Tänavu möödub 170 aastat ühe tuntuima Eestis tegutsenud baltisaksa metsandustegelase Andreas von Löwis of Menari surmast.
Sel puhul on kohane heita pilk tema töödele ja tegevusele, mis pole tähtsust kaotanud tänapäevalgi.

Sündinud Läänemaal, tegutsenud Riias ja Tartus
Andreas von Löwis of Menar sündis 4. jaanuaril 1778 Läänemaal Vanamõisas erukindrali pojana. Tolle aja kommete järgi omandas ta üldhariduse kodukooliõpetaja käe all. Aastail 1794–1797 oli ta Peterburis sõjaväeteenistuses – teenis vahtmeistrina ratsaväes. 1801. aastal siirdus A. v. Löwis of Menar välismaale; ta õppis Jena ja Heidelbergi ülikoolis ning 1806–1808 Schwetzingeni metsainstituudis. Seejärel pöördus ta tagasi kodumaale ja asus elama isakoju.
1811. aastal valiti ta Riias asuva Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi sekretäriks. 1813. aastal kolis sotsieteet Tartusse ja A. v. Löwis of Menar täitis siin sekretäri kohuseid kuni oma surmani 1839. aastal. Ta korraldas selle organisatsiooni tegevust ja oli sotsieteedi väljaannete toimetaja. Tundes suurt huvi metsanduse vastu, käsitles ta trükisõnas mitmeid metsanduse valdkondi, nagu dendroloogia, metsakultiveerimine, -kaitse, -kasutus jne. 1812. aastal avaldas ta sotsieteedi väljaandes „Neueres ökonomisches Repertorium für Livland” sarja artikleid, kus käsitles meie tähtsamate puuliikide, nagu mänd, kuusk, kask ja tamm, metsakasvatuslikke omadusi ja nende kultiveerimist külvi teel. 1814. aastal ilmus temalt metsamajanduse õpik „Anleitung zur Forstwirtschaft für Livland” mahuga 246 lk.
Seda trükist peetakse Eesti esimeseks põhjalikuks metsandusraamatuks, mis oli hinnatud käsiraamat kaua aega. A. v. Löwis of Menari töödes on seostatud Saksa metsateadus tema isiklike tähelepanekutega Liivimaa metsadest (endine Liivimaa hõlmas praeguse Lõuna-Eesti ja Põhja-Lätimaa). Ta pööras suurt tähelepanu jäätmaade metsastamisele, looduslikule uuenemisele turberaielankidel, halli lepa kasutamisele, metsatulekahjude tõrjele ning lehise kasvatamisele. Lähtudes praktilistest vajadustest, püüdis ta selgitada metsakultuuride optimaalseid külvinorme, tähtsamate puuliikide aastast juurdekasvu ja koostada kohalikele oludele sobivad mahutabelid. Kõiki kavatsusi ei õnnestunud teostada, sest materjali polnud küllaldaselt.

Tähelepanuväärseid töid peale metsanduse ka põllumajanduse vallas
Andreas von Löwis of Menari lemmikpuu oli tamm, sellele keskendus ta koguni kahes raamatus. Neist esimene (ilmus 1824) käsitleb tamme varasemat levikut Eesti- ja Liivimaal, teine (1834) tamme kasvatamist Läänemere provintsides eelkõige laevaehituspuidu saamiseks. Ta tegi fenoloogilisi vaatlusi ja koostas 1817. aastal jõustunud Liivimaa rüütelkonna mõisate metsajuhendi. Paljud tema metsanduslikud kirjutised ilmusid tõlgituna ka venekeelsetes väljaannetes, peamiselt ajakirjas „Lesnoi Zhurnal”.
Andreas von Löwis of Menar oli silmapaistev teadlane, kelle kirjutised paistavad silma suure põhjalikkuse poolest. Sotsieteedi kauaaegse sekretärina suutis ta üldsusele tutvustada metsakasvatuse põhitõdesid. Tema ametisoleku ajal ilmus sotsieteedi väljaannetes ligi 40 metsanduskirjutist, tema enda sulest pärineb 25 metsandustööd. Ühtlasi avaldas Andreas von Löwis of Menar hulganisti kirjutisi ka loomakasvatuse ja põllukultuuride alalt. Ta propageeris meriino lammaste kasvatamist, söödataimede kultiveerimist ning veise- ja hobusetõugude parandamist. Üksiti soovitas ta Liivimaal juurutada uue ratsionaalse põllumajandusliku süsteemi, nähes selles väljapääsu agraarkriisist.
Aastail 1816–1839 võttis ta osa Friedrich Georg Wilhelm Struve juhendusel tehtud Liivimaa trigonomeetrilisest mõõdistamisest ja kaartide koostamisest. Samuti on ta kirjutanud ülevaate Liivimaa rüütlilossidest. Tal oli ka kunstnikukalduvusi, töö kõrvalt ta joonistas ja tegi oforte.
Andreas von Löwis of Menar suri 28. septembril 1839 Kaipeni mõisas Lätimaal. Tema nimi jääb kahtlemata Eesti metsanduse ajalukku.