Kui tihti on Eesti erametsaomanik mõelnud sellele, et suurem osa temale mõeldud toetustest tuleb Euroopa Liidu fondidest.
Paratamatult peame oskama nendes orienteeruda.

Kuulume paratamatult ühtsesse Euroopa
majandusruumi Oleme harjunud kasutama Euroopa sõna peaaegu igal pool, muu hulgas ärinimedes,
võrgustike iseloomustamisel ja kaubaartiklites. Joome euroõlut, kasutame europuitu euroehitustel ja pargime europarklas.

Sõna „europe” on arvatavasti pärit semiidi keelest ja tähendas loojangut, õhtumaad. Kreeka mütoloogias oli Foiniikia kuningal tütar, kelle armunud Zeus röövis ja viis Kreeta saarele, ning temast sündis Minos, kellest sai pärimuse järgi õiglane seaduseandja ja võimsa mereriigi rajaja. Pärast surma tegutses ta allmaailma kohtunikuna.
Neid kahte tõsiasja silmas pidades peaksime väga tõsiselt kaaluma, kas euro sobib iga kaubamärgi juurde ja millised on meie kui õhtumaiste inimeste kohustused siin maailmas. Ei tea, millal hakati tunnetama Euroopat ühtse alana, kuid majanduslikult on ta seda olnud aastasadu. Möödunud sajandi alguses tekkis hulk väikeriike ja nende hulgas ka Eesti Vabariik. Peatselt järgnes kahe diktaatori vahel sõda, mille tagajärjel jagati Euroopa ida ja lääne vahel. Enam kui 50 aastat jagatud maailma jättis jälje, mida ei saa kustutada ühe inimpõlve jooksul.

Metsaomand on Euroopas midagi unikaalset
Paljudes maailma riikides, kaasa arvatud Eestis, ei ole metsa eraomandi mõiste veel ühiskonnas selget tähendust omandanud või on totaalsete reþiimide tõttu ähmastunud. Euroopas leidub palju riike, kus metsamaid on pärandatud põlvest põlve, ja nad kannavad edasi traditsioone, mille alguse kohta teatakse vahel üksnes legende.
Kuidas on kujunenud metsaomand Eestis? Eesti metsaomand kannab Tsaari- Venemaal enne Esimest maailmasõda rakendatud Balti erikorra ja eraseaduste märke. Mõisametsade majandamiseks hakati regulaarselt kavasid koostama juba üle 200 aasta tagasi. Metsavahid korraldasid jahipidamist ja kaitsesid metsi liigse karjatamise eest. Talude päriseksostmisega ülemöödunud sajandi teisel poolel tekkis ka maarahva jaoks vajadus oma metsa mõiste järele. Seni oli mets olnud kas meie või mõisa oma ja sellest võisid võtta kõik, kes jaksasid ja oskasid. Salaja raiumine või küttimine olid rahva hulgas au sees. Sama mentaliteeti kasvatas ka nõukogude aeg, kui ainsaks hirmuks olid metsavalve ja miilits.

Oma metsa tundest saab meil rääkida vaevalt paarkümmend aastat
Ei tahaks kuidagi riivata nende inimeste tundeid, kes mäletasid oma maid ja metsi terve nõukogude aja, kuid pidid leppima sellega, et seal peremehetses riik või kolhoosi esimees. Samas on sirgumas esimene põlvkond noori, kes kogu oma teadliku elu on saanud käia oma metsas ja saanud seal ka esimesed istutamise või raiumise kogemused.
Viimaste aastate metsastatistikat jälgides tekib paraku küsimus, kas metsal üldse on peremees ja kes teda tegelikult majandab. Maakatastris on praegu ligi 935 000 hektarit erametsamaid. Viimase kaheksa aasta jooksul on peremeest vahetanud üle 380 000 hektari metsa. Kui aastas vahetab omanikku ligi 5% metsadest, siis teoreetiliselt peaks 20 aastaga saama kõik metsad uue peremehe.
Meie naaberriikides vahetab omanikku keskmiselt alla ühe protsendi metsadest aastas ja seda peetakse normaalseks. Millest meil selline erinevus? Uuringute järgi ei soodusta metsaomanike maksustamine metsa majandamist omanikuna ja majandushoovad soodustavad metsa kui kapitali koondumist ettevõtete omandisse. Säärases olukorras on suur osa oma metsa tunnet vajavatest metsaomanikest valinud passiivse oleku, mis väljendub eelkõige selles, et küpsed metsad jäetakse raiumata ja noores metsas jäetakse tulevikupuude valik tegemata.

Euroopas räägitakse üha enam puidukasutuse suurendamisest
Kui maailmas metsade pindala pidevalt väheneb, siis Euroopas on see viimase 15 aasta jooksul suurenenud 13 miljonit hektarit ja samas raiutakse netojuurdekasvust ainult 52%. Et vähendada kliimamuutusi, on liikmesriigid kohustunud aastaks 2020 tootma 20% energiast taastuvast toormest. Kava näeb ette suurendada puidu osatähtsust bioenergia tootmisel, kuid eeldab sedagi, et biomassi tootmisel lepitakse kokku säästlikkuse kriteeriumides.
Riigid koostavad taastuva energia kasutamise arengukavasid, milles tuleb selgelt kindlaks määrata ka puidu osatähtsus. Metsaomanike esindusorganisatsioonid teevad koostööd riikide regioonide ja Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Metsaomanike Konföderatsioon (CEPF) on üks arvestatavamaid esindusi Brüsselis. Selle üldkoosolekul on esindatud 23 riigi metsaomanike organisatsioonid. Juhatus koosneb kümne riigi esindajast, kes vähemalt kord kvartalis kogunevad töökoosolekutele, kus kavandatakse otseselt tegevust metsaomanike huvide kaitseks nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Euroopa Maaomanike Organisatsioon (ELO) koondab maaomanike organisatsioone ja tegutseb aktiivselt metsanduse ja keskkonna valdkonnas. Eelkõige on keskendutud maaomanike õiguste kaitsele oludes, kus tootmisega kaasneva keskkonnamõju vähendamiseks tuleb teha lisakulutusi.
Millised on peamised teemad, mida lähiaastatel võib kesktasandilt kuulda erametsanduse vallas? Esitan põgusa loetelu. Koostöövõrgustik eri maade organisatsioonide vahel vajab arendamist. Selle tarvis koostatakse uut metsanduse kommunikatsioonistrateegiat.
Metsapotentsiaali igakülgne tarvitus on jätkusuutlikkuse tagatis. Maapiirkondade elukvaliteedi parandamine oleneb süsinikku akumuleeriva majanduse arengust. Peatähtis on puidukasutust suurendades, metsi säästlikult majandades ja mitmekesisust tagades arvestada omanike õigusi. Ainult endaga toime tulev maaomanik suudab pikka aega toota ühiskonnale vajalikke hüvesid. Natura 2000 alade hoid ja nende rajamisega püstitatud eesmärkide täitmine eeldab vajadust suurendada omanike rolli nende metsade kaitse ja kasutamise korraldamisel. Vajadus keskkonda säästvate teenuste järele kasvab ja seepärast tuleb kooskõlastada nõuded, et luua tunnustatud teenuse osutajate süsteem. Eespool mainitud tegevused aitavad täita EL Keskkonnakomisjoni suuniseid säästva metsanduse arendamisel – kohapeal kutsutud kui green paper on forestry ehk metsanduse roheline paber.

Euroopa maaelu arendamise eest kannab vastutust ühtne põllumajanduspoliitika (ÜPP)
Ühtse põllumajanduspoliitika sihid on osaliselt niisama vanad kui EL asutamisleping. Tollal oli põhiülesanne toota hinnatoetuste abil piirkonnale vajalik toiduainete varu. Põllumajandusega tegelevate inimeste hulga vähenemine on toonud kaasa otsetoetused, mille kõrvale maaelu arendamise eesmärkide täitmiseks loodi nn. teine sammas.
Põllumajandus ja metsandus mängivad peamist rolli keskkonna ja maastike kujundamisel, kuna need maastikud hõlmavad kuni 78% Euroopa Liidu maade pindalast. Liikide, elupaikade ja eluslooduse mitmekesisuse kaitse eesmärgil on Natura 2000 alade hulka arvatud 11% põllumaast ja 25% metsamaast. Senine põllumajanduspoliitika on viimastel aastatel pälvinud üldsuselt kõvasti kriitikat ja seepärast räägitakse maapoliitika uutest proovikividest, nagu kliimamuutused, taastuvenergia, veemajandus, elurikkus ja piimasektori ümberkorraldus.
Olukorras, kus on vaja arvestada piirkondade eripära, kerkib üha enam esile vastutuse küsimus. Liikmesriikide vaheline jagatud rahaline vastutus nõuab strateegilist käsitlusviisi, ühist järelevalvet ja hindamise kriteeriumeid. Uute ülesannete tõttu on eesistujariik pöördunud riikide poole küsimustega ja need omakorda lisaküsimustega partnerite poole, et saadud vastuste põhjal teha ettepanekud, mida järgmisel aastal avalikult arutama hakata.

Eesti erametsaliidu seisukohti Euroopa maaelu arengu programmi kohta
Eesti erametsaliidu juhatus on püüdnud anda oma panuse, et Eesti Vabariigi valitsus saaks kujundada oma seisukohad. Siinkohal toome ära nii küsimused kui ka neile antud lühikesed vastused.
Esmalt: Milliseid tulevasi proovikivisid peate Euroopa põllumajanduse ja maapiirkondade jaoks kõige ajakohasemaks?
Kliimamuutused, taastuvenergia ja eluslooduse mitmekesisuse hoid. Esimese samba toetustele tuleks leida uus sisu: leppida kokku üleeuroopalised kriteeriumid keskkonnahüvede tootmise ja madala tootlikkusega alade toetuste tarvis. Tasakaalustamise eesmärgil peaksid esimese samba kulutused olema võrdväärsed maaelu arenguks tehtavate kulutustega.
Milliseid muudatusi on vaja teha maaelu arengu programmis, et nende proovikividega toime tulla, jälgides samal ajal subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid? Milliseid parandusi on vaja, et muuta poliitika lihtsamaks ja sihipärasemaks ning suurendada selle kulutõhusust?
Säilitada suhteliselt väike riikide omaosalus MAK (maaelu arengukava) rahade kavandamisel. Uute riikide puhul on suhe olnud 20% ja 80% . Väiksem omaosalus suurendab riikide huvitatust ja see omakorda eesmärkide täitmist. Arvestama peaks eri riikide lähtepositsioone. Näiteks võrreldes vanade Euroopa Liidu liikmetega ei ole eluslooduse mitmekesisuse taastamine Eesti puhul probleem. Meile piisab nende kulutuste kompenseerimisest, mis on vajalikud senise hoiuks.
Millised on kliimamuutuste kontekstis peamised valdkonnad, kus maaelu poliitika meetmed saaksid kõige paremini aidata kliimamuutusi leevendada?
Metsade potentsiaal kliimamuutuste pärssimisel on väga oluline. Maaelu poliitika peaks kaasa aitama metsade mitmekülgsemale tarvitusele ja puidukasutuse suurendamisele. Metsamaa toetust tuleks pakkuda ühtse pindalatoetusena, ennekõike kompenseerida metsaomanike toodetud avalikud hüved. Kui suurendada juurdekasvu, seotakse ühtlasi veelgi süsinikku. On võimalik leppida kokku jätkusuutlikkuse kriteeriumides. Avalikud registrid (metsa, põllu ja keskkonna kohta) võimaldavad toetuse määra arvutada igale maatükile eraldi.
Milline peaks olema eri mooduste (maahooldus, investeeringud, teadmised) osatähtsus keskkonnahoiu eesmärkide saavutamisel?
Ei tohi alahinnata ühtegi võtet. Metsade majandamine on samaväärne maahooldusega. Säästva metsanduse kriteeriumides on juba tehtud kokkuleppeid. Maaomanikud on need, kes kujundavad Euroopa maastikku ja keskkonda. Selles tuhandeid aastaid vanas looduses on palju unikaalset, mis muu hulgas hoiab ka mitmekesisust.
Mida saavad põllumajandustootjad ise teha keskkonnahoiu eesmärkide saavutamiseks? Millistel juhtudel tuleb pakutavat teenust kompenseerida?
Kompenseerima peaks üldsuse tellimusel toodetud hüve, millest kogu ühiskond osa saab. Vabatahtlikult võetud kohustused – vääriselupaikade kaitse, metsade sertimine, mahetootmine jne. – toovad kaasa lisakulutusi. Näiteks, kui toodetud süsiniku tonnil on kokku lepitud hind, siis sidujad ehk tootjad peaksid saama selle eest tasu, mida peavad maksma emiteerijad.
Kas ja millistele aladele peaks maaelu poliitika meetmeid laiendama lisaks põllumajandusmaale? Kas need on metsamaa, poollooduslikud kooslused, muud suure loodusväärtusega alad?
Kui üldine surve on vähendada põllumajanduse otsetoetusi, siis keskkonnaväärtusi loovad alad (metsamaa, poollooduslikud jm. Loodusväärtuslikud alad) võiksid sedavõrd enam toetust saada. Maaomandit tuleks vaadelda kui tervikut, mis toodab keskkonnahüvesid või ei tooda. Maastike planeerimine aitaks nii tootjatel kui ka riigiasutustel oma tööd paremini teha. Toetusi taotledes peaks teadma, kas kavandatud investeeringud vastavad tulevikuks seatud sihtidele.
Kas integreerida keskkonnahoiu ja uute proovikivide valdkond muu maaeluga? Kuidas seda teha?
Keskkonnamõõdet saab integreerida veel enam, kui seda tehakse mingi konkreetse eesmärgi nimel. Näiteks soovides vähendada transpordikulusid, mida ülemaailmne kaubandus paraku endaga kaasa toob, tuleb toetada talusid, kus ei mõõdeta kõike rahas ja toodang müüakse oma regioonis. Mets filtreerib sademeveed, akumuleerib süsinikku ja tagab elurikkuse. Senist metsaparanduse investeeringutoetust võiks enam käsitleda maastike ja voolusängide taastamisena ja toetada keskkonnahoiu meetme alt, kuna üldjuhul ei rajata metsa täiesti uusi kuivendussüsteeme.

Kuni 2013. aastani saame Euroopast metsameetme ja Natura metsatoetust
Metsameetmes planeeriti metsa majandusliku väärtuse parandamiseks tänavu 27,4 miljonit krooni. Otseselt metsa majandamiseks taotleti SA Erametsakeskuse kaudu 21,03 miljonit krooni toetusi. Kui esitatakse nõuetekohased aruanded, maksab PRIA need ka välja. Seadmete soetamiseks sooviti toetusi ligi 33 miljonit krooni, kuid hindamiskriteeriumide alusel, mis eelistavad väiksemaid metsaomanikke ja ühistute taotlusi, valitakse parimad, kes jagavad omavahel 6,3 miljonit krooni.
Kahjustatud metsa taastamiseks ja kahjustuste ennetamiseks küsiti 4,6 miljonit krooni toetust, kuid taotluste hindamise järel peaks positiivse otsuse saanud toetuste maht jääma 4 miljoni krooni piiridesse. Natura metsatoetusi makstakse välja 40 miljonit krooni, kuigi arvutuslikult võiks taotlusi laekuda 82 miljoni krooni ulatuses. Sihtkaitsevööndi toetuse määr on 1720 krooni hektari kohta ja piiranguvööndi ning hoiuala toetus 940 kr/ha.