Eesti Looduse fotovõistlus
1/2009



artiklid
Kümme aastat lehtpuukultuuri näidisalasid

Eesti-Rootsi koostööprojekti raames rajati 1999. aastal põllumajandusmaadele lehtpuukultuuri näidisalad. Neist on kujunenud
olulised püsikatsealad, mis võimaldavad uurida mitmesuguseid põllumajandusmaade metsastamise aspekte.

Põõsastunud tamm pärast kuuendat kasvuaastat Võru näidisalal.
Miks ja kuidas näidisalad kümme aastat tagasi rajati?
1990. aastatel kerkis Eestis päevakorda põllumajanduslikust kasutusest välja jäänud maade metsastamine. Eelkõige Soome ja Rootsi positiivsetele kogemustele tuginedes soovitati põllumajandusmaadel kasvatada lehtpuid, kuna neil on seal märkimisväärseid eeliseid okaspuude ees. Kiirekasvulised lehtpuud on pioneerpuuliikidena sobivad looma esimest metsapõlve põllumaal, võrreldes okaspuudega on nad seal ka parema tüvekvaliteediga ning juurepess ja putukkahjurid ohustavad neid vähem.

Seepärast rajati 1999. aasta kevadel Eesti-Rootsi koostööprojekti raames igasse maakonda üks lehtpuukultuuri näidisala. Tegemist on ligikaudu ühe hektari suuruste lehtpuukultuuridega endistel põllumajandusmaadel. Istutusmaterjalina kasutati peamiselt arukaske (valdavalt üheaastased seemikud kõrgusega 20–25 cm), vähemal määral ka harilikku tamme ja saart, maarjakaske ning hübriidhaaba. Enne taimede istutamist valmistati enamikus kultuurides maapind ette (künti, kultiveeriti), et parandada mullaomadusi ja vähendada rohttaimede konkurentsi. Kultuurid rajati aprilli lõpust mai alguseni, istutati 2500–3300 taime hektarile. Igas kultuuris istutati osa puid ka multshkilele ja -paberile – nõnda saab esimestel istutusjärgsetel aastatel parandada puude kasvuolusid; Eestis pole see võte kuigi levinud. Et vältida ulukikahjustusi, piirati kõik näidisalad traatvõrgust aiaga.
Kui esialgu planeeriti kultuure kasutada peamiselt näitlike vahenditena, koolitamaks põllumajandusmaade metsastamisest huvitatuid, siis hiljem leiti osa aladest olevat sobivad metsanduslikuks teadustööks. Alates 2000. aastast on uuritud 11 teadustööks sobivamat näidisala, et panna alus uutele metsanduslikele püsikatsealadele ning saada lisateavet lehtpuude kasvatamise kohta põllumaadel. Kuna arukask on endistel põllumajandusmaadel omandanud suure ökoloogilise ja majandusliku tähtsuse ning hõlmab ka üsna ulatusliku osa näidisaladel, keskenduti uuringutes valdavalt sellele puuliigile.

Puude istutusjärgset kasvu mõjutavad mitmesugused tegurid
Istutatud taimede kasvamaminek ja hilisem väljalangemine erineb kultuuriti üsna suuresti. Kasvamaminekut mõjutas negatiivselt 1999. aasta külm kevad ja sellele järgnenud suhteliselt sademetevaene suvi. Aastatel 2001–2008 oli arukaskede väljalangevus kultuurides 3–40%, mis oli tingitud erilaadsetest põhjustest.
Olulisim puude väljalangevuse mõjutaja oli konkurents rohttaimede ja istutatud puude lähedusse looduslikult tekkinud pajuvõsaga (näiteks Tartu- ja Valgamaa kultuurides). Nendes kultuurides, kus osa maapinnast oli enne kultuuri rajamist jäetud ettevalmistamata või kus maaomanikud polnud esimesel paaril- kolmel kasvuaastal puude lähedusest rohttaimi eemaldanud (niites või lihtsalt tallates), suurenes puude väljalangevus. Osa istutatud puid hukkus aga näriliste ja vapsiku tekitatud kahjustuste tagajärjel. Mõni väiksem puu niideti kultuuri hooldades lihtsalt maha. Tarastamise tõttu õnnestus suuremaid ulukikahjustusi (põder, metskits) kultuurides vältida.

Arukask on perspektiivne lehtpuu põllumajandusmaade metsastamisel
Esimese kümne kasvuaasta jooksul on arukased enamikus kultuurides kasvanud kiiresti. Kaskede keskmine kõrgus oli kümne aasta vanustes kultuurides 3–10 meetrit ja keskmine diameeter rinnakõrguselt 3–9 cm. Suurima mõõdetud arukase kõrgus ulatus kümne aasta vanuselt 12,5 meetrini ja diameeter rinnakõrguselt 13 cm-ni. Kased on kõige kiiremini kasvanud kahkjal (Viljandimaa) ja leostunud (Raplamaa) mullal, märksa aeglasem on kaskede kasv olnud Hiiumaa rähksel mullal.
Kaskede mõõtmisandmetele tuginedes koostati ka noorte põllumaakaasikute kasvukäigumudelid viiel Eestis levinumal põllumullal. Nimetatud mudeleid võrreldi kase kasvukäigutabelitega (nt. prof. O. Henno koostatud tabel), mis kirjeldavad kase kasvu metsamaal. Selgus, et põllumuldadel on arukaskede kasv noores eas tunduvalt jõudsam kui metsamaal ning metsamaal kasutatavad kasvumudelid ei kirjelda päris tõeselt noorte põllumaakaasikute kasvu. Põllumaakaasikute kasvukäigu täpsustamiseks on näidisaladel vaja uuringuid tulevikus kindlasti jätkata.
Üldiselt on kased enamikul põllumuldadel (v.a. rähksed mullad) kultuurides hästi kasvanud, mistõttu võib juba esimese kümne kasvuaasta tulemuste põhjal kindlalt soovitada arukaske põllumajandusmaade metsastamiseks. Seejuures on tähtis ka saadava tüvepuidu kvaliteet. Hõredas kaasikus, s.o. heades valgusoludes halvendab tüvede kvaliteeti elusokste aeglane suremine ja tüvede halb laasuvus. Kaskede laasumine on probleemne just rajatud kultuurides, kuna need on tunduvalt hõredamad kui looduslikul teel tekkinud puistud. Esimesel kuuel kasvuaastal ei kuivanud elusoksad kultuurides kuigivõrd (elusvõra algas enamikul puudel 20–30 cm kõrgusel maapinnast). Sel ajal on kunstlik laasimine tegelikult ainus võimalus parandada puude tüvekvaliteeti. Alles seitsmendal aastal (võrade liitudes valgusolud halvenesid) hakkasid jõudsamalt kasvanud kultuurides elusoksad kuivama ning see jätkus ka järgnevatel mõõtmisaastatel. Tõenäoliselt mõjutasid kaskede laasumist ka geneetilised tegurid.
Peale puude laasumise mõjutab valgusolude muutumine kultuurides alustaimestikku, s.t. põllumajandusmaadele iseloomulikud taimeliigid hakkavad järkjärgult asenduma metsas kasvavate taimedega. Nüüd ongi hakatud seda teemat uurima näidisalade kultuuride põhjal: rajatud püsikatsealadel on tehtud esimesed mõõtmised.
Tähtis näitaja kaasikusse hooldusraie planeerimisel on puude elusvõra suhteline pikkus: mitu protsenti hõlmab elusvõra pikkus puu kõrgusest. Näiteks oli keskmine elusvõra suhteline pikkus kaheksa aasta vanustes kultuurides ligikaudu 80%. Soomes tehtud katsete põhjal on vajalik kaasikut hõredamaks raiuda juhul, kui elusvõra suhteline pikkus väheneb alla 55%. Praegu jääb kümne aasta vanustes kultuurides kaskede elusvõra suhteline pikkus veel sellest piirist ülespoole, kuid tõenäoliselt tuleks juba järgneva kahe-kolme aasta jooksul teha kiiremini kasvanud kultuurides esimene valgustusraie.

Multshkilel on positiivne mõju
Puude kasvule Enamikus kultuurides kiirendas multshkile kaskede istutusjärgset kasvu. Kilele istutatud puude kõrguse juurdekasv oli esimesel kuuel kasvuaastal märksa suurem kui katmata mulda istutatud puudel. Kased arenesid jõudsamalt ja nende väljalangevus vähenes, sest konkurents rohttaimedega oli nõrgem ja mullaolud kile all paremad. Järgmistel aastatel oli aga kilele ja katmata mulda istutatud kaskede kõrguse juurdekasv juba ligilähedane. Samas võib öelda, et seitsmendaks kasvuaastaks oli multshkile oma peamise ülesande juba täitnud: kilel kasvades ei vajanud kased esimestel aastatel hooldust (heina niitmist või tallamist). Negatiivsena võis välja tuua kile soodsa mõju näriliste tegevusele. Ilmselt pakkus kilealune pinnas neile varje- ja pesitsuskohti, seepärast sai osa puid tugevamalt kahjustada. Multshpaberi kasutamine polnud tõhus: see ei mõjutanud puude kasvu.

Tamme ja saare kasvatamine nõuab aega ning vaeva
Istutatud tammede ja saarte kasv oli kultuurides esimesel kümnel aastal aeglane. Puude kasvu mõjutasid märkimisväärselt hiliskülmad ja konkurents rohttaimedega, mistõttu nad hakkasid põõsastuma ja kiratsema. Praegu erineb tammede kõrgus eri kultuurides suuresti (1–4 m). Kuna kultuure rajades kasutati erisuguse suurusega tamme istutusmaterjali (taimede kõrgus 20–130 cm), siis oli võimalik hinnata istutusmaterjali suuruse mõju puude kasvule. Väikseid tammesid pole otstarbekas istutusmaterjalina kasutada, kuna paljud neist on hukkunud konkurentsis rohttaimedega või niidetud maha kultuuri hooldamisel. Suuremate tammede kõrguskasv on olnud kiirem (eriti viimasel paaril-kolmel aastal) kui väikestel taimedel ning nende väljalangevus väiksem.
Eelneva põhjal võib väita, et võrreldes arukasega on tamme ja saare kasvatamine endistel põllumajandusmaadel keeruline ja majanduslikult kulukas (vajavad rohkem hooldamist). Nii hübriidhaaba kui ka maarjakaske istutati kahjuks vaid ühte kultuuri. Hübriidhaavad kasvasid kahkjal mullal kiiremini kui arukased ning maarja kased sirgusid rähksel mullal arukasest aeglasemalt. Põhjapanevaid järeldusi ei saa siiski teha, sest need kaks puuliiki ei hõlma kultuurides kuigi suurt osa. Näidisaladel kasvavate arukaskede kasvu on küll varem võrreldud samavanuste hübriidhaavakultuuridega (need rajas 1999. aastal AS Metsind) ning leitud, et hübriidhaava kasv on esimesel kümnel aastal levinumatel põllumuldadel kiirem. Kuid hübriidhaaval on ka negatiivsed küljed: neid ohustavad suuresti ulukid ja istutusmaterjal on kallis.
Nüüdseks on lehtpuukultuuri näidisaladest kujunenud arvestatavad metsanduslikud püsikatsealad, mis võimaldavad uurida mitmesuguseid põllumajandusmaade metsastamise aspekte.



Aivo Vares, metsandusdoktor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet