Eesti Looduse fotovõistlus
4/2009



artiklid
Mets, puit ja kliimamuutused

Keskkonnakaitsjad näevad metsatööstuses kahjuks pigem vaenlast kui liitlast. Ometi pakub näiteks puidu kasutamine ehituses
ühe võimaluse võitluseks kliima soojenemisega.

Rahvusvaheline süsinikubörs on hoogsalt
tööle hakanud

Kyōto protokoll, millega ühinedes võtsid Eesti ja hulk teisi riike endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heidet, kaotab 2012. aastal kehtivuse. Kyōto
protokollis on kokku lepitud, et protokolli
rakendamine ei too arengumaadele isakohustusi, uuelt kokkuleppelt aga oodatakse, et oma panuse süsihappegaasiheite vähendamisse annavad ka nemad. Metsandus ongi seejuures
üks keskseid valdkondi. Arenenud riikide
seisukohta on tugevasti mõjustanud
keskkonnakaitseorganisatsioonide surve. Ühtlasi tugineb nende arusaam suuresti inglise majandusteadlase Nicholas Sterni uurimusele, mille järgi troopiliste metsade pindala vähenemine põhjustab 20% maailma kasvuhoonegaaside emissioonist.
NB! Fotod ja tabelid leiate trükiväljaandest!

Arengumaadel soovitatakse mitte kasutada troopiliste metsade puitu ja maad ning pakutakse selle eest rahalist kompensatsiooni. Üks kompensatsioonimehhanismi rakendusvariante on süsinikubörsid, aga kuna sealsed hinnad on üsna kõikuvad ja ilmselt ebapiisavad, siis on Maailmapank, Greenpeace ja WWF loonud uue vahendi Forest Carbon Partnership Facility. Praegu on Chicago süsinikubörsil ühe tonni süsiniku hind vaid 1 USD, tippajal, 2008. aasta suvel maksis tonn üle 7 USD [2].
Ehkki süsiniku tonnihind börsil on üsna madal ja leidub küllaga skeptikuid, kes kahtlevad, kas just CO2 heite suurenemine on tinginud kliima soojenemise, on masinavärk selle emissiooni vähendamiseks juba üsna suuresti tööle hakanud ja vaevalt seda enam peatada saab. „CO2 kaubandusest on saamas suur äri, mis pakub hulganisti tegevust ka vahendajatele. [---] Tööpõld tuleb lai: konsultatsioonifirma New Carbon Finance prognoosib, et tänavu (2009) tehakse CO2 turul kokku 119 miljardi USD eest tehinguid (umbes sama palju kui mullu majanduskriisi tõttu), kuid 2012. aastal juba 408 miljardi ja 2020. aastal juba 2116 miljardi eest.” [4]

Kõige kallim on CO2 heidet vähendada energiakultuuride abiga
Juba praegu ei liigu tõeliselt suur raha mitte metsade hoiusse, vaid teistesse valdkondadesse. Seda illustreerib hästi diagramm[5]. Selle põhjal järeldub, et konkurentsitult kõige kallim on CO2 emissiooni vähendada biomassi tarvituse teel. Uuringust selgub, et mõeldud on biomassist soojuse tootmist soojusvõrkude jaoks ja et silmas ei ole peetud puiduega raiejäätmeid, vaid energiakultuure, nagu õlipalm, raps, mais jmt. Arv tundub küll pisut suur, eriti kui võrrelda seda kulutustega, mis tehakse, saavutamaks autokütustes biokütuse viieprotsendilist osakaalu, mille Euroopa Komisjon on sihiks seadnud. Tõenäoliselt on ka sellele eesmärgile jõudmiseks tehtavad tegelikud kulutused suuremad, sest 133 USD tonni eest saadakse biodiislile makstava dotatsiooni summa kaudu, lisatud tabelis on vastava kulu maksimumpiiriks 292 USD tonni eest.
Nende kulutuste tegelik suurus ei olegi raporti [5] koostajate jaoks eriti oluline, sest soovituste hulgas, mida tuleks teha CO2 heite vähendamiseks, on esmalt märgitud vajadus kaotada biokütuste tarvituse arvulised eesmärgid ja subsiidiumid biokütusele. Majanduslikult kõige otstarbekamaks peetakse loobuda Indoneesia turbasoodes kasvava metsa raiest. Neis metsades arvatakse olevat ladestunud miljoneid tonne süsinikku ruutkilomeetri kohta ja põhiline CO2 emissioon toimub pärast metsa raiumist: langile jäänud biomass laguneb ja pinnas degradeerub. Selleks, et raie oleks võimalik, tuleb turbasood enne kuivendada ja hiljem on tuleoht seetõttu väga suur.
Indoneesia kõnealust tüüpi metsade puhul võib isegi olla õigustatud nende hoiu eest maksta, aga paljudel juhtudel on tegemist nähtusega, mida valitsusväline organisatsioon World Growth (edaspidi WG) nimetab roheliseks hoolekandeks. Küsimus on selles, et arengumaadelt tahetakse võtta võimalus metsade kasutuse kaudu oma majandust arendada. WG arvates on see nii ebaõiglane kui ka ebatõhus. Samuti juhib WG tähelepanu sellele, et eelmainitud troopiliste metsade pindala vähenemise osakaal kasvuhoonegaaside emissioonis, s.o. 20%, on leitud väga ligikaudu, Stern ise annab võimaliku vea suuruseks ± 50%.

Metsad Euroopas taandusid sedamööda, kuidas põllud laienesid ja metsade tarvitus hoogustus
Aastatel 1700–1920 vähenes praeguste arenenud riikide metsade pindala umbes 259 miljoni hektari võrra, see on enamvähem pool Amazonase vihmametsade pindalast. Näiteks Saksamaa metsadest jäi järele vaid veerand. Metsade kasutus ja põllumaaks muutmine tagas toidu kasvavale elanikkonnale ja energia arenevale majandusele. Majanduse arenedes jäi puidust saadavast energiast muidugi väheseks ja tarvitusele tuli võtta fossiilsed kütused, mis aja jooksul tingis CO2 heite tuntava kasvu. Senine atmosfääri CO2 sisalduse kasv on tingitud peamiselt arenenud maade majanduskasvust ja arengumaadele seatavad CO2 heite piirangud tähendavad ühtlasi piirangut nende majanduskasvule. Seejuures ei arvestata, et Brasiilias on juba üle 50% metsast kaitse all ja ka Amazonase vihmametsadest on FAO andmetel ikka veel 80% puutumata. Indoneesias on kaitse all ligi kolmandik metsast ja Hiinas pisut alla poole. Euroopas on kaitse all alla 15% metsast [2].

Kas nälg või areng?
ÜRO toitlustus- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) teatas, et 2008. aastal suurenes nälgivate inimeste arv maailmas 40 miljoni inimese võrra ja kokku on nälgijaid juba ligi miljard (Eesti Päevaleht, 09.12.08.). Selge on see, et kui nälg juba käes, tuleb hakata toitu usaldusväärselt kannatajateni toimetama, ent asi ei tohiks piirduda ainuüksi sellega. Kindlasti on vaja toetada ettevõtmisi, mis aitaksid praegustel näljahädalistel tulevikus ise oma toitmisega hakkama saada. Ja üks teid selleks on arengumaade metsanduse toetamine. Ent toetada tuleb jätkusuutlikku metsandust, mitte aga maksta metsaraiest loobumise eest. WG juhib oma raportis [6] tähelepanu sellele, et valitsustevahelise kliimamuutuste organisatsiooni IPPC andmetel saaks süsihappegaasi heidet vähendada 3,9 Gt süsiniku võrra aastas, kui keskenduda praeguse metsa hoiule. Kui aga majandada metsi jätkusuutlikult, tegeleda metsastamise ja taasmetsastamisega, väheneks süsihappegaasi heide 9,9 Gt võrra. Võrdluseks: kogu inimtegevuse tulemiks on 30 Gt aastas. Nii et metsade majandamine nende tarvituse keelu asemel võiks süsihappegaasi heidet kärpida 6 Gt võrra enam ehk tervelt viiendiku koguemissioonist, ühtaegu jääks arengumaade kasvavale elanikkonnale majandusliku arengu võimalus.
Seejuures ei võeta arvesse seda süsinikku, mis on talletunud puittoodetes, nagu ehituspuit, mööbel, paber jpm. See kogus on samuti väga suur, IPPC andmetel on Euroopas igapäevases kasutuses olevates puittoodetes ladestunud 30% sellest süsinikukogusest, mis on talletunud Euroopa metsades. Euroopa metsade tagavara on 21 miljardit m3, järelikult on puittoodetes ladestunud umbes 6 miljardit tonni CO2 (vt. tabelit 1). Igapäevatarvituses on muidugi mitmekesise eaga tooted, aga ka kasutusest väljajäämine on teiste materjalidega võrreldes suhteliselt probleemitu: kas taaskasutus või tarvitus süsinikneutraalse kütusena.

Puidutarvitus annab võimaluse pärssida kliima soojenemist
Diagrammi andmeid võib vaadelda ka puidukasutuse aspektist. Kui soojuselektrijaamades kulub tekkiva CO2 kinnipüüdmiseks ja ladestamiseks kõige vähem 39 USD CO2 tonni kohta, siis CO2 sidumiseks puidu formeerumisel fotosünteesi käigus ei kulu midagi. Kuna puitmajad on enamasti pigem odavamad kui betoonist vm. materjalidest majad, siis ei tähenda majade ehitamine puidust keskmiselt mitte mingeid lisakulutusi. Selles ilmselt ongi probleem, ärimaailm ei haista teenimisvõimalust, metsandusfirmad on aga liialt killustunud, erinevalt terase- või tsemenditööstusest, kus kontsentratsioon on väga suur, käibed suured ja lobitöö seetõttu efektiivne. Keskkonnakaitsjad näevad metsatööstuses kahjuks pigem vaenlast kui liitlast, samuti kardavad nad, et juhul, kui luuakse toimiv metsas ja puittoodetes ladestunud süsiniku arvestamise süsteem, nõrgeneb surve piirata fossiilsete kütuste kasutamist [6].
ÜRO Keskkonnaprogrammi raporti [1] andmetel kulutatakse kogu maailma energiatarbimisest 25–40% ehitussektoris, Euroopas isegi 40–45%. Tavaliselt arvatakse, et olulisim osa sellest on seotud ehitiste kasutamise faasiga. Üldiselt see nii ongi, eriti arvestades seda, et enamik energiast kulub suure energiatarbimise tasemega hoonetes. Siiski tuleb arvestada, et 5% kogu maailma CO2-heitest on seotud tsemenditootmisega ja näiteks Inglismaa hindab materjalide tootmiseks (mitte ainult, kuid suures osas ehitusmaterjalid) kuluvat 10% kogu energiatarbimisest [1].
Järelikult: kui kasutada puitu laialdasemalt, võib suuresti vähendada CO2 emissiooni ja üldist energiatarbimist. Väga oluline on seegi, et ehitusaktiivsus on eriti suur just nendes maades, mille metsade kasutust püütakse uue kliimalepinguga piirata, näiteks Hiinas on lähiaastatel lisandumas igal aastal kaks miljardit ruutmeetrit uut elamispinda. Hiinas toodetakse seejuures 40% maailma tsemendist ja puitu kasutatakse seal ehituses äärmiselt vähe.
Tundub loogiline, et kavandatav metsade mittekasutamise eest makstav raha suunataks hoopis metsade ja puidu tarvituse ergutamiseks. Näiteks Finnforesti 8000 m2 kasuliku pinnaga uue kontorihoone ehitamiseks kulus 2400 m3 puitdetaile, s.t. 0,3 m3/m2. Kui Hiina uute elamute ehitamisel kasutataks kas või ainult 10% sellest tasemest, tähendaks see 60 miljoni kuupmeetri puidu kasutamist ehituses ehk ligi 60 miljoni tonni CO2 ladestamist. Kui teiste ehitusmaterjalide asemel kasutatakse puitu, säästetakse üldjuhul ka nende tootmiseks kuluvaid fossiilseid kütuseid. Nõnda väheneb CO2 emissioon veel 1,1 tonni iga kasutatud puidu kuupmeetri kohta. Seega peitub üksnes Hiina ehitustavade muutmises võimalus vähendada CO2 heidet sadu miljoneid tonne. Sama kehtib ka teiste riikide kohta, näiteks Hollandis on arvutatud, et tarvitades laialdasemalt puitu, saaks CO2 heidet vähendada 50% [1].

Puithooneisse saab ladestada suures koguses süsihappegaasi
Üldise arusaama kohaselt ei saa puitmajad olla eriti suured ja puit ei sobi korrusmajade ehitamiseks. Paraku suunab majanduse areng üha enam inimesi linnadesse, kus asustustihedus nõuab korrusmajade kasutamist, sest valglinnastumine oleks keskkonnale samuti väga koormav. Maailmas on siiski ehitatud juba päris kõrgeid puitmaju, Londonis näiteks üheksakordne (soklikorrus on küll betoonist) ristkihtliimpuidust maja. Ristkihtliimpuit on mõneti vineeriga sarnane materjal, sest materjalikihtide kiud paiknevad kihiti üksteise suhtes risti ja kihte on paaritu arv, et saada väliskihtides sama kiudude suund. Ainult spooni asemel on kasutuses serviti kokku liimitud saematerjal, sest kümnete millimeetrite paksust spooni ei ole võimalik vähemalt praeguste teadmiste alusel lõigata. Ristkihtliimpuidust paneelide paksus võib olla üsna suur, kuid enamasti ei ole üle 80 mm paksust vaja. Paneelide pikkus on kuni 16 meetrit ja laius kuni 3 meetrit. Mõõdud võimaldavad neid paneele kasutada samamoodi kui raudbetoonpaneele. Ehkki põhimõtteliselt võib ka puitkarkasskonstruktsiooni alusel korrusmaju ehitada – nii on jõutud isegi seitsmekorruseliste majadeni –, on ristkihtliimpuidul siiski hulk eeliseid, nagu tugevam ja jäigem konstruktsioon ning võimalus jätta siseseintel puidu pind nähtavaks. Üha enam räägitakse aga veel ühest massiivsete puitehitiste eelisest: hoones on ladestunud suur kogus CO2. Näiteks Saksa firma Timber Tower GmbH, kes on alustamas massiivpuidust 100 meetri kõrguste tornide tootmist tuulegeneraatorite mastideks, on arvutanud, et sellises tornis on ladestunud 400 tonni CO2 ja kasutamata jääb 300 tonni lehtterast (www.timbertower.de).
Ehitistes on kasutusel veel palju muidki materjale, nagu soojustusmaterjalid, pahtlid, värvid, lakid, liimid, plastid jne. Kõigi nende tootmisega kaasneb üsna suur energiakulu ehk CO2 emissioon. Nendegi mõju võib olla väga suur: Austria arhitekt Hermann Kaufmann tõi ühes oma ettekandes välja, et isegi passiivmajal (majal, mille aastane energiatarve on alla 15 kWh/m2), mille ehitamisel ei ole mõeldud süsiniku jalajäljele (vt. Eesti Mets, detsember 2008), võib süsiniku jalajälg ulatuda 320 kilogrammini maja ruutmeetri kohta. Kaufmanni projekteeritud Ludeschi külakeskuse hoones (samuti passiivmaja) on süsiniku jalajälg aga vaid 65 kg/m2 [3]. Nii väike näitaja saadi looduslike materjalide tarvituse teel, näiteks värvi või laki asemel kasutati õli jne.
Massiivpuidust ehitised on praeguseks üsna levinud, näiteks kui Stavanger sai mullu Euroopa kultuuripealinnaks, ehitati puitarhitektuuri projekti „Norra mets” alusel enamjaolt hooneid massiivpuidust. Stavangeri lähedale ehitatud Preikestoleni hotellis on looduslike materjalidega mindud nii kaugele, et isegi liim oli liiast. Ristkihtliimpuidu asemel kasutati seal ristkihtpuitu, kus puidukihid on omavahel ühendatud pöökpuust tüüblitega. Pöök valiti suhteliselt suure tugevuse ja niiskuspaisumise tõttu. Neljaprotsendilise niiskusega pöögist tüüblid imasid ümbritsevast suurema niiskusega kuusepuidust vett ja tekitasid paisudes väga tugeva liite.

Allikaid
1. B uildings and climate change. Status, Challenges and Opportunities. United Nations Environment Programme, 2007.
2. Forestry And The Poor How forestry reduces poverty. A World Growth Report. August 2009, vt. www.worldgrowth. org
3. Kaufmann, Hermann. Ettekanne programmi “Norra mets” lõppseminaril Stavangeris 13.11.09.
4. Zirnask, Villu. Kolm uut võimalust finantssektoris. Eesti Päevaleht, 13.05.09.
5. The root of the matter. Carbon sequestration in forests and peatland. Dominick Spracken, Gil Yaron, Tara Singh, Renton Righelato and Thomas Sweetman. Edited by Ben Caldecott. www.policyexchange.org.uk/assets/root.pdf
6. Winners All: How Forestry Can Reduce Both Climate Change Emissions and Poverty- A Pro-Development Program. www.worldgrowth.org



Märt Riistop, Puuinfo projektijuht

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet