Eesti Looduse fotovõistlus
4/2008



artiklid
Puhkajad metsa seisundit mõjutamas

Kõne all on eelmises Eesti Metsas alustatud metsapuhkusega seotud keskkonnamõjude teema. Seekord käsitletakse uuringute tulemusi, selgitamaks puhkajate mõju metsa seisundile. Uuringud tehti RMK tellimisel ning KIKi toetusel.

Telkimisaladel teevad muret peamiselt pinnase, taimestiku ja noorte puude kahjus- tused
Riigimetsas on telkimisalaks enamasti valitud palu- ja nõmmemetsade tüübirühma kuuluvad männikud. Sealsete puistute esimeses rindes valitsevad männid, vaid alusmetsas ning teises rindes lisandub arvukamalt teisi puuliike, eriti kuuske. Uuritavatel aladel on ülekaalus vanemad puistud, kuid tuleb ette ka nooremaid ja keskealisi.

Autorid: Kalle Karoles, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse direktor
Kaidi Maran, RMK loodushoiu osakonna maastikukaitse spetsialist

Uuringutes käsitletud puhkealadel – nii õppe- ja matkaradadel kui ka telkimisaladel – on peamised ja üha süvenevad probleemid pinnase kahjustamine ja sellele järgnev erosioon, mida ennekõike põhjustavad rannaluidetele sõitvad autod ning rannalähedast või nõlvadel paiknevat metsa tallavad inimesed.
Puude pahatahtlikku vigastamist tuleb õnneks ette üha harvemini. Enamasti juhtub seda telkimisaladel, kus puhkajad peatuvad pikemalt: siis tallatakse metsapuude looduslikku uuendust või murtakse noori puid ja vanemate puude alumisi oksi kütteks. Seda laadi probleeme on jäänud vähemaks, kui riigimetsa majandamise keskuse töötajad hakkasid kandma hoolt, et telkimis- ja lõkkekohtades oleks küttepuid.
Kohati teeb ikka veel muret prahistamine (eriti seal, kus on pidutsetud või korraldatud koosviibimisi). Vahel on puude ümber veetud traate ja nööre selleks, et kuivatada pesu, kinnitada telke või rajatisi. Paraku unustatakse need sageli koristamata. Puhkealade majandamist häirib ka piirete ja viitade lõhkumine, olmeprügi toomine telkimisalade prügikonteineritesse ja küttepuude vargus.

Telkimisalade lähedal ei saa metsa järelkasv jõudsalt
areneda Puude kahjustamisest ajendatud suurim probleem seisneb loodusliku uuenduse ja järelkasvu puude väikeses hulgas ning halvas seisundis. Pooltel uuritud 32 alast oli männi järelkasvu ja loodusliku uuenduse puude osakaal alla 10% kõigist puudest.
Rahuldaval hulgal leidus loodusliku uuenduse ning järelkasvu puid vaid Pärnumaal paikneval populaarsel Krapi telkimisalal ja Peipsi põhjaranniku Kopraonu telkimisalal, kus järelkasvu ning loodusliku uuenduse puude osatähtsus puude koguarvust hõlmas vastavalt 76,2% ja 68,3%. Samas ei leidunud ka seal uuendust kõikjal, vaid paiguti – vähekäidavamates kohtades. Loodusliku uuenduse seisukohalt on olukord väga halb näiteks Hiiumaa Leemeti piknikukohas ja Saaremaa Soela puhkealal, kus männienamusega puistutes pole üldse männi looduslikku uuendust ega järelkasvu. Vaid üksikuid uuenduse taimi võib märgata Põhja-Eesti puhkeala Järvi Pikkjärve telkimisalal ja Räpina-Värska puhkeala Kaljupealse piknikukohas, kus loodusliku uuenduse ning järelkasvu puud hõlmasid vaid vastavalt 0,7% ja 0,8% puude koguarvust. Loodusliku uuenduse puud on sageli koondunud kas tihedamate puuderühmade alla või reljeefi kõrgematele või madalamatele osadele, olles seal tihti liiga tiheda seaduga selleks, et konkurentsis valgus- ja toiteolude pärast vastu pidada.
Puistute ülarinde männid on paljudes kohtades jõudnud lausa raugaikka ning hakkavad välja surema. Kauksi telkimisalal kasvavad erivanuselised männikud on kuni 150 aasta vanused, Kopraonu ja Lemme telkimisalal kuni 170-, Paukjärve telkimisaladel kuni 180-aastased. Nii mõnigi puhkealal kasvav mänd on nakatunud männitaeliku või männi-koorepõletiku viljakehadega ning võra on hõrenenud.
Puhkealade puistutes on probleemiks ka puuliikide vaheldus, mis sageli pole ei ökoloogilisest ega ka puhkemajanduslikust vaatevinklist edenenud soovitult, kuna mitmel telkimisalal leidub männikutes enamjaolt kuuse loodusliku uuenduse puid. Näiteks hõlmavad männi loodusliku uuenduse ja järelkasvu puud kõigil telkimisaladel ja puhkekohtades kokku 41% kõigist loodusliku uuenduse ja järelkasvu puudest. Sellistes oludes, vana metsa turbe all, on varjutaluval kuusel eelised valgusnõudlike puuliikide ees. Kuid telkimisaladel enim levinud kasvukohatüübid – pohla, sambliku ja kanarbiku – pole enamasti kohased, kasvatamaks tulevikupuistutena kuusikuid.
Seega on hädavajalik rakendada abinõusid, mis soodustaksid puhkekohtade puistute looduslikku uuendust ja vajaduse korral maapinna mineraliseerimist. Uuenduse rühmade ümber tuleks rajada piirded või istutada lisaks uus osaline metsakultuur.

Enamjaolt saavad viga vanemad puud
Suur osa uuritud puhkekohtade puid on kahjustatud. Elujõus puud hõlmavad kokku ainult 40% kõigi uuritud alade puude koguarvust, kergemate kahjustustega puid on 38% ning pöördumatult viga saanud puid 16%. Hukkunud ning raiutud puude osakaal on õnneks küllaltki väike, vastavalt 2,9% ning 2,7%.
Kahjustuspõhjustest valdasid kõigil aladel biootilised tegurid (38%). Abiootilised kahjustused ilmnesid 16% puudest ja inimtekkelised, peamiselt looduspuhkusega kaasnevad vigastused 20% puudest.
Üldjuhul saavad eakamad puud inimtegevuse tõttu rohkem viga kui nooremad, sest vanad puud on pidanud kauem kasvama puhkemajanduse oludes. Kõige ulatuslikumaid inimtekkelisi kahjustusi võib telkimisaladel märgata esimese ja teise rinde mändidel, vastavalt 37,4 protsendil ja 38,5 protsendil. Järelkasvu ja loodusliku uuenduse männid on inimsurvele paremini vastu pannud: kahju on saanud vastavalt 31,3% ja 11,2% puudest. Samas on rängemad just nooremate puude kahjustused (eriti ladva murd), kuna vanadel puudel on enamasti murtud alumisi oksi või ilmnevad koorevigastused, mis pole nii ohtlikud.
Inimtegevus on telkimisala puid enim mõjutanud Saaremaal Soela, Meiuste ning Veere pikniku- ja lõkkekohas: seal on kahjustatud vastavalt 67%, 61% ja 42% puudest. Kõige vähem viga saanud puid on Nõva Keibu ja Peraküla telkimisalal: 2,1% ja 8,1%. Samas hakkab Peraküla telkimisalal silma ulatuslik pinnasekahjustus.
Männi esimese rinde puudel on inimese süül tekitatud enim tüvevigastusi – 71,0 protsendil kõigist antropogeense kahjustusega mändidest. Seda laadi vigastuste osakaalult järgnevad murtud või kärbitud okstega männid (19,3%) ja paljandunud juurtega puud (5,6%).

Pinnase ja alustaimestu kahjustusi leidub kõige enam saaremaal
Näiteks on puhkajad tekitanud pinnasele ja alustaimestule kahjustusi Räpina-Värska puhkeala Kaljupealse piknikukohas ning Saaremaa Soela ja Mändjala pikniku- ja puhkekohas: seal on alustaimestu enamjaolt hävinud (vastavalt 77, 74 ja 68 protsendi ulatuses). Suurematest telkimisaladest on kõige vähem alustaimestut säilinud Peipsi põhjarannikul Raadnas, Nõva puhkealal Perakülas, Tallinna ümbruses Vääna-Jõesuus ja Pärnu-Ikla puhkealal Lemmel: tallamise tõttu on seal taimestik hukka saanud vastavalt 62%, 61%, 59% ja 56% pinnast. Et taimkate saaks taastuda, on Raadna telkimisala ajutiselt suletud.
Metsaaluse taimekoosluse seisund on kõige parem Räpina-Värska puhkeala Leevaku ja Saaremaa Triigi pikniku kohas: alustaimestuta ala võtab enda alla vaid vastavalt 7% ja 18%. Suurematest telkimisaladest on taimkate seni suhteliselt hästi vastu pannud Pärnu-Ikla puhkealal Krapis ning Peipsi põhjaranniku Kauksi ja Kopraonu telkimiskohas, kus alustaimestuta ala hõlmas 2003. aastal vastavalt 32%, 34% ja 36%. Möödunud aastaks oli Kauksi telkimiskoha pinnase seisund tunduvalt paranenud, sest piirati külastusmahtu ja valmistati ette uued laudteed ning parklad. Nõnda suurenes alustaimestuga kaetud ala osakaal 16,7%.
Need alad, kus ei leidu alustaimestut ja mulla mineraalosa on paljandunud, alluvad kergesti erosioonile. Kõige ulatuslikumalt on mineraalpinnas paljandunud Saaremaal Mändjala puhkekohas, Veere I lõkkekohas ning Soela IV piknikukohas (62,9%, 43,2% ning 40,9%). Suurematest telkimisaladest ilmneb sama probleem kõige teravamalt Nõva puhkealal Perakülas ja Pärnu-Ikla puhkeala Lemme telkimisalal (21,1% ning 18,7%). Mõneti parem on kõnealune olukord Põhja- Eestis Järvi Pikkjärve ning Tallinna ümbruse Meremõisa telkimisalal (3% ja 5,4%). Seevastu Hiiumaal Leemeti ning Saaremaal Kalasma piknikukohal ei ole mineraalpinnas üldse paljandunud.

Matkajad tallavad rajad üha laiemaks
Eestis on viimastel aastatel rajatud terve hulk huvitavaid matka- ja õpperadasid, enamasti on selle eest kandnud hoolt riigimetsa majandamise keskus. Ettevalmistatud rajad pakuvad linnastunud inimestele võimaluse saada osa meie mitmekesistest loodusväärtustest, käia huvitavates ja kaunites kohtades, mille kohta saab teavet infotahvlitelt ja -voldikutest. Oma ilmelt erinevad matkarajad suuresti: loodusolude, kasutuskoormuse ning keskkonnale tekitatud kahjustuste poolest. Enamasti ei tee muret mitte niivõrd puude kahjustamine, vaid radade ülemäärane tallamine ja seetõttu tugevasti kulunud maapind. Küllaltki palju leidub paljandunud pinnasega erodeerunud matkaradu. Kõige erosioonitundlikumad on liivmuldadel ja künklikul reljeefil paiknevad rajad.
Radade seisundit hinnatakse muu hulgas nende keskmise laiuse järgi. Kõige laiemaks trambitakse eeskätt meelispaikade rajad, mida kaudu huvilised jõuavad parklatest peamiste loodusväärsusteni. Näiteks Keila-Joa matkaraja keskmine laius oli 2004. aastal 436 cm (suurim laius 1050 cm). Taevaskojas oli 2002. aastal raja keskmine laius 414 cm, aga kolme aasta pärast oli see laius vähenenud 345 cm-ni. Rannametsa-Tolkuse matkarada oli 2003. aastal keskmiselt 277 cm lai, Koprarada 2004. aastal 270 cm laiune, Kotka rada 2003. aastal 226 cm ja Vällamäe matkarada 2005. aastal 211 cm lai. Oandu loodusmetsaraja keskmine laius oli 2004. aastal 206 cm. Esialgu on plaanis teha igal neljandal aastal kordusinventuur, hindamaks radade seisundi muutusi.
Töö käigus mõõdeti ka radade ristprofiil ning raja pind jagati eri kulumusega tsoonideks. Radade pinnase keskmine kahjustusaste oli Keila-Joa pargis 4,1, Koprarajal ja Paukjärve õpperajal 3,8, Oandu loodusmetsarajal 3,7, Jussi õpperajal 3,6, Taevaskoja matkarajal 3,3, Rannametsa-Tolkuse matkarajal 2,7, teistel uuritud radadel, nagu Viieristi ja Soontaga, aga väiksem. Matkaradade keskmine kulumus erosiooni ja pinnase tihenemise tõttu oli 5 cm. Enim oli kulunud Taevaskoja rada, mis kulgeb Saesaare parklast Väike-Taevaskotta, kus raja keskmine kuluvus oli 30 cm. Oandu loodusmetsarajal mõõdeti keskmiseks sügavuseks 10 cm; suurim sügavus oli 33 cm.

Kuidas parandada metsade seisundit ja koormustaluvust?
Võttes aluseks puhkealade seisundit kajastavad seireandmed, saab puhkemajanduse negatiivset keskkonnamõju vähendada, kui metsapuhkust paremini korraldada ja meelispaikade koormustaluvust suurendada. Selleks tuleb uuringute alusel teha kindlaks puhkamiseks sobivad ja mittesobivad piirkonnad ning tegevused, vajaduse korral puhkeala sulgeda või aidata kaasa selle metsade seisundi taastumisele ning paranemisele. Oma rolli mängib siin õigusloome, tähtis on inimeste koolitamine ja teavitamine.
Kavandades puhkealade kaitset ja majandamist, peab arvestama keskkonnaseisundi hindamise tulemusi. Need kajastuvad nii iga-aastastes uuringute lõpparuannetes kui ka iga puhkeala kohta koostatavas kasutuskorralduskavas. Konkreetsed abinõud olid kõne all eelmises Eesti Metsa numbris Kaidi Marani artiklis “RMK puhkekohtade maastikuaspektidest”.
Puhkealal viibides oleks hädavajalik lugeda kõigepealt infostendilt teavet puhkeala puhkevõimaluste ja loodusväärtuste kohta, kindlasti ka n.-ö. säästlikkuse sõnumit. Kui on vaja lisainfot, saab nõu ja soovitusi RMK teabepunktidest ja kodulehelt.


Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet