Eesti Looduse fotovõistlus
3/2009



artiklid
Hübriidhaava istandikud edenevad jõudsalt

Eestis hakati hübriidhaava istandikke rajama 1999. aastast. On aeg teha kokkuvõtteid.



Kümneaastane kogemus
Hübriidhaavaistandikke hakati Eestis rajama 1999. aastal (Reisner, 2001). Uudse puuliigiga katsetamise riskijulguse võttis enesele AS Metsind, kes omandas mahajäetud põllumaid ning investeeris kuue aastaga istandike rajamisse; need hõlmasid ligi 650 hektarit. Abiks oli teadmine, et Soomes ja Rootsis oli selle hübriidiga edukalt katsetatud juba pool sajandit tagasi. Neis maades hoogustus hübriidhaava kasvatamine lõppenud sajandi viimasel kümnendil, kui haavapuit oli muutunud tselluloositööstuses laialdaselt kasutatavaks tooraineks.

Praeguseks on Eestis ligi 700 hektarit hübriidhaavakultuure, millest enamik on pärast omanikuvahetust AS Södra Metsad omandis. Viimastel aastatel ei ole Eestis suures mahus istandikke lisandunud, kuid istutamine on hoogustunud Lätis ja Leedus. Maaülikooli metsateadlased on hübriidhaavakultuure pidevalt jälginud ja aeg-ajalt võib saadud andmete põhjal teha esimesi üldistusi (Vares jt., 2003; Tullus, 2005).

Kuidas hübriidhaaba majandada?
Hübriidhaava kasvatamise põhieesmärk oli poole sajandi eest varuda tuletikupuitu, eelmise kümnendi lõpul seati sihiks saada tselluloosi toorainet. Viimastel aastatel on looduskasutuse poliitikas pandud rõhk taastuvenergia tootmisele. Sellest lähtudes võime tänapäeval hübriidhaaviku biomassi produktsiooni skemaatiliselt jaotada kolmeks: saepalk, paberipuu ja energiapuit. Joonisel 1 on näha esimese raieringi tulemus, ligi 250–300 tm/ha jagatud kolmeks võimalikuks sortimendiks. Pärast lageraiet annab haab rikkalikult juurevõsusid, millest osa võib varakult hakkpuiduks niita või puistut harvendada ja edasi kasvatada väiksemat arvu puid, kust jällegi saab kolme sortimenti puitu.
Hübriidhaavikute rajamist on seni pidurdanud küllaltki kõrge hind. Kuigi kultuuri algtihedus on suhteliselt väike, 1000–1400 puud hektaril, muudab mikropaljunduse meetod taimed kalliks ning seetõttu on hübriidhaaviku rajamis- ja esimeste aastate hoolduskulud võrreldes tavapäraste metsakultuuridega kakskolm korda suuremad. Kulutusi nõuavad ka kaitsetorud hiirte ja metskitsede vastu, sest kui on investeeritud taimedesse, tuleb teha ka lisafinantseering, et puukesed esimesed aastad vastu peaksid.
Seega oleneb hübriidhaavikute rajamise maht tulevikus oluliselt sellest, kas need kultuurid käivad metsastamistoetuse alla või mitte. Määravaks võib siin saada hübriidhaava raieringi pikkus – planeeritavalt 25 aastat.Põhjamaade jaoks on selline raiering metsa lühikese raieringiga majandamisel täiesti normaalne, kuid Euroopa keskmisena ei pruugi see lühikese raieringiga metsanduse sisse mahtuda. Samas pole tegemist ka tavametsandusega, seetõttu oleneb toetuse saamine parasjagu kehtivate metsastamistoetuste kriteeriumidest. Ühtaegu on ökonoomilisest küljest positiivne asjaolu, et esimeste kultuuride rajamisel oli Soomest toodud taimede hind 16 krooni, aga nüüd on Eestis, AS Plantex´i toodetud taimede hind langenud alla 11 krooni. Otsitakse ka uusi istutusmaterjali paljundamise meetodeid, katsetatud on hübriidhaava paljundamist juurelõikude abil.
Hübriidhaaba, nii nagu ka teisi puuliike võib oksavaba puidu kasvatamiseks edukalt laasida. Tänavu kevadel rajas maaülikooli magistrant Endel Jänes kaks hübriidhaava kunstliku laasimise näidiskatseala: Nõgiarus ja Järvseljal. Tööaja mõõtmise põhjal kulus hübriidhaavakultuuris tihedusega 1300 puud hektaril ühe hektari kasvavate puude laasimiseks kahe meetri kõrguseni ligi 20 tundi puhast tööaega ehk kolm tööpäeva.
Oluline aspekt hübriidhaaviku majandamisel on õige raieküpsuse määramine. Üldise soovitusliku raievanuse asemel on tunduvalt tulemuslikum kehtestada igale konkreetsele istandikule siht(küpsus-) diameeter. See tähendab, et arvestades puude arvu pindalaühikul, leitakse kasvukäigutabelite põhjal keskmine rinnasdiameeter, milleni puud antud oludes “mahuvad” kasvama, enne kui algab intensiivne iseharvenemine. Kui istandik on saavutanud esimest korda küpsusdiameetri, on võimalus teha lageraie või alternatiivse variandina hoopis harvendusraie ning kogu puistu koristada siis, kui on saabunud järgmine küpsusdiameetrifaas.

Hübriidhaava produktsioonivõime on lootustandev, kuid ei avaldu kõikjal
Hübriidhaava kasvukiirus võib esimesel viiel aastal suuresti erineda ja oleneb peamiselt mulla niiskusoludest. Paremini on kultuurid kasvuhoo sisse saanud parasniisketel nõrgalt leetunud või nõrgalt gleistunud kahkjatel muldadel. Toiteelementidest piisab enamikul põllumuldadel puukeste kasvuks esimestel aastatel. Kui puud on oma juurestiku kujundanud niiskusolude järgi sobivatesse mullahorisontidesse, võib esialgu aeglasekasvuliste kultuuride kasv 5–10-aastaselt tunduvalt kiireneda. Kui viieaastaselt jäi meil kasvavate hübriidhaavakultuuride keskmine kõrgus vahemikku 1,1–4,7 meetrit, siis seitsmeaastaselt oli see 1,3– 8,0 meetrit ja üheksa-aastaselt ulatub paremini kasvanud kultuuride keskmine kõrgus juba 11,6 meetrini, kusjuures üksikute üheksa-aastaste puude kõrguseks on mõõdetud üle 15 m ja rinnasdiameetriks üle 16 cm. Pikim kümneaastane hübriidhaab on 17,5 meetrit kõrge. Leidub puid, mille aastane ladvakasv ületab 2,5 meetrit, ning istandikke, kus keskmine kõrguse juurdekasv võib viie kuni kümne aasta vanuses ulatuda kahe meetrini aastas.
Otsides puidupõhise biomassi tootmisel teisi võõrpuuliike, on oluline neid hinnates teha võrdlusi kodumaiste puuliikidega. Vaieldamatult peetakse endiste põllumaade metsastamisel kohalikest kõige perspektiivikamaks arukaske (Vares, 2009). Olles oma ökoloogilistelt omadustelt pioneerpuuliik, suudab arukask edukalt kujundada põllumulda metsamullaks ja anda puitu, mis on samamoodi kui hübriidhaava puit kasutatav mitmeks otstarbeks (energiapuit, tselluloosi tooraine, sae- ning vineeripakk).
Joonisel 2 (joonise leiate trükiväljaandest) on võrreldud üheksa-aastaste hübriidhaabade ja arukaskede kõrguse jaotust. Algandmeteks on 2008. aasta kevadel mõõdetud 864 puud üheteistkümnes hübriidhaavaistandikus ja 789 puud üheteistkümnes arukase põllumaale rajatud kultuuris. Uuritud kahe puuliigi katsekultuurid on rajatud 1999. aastal ning kasvavad samalaadsetes mullastikuoludes. Nagu näha, on arvestatav osa hübriidhaabu kasvanud tunduvalt kõrgemaks ja jämedamaks kui arukased. Üheksa aastat pärast kultuuri rajamist ulatub hübriidhaabade kõrgus 15,5 meetrini, kaskede maksimumkõrgus on märksa väiksem, 11,5 meetrit, tüve rinnasdiameeter on vastavalt 15,5 ja 12,5 cm.
Kui pidada arvestust kuivaineproduktsioonis või mõõta biomassis seotud energiat, tuleb võtta arvesse kase- ja haavapuidu erikaalu erinevust. Ent kui kõrguskasvu erinevus on kahel puuliigil nii suur nagu joonisel 2, siis võib pärast vastavaid arvutusi väita, et hübriidhaaval on tselluloosi- või energiapuidu tootmisel suurem produktsioonipotentsiaal kui arukasel. Kuid need on ainult üheksaaastaste kultuuride võrdlusandmed ja kiire kasv on ilmnenud vaid mõnedes kultuurides, mitte kõigi kloonide korral.

Kes veel hübriidhaavikus elavad?
Kuigi looduslikult metsarikkas Eestis on nn. puupõllud uudne nähtus, on see mujal maailmas (eelkõige meist lõunapoolsetes piirkondades) levinud ja üha laienev maakasutusviis. Näiteks ainuüksi Hiinas on rajatud hinnanguliselt üle kuue miljoni hektari papliistandikke. Seetõttu pööratakse maailmas rohkem tähelepanu ka niisuguste istandike võimalikele keskkonnamõjudele. Regulaarse kujuga, sageli suuri alasid katvad monokultuursed puuistandikud, mille kiirest kasvust tulenev toitainevajadus on suur, ei kujuta endast päris samasugust kooslust kui looduslikud metsad.
Samas ei ole nad mingil viisil muust keskkonnast ära lõigatud ning ühtaegu puude kasvuga hakkavad toimuma muudatused, mis puudutavad istandikes elupaika leidvaid taimi, loomi, linde, putukaid ja teisi organisme. Seepärast on oluline jälgida, kuidas need muutused toimuvad ja kas puupõllul, iseäranis kui on tegemist võõrpuuliigiga, kujuneb aja jooksul välja metsailmeline kooslus. Teine võimalus on, et kõik kodumaised liigid ei suuda seal kohaneda ning hakkavad hoopis levima kasvukoha suhtes vähem nõudlikud invasiivsed võõrliigid. Ühtlasi võib tulla ette putuk- ja seenkahjustajate hulgipaljunemist. Tähtis on ka jälgida, millised on mulla muutused ja kas võõrpuuliigid võivad istandikust loodusesse levida.
Eesti hübriidhaavikutesse rajatud taimkatte püsiprooviruutudelt on 7–8 aastat pärast puude istutamist leitud üle 200 soontaime- ja üle 40 samblaliigi. Liigirikkuse poolest on hübriidhaavikuid võrreldud sama vanade kaasikutega ning leitud, et samalaadsete muldade ja maakasutusajalooga aladel on nii liikide arv kui ka liigiline koosseis sarnased. Noortes hübriidhaavikutes leiduvad taimeliigid on enamasti veel tüüpilised endistele põllumajandusmaadele ja selliseid taimi, mida looduses võib vaid metsas kohata, on väga vähe. Samal ajal võib leida ka märke, mis viitavad juba kujunevale metsakooslusele. Üheksa-aastastes hübriidhaavakultuurides moodustavad mahalangenud puulehed peaaegu pideva kõdukihi ning alates kuue aasta vanusest võib hübriidhaavikutest leida puudega sümbioosis kasvavaid haavapuravikke.
Seenhaigusi ega putukkahjurite hulgipaljunemist pole meil täheldatud. Siiski on paaris kultuuris leitud puutüvedel astmelise vähi haavandeid, mida põhjustavat seent alles selgitatakse, kuid esialgsel hinnangul võib see olla ka Soome ja Norra hübriidhaavikutes leviv Neofabrea populi.
Metsloomakahjustusi on Eesti noortes hübriidhaavikutes esialgu märgatud vähem, kui võis eeldada. Eelkõige on metskitse- ja põdrakahjustusi olnud asulatest eemal paiknevates osaliselt või täielikult vanast metsast ümbritsetud kultuurides, kus kohati on põdra kooritud puude arv päris suur.

Hübriidhaavikud on teadlaste pideva seire all
Eesti maaülikooli metsakasvatuse osakonna kiirekasvuliste lehtpuude uurimise töörühmas hakati hübriidhaaba teaduslikult jälgima kohe, kui esimesed kultuurid olid saanud mõneaastaseks. Rajati üle-eestiline katsealade võrgustik, mis koosneb 51 vaatlusalast endistele põllumaadele rajatud kultuurides ning 7 proovitükki asub Aidu põlevkivikarjääri rekultiveerimisel rajatud hübriidhaavakultuurides. Põhjalikumalt mõõdistati kultuure siis, kui puud olid viis aastat kultuuris kasvanud, teist korda mõõdeti seitsmeaastaselt ja osalt on mõõdetud ka pärast üheksandat kasvuaastat. Rajatud on 232 taimkatte püsiruutu ja detailselt on kirjeldatud mullatingimused ning analüüsitud toiteelementide sisaldust mullas ja puulehtedes. Kõiki neid katseid on planeeritud raieringi jooksul korrata. Pikemaajalise uurimisprogrammi raames määratakse ka puidu kütteväärtus ja mudelpuude põhjal raie käigus toimuv toitainete ärakanne. Seiratakse lehe- ja tüvehaigusi, putukkahjureid, metsloomakahjustusi ning puude õitsemist. Hübriidhaab valiti üheks katseliigiks Järvselja ÕKM territooriumil Rõkas asuvas metsaökosüsteemi katsealal, kus uuritakse õhuniiskusega kaasnevaid muutusi (http://www.lote.ut.ee/FAHM). Tartu ülikooli alus- ja rakendusökoloogia tippkeskuse rajatud katsetealal võrreldakse arukase ja hübriidhaava kasvu juhul, kui globaalne soojenemine peaks vähendama või suurendama atmosfääri niiskust. Projektis osalevad Eesti maaülikooli teadlased ja doktorandid mõõdavad puude produktsiooni ja analüüsivad noore metsa aineringet.
Hübriidhaab valiti selle maailmas unikaalse katse liigiks, kuna ülemaailmse soojenemise korral ei saa otseselt prognoosida uute puuliikide jõudmist Eestisse, sest näiteks hariliku pöögi areaali põhjapiir jääb meist sadu kilomeetreid lõuna poole, küll aga võivad muutunud kliimaoludes osutuda edukaks lühikese raieringiga metsanduses intensiivseks puidutootmiseks kasutatavad papli perekonna liigid ja nende hübriidid.
Jätkata tuleb parimate hübriidhaava kloonide otsinguid, lähtudes produktsioonivõimest ja haiguskindlusest. 2009. aasta kevadel rajati Järvseljal hübriidhaava uurijate rahvusvahelise koostöö raames kloonide võrdluskatseala. Päritolumaa järgi pandi kasvama seitse klooni Lätist, kuus Saksamaalt, viis Rootsist ja neli Soomest. Võrdluseks istutati arukased ja Järvselja kuulsa Haavametsa haaviku triploidsete haabade järglased. Eesmärk on võrrelda eri piirkondades selekteeritud hübriidhaava kloone ja leida parimad Eesti kliima- ja mullaolude jaoks. Peale kasvukiiruse võrreldakse ka puiduomadusi ja haiguskindlust.
Hübriidhaava uuringuid Eesti maaülikoolis on toetanud keskkonnainvesteeringute keskus, põllumajandusministeerium ja Eesti Teadusfond. Hübriidhaavikute biomassi produktsioonivõimest ja selle sõltuvusest mullatingimustest ning istandike elustiku mitmekesisusest on valmimas kaks doktoriväitekirja, kaitstud on kaks magistritööd. Tänavu kevadel metsamajanduse eriala lõpetanud Endel Jänese magistritöö, milles võrreldi arukase ja hübriidhaava kasvukiirust, hinnati RMK preemia vääriliseks. Tunnustades uuringute rahvusvahelist taset, eraldas Eesti Teadusfond uurimistoetuse nr. 7298 aastateks 2008–2011 teemal „Hübriidhaavikute produktsioon ja looduslik mitmekesisus”.
Seega on hübriidhaab maaülikooli teadlaste vaatluse all veel mitme aasta jooksul. Kui esimestel kultuuridel on pool raieringist täis, siis saab anda juba täpsemaid hinnanguid, kas oleme leidnud tõhusa ja samas keskkonnahoidliku alternatiivse puuliigi haava biomassi tootmiseks ja põlishaavikute säästmiseks. Lõplikult saab seda hinnata, kui on läbitud terve raiering. Esimese kümne aasta tulemuste põhjal pole pessimismiks põhjust.

Kirjandus
• Reisner, Ü. 2001. Hübriidhaavast ning tema istandustest Eestis – minevik, hetkeseis ja perspektiivid. – Lehtpuupuistute kasvatamine Eestis. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XIV.
• Tullus, A. 2005. Hübriidhaab: lühikese raieringiga majandatav puu. – Eesti Mets, 1.
• Vares, A., Tullus, A., Raudoja, A. 2003. Hübriidhaab: ökoloogia ja majandamine. Tartu.
• Vares, A. 2009. Kümme aastat lehtpuukultuuri näidisalasid. – Eesti Mets, 1.

Autorid:
Hardi Tullus, Eesti maaülikooli metsakasvatuse professor

Arvo Tullus, Eesti maaülikooli doktorant

Tea Soo, Eesti maaülikooli doktorant

Endel Jänes, metsanduse magister


Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet