Eesti Looduse fotovõistlus
3/2009



artiklid
Kust on pärit Eesti metsatööstusettevõtete puit?

Avalikud andmed Eesti puidu- ja metsatööstusettevõtete tegutsemise kohta keskenduvad enamasti ettevõtete majandusnäitajatele,kuid ei anna ammendavat vastust küsimustele, kust pärineb ettevõtete tooraine või kuidas on metsamaterjali ülestöötamine mõjutanud keskkonda.

Eesti ettevõtete puiduvarumisviiside kohta on vähe infot Eesti metsanduses ning puiduturul valitsevast olukorrast on esmapilgul palju teada: puidu ja puittoodete ekspordi- ja impordiandmed on lihtsasti kättesaadavad, nagu ka andmed metsade raie, tagavara, uuendamise, tekitatud keskkonnakahjude jms. kohta. Eesti puiduturu nüüdisseisust ning väljavaadetest ilmub ohtralt mitmesuguseid uuringuid ja artikleid. Samas teatakse aga vähe, milliseid põhimõtteid ettevõtted järgivad metsamaterjali kokkuostul ja ülestöötamisel ning mil viisil need praktikas rakenduvad, kuidas jaotuvad puidufirmade toormeallikad ning millised on põhilised valdkonnaga seotud mured, millega ettevõtted peavad rinda pistma.

Eestimaa Looduse Fond tegi 2008. aasta lõpus uuringu, mis oli järg 2006. aastal koostatud uuringule. Andmete kogumiseks tehti intervjuud kümne Eestis tegutseva puiduvarumise, puidu kokkuostu ja -vahenduse ning puidu töötlemisega tegeleva ettevõtte esindajaga. Projektis osalesid AS Stora Enso Eesti, AS Metsäliitto Eesti, AS Lemeks, AS Holmen Mets, AS Södra Eesti, AS UPM Kymmene Forest, AS Nor-Est Wood, OÜ Vara Saeveski, AS Erapuit ja AS Toftan.

Millistest allikatest ettevõtted puitu varuvad?
Nagu mainitud, jagunevad uuritud ettevõtted kolme tegevusvaldkonda: puiduvarumine, puidu kokkuost ja vahendamine ning töötlemine. Tegevusalade kaupa on toormeallikate struktuur ja jaotumine võrdlemisi sarnane.
Puiduvarumisele orienteeritud ettevõtteid, kes ostavad aktiivselt peale puidu ka raieõigust, iseloomustavad suhteliselt suuremad füüsilisest isikutest erametsaomanikelt või FIE-delt varutud puidukogused, hõlmates 5–18% varumismahust. Puidu kokkuostuga ja vahendamisega tegelevad ettevõtted varuvad otse füüsilisest isikust erametsaomanikult pärit puitu vähem: kuni 10%. Saeveskites ostetakse otse füüsilisest isikust erametsaomanikult või FIE-delt marginaalseid metsamaterjalikoguseid.
Kuigi ligi kolmandik Eesti metsamaast kuulub füüsilisest isikust erametsaomanikele, jõuab enamik nende metsamaterjalist suuremate varujate ja kokkuostjateni juriidilistest isikutest vahendajate kaudu. Ettevõtete tarnijateringis olevaid vahendajafirmasid võib jagada pikaajalisteks ja usaldusväärseteks partneriteks ning juhuslikeks pakkujateks, kellega puudub pikem koostöökogemus. Enamikus puiduvarumisfirmades on juhuslike partnerite arv vähenenud, võrreldes kolme aasta taguse perioodiga, jäädes vahemikku 3–25%. Puidu kokkuostjate ja vahendajate seas hõlmasid pikaajalised usaldusväärsed koostööpartnerid varujatest lõviosa, juhuslike pakkujate osakaal oli 5–20%. Saeveskites eelistati selgelt pikaajalisi tarnijaid. Enamikus ettevõtetes rõhutati vajadust piirata tarnijateringi ning uurida puidupakkujate tausta. Samas leiti, et selline vahetegemine võib raskendada uute ettevõtete pääsu turule.
Paljudes ettevõtetes koostatakse firmasiseseid “musti nimekirju”, kuhu satuvad hankijad, kes on kaotanud kokkuostja usalduse. Kuid info selliste vahendajate kohta ei liigu eri ettevõtete vahel kuigivõrd või siis üksnes juhusliku mitteametliku suhtluse vormis. Praegu on sellised usalduse kaotanud ettevõtted enamasti seotud maksupettustega: kuna füüsilisest isikust erametsaomanikud peavad tulumaksu maksma metsamüügi käibelt, siis on nende saadav tulu väga väike või isegi olematu. Sellises olukorras otsitakse teid maksudest kõrvalehoidmiseks. Seda võimalust pakuvad hämara taustaga, puiduturul tundmatud vahendajafirmad. “Maksuvaba” puit loob turul ebaausa konkurentsi olukorra, kus maksudest kõrvale hiilivad ettevõtted on selgelt eelisseisus.
Maksu- ja tolliameti andmetel suurenes raieõiguse müügist tulenev füüsilisest isikust metsaomanike deklareeritud tulu 2007. aastal ligi neli korda võrreldes 2006. aastaga. Maksu- ja tolliameti sõnul parandas olukorda uus elektroonne andmehaldussüsteem käsikäes 2007. aastal rakendatud seadusenõudega esitada MTA-le teatis nii metsatehingute ostu kui ka müügi kohta. Kuid 11. juunil Eestimaa Looduse Fondi korraldatud puiduturu maine seminaril jäi õhku võimalik lisaseletus, et tulusid deklareeriti 2007. aastal enam ülikõrge puiduhinna tõttu. Maksuja tolliameti esindaja ettekandest samal seminaril ei olnud siiski võimalik saada selget ettekujutust, kui suures ulatuses raieõiguse ja metsamaterjali müügi pealt on riigimakse makstud. Põhjuseks on see, raieandmetega pole neid võrreldud.
RMK puidu osakaal oli paljudes ettevõtetes suurenenud, kuid RMK tarnitud puidu üldmaht oli kolme aasta taguse ajaga võrreldes jäänud samaks. Seega on RMK puidutarnete suurenemine tingitud ettevõtete vähenenud varumismahtudest, mitte RMK suurenenud tarnetest.

Kõige kindlam viis puidu päritolu kontrollida on raiekohaaudit
Iga vastutustundlik ettevõte peab teadma varutud puidu päritolu. Samas ei soosinud õigusaktid kuni tänavuse aasta uue metsaseaduseni ettevõtete asjaomaseid pingutusi. Praegu kehtiv seadus nõuab metsateatise numbrit kõigil müügidokumentidel, ükskõik kui pikk on metsamaterjali tarneahel.
Juhul, kui ettevõtted ei ole oma hankijaile päritolunõudeid esitanud, oli enne praeguse seaduse jõustumist pikemate ahelate puhul sisuliselt võimatu teada puidu algpäritolu. Seetõttu kehtis 2008. aastal enamikus ettevõtetes nõue esitada kokkuostjatele metsateatise koopia või katastriüksuse number metsamaterjali müügidokumentides. Puidu päritolu võltsimise juhtumid on nüüd seotud peamiselt maksupettustega, mitte illegaalselt raiutud puidukoguste varjamisega, mistõttu tuleb päritolupettusi endiselt ette, kuigi ebaseaduslike raiete hulk on tunduvalt vähenenud.
Ettevõtete esindajad leidsid üksmeelselt, et lisadokumentide nõudmine metsamaterjali müügil ei muudaks tarneahelat läbipaistvamaks ega metsamaterjali päritolu kindlamaks. Praegu pole ettevõtetel võimalust kontrollida, kas ja kui palju esitatud metsateatiste alusel on juba mõnda teise ettevõttesse puitu müüdud või kas metsateatis on üldse keskkonnaameti väljastatud. Seepärast ei saa ka lõpuni kindel olla metsamaterjali päritolus isegi metsateatise koopia nõuet rakendades. Nagu kolm aastat tagasi, pole ka nüüd ettevõtete käsutuses vastavaid andmebaase ning nende pädevuses pole ka selliste süsteemide loomine. Seega jääb tänini kõige usaldusväärsemaks metsamaterjali päritolu kontrollimise viisiks pisteline raiekohaaudit.
Eelmainitud põhjustel peaksid pistelisi raiekoha auditeid tegema kõik suuremad metsandussektori ettevõtted. Uuringus osalenud puiduvarumisfirmad ning ka puidu kokkuostu ja vahendusega tegelevad ettevõtted olid eri mahus teinud raiekoha auditeid juba 2006. aastal. Üldiselt oli auditite hulk varumismahtude suhtes 2008. aastaks suurenenud. Saeveskitest oli raieaudititega kokku puutunud AS Vara Saeveski ning AS Erapuit, kus auditid tehti aastal 2006 sama uuringu raames koos ELFi esindajaga. Kui ettevõtete ostulepingutes on kindel nõue, et ostjal on õigus teha raiekohaauditeid hankija lankidel, siis peletab see ettevõtete esindajate sõnul ebaausa puidu müügisooviga partnereid eemale.
Raiekohaauditite tulemused on väärtuslikud siis, kui auditeid tehakse kindla metoodika alusel. Kontrollitavad langid peavad olema valitud juhuslikult. Selle tagamiseks on loodud parim süsteem ASis Stora Enso Eesti, kus teatud varumismahu täitudes valib arvutiprogramm vastava raiekoha. Kindlasti peaks raiekoha audititel hindama ka metsamaterjali varumise keskkonnamõju ning selle vastavust ettevõtte keskkonnanõuetele.
Auditite vajadusele viitavad ASi Stora Enso Eesti andmed. Nende järgi on kaheksa aasta jooksul tehtud auditite alusel lõpetatud suhted kokku 35 tarnijaga, neist 16 korral päritolupettuse tõttu, teistel juhtudel oli tegemist selgete vajakajäämistega raiete kvaliteedis. Auditite üldarvust hõlmasid sellised juhtumid 9,4%.

Vajadus selgesõnalise, Eesti oludele kohandatud
keskkonnapoliitika järele

Arusaam, et Eesti õigusaktid tagavad piisavalt hästi metsamaterjali legaalsuse ning selle keskkonnasäästliku ülestöötamise, on väga levinud. Seda seisukohta toetavad ka keskkonnainspektsiooni andmed ebaseaduslikult ülestöötatud puidukoguste selge vähenemise kohta. Uus metsaseadus aitas suurendada puidu tarneahela läbipaistvust, nõudes metsateatise numbrit kõigis müügidokumentides.
Samas on positiivse arengu kõrval endiselt hulk probleeme: praegune vääriselupaikade kaitseskeem ei taga nende hoidu, füüsilisest isikust erametsaomanikele ebasoodus maksusüsteem soodustab maksupettusi ja puidu päritolu varjamist, statistilise metsa inventeerimise hinnangul pole raiekvaliteet aastatega oluliselt paranenud, puudub töötav süsteem, mille alusel kontrollida puidu päritolu dokumentide õigsust, tuleb ette metsateatiste võltsimise juhtumeid jne. Seega tunnetavad metsavarumisfirmad endistviisi vajadust arendada avalikku keskkonnapoliitikat ja esitada nõudeid tarnijaile.
Enamikul uuringus osalenud metsavarumis- ja puidu kokkuostufirmadel oli eestikeelne keskkonnapoliitika või keskkonnanõuded tarnijaile. Üldjuhul oli keskkonnapoliitika ja nõuded koostatud mõne rahvusvaheliselt tunnustatud keskkonnahoidliku sertifikaadi omandamise tõttu (PEFC, FSC, ISO). Sedamööda, kuidas sertifitseerimine on levinud, on suurenenud ka keskkonnapoliitikaid loovate ettevõtete hulk.
Peamine punkt ettevõtete keskkonnanõuetes puudutab puidu legaalsust ja päritolu, mille kontrollimiseks rakendatakse valdavalt metsateatise koopia nõuet müügidokumentides. Selle elementaarse nõude kõrval oli paljudes firmades teine oluline lepinguklausel see, et tarnitav puit ei tohi pärineda looduskaitsealadelt, kui see ei ole raiutud kaitse-eeskirja alusel. Sisuliselt dubleerib see nõue legaalsuse nõuet.
FSC segapäritoluga (Mixed Sources) puidu skeemi kasutavatel ettevõtetel dikteeris keskkonnapoliitika sisu kontrollitud puidu (Controlled Wood, CW) standard. Peale puidu legaalsuse nõude sisaldab see mitut keskkonnaaspekti. Eesti kontekstis on oluline tingimus, mis peab lubamatuks metsamaterjali, mis varutud aladelt, kus suure kaitseväärtusega metsad on majandustegevusega ohustatud. Suure kaitseväärtusega metsade all ei tule mõista vaid looduskaitse all olevaid metsaosi, vaid ka näiteks vääriselupaiku. Mitme ettevõtte esindaja suusõnalise väite järgi selline puit küll välistatakse, kuid ainsana on oma kirjalikesse lepingutingimustesse vastava klausli lisanud AS Stora Enso Eesti.
Vääriselupaikade asukoha kohta saab infot metsaregistrist, kuid teatud suure kaitseväärtusega metsade kohta selline teave puudub (näiteks II kategooria kaitstavate liikide elupaigad). Seetõttu võiks kohalikke olusid tundev keskkonraie naameti töötaja kirjutada vastava info metsateatisele, isegi siis, kui alal peituv loodusväärtus juriidiliselt ei takista metsaraiet.
Peale looduskaitseväärtuste võib metsades leiduda kohalikul tasandil olulisi kultuuriväärtusi (vanad hiied, ohvripaigad, ristimetsad jms.). Vältimaks nende kahjustamist, võiksid ettevõtted lisada oma lepingutingimustesse vastava nõude. Samas ei saa aga avalike andmebaaside puudumise tõttu kontrollida, kas nõuet täidetakse või mitte. Sellegi probleemi puhul aitaks, kui asjaomane teave kajastuks metsateatisel.

Vääriselupaikade kaitsmisel on vaja ettevõtete abi
Vääriselupaigad (VEP) on tulundusmetsades põhilised elurikkuse hoidjad. Riigimetsas keelab VEP-ide raiumist FSC säästva metsamajandamise standard ja metsaseadus, erametsades on VEP-ide kaitse vabatahtlik, kusjuures riik maksab VEP-i hoiu eest kompensatsiooni. Selline kaitseskeem ei taga paraku VEP-ide säilimist: 2006. aastal ELF-i tehtud välitööde põhjal selgus, et ainuüksi ajavahemikul 2002–2005 raiuti maha ligi 7% vääriselupaikadest.
Aitamaks kaasa vääriselupaikade kaitsele, kuulutas ELF 2007. aastal välja vääriselupaikade raie moratooriumi, kutsudes metsafirmasid üles VEP-idest pärit puitu mitte ostma ega raiuma. Moratooriumiga liitunud on kohustatud nõudma oma tarnijatelt puidukoorma päritolule viitavat maaüksuse katastrinumbrit ja metsateatist. Dokumentatsiooni alusel kontrollitakse metsaregistri avalikust Internetiversioonist, kas varutud puit pärineb vääriselupaigast. Moratooriumiga liitunute nimekiri avalikustatakse ELF-i kodulehel. Kui ettevõte siiski vääriselupaigast pärit metsamaterjali ostab, arvatakse ta liitunute seast välja. Praeguse seisuga on moratooriumile alla kirjutanud vaid üks ettevõte – AS Stora Enso Eesti.
Küsitluste käigus püüti saada aimu, miks seisavad ettevõtted vastu moratooriumiga ühinemisele. Peaaegu kõikide firmade esindajad tõid peamise argumendina välja ettevõtete võimetuse täielikult tagada, et vääriselupaikadest siiski kogemata puitu ei varuta. Siit tuleneb oluline järeldus: ettevõtted ei saa lõpuni kindlad olla varutud metsamaterjali algpäritolus. Laiemalt tähendab vähene huvi ilmselt aga seda, et puidusektori ettevõtetel pole praegu soovi või julgust suhelda üldsusega: kardetakse kaotada oma mainet, kui vääriselupaikadest kogemata siiski puitu varutakse. Samas on moratooriumi tingimustes kirjas punkt, et kedagi ei arvata liitunute nimekirjast välja, kuulamata ära selgitusi. Moratoorium on loodud eelkõige selleks, et esile tõsta eeskujulikke ettevõtteid, mitte karistada kokkuleppe vastu eksinuid. ELF-i vääriselupaikade raie moratooriumiga liitumine loob ettevõtetele hea võimaluse parandada Eesti metsanduse mainet tervikuna ning sellega võiksid ühineda kõik vastutustundlikult tegutsevad metsandussektori ettevõtted.

Interneti-aadressid, kust leiab käsitletud teemade kohta üksikasjalikumat teavet:
• http://www.elfond.ee/et/teemad/mets/metsandus-eestis/ vastutustundlik-ettevotlus/uelevaade-eesti-metsandusest- 2005-2008. Kordusuuring Eesti ettevõtete puiduvarumispoliitikast ja -praktikast.
• http://www.elfond.ee/et/teemad/mets/metsandus-eestis/ vastutustundlik-ettevotlus/seminar-riigi-ja-erasektori-rollisl- eesti-puiduturu-maine-parandamisel. Seminari materjalid puiduturu maine kohta.



Liis Kuresoo, EMÜ magistrant, Eestimaa Looduse Fondi projektijuht

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet