Eesti Looduse fotovõistlus
1/2009



ajalugu
Eesti metskonnad aastail 1995–2007

Eesti Metsa mulluses talvenumbris anti ülevaade Eesti metskondadest sõjajärgsel ajal. Sedapuhku on vaatluse all muutused viimase tosina aasta jooksul.

Uus metsapoliitika ja metskonnad
Juba 1995. aastal mõisteti, et seadmaks metsandust kindlale alusele ja vältimaks kõikvõimalikke tagasilööke, on vaja hästi põhjendatud, paljude huvirühmade kompromissina välja töötatud ja riigikogus kinnitatud metsapoliitikat. Samal aastal hakati välja töötama Eesti metsapoliitikat. Sellega hakkas tegelema Eesti Metsanduse Arenguprogramm (EMAP). Töös osales 13 riigiasutust ja 10 ühiskondlikku organisatsiooni, sealhulgas Eesti metsaülemate ühing. Metsapoliitika algvariant valmis 1996. aasta 25. maiks. Kui asjatundjate komisjon oli selle läbi vaadanud ja heaks kiitnud, tutvustati dokumenti ajakirjanikele ja esitati see vabariigi valitsusele, kes selle 1997. aasta 25. märtsil kinnitas. Riigikogu kiitis uue metsapoliitika heaks 11. juunil 1997 (aasta hiljem, kui esialgu kavandatud). Sellest sai kogu metsandusseadusandluse ja -tegevuse alus.

Metsapoliitika seisukohad
Uus metsapoliitika ja 1998. aastal kehtestatud uus metsaseadus lahutas riigi kui metsaomaniku ja metsade riikliku järelevalve funktsioonid. 1997. aastal jõustunud keskkonna järelevalve seaduse järgi minetasid metskonnad kohustuse valvata teiste metsavaldajate järele ja metskonna töötajad avaliku järelevalve õiguse. Metskonna hooleks jäi üksnes riigimetsade majandamine, kaitse ja valve. Ühtaegu muutus suuresti metskondade tegevus ning vähenes nende hulk.
Riigi metsandusadministratsioon otsustati jaotada kaheks. Metsaamet pidi jätkama haldusasutusena ja riigimetsade majandamiseks loodama riigimetsade majandamise organisatsioon. Jagunemine sai teoks 1. jaanuaril 1997, kui asutati projektasutus metsamajandamise ökonoomika- ja infokeskus (MÖIK). Selle juurde loodi kaheksa piirkondlikku osakonda. Üksiti liideti hulk metskondi. 1997. aasta 1. jaanuari seisuga oli uue asutuse alluvuses 110 metskonda. Seati siht kaotada metsavahi ametikoht; 1. jaanuariks 1999 oli see saavutatud: kaotatud amet, mida oli Eestis peetud 300 aastat. Nagu tabelist 1 näha, oli 1999. aasta alguseks metskondade arv vähenenud 102-ni. Metsavahtide hulga kahanemise ja lõpuks kadumise tõttu suurenes mõnevõrra metsnike ja tööliste arv.

Metskonnad aastail 1997–1998
Kogu metskonna tegevus allutati nüüd täielikult uuele organisatsioonile. Kadus ära metskonna ettevõtluse pool, siit teenitud tulud ei jäänud enam metskonna enda kasutusse. Asuti kehtestama ühtseid eelarvepõhimõtteid. Tugevasti koordineeriti kasvava metsa turustamist. Ühtlasi mindi kasvava metsa müügilt üle metsamaterjalide müügile, hakati korraldama metsamaterjalide müügi enampakkumisi ja kasvava metsa ülestöötamist vähempakkumise teel. Need olid tolle aja iseloomulikud jooned.
MÖIK hakkas sõlmima keskseid metsamaterjalide müügi lepinguid, mille aluseks olid enampakkumise tulemused. Nende järgi hakkasid metskonnad puitu müüma. Kuna põhikriteerium oli ostja pakutud hind, ei vaadatud ostja tegelikku tausta. Seetõttu pidid metskonnad müüma materjali ka firmadele, kes osutusid maksujõuetuteks. Üks metskonna ülesanne oli jälgida maksegraafikut: kui materjalide eest ei tasutud, tuli müük peatada. Hiljem tuli võlglasi taga otsida ja võlg sisse nõuda. Kuna siht oli suurendada metsamaterjalide müüki, tuli teha rohkem raiet. Hakati korraldama vähempakkumisi kasvava metsa ülestöötamiseks. Selle teenuse pakkujad erinesid oskuste ja tehnika poolest suuresti. Nii varus näiteks Ilumetsa metskonnas 1998. aastal metsa kokku 11 peatöövõtjat. Metskonna tähtsamaid ülesandeid oligi nende töö korraldamine ja kontroll.
Võrreldes varasema ajaga, kui metskonna tegevus oli isemajandav, suurenes tunduvalt metsamaterjali müügi maht. Seetõttu nõudis see valdkond rohkem tööd. Tollal oli metskonna hoole all ka puhkemajandus. Alates 1999. aastast koos RMK loomisega läks see tegevus puhkemajanduse osakonna pädevusse. Küllalt palju oli tol ajal metsavargusi. Varem, kui metskond raius ise vähe, varastati põhiliselt kasvavat metsa. Nüüd riisuti ennekõike metsamaterjale (tabel 2- vaata trükiväljaandest!).

1999. aastast algas RMK periood
1999. aastal jõustus uus metsaseadus. Sellest lähtuvalt sai riigimetsade majandamise projektorganisatsioonist keskkonnaministeeriumi haldusalas metsatabel seaduse alusel tegutsev riigi tulundusasutus RMK. Seitsme regiooni asemel loodi viis regiooni. RMK algetapil liideti ulatuslikult metskondi. Aastaks 2003 oli järele jäänud 66 metskonda.
Nagu tabelist 3 näha, vähenes tööliste hulk sel ajavahemikul peaaegu neli korda. Leiti, et odavam on lasta kõik tööd teha peatöövõtjatel kui oma töölistel. Töölisi ei lubatud enam juurde võtta ja üldjuhul soovitati töölistel FIE-deks hakata. Õnneks Kagu regioonis seda teed ei mindud. Viimastel aastatel olid peaaegu pooled kogu RMK metskondade töölistest Kagu regiooni omad: 2007. aasta jaanuari alguse seisuga 153 töölist, kogu RMK-s aga 353 töölist.

1999–2007 suurenesid regioonide ja kahanesid metskondade õigused
Regioonid said sel ajal üha rohkem õigusi ja metskonnad järjest vähem. Tähtsamad õigused (lepingute sõlmimine, materjali müügi dokumentide vormistamine jne.) anti metsaülemale RMK peadirektori käskkirja alusel volituste teel. Uue töölise võis metskonda tööle võtta üksnes siis, kui regioonist oli saadud luba. Metsamaterjalide enampakkumise hanked tehti enamasti Tallinna keskuses, väiksemad hanked ka regioonide tasandil. Metskond tohtis aasta jooksul müüa vaid 40–50 tihumeetrit puitu ühele füüsilisele isikule, samasugune piirang kehtis ka küttepuude puhul.
Kasvava metsa ülestöötamiseks asuti vähempakkumisi korraldama regioonis. Kuni 2003. aastani said sellest osa võtta ka väiksemad peatöövõtjad, ent seejärel otsustas RMK kasutada eeskätt nn. suuri peatöövõtjaid. Nii ahenes tugevasti töövõtjate ring. Ühelt poolt oli metskonnal nüüd lihtsam asju ajada, kuid teiselt poolt olenes metsavarumine ennekõike lepinguosalise võimalustest ja tahtest.
Nüüd jäid tööst ilma ka paljud väikesed kohalikud ettevõtted ja endised metskonna töölised, kes olid FIE-deks hakanud. Tihti olid nn. suured tegijad oma võimeid üle hinnanud ega suutnud töid teha graafiku järgi. Seetõttu tuli raieid teha ka selleks ebasobival ajal. Peatöövõtjatega hakati tegema pikaajalisi, kuni viieaastaseid lepinguid. Üldjuhul oli see positiivne, kuna metskond sai kindlad lepingupartnerid pikemaks ajaks.
Metsamaterjalide müük suurenes järjest, ühtaegu vähenes metsa müük kasvava metsana. 2004. aastast lõpetati ära kasvava metsa müük harvendusraiete kaudu ja alates 2007. aastast ka lõppraietena. Metsaraiete ja puidumüügi korraldus oli sel ajal vaieldamatult metskonna põhilisi tegevusi. Kui pealtnäha rõhutati regioonis ka metsakasvatusülesannete tähtsust, siis tegelikult arvestati tulemuspalka ja hinnati metskonna tulemuslikkust üldse ennekõike ikka raietööde ja puidumüügi tulemuste põhjal.

Iga aastaga suurenes teenustööde osatähtsus
Töölisi jäi metskondades järjest vähemaks: töö oli raske ja palk võrdlemisi väike. Seetõttu tehti aasta-aastalt üha enam teenustöid, nii raietöödel kui ka metsakasvatustööde korraldamisel. Uuendus- ja harvendusraieid tehti peamiselt masinraietena. 2007. aastal tegid peatöövõtjad Kagu regioonis valgustusraietest üle poole, 1850 hektarit, ja 1807 hektarit tegid metskonna oma töötajad. Tuletan meelde, et Kagu regioonis töötas viimastel aastatel peaaegu pool kogu RMK metskonna töötajatest. Teiste regioonide metskondades oli see vahekord veelgi rohkem töövõtjate kasuks.
Et metsakasvatustööde hinnad nii valgustusraie kui ka kultuuride hooldamise eest olid kuni 2008. aastani suhteliselt madalad, ei leitud iga kord nende tööde tegijaid, hoolimata korduvatest hangetest. Sestap ei suudetud nii mõneski metskonnas teha täismahus ei harvendusraieid, valgustusraieid ega hooldada kultuure vajalikul määral.
RMK algusperioodil tegid muret päris ulatuslikud metsavargused. Selle peapõhjus oli liiga liberaalne metsaseadus. Kõige ulatuslikumad metsavargused pandi toime aastatel 1999–2003. Seetõttu tuli metskondadel tõsiselt tegelda varguste ennetuse ja valvetööga. Suuremate metsamaterjalide virnade juurde seati üles valveseadmed või kasutati palgalisi valvureid või valveteenust. Korraldati ka öiseid kontrollreide. Kogu välja veetav metsamaterjal markeeriti. Pärast 2003. aastat vähenes varguste arv tunduvalt.

Metskonna sotsiaalne roll on kahanenud
Eri ajajärkudel on metskonnal kohapeal olnud ka sotsiaalne roll. Paljudes külades, näiteks Kabala metskond Tõrvaaugus ja Ilumetsa metskond Nohipalo külas, olid metskonnad oma külades ainsad kohalikud keskused ja ka tööandjad. Ikka tuldi metskonnast abi küsima. Oli see siis metsamaterjali ostu soov, lume lükkamine või mingi muu mure. Usun, et nii nagu Ilumetsa metskonnas, ei jäetud ka mujal hätta riigimaadele elama jäänud üksikuid vanureid. Nende juurde viivaid teid hooldati vajaduse korral aasta ringi. Talvel hoiti teid lumest vabana, suvel tasandati seal liiga sügavaks kulunud rööpaid.
Ilumetsa metskonnas oli viimasel kuuel aastal kujunenud traditsioon, kus kutsusime iga aasta jõulude ajal kokku oma endised pensionärid, katsime neile laua ja kinkisime metsakalendri. Esimestel aastatel oli võimalik ka natuke jõulutoetust maksta. Kui vähegi tervist, tuldi ikka kohale. Kohaletoomise ja kojuviimise eest hoolitsesid metskonna töötajad.
Töötajatele pakuti vabal ajal ühistegevust. Olid need siis ühised jaanituled, aastalõpupeod, ekskursioonid, jalgrattaja kanuumatkad, teatriskäigud või muu. Kõigi nende eesmärk oli hoida oma töötajaid koos. See oli oluline ka seepärast, et metskond ei suutnud oma palkadega pakkuda võrdvõimelist konkurentsi erasektorile. Paljud töötajad on öelnud, et nende jaoks on sellised üritused olnud väga tähtsad. Samuti on ühtse kollektiivi tunne pannud hoolikamalt oma töösse suhtuma metskonna tegevtöötajaid.
Kindlasti on metskonna töötajatel olnud oluline roll kohaliku elu kujundajana. Paljud töötajad osalesid ka vallavolikogude töös, erametsaühistute tegevuses, spordi- ja muus seltsielus. Nii mitmedki metsaülemad on olnud ka vallavolikogu esimehed. Siiski on metskondade sotsiaalne roll aja jooksul üha kahanenud ning jäänud nüüdseks juba kahetsusväärselt väikseks.

Jõudumööda on tegeldud koolidega
Kui RMK puhkemajanduse osakond tegeles eelkõige nende õpilastega, kes käisid nende külastuskeskustes, siis metskondade hooleks jäi töö koolidega kohapeal. Enamikul metskondadel olid nn. oma koolid, kus korraldati lastele ühisüritusi. Need olid näiteks kevadine metsaistutamine, prügikoristustalgud, õuesõppe tunnid, lindude pesakastide ehitamine ja metsamatkad. Ilumetsa metskonnas ei öeldud ära ühelegi koolile, kes soovis Meenikunno rabamatkale minekuks juhendajat. Pikemaajalisem koostöö oli metskonnal Vana-Koiola kooli, Viluste põhikooli ja Põlva keskkooliga.
Kahtlemata on metskonnad olnud läbi aegade riigimetsa poliitika tegelikud elluviijad. Metskondade töö riigimetsade majandamisel on aidanud kujundada riigimetsanduse hea maine nii kohapeal kui ka Eestist kaugemal. Paljude aateliste metsameeste töö on võimaldanud luua Eestisse ohtralt kaitsealasid. See näitab, et Eesti riigimetsi on suudetud majandada heaperemehelikult ja loodushoidlikult. Loodetavasti on metskondadel ka tulevikus oma koht Eesti riigimetsanduses.
.



Kaarel Tiganik, Eesti metsaülemate ühingu juhatuse esimees

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet