Eesti Looduse fotovõistlus
4/2008



artiklid
Jõulumõtisklus

Metsa mõte ning meie mõtted metsast on hakanud liiga palju erinema. Selle üle
tasub jõuluajal veidi mõtiskleda.

Rahalugemise ajastul kipub alatasa nii mõnigi õige ning omakasupüüdmatu vaatenurk metsale ja loodusele jääma tagaplaanile. Metsa roll meie kultuuris on minetamas oma kunagist loomulikku osa. Lühikese aja jooksul pärast Eesti taasiseseisvumist on hakanud valdama mõttelaad, mis ei ühti metsa loomuliku toimimisega, vaid pigem tarbimisühiskonna reeglitega. Andres (Andrei) Mathieseni raamatu “Metsa mõte” eessõnas mõtiskleb Paavo Kaimre muu hulgas selle üle, kuidas metsandustõed õpetaksid eestimaalast saama paremini aru sellest, kuidas mets kui süsteem toimib ning kuidas peaksid inimesed ja ühiskond metsaga käituma.

Andres Mathiesen on kirjutanud: “Olen kindlas lootuses ja usus, et metsateaduse arenemisega meie metsade seisukord paraneb ja see omakorda head tegevalt kaasa mõjub rahva hingeelu tasakaalus hoidmisele, mis kõige kindlamaks aluseks on meie vabariigi arenemisele.
Selline täiuslikult reaalne retsept, kuidas metsateadlikkuse kasvuga saab inimene metsast mitte ainult väärt puitu, vaid ka sisemise tasakaalu, et siis ka oma riigile kasulik olla. Kuidagi liiga idealistlik ihalus nüüdse seisuga võrreldes, ühtaegu aga väga lihtsakoeliselt tõene. Eriti veel praeguses metsanduse olukorras: keerulisel, lausa segasel ajal. Tahan tuua esile mõned tähelepanekud. Metsamajanduse pidevalt hüplev turusituatsioon meenutab enamasti rütmihäiretega südame kardiogrammi. Järjekordne pereheitmine riigimetsanduses jäljendab pigem tuules lendlevat puulehte, mis oma emapuust aina kaugeneb. Ühistutegevus on erametsanduses alles lapsekingades, kuid siiski areneb. Seadusloomes kõiguvad jõujooned kord ühe huvirühma kasuks, kord teise hüvanguks. Kahjuks pole Eestis ka institutsiooni, kes oleks metsanduses selge eestvedaja. Kõigele sellele lisandub niru ilmastik, mis muudab metsade normaalse majandamise raskeks.
Aga miks see on siis nõndaviisi?
Küllap on peamine mure see, et metsa käsitletakse enamasti kaubana ning metsa aeglasevõitu taastootmisvõime ei sobi kokku praegusaja turunõudmistega. Lühidalt öeldes on endiselt võtmise aeg.
Põhjused on ilmselt kaugemalgi. Ajal, mil inimene elas loodusega ühes rütmis, ei tulnud kellelgi mõttesse suhtuda oma elukeskkonnasse laastavalt: see tähendas varem või hiljem surma. Ent inimene on end järjekindlalt loodusest eraldanud. Metsatalude kahanemine ning linnastumine on praegugi aktuaalne teema. Inimese võõrandumine oma loomulikust keskkonnast jätkub ning metsa mõte on palju muutunud. Metsa nähakse valdavalt tulutoojana või siis range looduskaitse all oleva kooslusena, muidugi ka kohana, kuhu linnast ja tööst mõneks ajaks pageda ja end välja elada. Ilmselt domineerib põhimõte, et mets peab käituma meie areneva, kuid ebaküpse ühiskonna reeglite järgi. Kaimre mõtteviis ärgitab inimesi pigem metsast ja metsa toimimisest aru saama.
Tõenäoliselt peitub probleem selles, et inimese hingemaailm on tasakaalust välja viidud. Miks muidu on tõmmatud jäme piir tulundusmetsa ja hoiumetsa vahele ning ühel pool on “metsalagastajad” ja teisel pool “mürkrohelised” (nii on need pooled üksteist aeg-ajalt määratlenud). Ideaalis on võimalik variant, kus majandatakse loodusrikkusi hoides ning ühtlasi saadakse ka vajalik sissetulek. Seni on aga kurb näha metsateatisel märget “lubatud” inventeeritud vääriselupaiga kohta, kuna juriidiliselt olevat kõik korras! Kuid ükski looduskaitseala ei saa korvata niinimetatud tulundusmetsast kaduvaid väärtusi, millel on looduse terviklikkuse seisukohalt määratu tähtsus. Ühegi ala totaalne kaitse inimese ja tema tegevuse eest ei muuda mõttelaadi terviklikumaks – paraku kaldutakse sootuks üha enam äärmustesse. Kui inimese hingeelu pole tasakaalus, siis ei saa ilmselt ka looduse tasakaalu hoida.
Siiski on nii Eestist kui ka Euroopast leitud viimastel aastatel võimalusi, et koolituste ja seminaride kaudu parandada metsateadlikkust. Metsarahvana on meil selleks piisavalt potentsiaali ning peamine – ka mets on alles, ehkki kohati raietest väga armiline. Tuleb lootusrikkalt nõustuda Andres Mathieseni mõttega, et metsateadus koos asjaomase teadlikkusega tõepoolest parandab meie metsade olukorda. Loodetavasti õpivad inimesed hingeldamise asemel loodusega ühes rütmis hingama ning üha enam nägema puude taga metsa, loodusväärtusi ja teisi metsaelanikke. Ning eristama õhtut hommikust.



Ilmar Aruoja, AS-i Holmen metsameister-nõustaja

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet