõsiseks olukord kujuneb.

Märt Hanso, EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi erakorraline teadur Rein Drenkhan, EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi lektor

PUNAVÖÖTAUDI PEETAKSE MÄNDIDE ÜHEKS
SUURIMAKS TERVISERISKIKS
Punavöötaudi peetakse praegusajal isegi
üheks levinuimaks ja kurjemaks männihaiguseks
(Barnes jt., 2004). Seetõttu
on ta paljudes riikides, ka Eestis, arvatud
karantiinsete taimehaiguste hulka.
Kummatigi on punavöötaudi maailmas
esimest korda märgitud alles möödunud
sajandi keskpaiku (Thyr, Shaw, 1964;
Funk, Parker, 1966), erinevalt näiteks
männi-pudetõvest (Lophodermium seditiosum),
mida on tuntud juba vähemalt
poolteistsada aastat. Haigusetekitaja
päritolu on ebaselge, mõnedel andmetel
pärineb seen Põhja-Ameerikast, teistel
Lõuna-Ameerika või isegi Himaalaja
mägimetsadest Aasias. Üleilmastumine
on jätnud oma jälje ka metsamajandusele:
nõnda on seegi seen üha laiali
kandunud ja ühtlasi veelgi paremini
ründevalmis.
Inglismaal on punavöötaudi tekitavat
seent, ehkki teise nime all, esimest
korda registreeritud 1954. aastal,
kuid alles 2003. aastast peale on ta
hakanud seal ulatuslikult kahju tegema.
Saksamaal avastati punavöötaud
1990. aastate esimesel poolel, Poolas
alles 1998. aastal (Bradshaw, 2004).
Ka Taanis, nagu Eestiski, registreeriti
punavöötaudi esimest korda 2006.
aastal (Taani metsateadlase-patoloogi
Iben Margret Thomseni suusõnalistel
andmetel). Teistes Põhjamaades ja Balti
riikides oli haigus seniajani tundmatu, kuigi hiljuti oli metsapatoloogidelgeneetikutel
siiski tekkinud kahtlus,
et taud on siia kantigi levinud (prof.
Jan Stenlidi suusõnalistel andmetel
Rootsist). Uusimatel andmetel on punavöötaudi
tänavu kevadel esimest korda
leitud ka Soomest.
EESTIS AVASTATI PUNAVÖÖTAUD MULLU KEVADEL
Punavöötaudi (fotod 1 ja 2) tekitaja
männiokastel on mikroskoopiline kottseen
Mycosphaerella pini, mis Euroopas
levib peamiselt oma suguta arengujärgu
Dothistroma septospora (foto 3) eoste
abil ning mis toodab nii okkaid kui ka
söötmeid puhaskultuuris (foto 4) punaseks
värvivat tugevat toksiini dothistromiini.
Eestis avastati punavöötaud
mullu kevadel, kui mikroskoobiga uuriti
eelmise aasta sügisel Järvseljalt võetud
haigete mustade mändide (Pinus nigra,
foto 5) okkaproove (Hanso, Drenkhan,
2007a).
Ilmselt oli seen meile jõudnud juba
mõni aasta varem, kuid vähese kahju
tõttu seda ei märgatud. 2007. aasta
mais leiti Järvseljalt punavöötaudi ka
mägimändidelt (P. mugo) ja eriti suure
üllatusena ka meie kodumaistelt harilikelt
mändidelt (P. sylvestris). See oli
ootamatu, sest haiguse üleminek tema
lemmik-peremeestaimedelt Euroopas
– mustalt männilt ja mägimännilt –
harilikule männile on Kesk-Euroopas
enamasti märksa rohkem aega nõudnud.
Seejärel leiti punavöötaudi Eestist
ka kollaselt männilt (P. ponderosa)
ning keerdokkaliselt männilt (P. contorta)
ja esmaleiuna maailmas – hallilt
nulult (Abies concolor). Maailmas
oli punavöötaudi peremeestaimedena
selleks ajaks tuntud üle 60 männiliigi,
kohati oli haigust registreeritud
ka Euroopa lehisel (Larix decidua),
harilikul (Picea abies) ja sitka
kuusel (P. sitchensis) ning ebatsuugal
(Pseudotsuga menziesii), seni aga mitte
ühelgi nululiigil (Abies spp.). Tänavu
suvel oli punavöötaud juba üldlevinud
Lõuna-Eesti noortes, kuni paarikümneaastastes
männikutes.
PUNAVÖÖTAUD KÄITUB KROONILISE
METSAHAIGUSENA
Kõikjal maailmas on rõhutatud, et punavöötaud
levib ülikiiresti. Kuna seen
levib Euroopas peamiselt ainult suguta
arengujärgu eoste abil, on tõrje planeerimise
seisukohalt teadmised eoseid
tootvate viljakehade tekke kohta üliolulised.
Mõistagi: tõrje saab olla vaid
profülaktiline, pritsimisi fungitsiididega
tuleb teha puukoolides kohe enne eoste
levimist. Liiga varane (niisamuti kui
pidev, s.o. aastaringne) pritsimine saastaks
asjatult loodust, hiline aga poleks
tõhus, sest juba nakatunud okka pinnale
kantav fungitsiidikiht seda okast
enam ei kaitse.
Mis tagab punavöötaudi tekitava
seene sedavõrd kiire leviku kogu
maailmas? Sellele küsimusele otsivad
metsapatoloogid vastust nii Euroopas,
Põhja-Ameerikas kui ka lõunapoolkera
maades. Seene geneetiliste uuringutega
püütakse saada ettekujutust tema levimisteedest,
saabumise teekonnast ühele
või teisele maale. Punavöötaud on isegi kantud majanduslikult oluliste, kerget
levitamist võimaldavate, biorelvaks
sobivate organismiliikide nimistusse!
Seene bioloogiliste uuringute abil loodetakse
saada jälile tema elukommetele
ning seejärel leida võimalusi, kuidas
tema tehtavat kahju vähendada.
Uusi artikleid punavöötaudist ilmub
nii rakendus- kui ka süvateaduslikes
ajakirjades peaaegu iga kuu. Ka Eestis
on alustatud haiguse uuringuid ning
ilmunud on ka esimene artikkel soliidses
erialaajakirjas Inglismaal (Hanso,
Drenkhan, 2008). Ent sedavõrd ohtlik
metsahaigus nõuab veel põhjalikku uurimistööd.
Seene bioloogiat ja levikut
on seostatud kliima arvatava soojenemisega
(Woods jt., 2005), kuid see
oleneb veel paljudest paikkondlikest
teguritest ja isegi eri maade metsamajanduse
eripärast.
Oleme hakanud uurima originaalset
tööhüpoteesi: senised okkahaigused,
nagu juba näitena viidatud männi-
pudetõbi, on selgelt epideemilise
iseloomuga. Haiguspuhangule järgneb
peremeestaime, männi jaoks n.-ö. puhkeaeg,
s.o. mõneaastane vaheaeg, mille
kestel puu jõuab luua uued okkad,
taastada fotosünteesi ja jätkata juurdekasvu.
Kuid uude piirkonda jõudnud
punavöötaud käitub kroonilise metsahaigusena,
mille tõttu aasta-aastalt
hukkuvad kõik männi füsioloogiliselt
vanemad okkad: eelmise ja üle-eelmise
aasta okkad, jättes puule vaid viimase
aasta, s.o. noorimad okkad (haige puu
võrsed näivad seetõttu pintslitena!).
Aga just eelmise ja üle-eelmise aasta
okkad on männile eluliselt vajalikud,
tagades puu eluvõime ja juurdekasvu
(Drenkhan jt., 2006; Kurkela jt., 2008).
Puu hukkub, kui ta kaotab vanemad
okkad mitmel aastal järjest ning see,
kas tema elu lõpus asustavad teda ka
juuremädanikud või putukkahjurid, ei
ole enam kuigi tähtis.
HAIGESTUNUD PUULIIGI ISTIKUD TULEB HÄVITADA
Jätkame kõrvutamist: männi-pudetõve
eosed levivad nii meil kui paljudes naabermaades
vaid ühel perioodil aastas,
mis algab umbes suve keskpaigast, olenedes
peaasjalikult sademetest (Hanso,
Drenkhan, 2007b). Teades eoste levimise
aega, saab profülaktiliste pritsimistega
taimi pudetõve eest hästi
kaitsta. Maades, kus punavöötaud on
juba varasema, s.o. veel enam-vähem
stabiilse ilmastikuga perioodil mitu aastat
mände rünnanud, on intensiivsete
uuringute tulemusena tehtud kindlaks
tema eoste leviku mõningaid seaduspärasusi
ja rütme ning hakatud selle
järgi tõrjet ajastama. Enamasti on tõrje
ajastatud kevadsuvele.
Haigusetekitaja esimesed uuringud
Eestis on aga viidanud võimalusele, et
eoste leviku aeg võib suuresti erineda
ja oleneda isegi peremeestaime liigist.
Mõnikord võivad eosed hakata levima
juba südatalvel (nagu 2007/2008.
aasta talvel, mis oli küll üsna pehme).
Patogeeni selline levimisrütm raskendab
tõrje planeerimist omajagu.
Seepärast ei saanudki me anda asjalikku
nõu, kui pärast esimesi teateid
punavöötaudi avastamise kohta Eestis
(Hanso, Drenkhan, 2007a; Hanso,
Vagner, 2008) tuli rohkelt järelepärimisi.
Kirjandusest on teada soovitusi
kasutada punavöötaudi profülaktikas
vaske sisaldavaid fungitsiidide, näiteks
vask-oksükloriidi.
Tegelikkuses on meil kujunenud vastuoluline
olukord: kuna punavöötaud on
karantiinne metsahaigus, siis tuleb puukoolides
ja aiandites, kus on avastatud
see taud, hävitada kõik haigestunud puuliigi
istikud. Seadust peab täitma, isegi
siis, kui need taimed kavatseti metsa viia
näiteks Lõuna-Eestis, kus punavöötaud
on juba üldlevinud (joonis 1), seega kohal enne haigete taimlataimede toomist!
Punavöötaudi rünne (nõnda nimetatakse
seda taimehaiguste korral) sattus
meil noorte mändide jaoks raskele
ajale: hiljuti (tänavu kevadsuvel) olime
Eestis kindlaks teinud ebatavaliselt
ränga männi-okkarooste (Coleosporium
spp.) kahjustuse (foto 6), tänavuse
aasta suve ilmastikuolude iseloomu
põhjal aga võime järgmiseks aastaks
ennustada (Hanso, Drenkhan, 2007b)
ka järjekordset tugevat männi-pudetõve
(haigusetekitaja L. seditiosum) epideemiat.
Noorte mändide okkad on ühtaegu
mitme seenhaiguse märklauaks
(foto 7).
PRUUNVÖÖTAUDI VÖÖDID VÄRVUVAD
HAIGEL OKKAL PRUUNIKS
Pruunvöötaud järgnes punavöötaudile,
kusjuures mõlemad osutusid üpris
sarnasteks nii tunnuste kui ka tekitaja
poolest. Palja silmaga vaadates erinevad
nad üksnes selle poolest, et pruunvöötaud
ei moodusta punast mürki dothistromiini,
vaid nii vöödid haigel okkal
(foto 8) kui ka sööde puhaskultuuris
(foto 9) värvub pruuniks.
Pruunvöötaudi tekitaja Mycosphaerella
dearnessi on punavöötaudi tekitava
seene sõsarliik, mis peaaegu alati,
varem või hiljem, on järgnenud punavöötaudi ilmumisele uutele aladele. Nii
ka Eestis: leidsime seda suguta arengujärguna
esimest korda tänavu kevadel
punavöötaudi haiguskolletes Lõuna-
Eestis. Nii haiguse kui ka haigusetekitajate
morfoloogiliste tunnuste poolest
võib pruun- ja punavöötaudi omavahel
kergesti segi ajada (Anonüümne, 2005).
Saksamaal (Pehl, 1995) ja Šveitsis
(Holdenrieder, Sieber, 1995) avastati
ta esimest korda möödunud sajandi viimasel
kümnendil, Itaalias sajandi lõpus
(LaPorta, 2000).
Ka pruunvöötaud levib Euroopas peamiselt
oma suguta arengujärgu, mis kannab
ladinakeelset nimetust Lecanosticta
acicola, eoste abil. Nii seene sugulise
(kummagi seene sugulist arengujärku
pole Eestist veel leitud!) kui ka suguta
arengujärgu morfoloogilised tunnused
on äärmiselt sarnased punavöötaudi
tekitajaga. Nii näiteks ei erinenud
nende seeneliikide suguta arengujärgu
eosed, toodetud puhaskultuuri oludes
(puhaskultuurid isoleeritud Võrumaalt
Kautsist), oma pikkuselt ega läbimõõdult
kuigivõrd. Pruunvöötaudi tekitaja
suguta arengujärgu eose sein on mikroskoobis
vaadelduna siiski mõnevõrra
paksem ja pigmenteeritum võrreldes
punavöötaudi tekitaja omaga.
Erinevused, vahel siiski ka ebaselged,
ilmnevad haigestunud okaste ja puhaskultuuride
värvuses (vrdl. jooniseid 1 ja
9 ning 4 ja 10), selged erinevusi leidub
aga mõistagi võrreldavate seeneliikide
DNA-s. Esimesed Eestist harilikult
männilt isoleeritud punavöötaudi tekitaja
DNA ITS-regiooni tunnuskoodid
on juba registreeritud rahvusvahelises
geenipangas (GenBank EU330226-
EU330228), Eestist isoleeritud pruunvöötaudi
tekitaja DNA-uuringud ja
nende rahvusvaheline registreerimine
seisavad veel ees.
Ka pruunvöötaud kuulub karantiinsete
taimehaiguste hulka, nii et temast
nakatatud istutusmaterjal puukoolides
tuleb seaduse järgi samuti hävitada. Ka
tema bioloogiat me veel ei tunne ega
oska vajaduse korral ajastada tema tõrjet.
Ühtlasi ei ole teada, milliseid männiliike
ta meil eelistab ning missuguseid
üllatusi tema kooseksistents sõsarliigi
punavöötaudiga uurijaile pakub. Nii
mõnigi kord nõuab nimetatud sõsarliikide
eristamine meilt eeldatavast rohkem
vaeva ja tööd. Kuid Eesti maaülikoolis
on juba alustatud ka pruunvöötaudi
uuringuid.
VALGEVÖÖTAUD POLE EESTI PUUDEL PÕHJUSTANUD
MÄRGATAVAID KAHJUSTUSI
Valgevöötaudi (foto 10) tekitaja on
samuti tilluke kottseen, Cyclaneusma
minus, kellel looduses ei tunta suguta
arengujärku, kuid kes moodustab
seda kergesti puhaskultuuris (foto 11).
Näiteks Tartust isoleeritud valgevöötaudi
tekitajal kasvasid puhaskultuuris
ovaalsed keskmiselt 2,2 x 6,6 µm suurused
suguta arengujärgu eosed.
Esimest korda leidis Eestist valgevöötaudi
tekitavat seent Märt Hanso juba
möödunud sajandi viimasel aastakümnel,
tolleaegsest Eesti metsainstituudi
puukoolist Tartus. Seene otsingud
teistest Eesti metsataimlatest ning ka
männinoorendikest jäid enam kui aastakümneks
tulemusteta, ent eelnimetatud
taimla ühelainsal peenral leidus
seent aasta-aastalt. Hiljem raiuti seal
kasvanud, ligi kümneaastased männid
maha ja kadus ka seen. Viimastel aastatel,
eriti silmatorkavalt alates 2006.
aastast, on suurenenud valgevöötaudi
tekitaja leidude arv kogu Eestist, sh.
vanemate mändide varisenud okastelt.
Mitte ühelgi juhul pole aga valgevöötaud
Eestis, ei nimetatud puukoolis
varasemal ajal ega ka viimastel aastatel
mujalgi, põhjustanud puudele mingisuguseid märgatavaid kahjustusi.
Kuidas hinnatakse seent aga mujal
maailmas? K. Rack ja U. Scheidemann
(1987) leidsid Saksamaal, et uuritud
männi okkaseentest, sealhulgas
C. minus, oli patogeenne vaid
Lophodermium seditiosum (männi-pudetõve
tekitaja). Poolas on valgevöötaudi
leitud kogu riigist, sealgi ilma
olulise kahjuga seostamata, tavalisem
on seen olnud noorte mändide okastel
(Kowalski 1988). Šveitsis (Sieber
jt. 1999) ja Prantsusmaal on kindlaks
tehtud, et C. minus on üks mägimänni
haigustunnusteta (rohelistes) okastes
endofüüdina enim leiduvaid seeneliike;
Prantsusmaal oleneb see selgelt kliimaoludest
(Van Maanen, Gourbiére,
1997). Samal ajal näiteks USA-s (Ostry
jt. 1990) ja Uus-Meremaal on ta osutunud
patogeenseks: Uus-Meremaal on
noorte, 11–20-aastaste Pinus radiata
puude radiaalne juurdekasv seetõttu
vähenenud isegi 50% võrreldes tervete
puudega (Bulman, Gadgil 2001).
Kui valgevöötaudi puhul ei ilmne
Eestis patogeenseid omadusi ka lähimate
aastakümnete jooksul, peaks kaaluma,
kas on vaja tema nime muuta ning
ta tauditekitavate seente nimekirjast
välja arvata.
MIDA NENDE HAIGUSTEGA ETTE VÕTTA?
Tegelikult pole nende tõrjumisega esialgu
kiiret. Tuleb oodata, vaadata, kõige
tähtsam aga – uurida, et tõsiselt võetavaid
uurimistulemusi kasutada prognooside
tarbeks ja tõrje planeerimiseks.
Ka Kesk-Euroopa maades, kus puna- ja
pruunvöötaudi on juba kümmekond aastat
seostatud märkimisväärsete kahjustustega,
pole veel reaalse tõrjeni jõutud.
Mõistagi: pole lihtne ohjeldada patogeeni,
kes levib väga kiiresti, olles ühtaegu
levikuviisilt ebakorrapärane või isegi ettearvamatu.
Paraku ei teata sedagi, kas
nad on tulnud alatiseks või lahkuvad
peagi. Kümmekonna aasta eest Põhjalas
(sh. Eestis) puhkenud ränk lepa-leherooste
epideemia (Hanso, Hanso, 2001)
vaibus iseenesest. Kõnealuste metsahaiguste
prognoos Eestis oleks ilmselt
usaldusväärsem siis, kui oleks teada
kliimamuutuste suund ja kiirus, ent
selle üle vaieldakse endistviisi.
Kirjandus
• Anonüümne autor, 2005. Mycosphaerella dearnessii.
Diagnostics. – OEPP/EPPO Bulletin 35: 299–302.
• Barnes, I., Crous, B.W., Wingfield, B. D., Wingfield, M. J.
2004. Multigene phylogenesis reveal that red bandle
blight of Pinus is caused by two distinct species of
Dothistroma, D. septosporum and D. pini. – Studies in
Mycology 50: 551–565.
• Bradshaw, R. E. 2004. Dothistroma (red band) needle
blight of pines and the dothistromin toxin: a review. –
Forest Pathology 34: 163–185.
• Bulman, L., Gadgil, P. (Eds.) 2001. Cyclaneusma needlecast
in New Zealand. – Forest Research Bulletin No. 222.
• Drenkhan, R., Kurkela, T., Hanso, M. 2006. The relationship
between the needle age and the growth rate in Scots
pine (Pinus sylvestris): a retrospective analysis by needle
trace method (NTM). – Eur. J. For. Res. 125: 397–405.
• Funk, A., Parker, A. K. 1966. Scirrhia pini n.sp., the perfect
state of Dothistroma pini Hulbary. – Canadian Journal
of Botany 44: 1171–1176.
• Hanso, M., Hanso, S. 2001. Lepa-leherooste ja lehiste
introduktsioon. – Eesti Mets 4–6: 14–15.
• Hanso, M., Drenkhan, R. 2007a. Punavöötaud on jõudnud
Eestisse. – Eesti Loodus 58 (7): 52.
• Hanso, M., Drenkhan, R. 2007b. Retrospective analysis of
Lophodermium seditiosum epidemics in Estonia. – Acta
Silvatica & Lignaria Hungarica. Special Edition: 31–45.
• Hanso, M., Drenkhan, R. 2008. First observations of
Mycosphaerella pini in Estonia. Plant Pathology (UK),
Doi:01912.x.
• Hanso, M., Vagner, G. 2008. Punavöötaud juba ka Põhja-
Eestis! – Eesti Loodus 59, (3): 51.
• Holdenrieder, O., Sieber, T. 1995. First report of
Mycosphaerella dearnessii in Switzerland. – Forest
Pathology 25: 293–295.
• Kowalski, T. 1988. Cyclaneusma (Naemacyclus) minus
on Pinus sylvestris L. in Polen. – Forest Pathology 18:
176–183.
• Kurkela, T., Drenkhan, R., Vuorinen, M., Kell, K., Hanso,
M. 2008. Needle loss and growth rate in young Scots
pines. Silva Fennica (trükis).
• La Porta, N. 2000. Mycosphaerella dearnessii, a needlecast
pathogen on Mountain pine (Pinus mugo) in Italy.
– Plant Disease 84: 922.
• Ostry, M.E., Nicholls, T.H., Carlson, J.C., Adams, G.C. 1990.
Cyclaneusma needlecast in Scots pine Christmas tree
plantations in the Lake States. Conference proceedings,
Carlisle, Penn., May 29 – June 2, US Dep Agric, Forest
Service, GenTechnRep WO-56: 19–21.
• Pehl, L. 1995. Lecanosticta-Nadelbräune. Eine neue
Kiefernkrankheit in der Bundesrepublik Deutschland.
Nachrichtenblatt d. Pflanzenschutzdienst 47: 305–309.
• Rack, K., Scheidemann, U. 1987. Über Sukzession und
pathogene Eigenschaften Kiefernnadeln bewohnender
Pilze. – Forest Pathology 17: 102–109.
• Sieber, T., Rys, J., Holdenrieder, O. 1999. Mycobiota in
symptomless needles of Pinus mugo ssp. uncinata. –
Mycological Research 103: 306–310.
• Thyr, D. D, Shaw, C. G. 1964. Identity of the fungus
causing redband disease on pines. – Mycologia 56:
103–109.
• VanMaanen, A., Gourbiére, F. 1997. Fungal dynamics on
coniferous needles: Climatic factors and biological interactions
in control of spatial distribution. – Canadian
Journal of Botany 75: 699–710.
• Woods, A., Coates, K., Hamann, A. 2005. Is an unprecedented
Dothistroma needle blight epidemic related to
climate change? – BioScience 55: 761–769.


Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: