Eesti Looduse fotovõistlus
4/2008



artiklid
Süsiniku jalajälg, mets ja puitehitised

Üldiselt mõistetakse süsiniku jalajälje all tegevuse, tegevuste rühma või tootega kaasnevat summaarset kasvuhoonegaaside
heidet. Millised on selle seosed metsaga?

Süsiniku jalajälg kui elukaare analüüs
Terminina on “süsiniku jalajälg” võetud kasutusele ennekõike selleks, et rääkida keerulistest asjadest lihtsamalt. Elukaare analüüs (LCA, life cycle assessment), süsinikuringe jt. terminid on küll täpsemad ja LCA metoodika isegi standarditud, kuid süvenemist pelgaval üldsusel on neid raskem mõista. Kuigi süsiniku jalajälje mõiste on muutunud väga populaarseks, pole tal senini üldtunnustatud definitsiooni ega arvutusmetoodikat. Üldiselt mõistetakse süsiniku jalajälje all tegevuse, tegevuste rühma või tootega kaasnevat sum maarset kasvuhoonegaaside (KHG) emissiooni. Erinevused seisnevad peamiselt selles, kui suure osa toote elukaarest või firma tegevusest ja milliseid kasvuhoonegaase arvutus katab. Kasutusel on nii lihtsad internetikalkulaatorid kui ka komplekssed elukaare analüüsil põhinevad meetodid.

Euroopa elukaare analüüsi platvorm (EPLCA) defineerib süsiniku jalajälge kui elukaare analüüsi, mis piirdub kliimamuutusi mõjutavate emissioonidega. Edinburghi süsiniku haldamise keskus (ECCM) toob oma raportis [1]-vaata ajakrija trükiväljaandest! süsiniku jalajälje arvutamise põhjuse kenasti välja: “Ettevõtted ja teenistused, mis praegu ei ole Kyoto protokolli alusel reguleeritud, võivad soovida ennetada tulevasi õigusakte ja nõnda leida “rohelisena” turustuseeliseid”. Samas raportis on ECCM süsiniku jalajälje leidmise näitena esitanud ajalehe Times: 0,29 kg CO2 iga eksemplari kohta.
Asja vastu tunnevad huvi paljud suurfirmad, kuid metsatööstusettevõtteid nende hulgas üldiselt ei ole. Põhjus on paraku väga lihtne: ei suudeta kokku leppida, milline on metsade roll süsiniku sidujana. Euroopa Komisjoni keskkonnadirektoraadi esindaja Marzena Chodor on öelnud: “Metsandusel on süsinikuringes suur roll, kuid ebaotstarbekas oleks muuta metsanduse süsinikuvarud Euroopa emissiooniturul kaubeldavaks. Sest metsades seotud süsinik on ajutise iseloomuga – tänane arvestus lähtuks põhimõttest, et raiutud või hävinud mets kaotab oma süsinikuväärtuse.” (Maaleht, nr. 44, 2008)
Samast seisukohast on lähtunud ka praegused vabatahtlikud süsinikukaubanduse süsteemid. Chicago Kliimabörs (Chicago Climate Exchange, CCX) tunnistab metsanduses ainult selliseid süsiniku ladestamise projekte, mis toimivad mittemetsamaal või degradeerunud metsamaal. Ühtlasi võib tegemist olla kombineeritud metsandusega või puude istutamisega linnadesse. Näiteks internetipõhine süsinikukataloog (www.carboncatalog.org), mis peab andmebaasi Euroopa firmade süsinikuladestamise projektide kohta, sisaldab peamiselt tuuleenergia, metaani põletamise, energiasäästu jms. projekte väljaspool Euroopat. Arengumaadesse metsa istutamise projektid on selles ja paljudes teistes sarnastes listides selges vähemuses.

Puidu roll süsiniku sidujana on troopilises ja parasvöötme metsas erisugune
Põhjusi, miks metsandust ja eriti puidukasutust on süsiniku sidujana ja mittetaastuvate kütuste säästjatena alahinnatud, leidub omajagu. Näiteks asjaolu, et tööstuskasutuseks rajatud metsaistandikke peetakse keskkonnakaitse poolest mõttetuks ja juhul, kui istandik rajatakse maha raiutud loodusliku metsa asemele, siis isegi keskkonda kahjustavaks. Käibele on toodud isegi mõisted, nagu “roheline süsinik” (loomulikult kasvavas metsas ladestunud) ja “pruun süsinik” (kommertsmetsas ja monokultuurses istandikus ladestunud).
Austraalia uuring [2](-vaata ajakirja trükiväljaandest!) väidab, et loomulikult kasvav mets on 60% tõhusam CO2 siduja kui metsaistandik. Sealmail võib see nii isegi olla, sest biomassi kiire juurdekasv jätkub ka vanades metsades ja raie korral jääb palju puitu lihtsalt kasutamata. Sama uuring viitab andmetele Paapua UusGuinea kohta, kus raiel toodi metsast välja vaid 27% tüvedest, 13% vigastati surmavalt ja pool üle 5 cm läbimõõduga tüvedest lihtsalt hävitati. Kuid troopilises vihmametsas on olukord sootuks erinev meie metsadest. Kui meie räägime kuusikutest ja männikutest ning segametsa all mõistame veel mõne puuliigi lisandumist neile, siis troopikas on sadu liike ja tööstuses rakendatakse neist vaid väikest osa. Kuna ka energiapuidu turg on välja arenemata, jääbki suur osa puidust lihtsalt metsa. Eestis aga kogume juba raiejäätmeid ja on mõeldud hakata kände välja juurima. Seega ei saa näiteks Austraalia või Paapua UusGuinea ja Euroopa metsi kuidagi sama mõõdupuuga mõõta.

Inglismaal tahetakse 2016. aastast rajada kõik uusehitised süsinikneutraalsetena
Üldse on metsa ja puidu roll hoopis suurem kui lihtsalt süsiniku ladestuspaik: puidu tarvitus tähendab temas talletunud süsiniku kõrval ka selle energia säästmist, mis kuluks puitu asendavate materjalide tootmiseks. Mittepuidulise kütusena kulub energiat muidugi ka metsaraiel, puidu veol ja töötlemisel, aga selle kogus on väike, võrreldes puidus talletunud süsinikuga, ja eriti kõrvutades energiaga, mis kulub samal otstarbel teiste materjalide puhul.
Õnneks on mitmel pool hakatud mõistma puidu rolli ehitiste süsiniku jalajälje vähendajana. Eriti kaugele on jõutud Inglismaal, kus valitsus on seadnud sihi ehitada alates 2016. aastast kõik uued majad süsinikneutraalsetena. Seetõttu hakatakse karmistama ehitusnorme, süsihappegaasi heide peab juba 2010. aastal olema vähenenud 25% ja 2013. aastal 44%.
“Süsinikneutraalne” on teine moesõna, mida viimasel ajal on laialt kasutatud. Kui näiteks keegi tahab endale korraldada süsinikneutraalsed pulmad, sõidutades selleks külalised kohale lennukiga, saab ta seda lihtsalt teha. Asjaomased firmad arvutavad pulmadega kaasneva süsiniku jalajälje välja ja korraldajad saavad südametunnistuse rahustamiseks osta mõne süsinikuladestuse projekti osakuid. Vähemasti teoreetiliselt on süsinikubilanss sellega tasakaalu viidud. Ehitiste süsinikneutraalsus on muidugi märksa tõsisem lugu, sest arvesse läheb ka kasutusfaasis tarbitav energia. Seda on ehitusmaterjalide väikese süsinikujalajäljega väga raske kompenseerida, ehkki passiivmaja puhul on energiatarve sedavõrd väike, et kasutatud materjalide energiamahukus hõlmab kogu ehitise elutsüklis tarbitavast energiast juba tuntava osa.
See Inglise valitsuse plaan juba toimib: Londonisse on ehitatud üheksakorruseline puitmaja, mis on enamjaolt, kaasa arvatud isegi liftišahtid, ehitatud ristkihtpuidust (soklikorrus on siiski monoliitbetoonist). Hoone ehitamisel tarvitatud puit salvestab üle 181 tonni süsinikku. Süsiniku jalajälge vähendab raudbetoonhoonega võrreldes ka asjaolu, et raudbetooni tarbeks vajaliku tsemendi ja terase tootmine oleks kütustest vabastanud 125 tonni süsinikku. Sellise suurusega hoone ekspluatatsiooni energiakulu süsiniku jalajälg on umbes 15 tonni aastas, seega on hoone ligi 20 aastat süsinikneutraalne.
Kokkuvõttes: metsa tarvitus süsiniku salvestajana on küll väga tähtis, et kliimamuutused ei hoogustuks, aga ühtviisi oluline on kasutada puitu energiamahukate materjalide asemel.
Kirjandus:
• What is carbon footprint? Report presented to the Swedish
Forest Industries Federation and Timcon. By: The Edinburgh
Centre for Carbon Management. Reference: ECCMEM-
483-2007. February 2008.
• Green Carbon. The role of natural forests in carbon storage.
Brendan G. Mackey, Heather Keith, Sandra L. Berry and David
B. Lindenmayer. The Fenner School of Environment&Society,
The Australian National University.



Märt Riistop, Eesti metsatööstuse liidu tegevdirektori asetäitja

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet