Eesti Looduse fotovõistlus
3/2008



artiklid
Igivana kuuse saladus

Eesti Metsa eelmises numbris refereeriti uudist peaaegu kümne tuhande aastase kuuse kohta, kes leiti Dalarna maakonnast Rootsis. Kas harilik kuusk võib tõepoolest elada nii vanaks? Kas tõesti on kuusk jõudnud Skandinaaviasse nii varakult pärast viimast jääaega?

Hariliku männi iseäralik vorm Hiiumaal Ristna neemel.
KUUSE VANUS TEHTI KINDLAKS RADIOSÜSINIKUMEETODIL NING PUIDUJÄÄNUSTE KUULUVUS SELLE PUU JUURDE GENEETILISTE MEETODITEGA
Teade Dalarnast leitud äärmiselt vana kuuse leiu kohta tekitas mõistagi üsna vastuolulisi reaktsioone. Nii mõnigi skeptik on seadnud leiu ja selle alusel tehtud järelduste tõepära kahtluse alla.

Alustame küsimusest, kas harilik kuusk
võib tõesti elada 9500 aasta vanuseks.
Esmalt, meil ei peaks olema mingit erilist
põhjust kahelda Umeå ülikooli teadustöötajate
töö kvaliteedis – see on lähtepunkt.
Puu vanus määrati puu ümbert leitud
vanade puidujäänuste põhjal, mille vanus
tehti kindlaks radiosüsinikumeetodil ning
kuuluvus kõneksoleva puu juurde geneetiliste
meetoditega. Oluline on tähele
panna, et ükski praegune puu elus osa
Dalarnas ei pruugi tegelikult olla ligilähedaseltki
nii vana, kui on määratud kogu
selle geneetilise isendi vanuseks.
Kuuse pikaealisus tuleneb hoopis sellest,
et kuni juurestik püsib elus, on
ta võimeline kasvatama kahjustunud või
hävinud tüve asemele uue. Loomuldasa
uueneb aja jooksul ka juurestik: vanad
juured hukkuvad, uued kasvavad asemele.
Säärane vegetatiivne uuenemine on
taimeriigis tavaline ja eriti levinud rohttaimede
hulgas, kes on võimelised nõndaviisi
ka paljunema ning risoomivõrgustiku
ühest otsast surres, teisest edasi kasvades,
potentsiaalselt kas või lõpmatult elama.
Haruldane pole vegetatiivne uuenemine
puude-põõsaste hulgaski. Näiteks sarapuudel
ei ole sugugi harv, et külmakahjustused
tapavad tüvikud, aga juurestik
jääb ellu ja kasvatab kohe uued.
Kasvamine kõrgel mägedes, nagu äärmuslikes
oludes üldse, võib samuti toetada
pikaealisust. Külma keskkonna tõttu
aeglustub ainevahetusprotsesside kiirus,
kasv on aeglane ja võrsed suhteliselt
vastupidavad. Teised taimed kasvamist ei
sega: neid ju õieti polegi, seega pole vaja
ka konkurentsile lõivu maksta. Arvatavasti
ei ole väga hõredalt ja ülalpool metsapiiri
sirguvail puudel muret ka haigusetekitajate
või parasiitidega. Abiks on ka teatav
kasvu plastilisus: külmadel aegadel on
puul olnud maad ligi surutud vorm, nagu
Eestis mõningail kliburandadel kadakatel
näha võib. Et praegu on olud kuusele jälle soodsamad, on ta taas jaksanud endale
püstise tüve kasvatada.
VIIMASEL JÄÄAJAL VÕIS LÄÄNE- JA EDELA-NORRA
ALADEL OLLA ÜKS REFUUGIUMEID, KUS TAIMED SAID
PÜSIDA
Küsimusele, kas kuusk on tõesti jõudnud
Skandinaaviasse nii kiiresti pärast viimast
jääaega, on juba keerulisem vastata.
Seniste tõekspidamiste järgi on kuusk
jääaja järel levinud Skandinaaviasse ida
ja kagu poolt ning jõudnud kohale paari
tuhande aasta eest. Nüüdne leid lükkab
ajapiiri ligi viis korda kaugemale ja väidab,
et kuusk jõudis Skandinaaviasse
sisuliselt kohe (umbes tuhande aasta
jooksul) pärast jää taandumist. Idast
tulekuks oleks kuusk pidanud levima
umbes tuhat kilomeetrit üle ikka veel
laiuva jää, mis on üsna vähetõenäoline,
ehkki lindude abiga (mida taimed levimisel
sageli pruugivad) ei ole see distants
sugugi ületamatu. Samas kostab nüüd
juba üha enam toetushääli ka hüpoteesile,
et viimasel jääajal oli üks refuugiumeid
Lääne- ja Edela-Norra aladel, kus
kliima merelisuse tõttu taimed ka jääajal
püsida said. See oleks levikuks juba hoopis
lühem distants.
Silmas tuleb pidada sedagi, et taimede
üksikuid kauglevi juhtumeid ei saa
kuigi hästi käsitada sama loogika järgi
nagu liigi põhilevila liikumist frondina.
Viimane on eelkõige määratud kliimateguritest
ja oleneb suuresti populatsioonide
arvukusest, elujõulisusest ning viljakusest
levila äärealadel. Ent kauglevi
ekstreemse juhtumi võib tingida üksainus
eksinud lind, kes veidra tuulega võib kanduda
ootamatusse kohta ning juhuslikult
mõne seemne kaasa tuua. Pealegi saavad
kuuseseemned ka ise lendamisega päris
hästi hakkama.
KOKKUVÕTTEKS – ÜLLATAV, AGA MITTE USKUMATU
JUHTUM
Tugeva klonaalse kasvuga liigid – olgu
loomad, taimed või seened – võivad tõesti
kloonina elada väga kaua. Ilmselt peab
siingi olema tegu kuuse väga vastupidava
klooniga, ega ta muidu saanukski nii
vanaks elada. Ootamatu on vanuri puhul
muidugi see, et tal nii tugevalt avaldub
vegetatiivse uuenemise võime. Seda ei
ole kuusele enamasti omistatud, ent veidrusi
ja erilisi isendeid tuleb looduses ikka
ette. Edaspidi tuleb aga kindlasti täpsemalt
selgitada, kas uute leidude valguses
peab üle vaatama taimede jääajajärgse
levimise käigu. Ehk pälvivad Lääne-Norra
jääaegsed refuugiumid nüüd rohkem
teadlaste tähelepanu.



Marek Sammul, Eesti maaülikooli vanemteadur

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet