Eesti Looduse fotovõistlus
3/2009



ajalugu
Eesti Vabariigi metsakorralduse keeruline algus

Tänavu möödub 90 aastat Eesti Vabariigi metsakorraldusteenistuse asutamisest. Kolme esimest aastat sellest saab käsitleda
korraldusajajärguna, mille jooksul suudeti suuremas osas ära teha ka esmane metsaarvestus.

Eduard Schabak, riikliku metsakorralduse juht Balti kubermangudes seostatakse praktilise metsakorralduse algust aastaga 1788, mil teadaolevalt esimest korda eraldati aastalangid ja määrati kindlaks metsade majandamise kord Balthasar von Campenhausenile kuulunud Lenĉu (Lenzenhof) mõisas Põhja-Lätis. Vähem on teada, et samal aastal jagati aastalankideks ka Tõlliste, Uniküla ja Palupera mõisa metsad ning siingi majandati metsi edaspidi sihikindalamalt lageraietega.

Sada kolmkümmend aastat hiljem loodi Eesti Vabariigi metsavalitsus ja veel aasta hiljem oma metsakorralduse asutus. Seda sündmust seostatakse 16. detsembriga 1919, s.o. kuupäevaga, mil metsakorralduse osakonna juhina, esialgu küll vanemnõunikuna (metsainspektorina) alustas tööd Peterburi metsainstituudi kasvandik ja Venemaal metsakorralduses töötanud Eduard Schabak. Ametlikult sai E. Schabak metsakorralduse osakonna juhatajaks-inspektoriks 1920. aasta 1. märtsil.
Oodatav metsakorraldustööde ulatus hakkas metsavalitsusele selguma 1919. aasta kevadel, kui oli oodata, et lähiajal leiab aset mõisametsade riigistamine. Vallavalitsustelt hakati maakonna metsaülemate ja keskvalitsuse ametnike vahendusel koguma teateid erametsade kohta, kuid ilmnes, et need on väga puudulikud. Et oskustega ametkonda polnud, kaaluti metsataksaatorite ja maamõõtjate ettevalmistamiseks koguni korraldada kiirkursused. Tegelikult ei suudetud metsakorralduses 1919. aastal midagi korda saata: puudus tööjõud, tehnilised vahendid, normdokumentatsioon ja rahagi.
Sellest hoolimata oli 1919. aasta detsembriks Metsade Peavalitsuses juba paika pandud tulevase metsakorralduse osakonna esialgne koosseis. See nägi peale juhataja ette kolm vanemmetsataksaatorit, seitse nooremmetsataksaatorit, kuus vanemmaamõõtjat ja neliteist nooremmaamõõtjat, kokku seega kolmkümmend tehnilist töötajat. E. Schabaku ülesanne oli täiesti tühjalt kohalt rajada metsakorralduse teenistus ja luua tingimused tegelike metsakorraldustööde tarbeks.
Juba 1920. aasta märtsiks valmis E. Schabakul Vene 1911. aasta metsakorralduse instruktsiooni kohendusena “Eesti Vabariigi metsakorralduse juhatuskiri” (Tallinn, 1920), aga rakendamisest tuli 1923. aastani loobuda. Praktiline metsamajandus vajas lihtsalt kiiremat teavet metsafondi olemi, võimalike kasutusnormide määramise jms. kohta, s.o. andmestikku metsamajanduse praktiliseks korralduseks.
Metsade Peavalitsus paiknes Tallinnas, kuid tema metsakorralduse osakonna keskuseks sai 1920. aasta sügisest mõneks aastaks väidetavalt pealinna korterikitsikuse tõttu Tartu (aadressil Riia tn. 37). Võimalik, et mingil määral arvestati seejuures ka Tartu paremat paiknemist tööpiirkonna mõttes, kasuks võis tulla ka lähedus ülikoolile. Vähemalt E. Schabakule avas see võimaluse osaleda ülikooli juures korraldatud metsanduskursustel, kus ta õpetas metsakorraldust. Kasu oli sellestki, et siin oli tal võimalik lõpetanute seast valida metsakorraldusele tööjõudu – maamõõtjaid – ja mingil määral hoida silma peal ka ülikooli metsaosakonnas õppijail. Nimetatud kursustel tegutsesid õppejõuna ka vanemtaksaatorid Aleksei Pavlov (õpetas üldmetsateadust ja metsakasutust, juhatas geodeesia, metsakasvatuse ja metsatakseerimise praktilisi töid) ja Georgi Avajev (õpetades botaanikat ja dendroloogiat).

Praktiline metsakorraldus algas lihtsustatud metsaarvestamisega
Mingitki informatsiooni metsade olemi kohta püüti saada valdavalt 1920. aasta esimesel poolel mõisametsade riigile ülevõtmise käigus. Selleks tuli endistel omanikel või nende esindajatel üle anda säilinud metsaplaanid, majanduskavad jms., mida aga ei soovitud teha või siis oli vastav dokumentatsioon kadunud või hävinud. Mõisametsade ülevõtmisel koostatud aktid sarnanesid mõneti 1844. aasta metsade kirjeldamise lühivormiga. Neis tuli fikseerida või vähemalt hinnata metsade ja metsaga ühenduses olevate maade pindala, puistute ja vanuseklasside vahekord, raiestike (lagendike) suurus, tuua metsandike arv, metsaametnike kohtade täidetus jms. Sel teel saadud andmestik oli aga paljuski umbkaudne ja vigane. Nõnda oli keeruline asuda metsi ajakohasemalt majandama, liiatigi veel olukorras, kus puudus vajalik oskuskaader.
1920. aasta jaanuaris otsustaski metsavalitsus lükata täismetsakorralduse edasi ja teha algust metsade lihtsama arvestusega, mis seisnes metsakorralduse algüksuste, metsandike eraldamises, puistuplaanide (kui võimalik, kasutati selleks seniseid metsaplaane) ja lihtsustatud majanduskavade koostamises. Vastava neljaleheküljelise majanduskava ja lihtsustatud takseerkirjelduse vormi (“Lihtsustatud juhatuskiri rutuliseks metsa arvestamiseks”, esialgu venekeelsena “Правила учета и описания бывших частновладельских лесов Эстонской республики”) ja hulga teisi normdokumente töötas välja E. Schabak. Praktilise metsakorraldusega alustati 1920. aasta suvel.
Loodeti, et esmase metsakorralduse ringiga suudetakse nelja aastaga arvestada kõik riigimetsad. Aastail 1920–1922 haarati metsakorraldusega umbes 791 000 hektarit maid eeskätt sõjategevuse all kõige enam kannatanud maakondades. Tööde sageli mitterahuldavad tulemused, metsakorralduse paranenud tehniline baas ja oskustega kaadri kujunemine lubas 1923. aastast alustada täismetsakorraldusega. Seda tehti piirkondades, kus lihtsustatud töödeni ei jõutudki (kokku umbes 347 000 ha). Siia langesid Saaremaa, Viljandi- ja Pärnumaa, suur osa Läänemaast ja väiksem osa Võrumaad.

Taksaatoreid saadi punaste eest põgenenud vene metsaametnike seast
Suurimad raskused olid seotud erialase kaadriga, kuna seda Eestis lihtsalt ei olnud. Et asjatundjaist tunti puudust ka riigimetsavalitsuse organiseerimisel, siis polnud reaalne, et metsakorraldusse oleks metsandusspetsialiste määratud metsavalitsuse koosseisust. Lisa ei saadud ka Venemaalt opteerunute ja mujalt kodumaale naasnute seast, sest saabunud metsandusspetsialistid suunati metsavalitsuse süsteemi. Seetõttu tuli metsakorralduse tehniline tööjõud leida ja palgata väljastpoolt süsteemi. Selleks andis erakordse võimaluse Vene Loodearmeest desarmeeritud või Venemaalt koos Loodearmeega punaste eest põgenenud metsaametnike kasutamine – Eesti Vabariigi metsateenistusse asuda soovinute seas oli koguni seitse Peterburi metsainstituudi lõpetanut. See oli aga umbes sama palju, kui 1919. aasta lõpul oli metsandussüsteemis eestlastest kõrgharidusega metsaametnikke.
Peterburi metsainstituudi kasvandikuna ja Venemaal juhtival ametikohal töötanuna tundis E. Schabak venelastest metsaametnike teadmisi ja võimeid, oskas nendega käituda. Probleem oli aga selles, et need ametnikud ei tundud kohalikke olusid ja mis kõige tähtsam, ei vallanud eesti keelt. Samas tuli metsakorraldustööde lõppdokumentatsioon (s.o. majanduskava ja takseerkirjeldus, puistuplaan) koostada eesti keeles! Arvestada tuleb sedagi, et eestikeelse metsandusterminoloogia korrastamiseni (osalt ka väljatöötamiseni) jõuti alles mõned aastad hiljem.

Metsakorralduse salkade rahvuslik koosseis oli kirju
Esialgu suudeti luua E. Scabaku üldjuhatusel kaks, 1921. aasta kevadeks viis metsakorralduse salka. Neid juhtisid: I salk – vanemtaksaator Aleksei Pavlov, II salk – vanemtaksaator Georgi Avajev, III salk – nooremtaksaator Klavdi Popov,keda abistas nooremtaksaator Ernst von Vietinghoff, IV salk – nooremtaksaator Semon Kostjukovitš, keda abistas nooremtaksaator Vladimir Lebedev; V salk allus E. Schabaku vahetule järelevalvele, teda abistas nooremtaksaator Georgi van der Bellen. 1920. aastal töötas nooremtaksaatorina veel Nikolai Tshernõshev. Kõik nad olid Peterburi metsainstituudi kasvandikud (v.a. E. von Vietinghoff, kes oli lõpetanud Eberswalde metsaakadeemia) ja töötanud taksaatoreina või koguni metsakorralduse juhtidena Venemaal. 1921. aastal töötas lühikest aega vanemtaksaatorina Albert Netze (Vaharu), kuid ta rakendati peagi juhitavale kohale metsavalitsuse keskaparaadis. 1921. aasta kevadel määrati nooremaks metsataksaatoriks Peeter Saks, ent temagi tegevus kujunes edutamise tõttu keskaparaadis lühiajaliseks.
1921. aasta suvest hakkas nooremtaksaatorina töötama Saaremaalt pärit Ervin Engel, Tharandti metsaakadeemia kasvandik. 1922. aasta 1. maist sai nooremtaksaatoriks metsakorralduse osakonnas esialgu maamõõtjana töötanud Peterburi metsainstituudi kasvandik Eugen Zimmermann, kes 1924. aastal määrati vanemtaksaatoriks. Olgu märgitud, et 1920. aasta septembrist töötas metsakorralduse osakonna asjaajajana mõned aastad Ferdinand Leinbock (Linnus), hilisem teenekas etnograaf ja Eesti Rahva Muuseumi direktor.
Metsakorralduses töötanud metsataksaatoreist valdasid eesti keelt peale E. Schabaku (muidugi ka lühikest aega töötanud A. Netze ja P. Saks, 1922. aastast E. Zimmermann) mingil määral baltisakslased E. von Vietinghoff ja E. Engel. Venelased ja rahvuselt hollandlane G. van der Bellen eesti keelt aga ei osanud. Et eesti keele oskus oli kohustuslik, hoidmaks kohta riigiteenistuses, osalesid metsakorraldusosakonna töötajad vabast ajast keelekursustel. Viimane tähtaeg vajaliku keeleoskuse omandamiseks sai täis 1923. aasta jaanuaris, mil Metsade Peavalitsus nõudis kõigilt allasutustelt informatsiooni isikute kohta, kes ei osanud eesti keelt.
Ilmselt tegutses mingi keeloskuse kontrollimise komisjon, vähemalt 12. märtsil 1923 andis selle juhataja Albert Saareste välja tõendi, et S. Kostjukovitš, K. Popov ja V. Lebedev olid ajavahemikus 14. novembrist 1922 kuni 12. maini 1923 iga nädal kaks tundi osalenud eesti keele kursustel. “Selle aja jooksul on nimetatud härrad omandanud niivõrd teadmisi eesti keeles, et mõistavad pikaldast, lihtsamat eestikeelset kõnet, samuti kergemat teksti (loetud on O. Lutsu “Soo”), tunnevad eesti grammatika tähtsamaid jooni ning võivad ka teataval määral eesti keelt kirjas tarvitada.” Metsakorraldusse tööle jäänute kiiresti omandatud keelt ja selle head kasutamist on rõhutanud ka kaasaegsed, ühtlasi näitavad seda ka mõne mehe kirjutised ja valminud metsamajanduskavad.
1924. aastast hakati metsakorraldusosakonnas taksaatorina kasutama ka võimekamaid ülikooli metsaosakonna viimaste kursuste üliõpilasi ja teoreetilise kursuse lõpetanuid, kelle hulka ühe esimesena kuulus nooremtaksaator Edgar Vester (1923 oli nooremmaamõõtja). Juba 1923. aastast tegutses nooremtaksaatori kohusetäitjana nooremmaamõõtjana töötanud Lui Jõgi.

Maamõõtjatena püüti aina enam rakendada eestlasi
Taksaatoritest veelgi vahelduvam ja probleemsemgi oli maamõõtjate kaader kus 1920. aastal töötas vaid üks eestlane – Mihkel Papstel, 1921. aastal aga ajutiselt Johannes Ruutopõld (oli keskaparaadi maamõõtja). 10. märtsil 1921 saatis Eesti Maamõõtjate Selts metsakorralduse osakonnale kirja, milles teatati, et eeskätt Venemaalt opteerunute tõttu on kujunemas teenistust mitteomavate maamõõtjate kaader, mistõttu soovitati rakendada metsakorralduses muulaste asemel eestlasi. 1921. aasta 7. aprillil aga teatas metsavalitsus E. Schabakule, et maamõõtjate kohalt võib hakata vahetama Vene riigi kodanikke, kel puudub eeldatav metsandusharidus, sobivate eestlastest kandidaatidega. Sobivaid eestlasi tuli ka Tartu ülikooli juures korraldatud metsanduskursustelt ja ülikooli metsandustudengite seast. 1921. aastal alustasid nooremmaamõõtjaina tööd opteerunud Friedrich Rikas ja Voldemar Hermann, Tartus metsanduskursuse läbinud Johann Kase ja üliõpilane Karl Puhvel.
Järgnevail aastail hakkas metsandusüliõpilaste ja ülikooli teoreetilise kursuse läbinute osakaal maamõõtjate seas kiiresti suurenema, kuid enamasti jäi nende teenistus lühiajaliseks, kuna nad suunati peagi edasi, tavaliselt abimetsaülemaiks. E. Schabaku sõnul oli see teadlik poliitika, kuna metskonnad vajasid spetsialiste ja soov oli anda tulevastele metskonna juhtidele võimalus tutvuda praktilise metsakorraldusega.
1923. aasta novembris oli Tartus tegutseva metsakorralduse osakonna nimekirjas 18 maamõõtjat (neist veel vaid üks venelane). Nende üldharidustase oli hea ja kõigil neil oli ka erialane, sageli metsandussuunaga haridus: 55% oli läbinud Tartu ülikooli juures korraldatud metsanduskursused, 28% oli lõpetanud Venemaal metsa- või maamõõdukooli, ülejäänud olid valdavalt metsaosakonna üliõpilased.

1923. aastast algas täismetsakorraldus
1923. aastaks oli metsakorraldusosakonna organiseerimisperiood lõppenud, algas metsade täismetsakorraldus. Esialgsest juhttuumikust töötasid 1935. aastal metsakorralduses vanemtaksaatoreina K. Popov, V. Lebedev ja S. Kostjukovitsh, kes kõik olid oma tööd alustanud 1920/1921. aastal, 1922. aastast algas neljanda vanemtaksaatori E. Zimmermanni tööstaaž. Pensionile läinud Eesti Vabariigi metsakorralduse organiseerija E. Schabaku asemel oli metsakorralduse juhiks 16. novembril 1934 saanud samuti Peterburi metsainstituudi kasvandik Arved Reinwaldt. Uuenenud oli aga nooremtaksaatorite koosseis – kõik nad (J. Mändvere, E. Soodla, E. Saar, K. Roosalu) olid juba seotud Tartu ülikooliga. Maamõõtjad olid aga valdavalt ülikooli metsaosakonna üliõpilased. Metsakorralduse kolmas juht, juba Tartu ülikooli kasvandik Elmar Saar asus ametisse 1939. aasta 19. oktoobril.

Kirjandust
• Mathiesen, A. 1935. Metsakorralduse arenemine Eestis. – Eesti Metsanduse Aastaraamat VII. Tartu: 397–503.
• Schabak, E. 1922. Metsakorralduse tööd Eestis. – Eesti Mets, 7: 106–108.
• Schabak, E. 1927. Die Forsteinrichtung in Eesti. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused nr 10. Streiflichter und die Estnische Forstwirtschaft und ihr Anschluss an die Cajandersche Waldtypenlehre. Tartu: 42–52.
• Schabak, E. 1928. 1920.–1922. a. metsaarvestamise ja 1927. a. metsakorralduse vahekord. – Eesti Mets, 6, 130–132.
• [Schabak, E.] 1929. Metsakorraldus Eestis. – Eesti Mets, 3: 49–53.
• Schabak, E. 1939. Eesti Vabariigi metsakorraldusest 1919. –1939. a. – Eesti Mets, 12: 439–443.





Toivo Meikar, metsandusloolane

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet