Eesti Looduse fotovõistlus
1/2010



artiklid
Kõneisikud murravad müüte metsandusest

Kuigi Eesti metsavarud on tõsiselt alakasutatud, kardab üldsus, et meie mets saab otsa. Seda ja teisigi müüte aitavad kummutada 15 värvikat metsanduse kõneisikut, kel igaühel oma isiklik side metsaga.

Kõneisikud on tegutsenud 2008. aastast peale
Alates 2008. aastast on igas maakonnas tegutsenud metsanduse kõneisikud – metsanduse spetsialistid, kes on varmad oma teadmisi üldsusega jagama. Tegemist on projektiga, mille eestvedaja on Eesti metsaselts ning toetaja keskkonnainvesteeringute keskus.

Kõneisik on kui maakondlik metsanduse pressiesindaja: ta loob ja hoiab kontakti ajakirjanikega, kirjutab artikleid, annab intervjuusid ja vastab metsahuviliste küsimustele. Kahe aasta jooksul on Eesti metsaselts korraldanud neile kord kvartalis koolitusi, mis annavad mitmesuguseid teadmisi nii suhtlemise, esinemise kui ka Eesti meediasüsteemi toimimise kohta. Viimati koguneti Lõuna-Eestisse Võrru, et viia end kurssi sotsiaalse meedia võimalustega ning õppida oma aega juhtima, et ühes päevas oleks võimalik varasemast enam ära teha.
Kõneisikud on oma maakonnas tuntud persoonid ning eranditult kõik staazhikad metsanduse spetsialistid. Intervjueerides kõneisikuid, jäi mulle silma nende kõigi armastus looduse ja eriti metsa vastu. Kui palusin neil selgitada oma töist minevikku, vastasid kõik, et on ülikoolist saadik tegelenud metsandusega. Paratamatult on ametialane jalgrada käänuline ning nii mõnelgi on tee viinud natukeseks metsandusest eemale, ent jällegi nagu magnetina metsa tagasi jõudnud. Igaühe tee on unikaalne ning mõtted kõneisiku tegevusest eripärased. Siiski ühendab neid mõtteid see, et kõneisiku tegevust peetakse oluliseks ning selleks püütakse aega leida, ehkki tegemist on põhitöö kõrvalt tehtava vabatahtlike kohustustega, mille eest otseselt tasu ei saa. Kõik kõneisikud on väärt tänu oma töö eest ning soovime neile jõudu jätkata.

Jüri Peetrimäe lööb trummi ja puhub pasunat
Metsanduse konsulent Jüri Peetrimäe on olnud metsaga seotud juba lapsepõlvest alates: ta elas tollase Pärnu metsamajandi vahetus naabruses ning mõlemad ta vanemad töötasid seal. Isa tegeles puidust suveniiride tootmisega ning ema oli kontoriametnik. Väike Jüri käis tihti ema-isa töö juures aega veetmas. „Puidutöökojast meenub mulle värske männivaigu aroom, puidupinkide müra ja nitrolaki lõhn,” meenutab Jüri, kes suuremaks saades oli isale abiks koristustöödel ja hiljem lihtsamatel ohutumatel töölõikudel frees- ja paksusmasinal. „Kontoris nägin metsaülemaid, kel olid uhked rohelised mundrid seljas – need olid tõeliselt soliidsed ja meeldisid mulle väga. Pärast keskkooli lõpetamist otsustasingi minna õppima EPA-sse metsandusteaduskonda,” räägib Jüri sellest, kuidas ta otsustas samamoodi kui vanemad ka oma elu metsandusega siduda.
Jüri esimene töökoht oli Põlendmaa metskonnas, kus ta oli ametis metsnikuna ning hiljem lühikest aega ka abimetsaülem. Vahepeale mahub aastane õpinguperiood Soomes Savonlinna metsakoolis. Seejärel toimusid ühiskondlikus elus suured muudatused: Eesti sai iseseisvaks ning inimestele avanesid uued ja ahvatlevad võimalused. Viimased kümme aastat ehk erametsakeskuse algusaegadest peale on ta olnud erametsanduse konsulent.
Praeguseks juba kaks aastat on Jüri täitnud ka metsanduse kõneisiku kohustusi. „Ühel päeval küsiti minult, kas olen nõus sellist koormat kandma ja kuna olen pehme loomuga ning natuke edev kah, ei suutnud ma sellest ära öelda,” selgitab Jüri. Tema sõnul on aasta jooksul kõneisikutele pakutud väga huvitavaid koolitusi ning nad on saanud võimaluse kohtuda erakordsete inimestega – kõik see on rikastanud nende maailmapilti ning nõnda suudavad nad ka ise oma sõnumit paremini edasi anda. Koolitused on pakkunud Jürile rohkem enesekindlust ja esinemiskogemust. Kõik koolitajad on oma ala tõelised professionaalid; eriti sügava elamuse on talle jätnud Hendrik Relve, Aune Past ja Asta Tuusti. Jüri kinnitab, et kindlasti võiks seda nimekirja täiendada, ent paraku pole ta saanud viimastest koolitustest osa võtta.
Koolitustel omandatud oskusi on Jüri rakendanud siis, kui ta käis matkajuhiks Soome metsaomanikele ning tutvustas neile meie erametsandust, samuti on ta pidanud mitu ettekannet erametsaomanike rühmanõustamistel Pärnumaal ja kirjutanud kohalikule Pärnu Postimehele arvamusrubriiki paar artiklit.
Kõneisiku roll on väga mitmekülgne – oleneb isikuomadustest, mis laadi tegevusele kõneisikud keskenduvad oma sõnumit edastades. Jüri arvates on kõneisiku natuke ebamäärane ülesanne olla nähtav ja kuuldav ehk nagu naljamehed ütlevad: tuleb kõvasti lüüa trummi ja puhuda pasunat, kuid mitte noodist mööda mängida! Siiski ei ole kõneisikuks olemine alati lõbus ja roosiline. Jürile tekitab tuska see, kui artikli avaldamine ajalehes venib või jääb suisa avaldamata. Senini ongi ta kasutanud peamiselt trükimeedia kanaleid. „Selleks, et olla ka televisioonis, peaks uudis või sõnum olema üleriigilise tähendusega,” ütleb Jüri, kes teab, et liigne pealekäimine võib kasu asemel tuua hoopis kahju.

Risto Sepp propageerib säästvat metsamajandust
Valgamaa kõneisik Risto Sepp on olnud metsanduses tegev alates 1992. aastast, enamik ajast riigimetsas metsaülemana Valgamaal. Risto töötab metsanduses väga proosalisel põhjusel: mis oleks parem kui töö meeldivas keskkonnas meeldivate inimestega? Kõneisikuna on ta pannud rõhku kohaliku meediaga suhtlemisele ning propageerinud ka oma tutvuskonnas säästvat metsamajandamist. Seda peabki ka kõneisiku suurimaks ja tähtsaimaks sõnumiks: metsa on vaja hoolsalt majandada. Kuigi Risto peab end heaks suhtejaks, on koolitused aidanud tal mõista meedia toimimist ning suhelda ajakirjanikega vabamalt. Kõneisikute koolitus on sündmus omaette: võimalus õppida meedia kaudu suhtlema üldsusega, ühtlasi jagada omavahel vahetult teavet eri maakondades toimuva kohta.

Aira Toss peab unelmate ametit
Hiiumaa kõneisik Aira Toss on õnnelik, et on leidnud endale sobiva koha metsanduses, nimetades oma praegust tööd unelmate ametiks. Igapäevast leiba teenib ta erametsanduse tugiisikuna ning õpetades metsandust Hiiumaa ametikoolis. „Mulle mu töö tõesti meeldib. Kui mu karjääri vaadata, siis on näha, et olen selle pea kahekümne aastaga näinud metsanduse erinevaid tahke ning suudan pakkuda teistele vajalikku tuge,” räägib Aira.
Pärast EPA lõpetamist 1991. aastal asus ta tööle Hiiumaa tööstusliku metsamajandi Nõmba metskonna abimetsaülemaks, seejärel juhatas Kärdla metskonna taimlat. „Sel ajal külvasin oma kätega kahe kevade jooksul kasvuhoonetesse nii palju puuseemneid, et minu roll maailma hapniku tarbimiseks on kenasti antud,” meenutab Aira. Pärast kahte aastat taimeaias oli Aira Putkase metskonna metsnik, seejärel viis töö teda 1997. aastast hoopis metsavarumisettevõttesse.
Praegu töötab Aira erametsanduse tugiisikuna, kuid enne seda oli ta teinud väikese põike metsast natuke eemale, olles Hiiumaa ametikooli arendusjuht. Kuigi tegevus ei olnud seotud metsandusega, andis see talle väga häid kogemusi, kuidas arendada organisatsiooni. „Aga ega see päev läbi tubane töö mulle siiski ei sobi,” ütleb Aira resoluutselt. Metsanduse puhul võlub teda valdkonna suur vaheldusrikkus: eri aastaaegadel on mets mõnusalt erimoodi ning praegune töö tugiisikuna võimaldab ühitada suhtluse inimestega ja metsandusteadmised. Kindlasti on tema ametivalikul mänginud rolli ka perekondlikud traditsioonid: ta on pärit tuntud metsatöötajate perekonnast, nagu ka Tanel ja Taavi Ehrpais. „Lisaks Hiiumaa boonus, et see on siiski Eestimaa kõige metsasem maakond,” tunneb Aira alati uhkust oma kodusaare üle.
Teadupärast on suurim motivaator töö iseenesest. Aira ütleb, et kõneisiku töö on nii-öelda auamet. Innustavad ka head koolitused ning tore seltskond – kõneisikud üle Eesti. Aira peab oma kõige tugevamaks küljeks avatust ja head suhtlemisoskust, vähem tähtis ei ole ka suur tutvusringkond. Kindlasti tuleneb hea eneseväljendusoskus mõneti õpetajarollist, sest teabe edasiandmine oleneb suuresti sellest, kuidas seda teha.
Kõneisikute koolitusi hindab Aira kõrgelt, näiteks Aune Pasti suhtlemiskoolitusel saadud nipid on kulunud marjaks ära ning Asta Tuusti oskus loodust vahendada on imetlusväärne. Suuresti saab kiita ka Martin Veinmanni kõnekoolitus. „Eks igalt koolituselt saab midagi õppida. Peamine teadmine, mida olen koolitustelt omandanud, on see, et rääkida tuleb lihtsalt, selgelt ja seoseid loovalt,” räägib Aira. Suhtlemisel meediaga Aira hätta ei jää ning seejuures kasutab ta aktiivselt ka sotsiaalset meediat, mis muutub Eestis iga päevaga järjest populaarsemaks. Aira püüab oma kõneisiku tegevusega ümber lükata valearvamust, et meie metsad saavad varsti otsa. „Nii metsarikkal maal nagu Eesti, kus mets kui ressurss on alakasutatud, arvab suur osa rahvast, ja meedia võimendab valesõnumit, et me metsad on hävimiseohus. Kõneisiku peamine roll ongi anda edasi õiget sõnumit, et meil on metsa piisavalt ning see ei saa otsa. Selle pärast ei ole Eestimaal küll vaja muretseda,” ütleb Aira täie tõsidusega.

Tanel Ehrpais aitab ajakirjanikel mõista metsandust
Läänemaal kõneisikuna tegutsev Tanel Ehrpais leiab, et kõneisiku roll on andnud talle võimaluse selgitada metsanduse ja looduse protsesse inimestele, kes metsandusega iga päev kokku ei puutu. Tanel on metsanduses töötanud 14 aastat. Pärast Eesti maaülikooli (tol ajal Eesti põllumajandusülikool) lõpetamist asus ta tööle Vardi metskonda metsnikuna. Praegu on ta RMK Läänemaa metskonna metsaülem.
Tanel on olnud looduse ja metsaga seotud juba lapsest saati. Tema kodukohas Nissis tegutses aktiivselt kooli metskond ning ka metsamehena töötanud isa kõrvalt on paljutki külge jäänud. „On väga hea tunne, kui sa oled kellelegi saanud selgitada asju, mis on enne olnud neile rohkemal või vähemal määral arusaamatud,” ütleb Tanel. Kõneisiku töö vajab mitmekülgsust: suhtlusoskust, mida toetavad teoreetilised ja praktilised teadmised metsandusest. Siinkohal toobki Tanel esile kõneisiku tähtsa ülesande: ajakirjanikele on vaja edastada informatsiooni ning aidata neil õigesti aru saada metsandusterminitest ja probleemidest, et see info jõuaks avalikkuseni adekvaatselt.

Andres Sepp eristab kahte tüüpi kõneisikuid
Põlvamaa kõneisiku Andres Sepa hinnangul võib kõneisikuid olla kahte tüüpi: kõneisik kui aktiivne infoedastaja oma maakonnas või kõneisik vajaduse korral ehk juhul, kui keegi soovib teavet, siis ta seda kõneisikult ka saab. Andrese sõnul on võimalik valida endale üht või teist tüüpi kõneisiku roll, ent suuresti oleneb see sellest, kellena leiba teenitakse.Andres töötab RMK Põlvamaa metsaülemana ning tema aeg kulub ennekõike riigimetsas toimuvale.
Tema igapäevatöö tõttu on kohalik ajakirjandus harjunud temaga lävima enamasti riigimetsa tasandil. Kuid siiski ei saa ta ise kõikidele küsimustele vastuseid anda, sest RMK on kindlaks määranud oma organisatsiooni kõneisikud, kes infot annavad. „Juhul, kui ma peaksin olema esimest tüüpi kõneisik, siis ma vajaksin pidevat uudisvoogu nii erametsanduses, riigimetsanduses kui ka metsatööstuses ja metsahariduses toimuva kohta. Kuna ma süsteemset infot ei oma, on mul keeruline olla spetsialist kõigis valdkondades korraga,” räägib Andres. Uudiste kõrval on vaja teada täpsemalt selle uudise sisu ja tagamaid. Andrese sõnul on ta meelsasti kõneisik nii-öelda vajaduse korral.

Mati Schmuul armastab anda intervjuusid
„Kõneisik olla on uhke ja hää!” ütleb Saaremaa kõneisik Mati Schmuul. Ta on lõpetanud Kaarepere sovhoostehnikumi metsamajandustehniku erialal ja töötas seejärel Saaremaa puidutööstusettevõttes. 2002. aastal oli ta üks Saaremaa metsaühistu asutajaliikmeid. See ühistu on tänini tegelenud erametsanduse edendamisega.
„Minule, kes on metsast pisut eemal olnud, on need koolitused toonud tagasi hea suhte metsandusega. Eriti just 2008. aasta lõpus toimunud koolitused Sagadis ja Luual – need nagu ehitasid uue vundamendi,” räägib Mati. Läinud aasta koolitused, kus käsitleti ennekõike oma sõnumi edastamist raadios, trükiajakirjanduses ja auditooriumi ees, on andnud talle hulga häid esinemisnippe. Mati peab tunnistama, et tegelikult talle meeldib kaamera ja mikrofoni ees olla ning kaamerat ta ei karda. Peaasi, et sõnum oleks päevakohane. „Võib-olla tekib väike kramp intervjuu ajal siis, kui tegemist oleks võhivõõra reporteriga, kuid kohalikus Kadi raadios on esinemine pingeteta õhkkonnas ning saatejuht ka ei sega liigsete küsimustega,” räägib Mati, kes on kogenud usutletav Kadi raadios.
Mati hinnangul peab kõneisik üldsusele edastama igati tõetruu pildi meie metsadest, seadustest ja suhetest metsaga. Talle teeb muret asjaolu, et enesetäienduseks jääb liiga vähe aega ning kogu riigis toimuvaga ei ole võimalik kursis olla. See eeldab pidevat ülevaadet ajakirjandusest ja riigikogu tegevuse jälgimist. Siiani on Mati edastanud metsandussõnumeid põhiliselt suuliselt: teinud ettekandeid õppepäevadel, andnud raadiointervjuusid ja suhelnud otse metsaomanikega. Paar korda on õnnestunud ka telekaamera ees intervjuud anda.
Artiklite kirjutamine on läinud võrdlemisi visalt. Käsitlusteemasid oleks küll, kuid nii mõnigi kord on õige kirjutamise aeg mööda lastud – artikkel pole valminud õigel ajal. Hiljem on veel raskem mõtteid kirja panna, sest õige aeg on mööda läinud. „Näiteks võib tuua siia kaks juhtumit. Üks oli siis, kui Arnold Rüütel astus meie metsaühingu liikmeks, ning teine juhus, kui ühingu liikmeks astus proua, kes sündis 1923. aastal. Sellised eredad momendid peaksid igal juhul saama kajastatud, ent aega nappis, ja nii need teemad soiku jäidki,” mõtiskleb Mati teemal, mida oleks võinud eelmisel aastal paremini teha. Mõneti ajendab vajakajäämisi ka see, et erametsanduses on hulk eri rolle ja ametinimetusi. Näiteks töötavad metsakonsulendid, tugiisikud ja kõneisikud. Tugiisiku roll on suuresti sama mis kõneisikulgi: suhelda avalikkusega. Mida enam eri isikuid on ametis, seda suurem on vajadus omavahel selgitada, kes millal ja millest räägib, et ei räägitaks samal ajal ega jääks midagi ka kajastamata.

Eha Valeikiene hindab ühist keskkonda
Viljandimaa kõneisik Eha Valeikiene tee metsandusse sai alguse siis, kui tal oli võimalus tagasi saada oma isatalu, millel oli ka omajagu metsa. Arusaamasid metsandusest oli siis seinast seina ja nii otsustaski ta selle endale selgeks teha. Osa teadmisi ammutas ta raamatutest, osa õppepäevadelt. 2004. aasta lõpus asutas ta Viljandimaa metsaseltsi. Eha on lõpetanud tollase Tallinna polütehnilise instituudi ehitusinseneri-ökonomistina, ka sel alal oli puiduga palju pistmist. Inseneriharidus on mõjutanud ka tema mõtlemist, mis mõnevõrra erineb metsandusharidusega inimeste omast. „Inseneri mõttemaailm, eriti selline, kus viga võib maksta kellegi elu, teeb ettevaatlikuks ja paneb kahtlema, kas ikka kõike võib teha ja kuidas teha,” seletab Eha.
Olles kõneisik, on Eha liigne ettevaatlikkus pisut kahanenud. Ta leiab endas rohkem julgust arvamust avaldada. Kuigi kõneisikuid on koolitatud esinema, intervjuud andma, kirjutama jms., tuleb mõnikord ette ka planeerimata tegevust. Näiteks paluti tal mullu esineda Kuku raadio tunniajases intervjuusaates, sest plaanitud intervjueeritav ei saanud ootamatult osaleda ning seetõttu ei jäänudki Ehale eriti ettevalmistusaega. Kõige enam meeldib Ehale suhelda kohaliku ajalehega, kus tema sõnul kajastatakse metsandust ja loodust päris tihti.
Ideaalis näeks Eha, et kõik loodusesse ja eriti metsandusse puutuvad inimesed ja organisatsioonid saaksid omavahel hästi läbi. Kohati tundub, et metsainimesed ajavad oma asja, jahimehed omakorda oma, rohelistel on oma rada ning ühist asja ei aetagi. „Ega mets pole mingi eraldi eksisteeriv asi maailmas, see on ju tegelikult meie kõigi elukeskkond ja kõikidel inimestel on oma arusaam sellest keskkonnast. Aga kui saaks seda arusaama natuke rohkem nii öelda ühele lainele sättida – olgu siis tegemist töösturiga, rohelisega või metsaomanikuga,” mõtiskleb Eha, kes püüab metsaomanikke abistada oma loodud metsaühistu kaudu ning üldsusega lävida nii metsaühistu esindajana kui ka kõneisiku rollis. Tarvilik info liigub edukalt ka sõbralt sõbrale: ühistusse koondunud metsaomanik räägib oma tuttavatele ja too omasoodu oma tuttavatele. Samamoodi on kõneisiku sõnumitega: räägi sõbrale ja ta räägib edasi.

Taavi Saar huvitub sotsiaalse meedia võimalustest
„Metsast positiivse sõnumi edastamine on puhas rõõm!” ütleb Lääne-Virumaa kõneisik Taavi Saar, kelle arvates on metsakasvataja amet üllas, sest töö ongi üks suur heategu kõikidele, kes metsast osa saavad. Taavi on töötanud metsanduses 11 aastat ning iga päev tunneb oma tööst vaid rõõmu. Kõneisikute koolitused on pakkunud talle paremaid suhtlusoskusi, kuigi ta ei saa kurta oma suhtlemisoskuse üle, ning oluliselt avardanud võimalusi avalikkusele sõnumite edastamisel. Taavi puhul on pisut tagaplaanile jäänud klassikaline meedia, ent teda on palutud mitmeid kordi koolimetsanduse teemal esinema. „Ma olen avatud loomuga inimene ning olen alati valmis suhtlema kõikidega, kes huvituvad metsast, olgu see kas meedia vahendusel, avalikel üritustel, koolides, kirikus või kõrtsis – olen ma valmis rääkima metsandusest,” räägib Taavi, kelle jaoks ongi kõige huvitavam kooliõpilastele metsast rääkimine. „See on keeruline, aga huvitav. Meenub see, kuidas ma „Tagasi kooli” projekti raames läksin kooli rääkima. Kuulajateks pidid olema esimese klassi õpilased. Kohale jõudes aga selgus, et esimese klassi asemel oli kuulajateks terve aulatäis teismelisi,” meenutab Taavi huumoriga. Tulenevalt viimasest koolitusest kõneisikutele, pakuvad Taavile huvi uue meedia võimalused, eelkõige Twitter ja Facebook. Ta on seadnud endale eesmärgiks lähemalt tutvuda nende suhtluskeskkondadega ning elada neisse sisse. Taavi tunnistab, et uus meedia on populaarne, eriti nooremate inimeste seas.

Taavi Ehrpais tulet ab üldsusele metsandust meelde
Raplamaa kõneisik Taavi Ehrpais leiab, et kõneisik peab hästi tundma sektorit ja on hea, kui tal on mingist kitsast valdkonnast teadmisi peensusteni. Taavi leiab, et tal on need omadused olemas. Ta on metsanduses töötanud umbes 15 aastat, asutanud Vardi erametsaseltsi, mida ta on tänini juhtinud; praegu kuulub sinna üle 150 metsaomaniku. Olles pärit metsamehe perekonnast, ei ole ta iial kujutanud end ette töötamas mõnes muus sektoris.
Kõneisiku roll ei ole talle igapäevatööd ega uusi kohustusi kuigivõrd lisanud, seega ei olegi motiveerivaid asjaolusid vaja. Taavil on head suhted kohaliku ajakirjandusega ja ka mõne üleriigilise ajalehe reporteriga ning tema poole osatakse otse pöörduda. Hea kontakt ajakirjanikega oli tal tekkinud juba enne liitumist kõneisikute projektiga. „Olen alati püüdnud vastata, kui ajakirjanik on seda palunud. Pärast kõneisikute koolituse läbimist olen võib-olla jätnud mõne lause ütlemata ja mõnda mõtet olen teisiti väljendanud,” räägib Taavi, kelle arvates on kõneisiku kõige tähtsam roll see, et avalikkus ei unustaks, et Eesti regionaalpoliitikas on põllumajanduse kõrval ka teine väga tähtis majandusharu – metsandus.

Ülle Läll on vilunud televisiooniga suhtleja
„Kõneisik peaks äratama huvi metsanduse vastu ka neis, kes seda veel ei tunne,” räägib Järvamaa kõneisik Ülle Läll. Tema meelest on kõneisiku tähtsaim ülesanne suhelda meediaga ning informeerida üldsust metsandusest. Ülle on olnud metsandusega seotud 29 aastat ning tal on väga suur tutvuskond: praegune konsulendiamet nõuab nagunii tihedat suhtlemist metsaomanikega, kuid peale selle annab ta tunde Järvamaa kutsehariduskeskuses. Nõnda saab ta metsandust tutvustada ka noortele ning ühtlasi pildi tulevaste metsaomanike põlvkonnast.
Ülle jaoks ei ole vestluse alustamine probleem. Kõneisikutele mõeldud koolitustel on ta omandanud parema esinemisoskuse, ta oskab lävida meediaga (eriti televisiooniga) ning teab, kuidas suhelda suure kuulajaskonnaga avalikel üritustel. Suuresti on aidanud ettekandeid koostada koolitusel saadud teadmised avaliku esinemise kohta, mida õpetas kõneisikutele Aune Past. Viimaste aastate jooksul on Üllel tulnud üpris tihti televisioonis esineda. Ta on osalenud saadetes „Osoon”, „Metsaomaniku kool” ja „Kodumets” ning korraldanud metsaistutuspäeva ajakirjanikele. Ja ega kirjasulgki kehvem pole: hulk artikleid on avaldatud vallalehtedes ja üleriigilises Maalehes. Ülle arvates peab kõneisikul olema metsandusharidus – faktidel põhinevad teadmised, mis neil ka on. Niisama tähtis on koostöö, sest kogemustega inimene peab oskama teha koostööd teiste metsandusorganisatsioonidega metsanduse valdkonnas, saades sealt vajalikku teavet, et paremini kujundada metsanduse positiivset mainet ja kujundada õigeid arusaamu. „Ta võiks ideaalis olla see, kelle poole pöördutakse, kui ei teata, kelle poole pöörduda või mida mingist asjast arvata,” ütleb Ülle.



Pille Rõivas, Eesti metsaseltsi kommunikatsioonijuht

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet