2/2009

artiklid
Puidutööstus otsib uusi võimalusi

Puidutööstuse peamisi probleeme on praegu nõudluse vähenemine. Kriisi üleelamiseks peab puidutöötleja olema hästi paindlik ja otsima uusi nishshe.

Puidutööstuse toodangu vähenemise kõige
olulisem põhjus peitub nõudluse vähenemises
Majanduskriisist räsitud puidutööstus seisab tähtsate valikute ees – kui seni peaasjalikult kinnisvara- ja ehitussektori varustamisele orienteeritud ettevõtted suudavad oma tegevusele leida uusi nishshe, võib loota, et suudetakse ennast raskest ajast läbi võidelda.

Praegu, kui puidutoore on tootjatel käes odavamalt kui kunagi varem, muutub iseäranis oluliseks tootmisprotsessis sellele toorainele võimalikult suur lisandväärtus anda, et toodete müügilt saaks võimalikult suurt marginaali teenida.
Puidutööstuse toodangu vähenemise kõige olulisem põhjus peitub nõudluse vähenemises – üha rohkem raha lugev majandusraskustes siplev tarbija ei kipu praegu uut maja ehitama ega mööblit soetama. Seda nii Eestis kui piiri taga laias maailmas. Igatahes näitavad numbrid, et 2005. aastast pidevalt langenud kodumaa saetööstuste kogutoodangu maht tuleb tänavu ilmselt selle sajandi madalaim. Vähenenud on ka vääristatud puidu ja valmis puidutoodete tootmine ja eksport. Näiteks vineeri eksporditi 2008. aastal ligi kaks korda vähem kui tunamullu, mööblieksport kukkus 2006. aastaga võrreldes pea kolm korda jne.

Nõudluse vähenemine lubab hinna üle kaubelda
Eesti Metsaseltsi president Heiki Hepner näeb puidutööstuse languse peamist põhjust nigelas nõudluses.
„Näiteks vineeri kasutatakse nii ehituses kui ka mööblitööstuses ja mõlemad on praegu majanduskriisi tõttu mahtusid oluliselt vähendanud,” märkis ta. „Impordimahtude vähenemisel on sama põhjus, aga oma osa on kindlasti ka ümarpuidu Venemaalt väljaveole rakendatud senisest kõrgemal tollimaksul.”
Tugeva hoobi said need puidutööstused, kes olid oma toodanguga orienteeritud vaid ühele turule ja väga konkreetsele tellijale, näiteks lõpetas mullu detsembris palgisaagimise peaasjalikult Suurbritannia turule tootnud AS Balcas Eesti. Esialgu küll vaid ajutiselt.
Põlvamaal järgatud liimpuidust ehituskonstruktsioone tootva OÜ Peetri Puit juht ja enamusosanik Peeter Peedomaa tunnistas, et kuigi praegu tööd on, elatakse päev korraga, sest mingit roosilist tulevikku ei paista. Kui veel paar aastat tagasi läks kaks kolmandikku Peetri Puidu toodangust ekspordiks, siis nüüd on vastupidi – 75% müüakse Eestis, ekspordi osakaal on 25%.
„On jäänud mõned riigihanked, kuid erainvestorid on projektide algatamises äraootaval seisukohal,” selgitab Peedomaa. „Rahavoogude planeerimist ja toormetarneid raskendab oluliselt tõsiasi, et praegu ei näi tänased kokkulepped homme enam midagi maksvat. Üha sagedasemad on juhused, kui täna viseerime hinnakokkuleppe, homme aga saame telefonikõne, et jääb ära.”
Peedomaa hinnangul on tooraine hinna alanemine kogu protsessi loogiline jätk ja kuna see toimub enam-vähem proportsionaalselt survega toodangu hinna langetamisele, siis tänu sellele paljud tootjad üldse veel elus püsivadki.
„Kauplemist hinna üle on rohkem kui kunagi varem, eriti Eesti turul on dumping puidutoodete hinna alla igasugust piiri löönud,” nendib ta. „Kriisi üleelamiseks peab puidutöötleja olema hästi paindlik ning suutma teha nii ühte, teist kui kolmandat. Küsimise aeg on ümber saanud, nüüd tuleb ise varmalt pakkuda. Meie plussid – eelkõige hind ja kvaliteet, peavad üles kaaluma miinused, näiteks üha kallimaks muutuva ja tarneaegu pikendava transpordi, sest sajad meie masinad seisavad Euroopas tagasikoormaid oodates. See aga muudab eksportimise kulukamaks.”

Vaid kindlas nishshis suudab puidutootja edukas olla1. juunil Eesti Metsatööstuse Liitu (EMTL) juhtima asuv Ott Otsmann tunnistab, et kõige laastavamalt tabas majanduslangus just kinnisvara ja ehitusega seotud puiduettevõtteid. Tema hinnangul on meie puidutööstuse toodangu osakaal maailma kogutoodangust küll vaid ühe protsendi kandis, ent mingis nishshis võiksime Otsmanni meelest olla hoopis olulisemad tegijad.
„Niððe on kindlasti palju, masstoodangu kõrval suudavad ka suuremad ettevõtted niðitooteid toota ning samuti suudavad väikesemad ettevõtted toota masstoodangu tooteid või mingil ajaperioodil täiendavat nõudlust rahuldada,” iseloomustab ta puiduettevõtete tegevusstrateegiat. „Niððide leidmise kõrval on oluline otsida ka perioode, millal üks või teine toode töötab.”
Et õigel ajal õigesse niðði siseneda, on tarvis operatiivselt kursis olla trendidega, mis üleilmsel puidutoodete turul valitsevad. Ott Otsmann näeb ka EMTLi järjest suurenevat rolli infovahendajana – rahvusvahelisel tasandil infovahetust tuleb senisest märksa paremini korraldada.
„Peame kõigepealt hankima meie ettevõtetele vajalikku infot ja siis seda neile ka jagama,” räägib ta. „Operatiivne turuinfo on ettevõtetele kõige olulisem asi, eriti praegu.”
Otsmann on seda meelt, et Eesti metsa- ja puidutööstuse tulevik on oluline, sest tegemist on meile väga tähtsa, suisa rahvusliku tööstusharuga. Moodustab ju puidutoodang umbes 17% Eesti ekspordist ja seetõttu peame püüdma seda tööstusharu mitte lihtsalt elus hoida, vaid ka arendama ja igati edendama, leiab ta.

Puit kui materjal vajab laiemat tähelepanu
AS Stora Enso Eesti nõukogu liige Rait Hiiepuu märkis aprillis Pärnus peetud metsanduse kontaktpäeval, et Eesti metsa- ja puidutööstuse konkurentsivõime tugineb suuresti jätkusuutlike hoiakute ning tõekspidamiste kujundamisel ühiskonnas. Need tõekspidamised ja hoiakud peaksid tema hinnangul soosima kodumaisel taastuvressursil baseeruvat tootmist ja energeetikat.
„Tegelik otsustaja on ikkagi lõpptarbija, sh ka riik ning kohalikud omavalitsused, kel on selles vallas hea võimalus näidata oma eelistust kodumaise taastuva ressursi suhtes,” selgitab Hiiepuu. „Senisest rohkem tuleb propageerida puitarhitektuuri ja eelistada seda munitsipaalehituses. Samuti tasub propageerida ja eelistada taastuval toormel baseeruvat energeetikat, näiteks koolides, ühiskondlikes hoonetes jne.”
Hiiepuu peab puidusektori n.-ö. riigitasandil mõjutamist iseäranis tähtsaks, sest eratarbija otsustele ja missioonitundele väga lootma jääda ei saa. Viimast mõjutavad hind, aga ka isiklikud ja lähikondsete hoiakud ning emotsioonid. Samas suudab riigi eeskuju väärtustada ühiskonnas kodumaise puidu kui väärt tooraine positsiooni. Hiiepuu on veendunud, et mida aktiivsem on puidukasutus koduturul, seda tugevamad on meie puidutööstuse tipud välisturgudel.
„Puidu eelistamise nõude saab kirjutada riigihangetesse, riik saab kasvõi moraalseltki toetada ühistegevuse arengut kohalikus metsanduses,” selgitab ta. „Oluline on ka omavalitsuste jt riigiasutuste koostöö ja koosmõtlemine piirkonnas töötavate metsanduslike ja puidutöötlemise ettevõtetega. Kusjuures metsaomanike ühendused peavad muutuma tööstusele partneriks. Säärane partnerlus eeldab omakorda võetud tarnekohustuste täitmist, tagades tootjatele toormekindluse.”
Pärnumaa Vinni valla ettevõtlusnõunik Toomas Sõgel kõrvutas metsatöösturite kontaktpäeval tõstatatud küsimusi Vinni vallas tegutsevate metsaettevõtjate probleemidega. „Peab ütlema, et need enam-vähem kattusid,” ütles Sõgel. Vinni vallavalitsus toetab oma piirkonna metsaomanikke, andes neile kord aastas ettevõtlustoetust kuni 1500 krooni. Summa pole küll suur, ent see võib olla suureks abiks näiteks mõne vajaliku tööriista soetamisel. Alevike juurde on loodud tööstusalad, mida saavad soovi korral kasutada kõik ettevõtjad, sealhulgas ka metsamehed. Ümbertöötlejatele püütakse hoida kõiki infrastruktuuriobjekte tootmise lähedal, et töötaja ei peaks liigselt aega kulutama laste kooli või lasteaeda viimisele, kaupluse külastamiseks ja muude tugiteenuste kasutamiseks.
„Oleme loonud kontaktid suuremate puidufirmadega ja vahetame nendega infot. Ega vald siin suurt rohkem teha saagi kui seadusandlusele toetudes luua soodsamaid tingimusi ja säilitades infrastruktuuri ka valla kaugemates paikades,” selgitab Sõgel. Vinni vallas uuritakse aktiivselt ka bioenergia kasutamise võimalusi. Praegu käib Vinnis biogaasist elektri- ja soojatootmisjaama projekteerimine, mis lubab kasutada ka metsatööstuse tootmisjääke.

Energeetika muutub metsameeste päästeingliks EMTLi direktori asetäitja ja Puuinfo projektijuht Märt Riistop on seda meelt, et kodumaine metsa- ja puidutööstus ning puidul baseeruv energeetika on Eesti metsa majandusliku väärtuse tagaja, kuid praegu on puidu- ja metsatööstuse hädade põhjus puidu tarneahela ebaefektiivsus.
„Halvim on see, et konkurentidega võrreldes suuremaid kulutusi peame tegema just lõpptarbijani viiva ahela alguses. Nii kandub ebaefektiivsus edasi kogu ahelale,” tõdeb Riistop. „Tarneahela esimene lüli on metsaomanik ja tema maksab tulumaksu kogu käibelt. Kui maksab, sest eraisiku tulumaksu metsamaterjali müügilt laekub 30 miljoni krooni ümber aastas, mis teeb raiutava metsa tihumeetri kohta pisut üle 10 krooni. See on materjali hilisema töötlemise kuludelt laekuvate maksude ja tekkiva lisandväärtusega võrreldes täiesti tühine summa.”
Riistop möönab, et konkurentide juures on pilt teine, näiteks Lätis on erametsaomanike tulumaks metsamaterjali müügilt null ja Läti palki müüakse päris palju Eestissegi. Kriisi leevenedes ei pruugi seda meile enam jätkuda, vaja oleks kasutada oma metsa. Et aastaks 2020 peab 20% energiast olema toodetud taastuvast energiaallikast, on puidul kui energeetika toitjal avar tulevikupotentsiaal ja nii mõnigi ettevõte või metsaomanik ongi juba hakanud sellele suunale orienteeruma.
„Puidutööstuse jäätmete osakaal tulevikus ei tõuse, vaid pigem väheneb. Seega suureneb vajadus metsast saadavate raidmete ja kändude järele, ent energiatootjatel on ka muid toormevõimalusi,” märgib RMK puiduturustusosakonna juhataja Ulvar Kaubi. „Metsaomanikel on praegu raske leida madalakvaliteedilisele ümarpuidule turgu.”
RMK raidmete, kändude ja võsa müük oli eelmisel aastal 21 000 m3. Käesolevaks aastaks on planeeritud 50 000 m3 ning 2012. aastaks on planeeritud isegi 150 000 m3. Kaubi sõnul võiks 2012. aastaks planeeritud taseme saavutada kas või kohe.

Bioenergia tootjad asuvad eelistatud positsioonil
Samas on ka puidutööstusettevõtete juhte, kes energeetikafirmade suhtes kriitilised. Õigemini ollakse kriitilised selle valdkonna ettevõtete kunstliku soodustamise suhtes.
Nii märgib ASi Repo Vabrikud juhataja Tiit Kolk, et riik tagab seadustega bioenergeetika kasumlikkuse, sest müüdava energia hinda on alati võimalik tõsta tasemeni, mis tagab kasutatava biomassi kättesaamise turult. Metsatööstuse toodangu lõpphinna ja seega toorme võimaliku hinna määrab maailmaturg.
Praegu ei ole olukord raske, sest toorme hind langeb ning paberipuidu turul valitseb suur ülepakkumine. Kuid tootmismahtude taastumise korral ei ole puidutööstusel monopoolsete bioenergeetika ettevõtetega võimalik konkureerida, sest nende ärimudel on lihtne ning need firmad pakuvad üldiselt vaid üht toodet, neile sobivad kõikvõimalikud toormeliigid ning tegemist on monopoolse äriga. Metsatööstuses on ettevõtetel keeruline ärimudel ning palju erinevaid tooteid ja tootmistehnoloogiaid.
„Bioenergeetikat on kunstlikult soodustatud, mis tähendab, et see tööstus suudab teistest paremini konkureerida. Nad saavad maksta toorme eest kõrgemat hinda, mis omakorda vähendab puidutööstuse ostujõudu turul,” nendib Tiit Kolk.

Edukalt saab toota ka ainult koduturule
Kuigi enamik metsa- ja puidusektori ettevõtetest vaevleb majanduslanguse küüsis, leiab siiski ka näiteid edukatest puitu põhilise toorainena kasutavatest ettevõtetest. Näiteks perefirma Moons alustas tegevust juba üle 10 aasta tagasi ja on algusest saadik teinud eritellimusel täispuidust mööblit, kombineerides seda kivi ja klaasiga.
Ettevõtte omanik on perekond Moon. Puiduhõng ja meisterdamine on peretütarde Heleni ja Pille sõnul olnud Moonide pere lahutamatu osa juba nende lapsepõlvest. Hiljaaegu manalateele lahkunud pereisa Hans Moon tegeles mööblitootmisega üle 40 aasta. Ka tema isa omakorda on olnud seotud puidu ja metsatööstusega. Heleni, Pille ning nende venna Jan-Eriku emapoolne vanaisa oli kuldsete kätega ehitusmees, kes mängleva kergusega tegi valmis nii majad kui mööbliesemed.
Moonsi mööbel valmib nii looduslähedastest materjalidest kui võimalik ning nende motiiv on teha seda nii isikupäraselt ja ainulaadselt, nagu on seda ettevõtte kliendidki. Kogemusi on väikesel mööblitööstusel võtta siit- ja sealt nurgast, kuna aastate vältel on firma teinud koostööd suurepäraste disaineritega ning seetõttu on tekkinud kaunis täpne tunnetus, mida klient tegelikult ootab.
OÜ Moons on oma sihiks seadnud elus hoida puhta käsitöö traditsiooni – teha midagi, millest tunnevad ise rõõmu, lootuses, et see rõõm kandub üle ka nende klientidele. Firma on tõestanud, et ka raskel ajal võib enam-vähem normaalselt ära majandada ainult siseturule ja küllaltki kitsale sihtgrupile tootes.
Ettevõtte juhataja Helen Moon märgib, et praegune aeg selgitab ilmekalt, kes tuleb omadega välja, kes mitte. Kuigi firma laiendamine on paremate aegade ootuses seisma pandud, pole omanikel vähemalt kavas töötajaid koondama hakata.
„Väikestel ettevõtetel on oma võlu. Meie tegutsemine pole olnud nii mastaapne, et peaksime seda nüüd koomale tõmbama,” ütleb ta. „Muidugi tilgub süda verd, et ei saa tööle võtta tublisid tislereid, sest meie katuse alla mahuks veel paar-kolm meistrimeest. Peame hoolitsema, et olemasolevad töötajad võiksid end turvaliselt tunda.”
Aastate jooksul on perefirma hinnangul muutunud see, et inimesed oskavad rohkem väärtustada ehedat asja ja isikupära. Mööblipoed on pungil täis erinevaid esemeid ja võib tekkida küsimus, milleks veel valmistada mööblit eritellimusel. Aga nemad küsivad retooriliselt, miks endiselt töötavad rätsepad? Ikka on neid, kes soovivad midagi, mis kavandatud eriliselt ja just neile. Eesti mööblil koos kohaliku disainiga on sellise suhtumisega perefirma silmis kahtlemata kindel tulevik.

Suureneb üleilmne nõudlus puitmajade järele
Palkmaju valmistava OÜ Hobbiton tegevjuht Andrus Prangli sõnul on puidu väärtustamiseks mitmeid võimalusi.
„Kõige suurem puidutööstusharu on praegu muidugi saekaatrid, aga pelgalt laudade saagimisega puidule palju väärtust juurde ei anna,” leiab ta. „Üks kasulik tööstusharu Eestile on palkmajade ja puitsõrestikmajade tööstus – Eesti Puitmajaliidu andmetel oli meie puitmajatootjate kogukäive 2007. aastal 3,4 miljardit krooni, millest 70% moodustas eksport.”
Prangli selgitab, et enamik neist ettevõtteist paiknevad maapiirkodades üle Eesti ja kolmandik neist on väiksed kuni 15 töötajaga tootmisettevõtted, mis annavad üle Eesti maapiirkondades tööd umbes 3500 inimesele. Ta märgib, et puitmajade kui tervisliku elukeskkonna populaarsus maailmas kasvab järjest ja mis võiks veel paremini kaasa aidata Eesti traditsioonilisele tööstusele, ekspordile ja ühtlasi regionaalsele tasakaalustatusele, kui jõuliselt toetada Eesti puitmajatootjaid.
Puidust mänguasjade tootmisega tegeleva FIE Peeter Seene arvates tuleks puidule lisaväärtuse andmiseks sellest midagi reaalselt valmistada, mitte materjali üksnes palgina maha müüa. „Minul on äriidee mänguasjade valmistamise näol ning seda olen juba pikemat aega ka rakendanud,” kinnitab Seene. „Asju tulekski rohkem teha ja otsida erinevaid turgusid. Olen tähele pannud, et mõnikord tulevad Eestis toodetud puitesemed ringiga Saksamaa kaudu siia tagasi – see on minu meelest natuke kummaline.”

Puidu eelistamine ehituses on maailmavaade Lahemaal toimetav perefirma
Põhjala Puu TÜ toodab oma Laastukojas katuselaaste ning ettevõtmise hing ja eestvedaja Üllar Hendla märgib, et tellimuste järjekord ulatub praegu augustikuusse.
„Nojah, arvestades, et varem oli järjekord aasta pikkune, võib ju öelda, et praegu on tellimused justkui kaks korda kukkunud,” märgib Hendla. „Aga ma leian, et 3,5 kuu pikkune järjekord on meie seisukohast ka väga hea.”
Laastukatuse tellijate seas on nii talupidajaid kui firmajuhtidest suvilaomanikke ja Hendla hinnangul on laastukatuse kasuks otsustamine puhtal kujul maailmavaateline küsimus.
„Inimene, kes eelistab puit- ja teisi looduslikke materjale, ei pane oma majale iialgi plekist katust,” ütleb ta. „Ja kui laastukatus on kord juba paigas ning ka üle tõrvatud, siis vaatad seda naudinguga. Silm lausa puhkab peal.”
Hendla sõnul on oma niðis tegutseval väikesel puiduettevõttel senisest enam tarvis panustada toodangu kvaliteedi heaks. Paari aasta taguse ajaga võrreldes on tema hinnangul peamine muutus selles, et kliendipoolset hinna üle kauplemist on rohkem. Aga oma niðist kinni hoidmine on vajalik, sest praeguses kriisis ongi kõige suuremad kaotajad just väikesed saekaatrid, kes keskendusid buumi ajal vaid ehitussektorile saematerjali tootmisele. „Sellised saekaatrid ei suuda ka oma toodangut turu muutunud nõudlusega ümber kohandada, hakata laudade asemel näiteks mänguasju tootma,” tõdeb Hendla. „Neil ei jää praegu muud üle, kui kõvasti kulusid kärpida ja senisest kõvemat müügitööd teha. Ja kui sellega ei õnnestu välja vedada, siis järgmine samm ongi juba pankrot.” Samas möönab ta, et nüüdseks on arutu ja valimatu ostuorgia läbi ning olukord siirdub taas normaalsuse rööbastesse. Seda ka puidutoodete turul.



Ain Alvela, ajalehe Äripäev ajakirjanik

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: