Eesti Looduse fotovõistlus
4/2008



ajalugu
Eesti metskonnad aastail 1987–1994

Eesti taasiseseisvumise algusest saadik on meie metskondades tehtud hulganisti ulatuslikke reforme. Seekord on kõne all muutused ajavahemikus 1987–1994.

Metskonnad Eestis 1995. aastal.
Esimese reformi idee sai alguse 1987. aastal
Koos iseseisva Eesti juhtmõttega, esialgu IME ja hiljem juba oma riigi aadete levikuga, hakkasid muudatuste tuuled puhuma ka Eesti metsanduses.

1987. aastal koostati Eesti metsainstituudi eestvõttel esimene Eesti metsamajanduse kontseptsioon. Selle lõppvariandi kinnitas looduskaitse ja metsamajanduse komitee kolleegium detsembris 1988. Kontseptsiooni järgi tuli muu hulgas lahutada metsamajandus ja looduskaitse eri ametkondadesse, reorganiseerida metsamajandid kooperatiivseks metskondi teenindavaks ja neile alluvaks tootmisüksuseks ja kuulutada metsad Eesti NSV omandiks. Metsamajanduse kontseptsioon oli tol ajal siiski eeskätt deklaratiivne dokument, mis ei kohustunud suurt millekski.
Koos Eesti majandusliku iseseisvuse kava (IME) väljatöötamisega hakati looma IME projekti metsanduses. Eri autoritelt ilmus mitu IME varianti (Mart Erik, Malev Margus, Ivar Etverk). Enim tähelepanu pälvis ajakirjas Eesti Mets (1990, nr. 3, lk. 26–31) avaldatud variant. Selle alusel pidi riigimetsade majandamiseks ja metsanduse koordineerimiseks asutatama Eesti riiklik metsaamet. Metsanduse riigiettevõteteks pidid saama metskonnad.

Vaieldi metskonna uue staatuse üle
Sõjaeelses Eestis oli riigimetsade majandaja, erametsanduse suunaja ning metsaja jahimajanduse peamine järelevalveinstitutsioon metskond ja metsanduse juhtfiguur metsaülem.
Püüe taastada säärast süsteemi oli taasiseseisvuse lootuses mõistetav. Metsamajanduse kontseptsiooni teist varianti oli ametlikult tunnustanud ka riiklik looduskaitse ja metsamajanduse kolleegium. Selle käsituse järgi pidid metsi majandama riiklike ettevõtete õigustes töötavad metskonnad (umbes sada metskonda Eestis) ja põllumajandusettevõtted (muu hulgas talud). Metskondade olemus ja roll pakkus huvi nii keskorganile, tollastele metsamajandi juhtidele kui ka metsaülematele endile, mistõttu algasid ägedad vaidlused tulevaste metskondade suuruse, struktuuri, ülesannete jmt. üle.
Kuna keskorgan ei võtnud seisukohta kontseptsiooni metskondi käsitleva osa kohta ja metsamajandid jätkasid oma tegevust endisel moel, hakkasid nii metsamajandite direktorid kui ka metsaülemad eesotsas Eesti metsaülemate ühingu (EMÜ) juhatusega ise metskondade olemust kavandama. Erilaadsete huvide tõttu olid ka kavad vastandlikud.
Metsamajandite direktorid esitasid idee luua korraga kahte liiki metskonnad, nn. järelevalveja tootmismetskonnad. Viimati nimetatud pidid tegema kõik tööd metsas, järelevalvemetskonnad piirduma aga üksnes nende tegevuse üle valvamisega ja metsade valvega. Selline metsamajandite direktorite algatatud kava oleks võimaldanud eemaldada üldisest süsteemist pretensioonikad metsaülemad (”aatemehed”) ja hoida alal metsamajandite direktorite võimu. Seda ideed pooldas esialgu ka tolleaegne keskkonnaminister Tõnis Kaasik, kuid vähehaaval hakkas ta siiski tegema järeleandmisi.
Metsamajandite direktorid tegutsesid tol ajal väga agaralt. Kavandatud oli juba metskondade jagunemine järelevalveja tootmismetskondadeks ning ära jagatud masinad ja seadmed, mis tulevane nn. järelevalvemetskond tootmismetskondadele üle peab andma. Mäletan, et Ilumetsa metskonnast pidi saama järelevalvemetskond, naabrist Kahkva metskonnast aga tootmismetskond.
Innukalt hakkas metskondade olemust arutama ka EMÜ juhatus. 13. septembril 1990 saatis EMÜ juhatus vabariigi valitsusele, majandusministeeriumile, riiklikule metsaametile, Eesti metsateenijate ühingule ja EMÜ volikogu liikmetele Eesti Vabariigi riigimetskonna põhimääruse eelnõu. Põhimäärus oli lakooniline ja selles kajastusid EMÜ põhiseisukohad: metsaülemate otsealluvus metsamajanduse keskorganile (lähemalt seda ei täpsustatud), metskondade tegevuse finantseerimine riigieelarvest, metskonna töötajate kuulumine riiklikku metsavalvesse ja nende õigus nõustada erametsaomanikke ning valvata nende tegevuse järele. Peakasutuse ehk lõppraietega ei pidanud metskond tegelema, vaid andma need välja kasvava metsana. Metskond pidi olema juriidiline isik kõigi sellest tulenevate õigustega.
Pole teada, kuidas asjaomased ametiasutused suhtusid metskonna põhimääruse eelnõusse.

Metsaameti ja EMÜ tegevus aastail 1990–1991
Metsaamet otsustas 1990. aasta oktoobris jätta metsamajandid oma praegusel kujul alles ja täpsustada edasist metsamajandusettevõtete struktuuri siis, kui on saadud kogemusi. Kust need kogemused pidid tulema, ei mainitud.
Riiklikul metsaametil ei olnud tahet uut struktuuri arendada: põhiliselt järgiti metsamajandite direktorite huvisid. Seepärast saatis EMÜ volikogu 12. märtsil 1991 Eesti Vabariigi ülemnõukogu presiidiumile, ministrite nõukogule, keskkonnaministeeriumile ja metsaametile läkituse, kus muu hulgas esitati taotlus muuta metskonnad juriidilise isiku õigustes riigiasutusteks, kujundada metsamajandid ümber aktsiaseltsideks, rakendada üle riigi ühtset metsapoliitikat, kehtestada uus metsaseadus, jahiseadus, riigimetskonna põhimäärus ning metsamajandustööde eeskirjad.
Vastuseks sellele läkitusele asutas ülemnõukogu presiidium 2. aprillil 1991 ametkondadevahelise töörühma. Seda juhtis Ivar Etverk (liikmed Vello Denks, Heino Luik, Ants Paju, Avo Soosalu ja Enn Tasso). Peeti kaheksa pingelist töökoosolekut, üks neist koos metsamajandite direktorite nõukoguga ja teine EMÜ volikoguga – nõnda olid mõlema, peamiselt vastandliku poole seisukohad ära kuulatud.
Komisjoni otsuses tunnistati EMÜ pöördumine põhjendatuks ja konstateeriti normdokumentide puudumist, bürokraatiat metsamajanduse juhtimisel, tehti ettepanek lahutada ettevõtlus metsamajanduse muudest süsteemidest, viia otsustus ja vastutus tootmisele lähemale jms.
Leiti, et uuele süsteemile ei saa üle minna kogu Eestis korraga, kuna tegu on pikaajalise protsessiga, seetõttu oleks mõistlik katsetada uut süsteemi esialgu kolmes metsamajandis: Läänemaal,SuureJaanis ja Saaremaal. Lõplik üleminek kogu vabariigis pidi lõppema 31. detsembriks 1992. Töörühma tegevuse tulemusena koostas Ivar Etverk “Metsamajanduse uue juhtimissüsteemi” kavandi ja saatis selle ülemnõukogu presiidiumi esimehe nõunikule Heino Luigele. Kavandis sõnastatud põhimõtted võeti edaspidi aluseks uue juhtimissüsteemi kujundamisel.
Tuginedes ametkondadevahelise töörühma seisukohtadele, avaldas keskkonnaministeerium 30. septembril 1991 käskkirja nr. 48, kus kohustas metsaametit oma tegevuses neist juhinduma.

1992. aastal hakati metsamajandeid sulgema ja iseseisvaid metskondi looma
Metsaamet, kes tegi tol ajal tihedat koostööd metsamajandite direktoritega, tahtis senist süsteemi hoida ja võttis kasutusele venitamistaktika. Ministeeriumi käskkirjale nr. 48 reageeriti alles kahe nädala pärast oma käskkirjaga, millega tühistati 1990. aasta 17. juuli käskkiri “Süsteemi ettevõtete ülesannetest üleminekuperioodil”. Eelmine muudatuste kavandamise käskkiri küll tühistati, kuid asemele midagi ei tulnud. Tolleaegne metsaameti juht Enn Tasso ei seadnud metsaametile mingeid uusi sihte ega andnud tegevusjuhiseid.
Vastuseks korraldas ministeerium 1991. aasta 6. novembril eri tasandite metsamajandusspetsialistide nõupidamise, kus olevat jõutud umbkaudu ühistele seisukohtadele. Nõnda avaldati 3. detsembril keskkonnaministeeriumi resoluutne määrus nr. 18. See määrus tunnistas Eesti metsanduse arengu peatunuks ja riigimetsade haldussüsteemi ebaefektiivseks ja majanduslikult põhjendamatuks. Peeti otstarbekaks kaotada metsamajandid alates 1. märtsist 1992; metsaametit kohustati tegema “metsamajanduse radikaalset reformi”, nähes põhiliste haldusüksustena ette juriidiliselt iseseisvad riigimetskonnad. Kahe nädala jooksul tuli välja töötada valitsuse määruse eelnõu metsamajandusettevõtlusega tegeleva ja metsamajandust teenindava riigiettevõtte asutamiseks, rakendada maakondades tööle ühtset riiklikku metsapoliitikat ellu viivad üksused, tagada süsteemi ettevõtete ja varade hoid ja käivitada haldusreform 1. jaanuarist 1992.
1992. aasta alguses oli metsaameti alluvuses 22 metsamajandit 214 metskonnaga, 1,3 miljonit hektarit metsamaad, raiemaht 2 miljonit tihumeetrit, töötajaid 5000. Peale selle olid olemas MÖIK (40 töötajat), metsainstituut (120 töötajat), metsakatsejaam (140 töötajat), metsaaretuskeskus (11 töötajat) ja metsakaitseteenistus (9 töötajat). Metsakorralduskeskus oli varem allunud otse Moskvale, 1992. aastast tal Eestis alluvussuhe puudus.
Metsaameti ülesanne oli majandada riigimetsa, järelevalve, luua normatiivakte ja valvata nende täitmise järele.


Metsamajandite ümberkorraldamine

Vabariigi valitsuse 1992. aasta 28. jaanuari määrusega loodi riigiettevõte Eesti Riigimetsad, mis koondas enda alla kõigi metsamajandite tegevuse. 1993. aasta mais viidi see vabariigi valitsuse määrusega üle keskkonnaministeeriumi haldusalast majandusministeeriumi haldusesse. Ühtlasi lubati majandusministeeriumil reorganiseerida riigiettevõte Eesti Riigimetsad koosseisu kuuluvad ettevõtted, sealhulgas kõik 22 metsamajandi tööstusliku osa ettevõtet, riiklikeks aktsiaseltsideks. Nõnda pandi alus nende erastamisele.

1992. aasta kevadest algas iseseisvate mEtskondade loomine
Juriidiliselt iseseisvaid metskondi hakati asutama 1. märtsist 1992. Sellega oli Eesti taasiseseisvusaja metsanduse ümberkujundamise esimesi etappe lõpule jõudnud.
1. märtsi seisuga rajati 186 iseseisvat metskonda. Metskonna metsaülema määras ametisse metsaameti peadirektor peametsaülema ettepanekul. Selsamal päeval loodi metskondade töö koordineerimiseks 17 riigimetsamaade talitust, mis 1993. aastal reorganiseeriti 15 maakonna metsaametiks. Neid asutusi määrati juhtima maakondade peametsaülemad.
Iseseisvaid metskondi asutades ilmnesid peatselt varajagamise vastuolud. Metsamajandite tööstuspool ei tahtnud metskondadele midagi üle anda. Kõik masinad ja seadmed (saed, võsalõikajad jms.), sealhulgas maapinna ettevalmistuse tarbeks, taheti endale jätta, rääkimata veovahenditest. Mitmes maakonnas pidid metskonnad leppima ainult selle varaga, mis neil endal üleandmise ajal metskonnas olemas oli. Nõnda sattusid metskonnad kohe alguses üsna suurtesse raskustesse: nappis töövahendeid.
Põlvamaal, kus ma ise tegutsesin, jagati varad üsna mõistlikult. Värskelt ametisse nimetatud peametsaülema Tiit Timbergi eestvedamisel said metskonnad endale nii enamiku maapinna ettevalmistamise ja metsakultuuride rajamise seadmetest kui ka mõned veokid ja isegi mõned uued võsalõikajad metsamajandi laost. Siiski tuli nii veokite kui ka saagide saamiseks pidada metsamajandi juhtkonnaga päris tuliseid läbirääkimisi.
Juriidiliselt iseseisvate metskondade põhimäärus kinnitati 1992. aasta veebruaris. See andis metskondadele väga ulatuslikud ülesanded ja võimupiirid. Kõnealuses põhimääruses oli metskondadele antud järelevalveõigus kõikides metsades. Selle õiguse seadustas “Eesti Vabariigi metsavalve määrustik”, mis kinnitati Eesti Vabariigi valitsuse 1992. aasta 15. aprilli määrusega nr. 120. Metskonna põhimääruse järgi oli metskonna peaülesanne tollal viia ellu riiklikku metsapoliitikat.
Põhimääruse alusel võib metskonna toonased ülesanded jagada kolme rühma.
Esimesse rühma paigutuksid metskonna staatusest tulenevad kohustused: kõikide tööde ja metsakasutuse korraldus metskonna ehk riigi maadel, kontroll oma tööpiirkonna muude metsavaldajate metsandustegevuse üle, nende juhendamine ja abistamine, haldusõigusrikkumiste läbivaatamine ja halduskaristuste määramine. Halduskaristusi määrati haldusõigusrikkumiste seadustiku 209. paragrahvi alusel. Metskonda finantseeriti metsaameti eelarvest.
Teise tööülesannete rühma kuulusid metskonna võetud lisakohustused ja metsandusega seotud lisaettevõtlus. See toimus täielikul metskonnasisesel isemajandamisel ja eraldi eelarve järgi, lahutatuna metskonna kohustuslikust tegevusest. Kolmandasse rühma liigituksid eriülesanded, mille on metskonnale andnud Eesti Vabariigi valitsus: metsavalvemäärustiku järgi võisid need olla kohustused riigikaitse alal ja päästetöödel.

Üks metskondade põhitegevusi oli korraldada kõiki töid ja metsakasutust riigimetsamaadel
Metsamajandustööde korraldus riigimetsamaadel oli kahtlemata metskonna põhitegevusi. Majanduskava järgi tuli kanda hoolt kõigi selleks ette nähtud tööde eest. Tulekul oli Eesti oma raha – kroon. Iseseisvate metskondade esimesi ülesandeid oli Eesti kroonilankide väljavalik, eraldamine ja nimekirjade koostamine. Selle töö eest said kõik metskonnad Eesti Panga tänukirja, mille on allkirjastanud toonane panga president Siim Kallas 23. juunil 1992.
Kõik peakasutusraied läksid müüki oksjoni korras. Vahekasutusraieid võisid metskonnad müüa kas oksjonitel või ka ise kohapeal hinnakirja alusel saadud hindadega.
Üks olulisimaid töid oli siis lageraiete ettevalmistamine oksjoniteks ja pärast raietööde jälgimine oksjonil müüdud lankidel. Kuna metsaameti juhend lubas raieõiguse omandanutel hakata raiuma juba pärast 10% kännuraha tasumist, oli oksjonitel raieõiguse saanute hulgas kõikvõimalikke tegelasi. Nende tööd tuli metsas hoolega jälgida, et nad midagi kõrvalt juurde ei võtaks ega räsiks metsa. Mäletan üht juhtumit: üks eraisik tahtis oksjonil omandatud harvendusraiel hakata metsa välja vedama K700ga. Oli juhtumeid, kus raietöö tuli metsas seisma panna, kuna raieõiguse saanu jättis kokkulepitud tähtaegadeks metsaametile raha maksmata.
Koos krooni tulekuga ja vabaturumajanduse arenguga sagenesid ka omavolilised raied riigimetsades. Tuli tõhustada metsade järelevalvet. Kuna metsavargad tegutsesid tihti öösiti autotulede valgel, tuli ka öösiti väljas käia ja valvata mõne omavolilise raie juures mitu ööd, et tabada isik(ud), kes tuli(d) ebaseaduslikult lõigatud materjalile järele. Metskonna koosseisulisi töötajaid ähvardati tol ajal üsna sageli: et hirmutada ja sundida loobuma metsavaraste tegevusesse sekkumast.
Hiljem on kritiseeritud, et metskonnad jätsid tol ajal tegemata metsakasvatustööd või tegid neid ettenähtust vähem. Toon näite Ilumetsa metskonnast: tabelis 1 on võrreldud peamiste metsakasvatustööde – noorendike hoolduse ja harvendusraie mahtusid arvestuslangiga.
Nagu näha, on nii noorendike hoolduse kui ka harvendusraie arvestuslangid täidetud.
Seejuures sai noorendike hooldus tehtud täielikult metskonna oma tööjõuga ja harvendusraiete mahust üks kolmandik samamoodi. Ülejäänud harvendusraie langid müüdi kasvava metsana kas oksjonitel või müüs metskond need ise metsaameti hindadega.
Ilumetsa metskonna näite varal võin küll öelda, et enamjaolt tehti ettenähtud metsakasvatustööd kindlasti ära. Ehkki kohati võis metskondadel olla tööjõuprobleeme, eriti kui endal polnud raietöölisi.
Esimestel aastatel oli keeruline hankida istutusmaterjali. Tuli leppida üksnes enda kasvatatuga. Kuid seda ei olnud küllaldaselt. Ent peagi hakkas taimi saama ka Räpina metskonnale üle antud endisest metsamajandi taimlast. Senini ei olnud õnnestunud kasvatada männiseemikuid (hukkusid pudetõve tõttu), aga tollase metsaülema Raivo Võlli eestvõttel hakkasime 1995. aastal saama Räpina metskonna taimlast korralikke seemikuid. Samast aastast on pärit ka esimesed männi istutuskultuurid Ilumetsa metskonnas.

Metskonnad olid osaliselt isemajandavad
Põhimääruse järgi võis metskond tegelda ka lisaettevõtlusega, millest saadud tulu jäi metskonna enda kasutusse. See toimus isemajandamise ja eraldi eelarve alusel. Nõnda teenitud tulu jäi metskonnale.
Kuna metsaameti eelarvest saadud rahalised vahendid olid piiratud, tekkis vajadus ise juurde teenida. Metsnikel polnud sõidukeid, vaja oli remontida nii metskonna kontorit kui ka metsnike ja metsavahtide kordoneid, hoida korras kõik masinad jne. Lisaettevõtluse tarbeks olid Ilumetsa metskonnas tollal head eeldused: üle 20 raietöölise, neli metsaveotraktorit (MTZ), vara jagades metsamajandist saadud metsaveoauto Uraal koos tõstuki ja autojuhiga.
Kõigile neile töölistele tuli aasta ringi tööd leida. Seetõttu hakkas metskond kohe arendama lisaettevõtlust. Põhiliselt sai tehtud harvendusraieid. Samuti lubati metskonnal endal teha sanitaarlageraieid.
Juba 1993. aastal ostsime Ilumetsa metskonna ettevõtlusest teenitud raha eest kahele metsnikule ametiautod. Need olid küll eraisikutelt ostetud vanad Nivad, kuid nad ajasid siiski asja ära. Samuti remontisime hooneid: 1992. aastal metskondade liitmisega Kahkva metskonnast üle tulnud kordonid olid üsna viletsas seisus. Juurde sai soetatud võsalõikajaid ja saage.
1993. aastal hakkasime ettevõtlusest teenitud raha eest korrastama vahepeal ilma peremeheta olnud looduskaitsemälestisi ja varem rajatud puhkekohti. 1993. aastal remontisime Rebasmäe allika juurde viiva trepi ja purde. Ilumetsa meteoriidikraatri juurde sai rajatud uus laudtee. 1994. aastal remontisime Meenikunno vaatetorni ja alustasime Meenikunno raba laudtee ehitust. Metsakapitali eelarvest saadud rahaga sai ehitatud uus Nohipalo Valgjärve ja Mustjärve tutvustav paviljon.
Hiljem on üksjagu kritiseeritud, et isemajandava tegevuse rahadega käisid metskonnad väga pillavalt ringi (olevat ostetud kalleid maastureid jne). Minu kogemuste järgi olid need pelgalt üksikjuhtumid. Enamik metsaülemaid kasutas raha metsamajanduse arengu ja inimeste eluolu hüvanguks. Aga eks mustad lambad paistavad ikka rohkem silma.
Samuti ei taha nõus olla selle väitega, et kasutati lihtsat finantsskeemi: “kulud pandi võimalikult suures ulatuses eelarve poolele ja priske kasum isemajandamise poolele”. Seda ei võimaldanud suhteliselt piiratud eelarve ja sellega ette antud ühikuhinnad.

Tuli kontrollida ja juhendada muid metsavaldajaid
Rohkesti vaeva tuli tollal näha teiste metsavaldajate metsadega. Kinnistusse kantud eramaid siis veel tegelikult ei olnud, põhiliselt tuli tegelda nn. taluseaduse järgi oma endisi maid tagasi taotlevate talunikega.
Kuni esimese metsaseaduse vastuvõtmiseni 1993. aastal kehtis metsakoodeks. Ent erametsa seal ei käsitletud, seetõttu tuli võtta aluseks metsaameti käskkirjad ja juhised. Põhitöö oli eraldada nn. talumetsadesse raielangid, neid hinnata, väljastada raiepiletid ja kontrollida nende tegevust. Meeldetuletuseks: eraldatud lankide raiemaht määrati kõigi raiutavate puude kluppimise teel. Esialgu oli igale metsnikule ära jagatud oma erametsade piirkond, kuid siis lubati tööle võtta eraldi metsnikud, kes tegelesid erametsadega.
Iseloomustamaks toonast tegevust, toon näitena Ilumetsa metskonna aruande 1992. ja 1993. aastal erametsadele eraldatud raiete kohta (tabel 2). Mitteriikliku järelevalve pinda, mida metskond pidi kontrollima, oli 6293 hektarit.
Eraldi on aruandele juurde lisatud, et kokku teenindati 227 maade tagasitaotlejat ja 43 talunikku (taluseaduse järgi). Erametsaomanikele raiepiletite väljastamine oli tol ajal abimetsaülema kohustus. Mäletan, et Ilumetsa metskonnas andsime neile raiepileteid välja kahel korral nädalas. Neil päevadel oli kontor rahvast täis ja muudeks töödeks abimetsaülemal aega eriti ei jäänudki.
Kohe sugenes nii omanikuta kui ka tagasitaotlejate metsadesse hulgaliselt omavolilisi raieid. Need tuli avastada, mõõta kännud ja vormistada metsarikkumise aktid, mis hiljem anti üle politseile menetlemiseks. See oli üsna mahukas ja aeganõudev töö. Kui süüdlased olid kindlaks tehtud, tuli käia ka kohtus tunnistusi andmas.
Muidugi pidime ühtaegu nõustama ja juhendama erametsaomanikke. Seega jätkus metskonnal sel ajal väga mitmekesist tegevust kuhjaga.



Kaarel Tiganik, Eesti metsaülemate ühingu juhatuse esimees

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet