2/2009

artiklid
Eesti FSC standard valminud

Alates 2003. aastast on Eesti FSC standardi töörühm korraldanud mitmete metsaga seotud organisatsioonide osalusel rea arutelusid,et välja töötada Eesti FSC standard. 2008. aastal jõuti viimaks kokkuleppele. Mis on FSC ja Eesti FSC standard?

Millised on FSC printsiibid ja kuidas toimusid arutelud?
Paari viimase aasta jooksul toimus kümmekond koosolekut, kus standardi sisu põhjalikult arutati. MTÜ Eesti FSC Töögrupp võttis oma üldkoosolekul vastu Eesti FSC standardi 25. aprillil 2008. a., misjärel on toimunud selle keeleline toimetamine, inglise keelde tõlkimine, vastava trükise ettevalmistamine. Kavas on see lähiajal esitada FSC nõukogule kinnitamiseks. Pärast Eesti FSC standardi tunnustamist saab see aluseks Eestis metsade sertifitseerimisel. Standardi väljatöötamist koordineeris Ahto Oja. Protsessi rahastasid MTÜ Eesti FSC Töögrupp, riigimetsade majandamise keskus ja keskkonnainvesteeringute keskus. FSC standard on jaotatud printsiipideks, kriteeriumiteks ja indikaatoriteks.

FSC printsiibid on järgmised:
1) kooskõla seaduste ja FSC põhimõtetega;
2) maa omandi- ja kasutusõigus ning kohustused;
3) põlisrahvaste õigused;
4) ühiskondlikud suhted ja töötajate õigused;
5) metsast saadavad hüved;
6) keskkonnamõju;
7) majandamiskava;
8) seire ja hindamine;
9) kõrge kaitseväärtusega metsade säilitamine;
10) istandused.
Eesti FSC standardi printsiibid ja kriteeriumid põhinevad FSC rahvusvahelisel standardil. Vastavalt kokkulepitud FSC reeglitele neid erinevates riikides, piirkondades või metsavööndites ei muudeta. Küll aga lepivad FSC standardi indikaatorites kokku vastava piirkonna või riigi FSC ideoloogiat toetavad metsandushuvilised.
Eesti FSC standardi indikaatorid on vabatahtlik kokkulepe metsandusega seotud huvigruppide vahel selle kohta, kuidas Eesti metsi majanduslikult tasuvalt, sotsiaalselt õiglaselt ja loodushoidlikult majandada. MTÜ Eesti FSC Töögrupi füüsilistest kui juriidilistest isikutest liikmed on jagunenud 3 koja, s.o. majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakoja vahel. Sealjuures ei ole füüsilisest isikute häälte kogukaal kojas suurem kui kolmandik ning otsuse vastu võtmiseks on vaja kahe kolmandiku poolthääli. Viimasel üldkoosolekul kasutati esimest korda ka keerulist hääletussüsteemi, kus otsus põlisrahvaste printsiibi rakendatavuse kohta võeti vastu 219 hääletuspunktiga, kusjuures alla 201 hääletuspunkti jäämise korral ei oleks otsust vastu võetud.
Kuigi enamik standardi sisust töötati välja ja lepiti kokku 2007–2008 aasta jooksul konsensuse alusel, jäi ühes punktis üksmeel saavutamata, s.o. kas Eestis on põlisrahvaid või mitte. Kui viis aastat tagasi oli töögrupp seda meelt, et põlisrahvaste põhimõte ei ole Eestis rakendatav, siis tänaseks on põlisrahva rühmad koondanud ennast põlisrahvaste liikumisse, mida teenindab põlisrahvaste sihtasutus. FSC jaoks ei ole oluline, kas riik poliitiliselt tunnustab põlisrahvaid või mitte. Oluline on see, et kui on inimesed, kes tunnevad ennast põlisrahvarühma liikmetena, nad on organiseerunud ja moodustavad metsamajandajale partneri, kellega läbi rääkida, siis nad on ju olemas. Põlisrahvaste tuntumateks esindajateks võib pidada setosid, haanimehi, jt.

Metsasertifitseerimise olemusest
Metsatoodete sertifitseerimine kui esmapilgul harjumatu asi võib osutuda siiski majanduslikult kasumlikuks. On ju edukate ettevõtete pikaajalise edu pant just uue mõtte, toote või aspekti juurutamine enne teisi. Uudishimulik lugeja võib nüüd küsida, milleks koduvõi välismaisel tootjal või edasimüüjal on üldse vaja sertifitseeritud puidust toodet? Kui vastata – sellepärast, et tarbija nõuab –, on selles kindlasti tera tõtt. Teadlik tarbija on passiivsest sildilugemisest asunud aktiivsesse suhtleja ja mõjutaja rolli. Kui tarbija küsib järjepidevalt sertifitseeritud, keskkonnamärke omavaid tooteid, on ka tootjad hakanud mõtlema, et kui tarbija neid tahab, siis tuleb neid järelikult tootma hakata. Kui nüüd tähelepanelik lugeja küsib uuesti, kust see tarbija teadlikkus tuleb, siis siin on oma roll vabaühendustel, kes vastavat teavitustööd teevad, nagu MTÜ Eesti FSC Töögrupp Eestis seda teeb FSC standardi ja vastava märgise tutvustamisel. Mingil hetkel hakkavad neid toetama ka teised kodanikeühendused, tarbijakaitse, tervisekaitse ning need tootjad ja edasimüüjad, kes sertifitseeritud kaupa toodavad või müüvad.
Sertifitseerimine on suhtlemisvahendiks tootja, töötleja, edasimüüja, lõppmüüja ja ostja vahel, keskkonda painavad globaalprobleemid (kõrbestumine, metsade pindala vähenemine, kliima soojenemine) ja nende lahendamise üks võimalus on suhtlemine tootja ja tarbija vahel „keskkonnamärgistuse” keeles. Metsatoodete puhul on üheks selliseks ökomärgiks FSC märgis, mida saab kasutada FSC standardis toodud printsiipide, kriteeriumite ja indikaatorite täitmisel.
Mida näitab keskkonnamärk tootel? See osutab, et toode vastab teatud tingimustele. Tingimused võivad olla erinevad, puudutades näiteks kas toorainet (selle päritolu), tootmis- või teenindusviisi, ettevõtte juhtimise kvaliteeti, ettevõtte keskkonnamõjusid, toote liikumist selle erinevatel etappidel.
Kokkulepitud tingimusi nimetatakse standarditeks. Kes need kokkuleppijad on? Need on ühesuguse maailmavaate ja väärtushinnangutega inimesed ja organisatsioonid. Üheks selliseks on rahvusvaheline standardiorganisatsioon (International Standard Organisation – ISO). Tuntumad ISO standardid on kvaliteedijuhtimise standard (ISO 90000 seeria) ja keskkonnajuhtimise standardid (ISO 14000 seeria). ISO standardite täitmist hinnatakse ettevõtte suhtes ja tunnistus (ehk sertifikaat) standardi järgimise kohta „ripub direktori kabineti seinal” või ettevõtte võrgulehel, kuid tavaliselt ei kajastu tootel endal. Hindamist, kas tunnistuse taotleja toodang vastab standardis kokkulepitud nõuetele, viib läbi kolmas sõltumatu osapool – sertifitseerija. Tavaliselt on sertifitseerimine litsentseeritud tegevus, mis tähendab, et ka hindaja ise peab teatud tingimustele vastama ja tulemuste kvaliteedi kindlustama. Standardiga seatud tingimuste täitmine võib kajastuda ka tootel, sellisel juhul ongi tegemist keskkonnamärgiga. Et tarbija oskaks seda ära tunda ja selle alusel otsustada, on vaja, et tarbija teaks, mida üks või teine märk tähendab. Lisaks organisatsioonidele võivad kokku leppida ka huvigrupid, millel võib olla küll erinev maailmavaade ja missioon, kuid teadvustavad endale, et on elulises ja otseses sõltuvuses ühest ja samast (kas taastuvast või taastumatust) loodusvarast.

FSC-l on kolm koda
Metsanduses on valitsusväliste huvigruppide kokkulepitud standardiks kujunenud metsahoolekogu (Forest Stewardship Council – FSC) standard. FSC loodi mittetulundusühinguna 1993. aastal ja registreeriti Mehhikos, kus Oxaca linnas oli kuni 2003. aastani organisatsiooni peakorter. FSC loomise üks ajend oli riikide valitsuste suutmatus Rio tippkohtumisel 2002. aastal vastu võtta metsade kaitse konventsioon. Seal piirduti ainult säästva metsanduse põhimõtete fikseerimisega, millest aga reaalses elus midagi tuleneda ei pruugi ega ole tulenenudki. FSC on huvitav selle poolest, et kõigil selle liikmetel on oma missioon. Metsa majandajad tahavad maksimaalset kasu, looduskaitsjad tahavad loodusväärtusi kaitsta ja ka inimeste (tööliste, põlisrahvaste ja kultuuriväärtuste) huvide eest tuleb seista. Erinevatele taotlustele vaatamata on kõigi huvides, et metsa jätkuks, et metsa majandamine ja metsa mõjutavad tegevused oleksid jätkusuutlikud. Tavalistest rahvusvahelistest organisatsioonidest erineb FSC veel ka selle poolest, et püüeldakse tasakaalu poole arenenud ja arengumaade huvide vahel.
Ühiskonna jätkusuutlikumaks muutmisele saab kaasa aidata igaüks. Selle tagamiseks on FSC-l kolm koda: majandus-, keskkonna- ja sotsiaalkoda ning igas kojas on Põhja ja Lõuna alamkoda. Liikmed jagunevad enam vähem võrdselt kõikide kodade vahel ja otsus loetakse peaassambleel vastuvõetuks, kui poolt on vähemalt 2/3 kõikidest liikmetest, ühtlasi peab otsust toetama enamus igast kojast. Selline süsteem tagab, et ükski huvigrupp ei saa üksinda oma ettepanekut läbi suruda.

FSC olulisim väärtus on rahvusvahelisus
Globaalselt on FSC majanduslikult elujõulise, sotsiaalselt õiglase ja loodussõbraliku majandamise tingimused kokku lepitud FSC üleilmses standardis. Lisaks sellele on omavahel sarnaste metsaökosüsteemide puhul välja töötatud piirkondlikud ning rahvuslikud standardid. Rahvuslike puhul on standardi väljatöötaja ja hoidja kohalik töörühm. FSC-l on täpsemalt käsitledes kaks standardit, üks metsa kasvatajale ja teine töötlejale/ transportijale. Viimast nimetatakse ka tarneahela sertifikaadiks (chain of custody – COC).
Eesti esimene FSC sertifikaadi omanik oli Lembit Laks Virumaalt. 2001. aastal sertifitseeriti ka riigimetsi majandav Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Sellega oli FSC standardi kohaselt sertifitseeritud metsapindala poolest Eesti esimene Ida-Euroopa riik. FSC kui kaubamärgi väärtus Eesti-siseses kontekstis ei ole väga suur. Esiteks on siinne metsamajandus lähtunud aastasadade jooksul põhimõttest, et rohkem ei raiuta, kui juurde kasvab ning ka muid metsaga seotud loodusväärtusi on piisavalt kaitse alla võetud. Vaeslapse osas on ehk metsatööliste õigused ja metsaga seonduvad kultuuriväärtused. Siiski on ka metsakultuuriloolisi väärtusi kajastavaid konverentse peetud, kogumikke üllitatud ning ka tööliste õiguste ja tööohutusega rohkem tegelema hakatud.
FSC olulisim väärtus on rahvusvahelisus. Eriti oluline on see arengumaade puhul. Lihtsustatult kirjeldades ei pruugi Londoni tavatarbija teada, kust on pärit puit, kui ta tooli ostab. Samal ajal vähendatakse arengumaades halastamatult vihmametsade pindala, kasutatakse laste tööjõudu, hävineb kohalik kultuuritraditsioon. Metsa raiutakse valimatult ja uusi puid ei istuta keegi, kusjuures vihmametsade ökosüsteem ei ole isetaastuv. Maharaiutud vihmametsa asemele ei kasva looduslikult uus mets, vaid tavaliselt piirkond kõrbestub, kuna seal puudub alustaimestik, päike kuivatab pinnase läbi ja tuul viib mulla minema. Samuti ei ole paljudes riikides tugevat metsa uuendamise traditsiooni ega ka vastavat seadusandlust, seetõttu ongi metsa hävitamine paratamatu. Kui aga metsaraiuja tahab oma palke müüa Londoni hulgimüügiturul, ei pruugi see enam nii hõlbus olla, sest töötlejad nõuavad FSC sertifitseeritud puitu, kuna tarbijad nõuavad omakorda FSC kaubamärgiga toodet (nt tooli). Mitmed suured hulgimüüjad Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides on teatanud, et soovivad nii kiiresti kui võimalik suurendada ja viimaks minna üle FSC sertifitseeritud puidule. Nii toimubki kahesuunaline suhtlemine metsaomaniku ja tarbija vahel. Ideaalis võib teadlik Londoni tarbija sel viisil mõjutada arengumaa vihmametsa omanikku päris tugevalt. Metsaomanikuks võib olla riik, eraisik, kohalik kogukond, välismaine metsafirma jne, metsa sertifitseerimise seisukohalt ei ole sel enam nii suurt tähtsust. Võib arvata, et ükski teine skeem – ei seadus ega mingi muu mehhanism – ei pruugi tagada praktilises elus sama kindlalt jätkusuutliku metsamajandamise põhimõtete rakendamist.

Eesti FSC standardi esimestel koosolekutel lepiti kokku kümme tööpõhimõtet
Eesti FSC standardi väljatöötamine algas 2003. aastal Rainer Kuuba juhtimisel ja jätkus 2006. aastal ELF metsanduseksperdi Kaupo Kohv vedamisel, mil moodustati töörühm MTÜ Eesti FSC Töögrupp liikmetest ja juurde kutsuti olulised muud metsandusorganisatsioonid nagu Metsatööstusliit, RMK, Erametsaliit, Põlisrahvaste Sihtasutus, Maavalla koda, ülikoolide teadlasi jt.
Esimene sisuline Eesti FSC standardi eelnõu koosolek toimus Ojaäärsel mais 2007, vaatluse all oli 6. printsiibi ehk keskkonnamõju visand indikaatorite kaupa. Koosolek lindistati, ettepanekud protokolliti ja vaidlusalused indikaatorid vaadati üle veel ka teisel koosolekul Tartus 15. juunil. Peale 6. printsiibi täiendamist arutati veel ka 7. ehk majandamiskava ning 8. ehk seire ja hindamise printsiipe. Tegelikult jätkus ka keskkonnamõjude hindamise arutelu kuni viimase koosolekuni välja.
Esimestel koosolekutel töötati välja ja lepiti kokku FSC standardi väljatöötamise protseduur ja põhimõtted. Töörühma ühine visioon on „Eesti metsad on majandatud majanduslikult elujõulisena, sotsiaalselt õiglasena ja loodushoidlikult” ning missioon on „Teeme kõik endast sõltuva oma parimate oskuste ja teadmiste toel, et saavutada Eesti metsade majandamine majanduslikult elujõulisena, sotsiaalselt õiglasena ja loodushoidlikult”.
Selleks leppisid töörühma liikmed kokku järgmistes tööpõhimõtetes:
• Eesti FSC standardi eelnõu koostamise protsessis püüeldakse konsensuse poole mõistliku aja jooksul;
• oma ettepanekud esitavad osapooled kirjalikult vähemalt 2 nädalat enne koosolekut koordinaatorile;
• ettepanekud saadetakse kõigile protsessis osalejatele hiljemalt 13 päeva enne koosolekut, et osapooled jõuaksid need vajadusel läbi arutada ja seisukoha võtta ning oma argumendid esitada;
• iga ettepanek on põhjendatud võimalikult argumenteeritult;
• koosolekul kommenteeritakse seisukohta, mitte selle esitajat;
• igasugune kriitika peab olema konstruktiivne;
• kohapeal esitatud terviklikke ja õigeaegselt esitatud ettepanekuid, uusi ettepanekuid arutatakse siis, kui aega üle jääb;
koosolekul osalemisest teatatakse koordinaatorile;
• arutatud printsiipide kohta tehakse täiendavad ettepanekud kokkulepitud ajaks;
• töörühma liikmed jälgivad Eesti FSC standardi ettepanekute ja täienduste tegemise juhendit.

Kõige enam diskussioone põhjustas põlisrahvaste tee ma ehk 3. printsiip
17. mail 2007. aastal sai MTÜ Eesti FSC Töögrupp kirja Setu organisatsioonidelt, kus teavitati, et põlisrahvarühmad on Eestis olemas, nad on organiseerunud ja seega on ka FSC kolmanda printsiibi käsitlemine Eestis asjakohane ning vastava teemaderingi käsitlemiseks tehti ettepanek luua töörühm. Eraldi töörühma ei loodud ja 3. printsiip oli korduvalt arutlusel Eesti FSC standardi töörühmas.
Kolmas Eesti FSC standardi töörühma koosolek toimus 29. augustil 2007 Tallinnas RMK-s, kus arutati printsiipe 1, 2 ja 4. Neljas Eesti FSC standardi töörühma koosolek toimus Tartus 28. septembril ja arutati 3. ja 5. Printsiipi. Kokkusaamisel osalesid ka seto organisatsioonide esindajad. Viies koosolek toimus 25.–26. oktoobrini Sagadis, kus olid arutluse all 3., 4., 5., 7., 8., 9. ja 10. printsiip. Sellel koosolekul sai ka selgeks, et printsiip 3 osas on konsensus välistatud ja see läheb hääletamisele MTÜ Eesti FSC Töögrupi aastakoosolekul. Kuues koosolek toimus 30. novembril Tartus, jätkati 6., 7. ja 8. printsiibi ühise arusaama sõnastamist. Arutelu jätkus 15. jaanuaril 2008 töörühma seitsmendal koosolekul Tallinnas. Kaheksas töörühma koosolek oli 12. veebruaril Tartus ja seal töötai 7., 8. ja 9. printsiibiga. Viimane, üheksas koosolek toimus 11. märtsil Tallinnas. Sõnastati lõplikult 3., 6. ja 9. printsiibi põhimõtted. Selle jaoks esitasid kõik Eesti FSC standardi töörühma liikmed oma kirjaliku seisukoha põlisrahvaste definitsiooni, 3. printsiibi indikaatorite sõnastuse ja 3. printsiibi indikaatorite jaotamisel teiste printsiipide alla ja rakendatavuse kohta.
Eraldi töökohtumisi koosolekute vahepealsel ajal läks veel vaja metsakuivendusega, metsakorraldusega ning mõningate keskkonnakaitse teemadel konsensuse saavutamiseks. Kõikide koosolekute kutsed, päevakorrad, arutlusele tulevate indikaatorite eelnõud ning kokkulepitud versioonid saadeti Eesti FSC töörühma liikmetele e-kirjaga ning teistele huvilistele oli info kättesaadav MTÜ Eesti FSC töögrupi kodulehel www.fsc.ee. Nagu öeldud, hakkab kokkulepitud Eesti FSC standard kehtima pärast seda, kui FSC nõukogu on standardi kinnitanud. Seni sertifitseerivad metsade majandamist vastavat tunnistust omavad ettevõtted FSC rahvusvahelise standardi järgi.
Metsasertifitseerimine algab maailmavaatest ja metsa mitmekesisuse väärtustamisest. FSC huvilised saavad FSC materjalidega, samuti Eesti FSC standardiga tutvuda võrgukülgedel www.fsc. ee ja www.fsc.org. Kui metsaomanikul on huvi lasta oma mets FSC standardi alusel sertifitseerida, tuleks algul tutvuda FSC standardiga ja seejärel üles otsida mõni tunnustatud firma, kellel on volitus metsa sertifitseerida. Firma hindab seejärel töö mahu ja pakub sertifitseerimise hinna. Edasi on tarvilik jõuda kokkuleppele, kas sertifitseerida metsamajandamist või mitte. Kui hinnas ja töödes on kokku lepitud, korraldab firma sertifitseerimise, esitab aruande ja kõikide nõuete täitmisel saab metsaomanik- sertifikaadi taotleja endale FSC sertifikaadi ehk tunnistuse, mis annab talle võimaluse oma metsa puidulisi ja mitte-puidulisi tooteid märgistada FSC sertifikaadiga.





Ahto Oja, Eesti FSC standardi töörühma juht 2007–2008

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: