3/2009

artiklid
Nõmme-võrgendivaablane ründas Saaremaa männikuid

Okkakahjurite hulgisigimine pole Eestimaa metsades kuigi sage. Ent 2008. aasta suvel tabas Saaremaa männikuid nõmme-võrgendivaablase
ennenägematu rüüste.

Olulisemad okkakahjurid männil on olnud punakas männivaablane ja männivaksik
Männil leidub palju okastest toituvaid putukaid, kellest nii mõnigi võib puistud täiesti raagu süüa. Enamasti juhtub see lõunapoolsematel aladel, näiteks Kesk- Euroopas, aga ka Leedus – palju sagedamini kui meie põhjamaistes oludes. Kaks okkatoidulist putukaliiki on siiski ka Eesti männimetsades põhjustanud ulatuslikke rüüsteid – need on punakas männivaablane (Neodiprion sertifer) ja männivaksik (Bupalus piniaria).

Autorid:

Kaljo Voolma, EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur ja dotsent

Enn Pilt, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse metsakaitsebüroo juhataja

Heino Õunap, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse metsakaitseosakonna juhataja

Punakas männivaablane on meie männikute sagedasim okkakahjur, kelle laiaulatuslikku hulgisigimist eri vanusega männikutes, eriti rohkelt Valgamaal, täheldati viimati 2007. aastal (Voolma, Kaljula, 2007). Punaka männivaablase rüüsteid on Eestis tulnud ette korduvalt; seni kõigi aegade ulatuslikem kahjustus leidis aset 1938.–1939. aastal, mil 42 metskonna 215 vahtkonnas üle Eesti oli kahjustatud vähemalt 13 000 hektarit männikuid (Karu, 1940).
Teine meie olulisem männi okkakahjur on männivaksik – liblikas, kelle röövikute rüüsted on küll harvemad, kuid sageli üsna ulatuslikud (Mihkelson, 1986; Voolma, Luik, 2001). Aastatel 1990–1992 kujunes ulatuslik männivaksiku kahjustusala Lõuna-Eestis Saatsest Vastseliinani, kus eri kahjustusastmega metsi oli 4000 hektarit (Kaljula, 1992).
Sellele eelnev männivaksiku hulgisigimine leidis aset Värska-Orava kandis Kagu-Eestis ning Lahemaa rahvuspargi piirkonnas aastail 1981–1983. Mõlemal korral rakendati kahjustuse piiramiseks meie oludes äärmuslikku abinõud – aviotõrjet: 1983. aasta juulis pritsiti lennukilt püretroidpreparaadiga Ambush Käsmu ja Sagadi metskonnas 900 hektarit kahjustatud männikuid (Kalvik, 1985), 1992. aasta augustis töödeldi helikopterilt hormoonpreparaadiga Dimilin männivaksiku kahjustuskoldeid 250 hektaril Orava metskonnas (Kaljula, 1992).
Lennukite abi on kasutatud ka punaka männivaablase tõrjumiseks: 1958. aastal tehti keemilist aviotõrjet heksakloraani tolmpreparaadiga Võru metsamajandis 700 hektaril (Paal, 1959) ning 1966. aastal pritsiti viiruspreparaadiga 220 hektarit kahjustatud männikuid Sangaste metskonnas (Mihkelson, 1968).
Teised okkakahjurid, näiteks liblikaliste seltsi kuuluvad männiöölane (Panolis flammea) ja männikedrik (Dendrolimus pini), on meil küll üsna tavalised, kuid ulatuslikke kahjustusi pole siin kunagi ette tulnud. Seevastu näiteks Leedus on nad tuhandeid hektareid männikuid raagu söönud (Zolubas, 1999). Männiöölase kahjustusalad hõlmasid Leedus 2000. aastal 44 800 hektarit, kusjuures 4000 hektarit männimetsi oli täiesti paljaks söödud (Zolubas, 2001).

Võrgendivaablastest on seni Eestis tavalisemaid olnud kuuse-võrgendivaablane
Männivaablased ja eelnimetatud liblikate röövikud elavad puude võras avatult ja söövad puu okastest kas osaliselt või täielikult raagu. Seevastu võrgendivaablaste vastsed valmistavad kas igaüks eraldi või ühiselt seltsinguna võrgendipesad, kus nad varju leiavad. Võrgendiga mässitakse kokku puu oksad, sinna jääb okkajäänuseid ja ekskremente. Seetõttu eristub kahjustuspilt puistu võras avatult toituvate putukate omast selgesti.
Eestis elutseb kümme liiki võrgendivaablasi, kelle vastsed toituvad okaspuudel (Viitasaari jt., 1998). Enim tuntud on kuuskedel hästi märgatavaid suuri pruune näripuru, okkajäänuste ja ekskrementidega täidetud võrgendipesi tekitav kuuse-võrgendivaablane (Cephalcia abietis). Noortes männikultuurides võib sageli kohata siiani eestikeelse nimetuseta võrgendivaablase liiki Acantholyda hieroglyphica, kes tekitab puutüvekeste ümber ekskrementidega täidetud toruja võrgendipesa. Seevastu mujal oluliste metsakahjuritena tuntud liigid – sinine võrgendivaablane (A. erythrocephala) ja nõmmevõrgendivaablane (A. posticalis) – on meil seni üsna märkamatuks jäänud. Just nõmme-võrgendivaablase põhjustatud ulatusliku kahjustuse Saaremaa männikutes avastas Enn Pilt metsaseire proovialade ülevaatuse käigus mullu juulis.

Nõmme-võrgendivaablane tegi Saaremaal kahju üle 200 hektaril
2007. aastal sõi Saaremaa männikuid kohati raagu, nagu mujalgi Eestis, punakas männivaablane. Võrgendivaablase kahjustuspilt erineb aga selgelt männivaablase omast. See välistab liikide segiajamise. Olles kahjustusala edasi uurinud ja määranud piirid GPS-iga, selgus, et kahjustus ei piirdu üksnes Mustjala valla Ohtja küla lähedase esmaavastatud rüüstealaga, kus valdavalt 60–100-aastased männikud olid täiesti raagu söödud. Eri astmega kahjustusi leidus palju laiemal alal Mustjala, Kaarma ja Kärla valla piires Vendise, Sauvere, Ohtja ja Aula-Vintri küla männikutes. Esialgu saadi kahjustatud alade pinnaks kokku 223,5 hektarit, millest 158 hektarit paiknes RMK Saaremaa metskonnas, 62,7 hektarit kahekümnel eramaaüksusel ja 2,8 hektarit reformimata maal (Rüütli, 2008). Läinud aasta oktoobris ja tänavu mais-juunis leiti kahjustatud männikuid ka Saaremaa põhjaosas: Võhma ja Pahapilli küla lähedal. Kuna võras oma toitumise lõpetanud vastsed lähevad mulda nukkuma, kinnitas nende leidumine mullaproovides üheselt nõmme-võrgendivaablase leidumist ka selles piirkonnas.
Tugevamini on kahju saanud liivastel aladel kasvavad palu- ja nõmmemännikud (pohla ja mustika, vähem kanarbiku kasvukohatüübis), kuid kahjustusi leidus ka Saaremaa põhjapoolsema osa rähksetel muldadel sinilille kasvukohatüübi männikutes. Raieküpsete mändide kõrval olid viga saanud ka nooremad, 30–50-aastased puid.
Tänavu kevadel Saaremaal nõmmevõrgendivaablase lendlust ei toimunud: kogu populatsioon jäi diapausi ja veedab vähemalt selle suve ja järgneva talve puhkeseisundis vastsena kuni 10–15 cm sügavusel mullas. Mis saab aga edasi: millal vastsed nukkuvad, uue põlvkonna valmikud välja lendavad, okastele munevad ja munadest koorunud vastsetest söödikute armee jälle männid raagu sööb, on praegu raske öelda. On ju selle liigi hulgisigimine meie oludes esmakordne, mistõttu vastavaid uurimisandmeid pole varasemast võtta. Mujal tehtud uuringute tulemused on üsna mitmekesised: eri kestusega diapausi tõttu võib ühe põlvkonna areng kesta kaks-kolm, aga ka kuni seitse aastat (Коломиец, 1967).

Mujalt Euraasiast on suurimaid nõmme -võrgendivaablase kahjustusi teada Venemaalt
Süstemaatikud on jaganud selle liigi kolmeks alamliigiks. Neist Euroopas elava alamliigi A.posticalis pinivora levila on üsna lai, ulatudes Inglismaast ja Prantsusmaast kuni Siberi ja Hiinani ning Põhjamaadest Albaania, Horvaatia, Itaalia ja teiste Vahemere maadeni. Kaug-Idas Jaapanis leidub teine alamliik A. posticalis posticalis ning Koreas A. posticalis koreana (Shinohara, 2000).
Lääne-Euroopast on nõmme-võrgendivaablase kohta üsna vähe andmeid, arvukamalt on teda leidunud Kesk-Euroopast ida poole jäävatel aladel – Poolas, Leedus, Kesk-Venemaal ja Siberis (Коломиец, 1967; Pschorn-Walcher, 1982); seal on ta põhjustanud ka märkimisväärseid metsakahjustusi. Meile lähimad selle liigi laiaulatusliku hulgisigimise kolded ongi olnud Leedu kirdeosas Ignalina ümbruskonnas, kus 1973. aastal hinnati kahjustusalasid 5280 hektaril (Рагялис, Валента, 1981). Väiksemas ulatuses on kahjustusi tulnud ette Läti männimetsades: 1966. aastal kujunes 200 hektari suurune kahjustuskolle Läti idaosas Valgevene piiri lähedal. Kahjustuse kulminatsioon oli seal 1968. aastal, kuid ka 1982. aastal oli seal paarkümmend hektarit männikuid kannatada saanud (Ozols, 1985).
Kesk-Venemaal Tveri oblastis täheldati nõmme-võrgendivaablase hulgisigimist esimest korda 1994. aastal, järgmine massiline lendlus toimus 1997. aastal pärast kaheaastast vastsete diapausi (Маслов, Матусевич, 1999) ning seejärel 1999. ja 2001. aastal; kahjustuskollete kogupindala oli 8440 hektarit (Гниненко и др., 2003). Viimase aastakümne suurimad võrgendivaablase kahjustused Venemaal on olnud Tsheljabinski oblastis (21 100 hektarit), kusjuures putuka hulgilendlus ja männikute raagusööm on kordunud igal kolmandal aastal: 1999, 2002, 2005 ja 2008 (Соколов, 2009).
2006. aastal avastati nõmme-võrgendivaablase esmakordne hulgisigimise kolle Soome edelaosas Yyteris, kus kahjustusala hõlmas üle 100 hektari männikuid, millest umbes 30 hektaril olid puud kuivamas ja need tuli raiuda (Väisänen, 2007). Järgmist massilist lendlust ja kahjustuse laienemist ennustati 2009. aastaks (Pouttu, 2009). Nii ka juhtus – metsaentomoloog Antti Pouttu teatel oligi tänavu Yyteri luitemännikutes intensiivne võrgendivaablase lendlus ning 2006. aastal tugevasti kahjustatud ja maha raiutud männiku lähedusse tekkis kaks uut kahjustuskollet (esialgse hinnangu kohaselt läheb seal raiesse veel umbkaudu 100 ha). Samas jätkus Soomes ka ulatuslik punaka männivaablase kahjustus, mis on haaranud juba üle 300 000 hektari männikuid.

Nõmme-võrgendivaablase elutsüklis on mõndagi selgusetut
Nõmme-võrgendivaablase bioloogiat on küll uuritud Siberis, Leedus ja Poolas (Коломиец, 1967; Рагялис, Валента, 1981; Pschorn-Walcher, 1982), kuid avaldatud andmetes on palju vastukäivat. Poolas on leitud, et koos esineb kaks erisuguse lendlusajaga fenoloogilist populatsiooni (vt. Pschorn-Walcher, 1982), kusjuures varalendlevad isendid munevad eelmise aasta okastele, hilisemad lendlejad aga jooksva aasta noortele okastele.
Eri kestusega mitmeaastane diapaus muudab putuka elutsükli veelgi segasemaks. Seepärast on putuka levikut ja kahjustust raske prognoosida. Vajalik on tunda liigi käitumise iseärasusi kohalikes oludes. Esialgsete tähelepanekute järgi on Eestis levinud varalendlev vorm, kelle elutsükkel on üldjoontes järgmine. Mullas talvituvad vastsed (eonümfid, pronümfid) nukkuvad kevadel ilmade soojenedes, mullast väljuvad kollasemustamustrilise pea ja rindmikuga kuni 15 mm pikkused kilejate tiibadega valmikud. Need munevad oma banaani- või laevukesekujulised piklikud munad ühevõi kahekaupa männiokastele. Munadest kooruvad vastsed (kuni 25 mm pikkuseks kasvavad rohekad usjad ebaröövikud) söövad okkaid ja valmistavad igaüks omaette toruja võrgendi, mis liitudes moodustavad oksi katva hõreda võrgu. Sinna jääb kinni okkajäänuseid ja ekskremente, mistõttu kahjustatud puude võra omandab hallikaspruunika tooni. Juuli keskpaigaks muutub vastsete pehme kehakate tugevamaks, nad omandavad kollase värvuse ja laskuvad puuvõra alusesse pinnasesse, kaevudes kuni 10–15 cm sügavusse mulda, kuhu nad võivad jääda mitmeks aastaks.

Ohtlikum kui teised okkakahjurid
Punakas männivaablane enamasti mände täiesti raagu ei söö: ta toitub enamasti vanematest okastest ja jätab kasvuaasta okkad puutumata. Olukorra, kui männivaksik on võrad ühel korral raagu söönud, elavad männid samuti üle, kuid korduv tugev kahjustus mõjub puudele hukutavalt (Läänelaid jt., 2008). Vaatlused Saaremaal selle aasta juulikuu keskel näitasid aga, et nõmme-võrgendivaablase ühekordne tugev kahjustus võib osutuda mändidele hukatuslikuks. Enamikul eelmisel aastal raagu söödud puudel olid pungad küll puhkenud, kuid erinevalt kahjustamata või nõrgalt kahjustatud puudest olid võrsed vaid mõne sentimeetri pikkused ja okkad väga lühikesed. Omapäraselt paistsid silma ka need männid, millel eelmisel aastal oli raagu söödud vaid võra ülemine kolmandik, veerand või veelgi väiksem osa. Nende mändide võra alaosas olid võrsed ja okkad normaalse pikkusega, nagu kahjustamata puudelgi, võra ülaosas olid aga võrsed ja okkad väga lühikesed.
Tõenäoliselt on männivaksiku ja nõmme- võrgendivaablase tugeva kahjustuse erisuguse mõju põhjus erinevas kahjustuse ajas. Männivaksiku röövikud kahjustavad kõige tugevamalt suve lõpus ja sügise alguses: siis, kui männi võrsed ja okkad on kasvu juba lõpetanud ja pungad välja kujunenud. Nõmmevõrgendivaablase vastsed toituvad aga kevadel ja suve alguses: siis okkad ja võrsed alles kasvavad ning pungad pole veel välja kujunenud. Seejuures toitub nõmme-võrgendivaablane meelsamini just kasvuaasta okastest.
Mõned puistud on Saaremaal nii tugevasti kannatada saanud, et paljud puud nendes hukkuvad tõenäoliselt ilma teistkordse kahjustusetagi. Kuidas peavad puud vastu korduvale tugevale kahjustusele, oleneb ilmselt sellest, kui palju aega jääb neil toibumiseks, ehk millal võrgendivaablase valmikud kooruvad ja uus kahjustus algab. Kui okkakahjurile järgneb ka tüvekahjurite (üraskite, pihklaste, siklaste) asustus, tähendab see puude vältimatut hukku. Igal juhul vajavad Saaremaa männikud ja sealne nõmmevõrgendivaablase asurkond põhjalikku jälgimist ja uurimist. Kõik metsaomanikud, kelle männikud kasvavad eelkõige pohla, mustika, kanarbiku ja sambliku aladel, peaksid ka oma metsi tähelepanelikult jälgima. Kui ilmneb, et okasmass on silmanähtavalt vähenenud, võra värvus muutunud rohelisest hallikaspruuniks ning puudealune kattunud pruunika näripuruga, tuleks sellest teada anda keskkonnaameti metsaspetsialistile.

Kasutatud kirjandust
• Kaljula, E. 1992. Metsade aviotöötlus Oraval. – Koit, 25. august 1992.
• Kalvik, L. 1985. Männivaksiku (Bupalus piniarius) kahjustusest ja tõrjest Rakvere metsamajandis. – Mets, Puit, Paber, 8: 6–8.
• Karu, A. 1940. Punaka männivaablase (Lophyrus rufus Rztb.) massiline esinemine Eestis 1938. ja 1939. a. – Eesti Mets, 3: 85–88.
• Läänelaid, A., Lille, P., Voolma, K. 2008. Männivaksiku kahetine roll. – Eesti Loodus, 10: 47–49.
• Mihkelson, S. 1968. Punaka männivaablase aviotõrjest Sangaste metskonnas. – Metsamajandus, [2]: 46–47.
• Mihkelson, S. 1986. Männivaksiku massilisest sigimisest Eestis. – Metsanduslikud Uurimused, 21: 64–72.
• Ozols, G. 1985. Priedes un egles dendrofagie kukaini Latvijas meþos. Zinatne, Riga.
• Paal, H. 1959. Punaka männivaablase aviokeemiline tõrje Võru metsamajandis. – Metsamajandus: 39–41.
• Pouttu, A. 2009. Kesän mäntypistiäistilanne? – Metsäntutkimus, 2: 24–25.
• Pschorn-Walcher, H. 1982. Unterordnung Symphyta, Pflanzenwespen. – Die Forstschädlinge Europas, Bd. 4: 4–234.
• Rüütli, R. 2008. Kahjustuse kordumisel võib otstarbekaks osutuda lageraie. – Keskkonnaministeeriumi Saaremaa keskkonnateenistuse Keskkonnaleht, nr. 8, 20. november 2008: 1.
• Shinohara, A. 2000. Pine-feeding webspinning sawflies of the Acantholyda posticalis group (Hymenoptera, Pamphiliidae). – Bulletin of the National Science Museum Tokyo, Ser. A, 26 (2): 57–98.
• Zolubas, P. 1999. Pest status and recent insect outbreaks in pine forests of Lithuania. – Methodology of forest insect and disease survey in Central Europe: Proceedings of the Second Workshop of the IUFRO Working Party 7.03.10, Sion-Châteauneuf, Switzerland, 20–23 April, 1999. Swiss Federal Institute for Forest, Snow and Landscape Research, Birmensdorf: 80–83.
• Zolubas, P. 2001. Pine beauty moth outbreak in Lithuania, 1999–2002. – Journal of Forest Science, 47 (special issue 2): 46–47.
• Voolma, K., Kaljula, E. 2007. Vaablane sööb männikud raagu. – Metsaleht (Maalehe lisa), 6 (89), 28. juuni 2007.
• Voolma, K., Luik, A., 2001. Outbreaks of Bupalus piniaria (L.) (Lepidoptera, Geometridae) and Pissodes piniphilus (Herbst) (Coleoptera, Curculionidae) in Estonia. – Journal of Forest Science, 47 (special issue 2): 171–173.
• Viitasaari, M., Heidemaa, M., Nuorteva, M., Zinovjev, A. 1998. An annotated checklist of the sawflies (Hymenoptera, Symphyta) of Estonia. – Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Biology, Ecology, 47 (2): 126–147.
• Väisänen, P. 2007. Yyterin hyönteistuhot. Leviämistä torjutaan hakkuilla. – UPM Metsä, 4: 36–37.
• Гниненко Ю. И., Маслов А. Д., Федотов М. А., Чернышов А. Я., Каупуш К. Р. 2003. Звездчатый пилильщик-ткач и меры борьбы с ним в Тверской обл. – Лесное хозяйство, 3: 43–44.
• Коломиец Н. Г. 1967. Звездчатый пилильщик-ткач (распространение, биология, вред, естественные враги). Новосибирск.
• Маслов А. Д., Матусевич Л. С. 1999. Вспышка массового размножения звездчатого пилильщика-ткача в Тверской обл. – Лесное хозяйство, 2: 51–52.
• Рагялис А. К., Валента В. Т. 1981. Особенности биологии звездчатого пилильщика-ткача в Литовской ССР. – Труды АН Литовской ССР, сер. В, 1 (73): 43–50.
• Соколов Г. И. 2009. Массовое размножение вредителей леса в Челябинской области. – Известия Санкт-Петербургской лесотехнической академии, 187: 318–328.


Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: