Eesti Looduse fotovõistlus
1/2010



artiklid
Vääriselupaigad: probleeme ja võimalikke lahendusi

Juba 13 aastat on vääriselupaigad olnud lahutamatu osa Eesti metsandusest.
Metsanduse arengukava koostamine annab meile hea võimaluse selle temaatika üle mõtiskleda ja probleemidele lahendusi otsida.

Milline mets võib olla vääriselupaik?
Vääriselupaiga kontseptsiooni väljatöötajad määratlesid vääriselupaika kui vähima inimmõjuga metsaala, kus praegusajal
suure tõenäosusega ja mittejuhuslikult
leidub ohustatud, ohualteid, haruldasi või tähelepanu vajavaid liike, mis on kasvukohtadega kitsalt kohastunud
(Andersson jt. 2000).

Et pidada ala vääriselupaigaks, piisab, kui liike leidub suure tõenäosusega. See on oluline rõhuasetus. Tollased novaatorid tõid esile, et vääriselupaiga suurus ei ole piiratud ja mõiste on seotud metsa väärtusega. Vääriselupaik (edaspidi VEP) võib olla nii üksikpuu kui ka hektarite suurune metsaala.
Õigusaktides on VEP-ga seostuvat käsitletud siiani ainult metsaseaduses ja asjaomased sätted on muutunud niisama sageli kui metsaseadus tervikuna. Aastal 2009 kehtima hakanud metsaseaduses on VEP määratletud nõnda: „Vääriselupaik on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala väljaspool kaitstavat loodusobjekti, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur” (RTI, 23.12.2008, 56, 314). Seega ei saa kaitstavatel loodusobjektidel VEP olla ja ühtlasi ei tohi see olla üle seitsme hektari suur (RTI, 23.12.2008, 56, 314), küll võib VEP aga asuda väljaspool kaitstavaid loodusobjekte paiknevates kaitsemetsades, näiteks loometsades, luitemetsades jne.
VEP defineerimisel seaduses on tänini keskendutud VEP vabatahtliku kaitsega seonduvate praktiliste probleemide lahendamisele ja sisuline olemus on tagaplaanile jäänud. VEP kontseptsioon rõhutab, et VEP olemasolu ei olene pind alast ega tingimata ka asukohast, vaid tegemist on väärtuspõhise määranguga. Seega on VEP eelkõige informatiivne ühik, mis tähistab metsatüki suurt looduskaitseväärtust kui haruldaste ja ohustatud liikide elupaik. Tasub kaaluda, kas õigusaktis olekski mõistlik määratleda vääriselupaik kui metsaosa, kus suure tõenäosusega leidub haruldasi ja ohustatud liike, ja loobuda nii pindala- kui ka asukohapiirangust. Praktilised kaitseküsimused võiks lahendada aga eraldi sätetega.
On peetud diskussioone teemal, et sisuliselt peaks VEP temaatikat käsitlema looduskaitseseaduses, kuna tegemist on haruldaste ja ohustatud liikide elupaikadega. Sellele on raske vastu vaielda, kuid päris tähtsusetuks ei saa pidada ka seda, et VEP kontseptsioon toodi Eestisse siiski metsameeste eestvedamisel ja on seega justkui metsameeste laps. Viimase metsaseaduse aruteludel tehti ettepanek VEP käsitlemisest seaduse tasemel üldse loobuda, kuna kogu kaitse on vabatahtlik. Samas räägib selle vastu see, et näiteks kaitse riigimetsas käib siiski selgelt seaduse alusel. Samuti on VEP praegu sisuliselt ainus looduskaitseväärtust kirjeldav informatiivne elementaarühik, mille määratlemise metoodika on kinnitatud määruse tasemel ja eksperdid on litsentsitud. Võrreldavat juriidilist tuge pole praegu isegi Natura metsaelupaikade määrangutel ja nende inventeerijatel.
Siinses artiklis on vääriselupaika käsitletud lähtuvalt metsa väärtusest, mitte kehtivas metsaseaduses toodud formaaljuriidilisest määratlusest.

Kuidas vääriselupaiku leiti? Kuidas nende üle arvestust peetakse?
Mastaapsemalt inventeeriti vääriselupaiku aastatel 1999–2002. Inventuur tehti Eesti metsakaitsealade võrgustiku projekti (EMKAV) ja vääriselupaikade inventuuri projekti raames. Eesmärk oli kaardistada tänini säilinud looduskaitse seisukohast väärtuslikud metsaosad, kusjuures EMKAV projektis inventeeriti ka paljude kaitsealade sihtkaitsevööndid ja piiranguvööndid. Vääriselupaikade inventuuri projekti raames tehtud kontrollinventuuridel leiti, et esmase inventuuriga suudeti leida 42% vääriselupaikadest. Arvestades ka Rootsi kogemust, hinnati, et põhiinventuuriga suudeti avastada umbes pooled VEP-d (Andersson jt. 2003).
Pärast põhiinventuuri lõppemist oleks vääriselupaiku tulnud registreerida jooksvalt metsakorralduse ja keskkonnaameti koostöö käigus. Metsakorralduse käigus registreeritud potentsiaalsetele vääriselupaikadele oleks enne metsaregistrisse kandmist pidanud tegema ekspertiisi keskkonnaameti litsentsitud vääriselupaikade spetsialistid. VEP-de üle peab keskkonnaministri määruse järgi (RTL 2009, 18, 218) arvestust metsaressursi arvestuse riiklik register (metsaregister), mis peab iga kuu edastama vastavad parandatud kihid eri ametkondadele.
Kahjuks on praktika näidanud, et metsakorralduse käigus vääriselupaiku süsteemselt ei registreerita, kuigi metsakorraldusjuhend näeb seda ette. Üks põhjus on kindlasti see, et paljudel metsakorraldajatel puudub ettevalmistus, aga vähem tähtis pole omanike vähene teadlikkus ja nõudlikkus selles aspektis. Teiseks on sageli juhtunud, et metsakorralduse käigus registreeritud potentsiaalsed vääriselupaigad ei läbi ekspertiisi ega jõua metsaregistrisse ning EELIS-esse, kuna litsentsitud vääriselupaikade spetsialistidel keskkonnaametis pole olnud piisavalt ressursse (aega, aga ka nt. autokütust), et sellega üldse tegeleda teiste tööde kõrvalt.

Probleemid vääriselupaikade andmestikuga
Esiteks on positiivne, et VEP andmekihi haldaja ehk metskaitse- ja metsauuenduskeskus (edaspidi MKUK) pole VEP andmebaasi nüüdisajastanud iga kord, kui vääriselupaiga mõistet on metsaseaduses muudetud ning seetõttu on säilinud kättesaadav informatsioon metsades, sealhulgas kaitsealadel paiknevate väärtuslike metsade kohta. Pärast VEP andmebaasi avalikustamist selgus, et aastatel 1999–2002 tehtud inventuuri tulemused on sageli ebatäpsed, mis tulenevad sel ajal inventeerijate käsutada olnud tehniliste võimaluste ning kaardimaterjali kehvast tasemest. Probleeme on tekitanud ka andmete digiteerimisel tehtud vead. Kui planeeritakse praktilisi töid, raskendavad vead sageli VEP-ga arvestamist. Piiride täpsustamiseks on eelkõige RMK tellinud eriuuringuid, mille tulemusena ongi piire täpsustatud.
Kahjuks on kerkinud esile ka hulk väga küsitavaid muudatusi. Enim tähelepanu on viimasel ajal pälvinud muudatus, mille järgi on suur VEP (andmebaasis VEP nr. 145033), mis paikneb Tallinna–Tartu maantee ääres Annast veidi Tallinna poole, jagatud kaheks, sest metsahoiu sihtasutuse eksperdid on piiri muutnud. Eksperdid arvasid väidetavalt VEP-st välja umbes 30 meetri laiuse ala keskelt läbi mineva sirge riba, kus kasvav mets veel 2007. aastal tehtud aerofoto järgi ei eristunud millegi poolest ümbritsevast metsast, mille VEP staatus jäeti alles. Praegu haigutab selle riba asemel lageraielank.
Andmebaas ei kajasta hävinud vääriselupaikasid. Keskkonnaamet koostöös MKUK-ga ei ole suutnud VEP andmebaasi ajakohastada maharaiutud VEP-de poolest. Nii ei ole andmebaasist kustutatud nüüdseks raiete tõttu hävinud vääriselupaiku. VEP-de mahakandmine ja lisamine on olnud puudulik ning seetõttu tuleb vastavasse üldstatistikasse suhtuda ettevaatusega. Näiteks Eestimaa Looduse Fondi 2006. aastal kogu Eestis tehtud välitööde põhjal selgus, et aastatel 2002–2005 hävis raiete tõttu 7% kõigist vääriselupaikadest nii era- kui ka riigimetsas (Kohv 2007), kuid seda metsaregistri vääriselupaikade andmestik ei kajasta.
Omamoodi veidra probleemina kerkis mõned aastad tagasi üles VEP-de asukohtade problemaatika riigimetsas, kus kaitse on käinud eelkõige keskkonnaministri käskkirja järgi, milles oli toodud VEP-de asukoht, lähtudes kvartalite ja eraldiste numeratsioonist. RMK-s on alatasa metskondi liidetud, ühtlasi on rakendatud nn. libisevat metsakorraldust. Seetõttu on eraldiste ja kvartalite numeratsioon pidevalt muutunud. Selle tagajärjel arvati ministri käskkirja alusel hulk VEP mehaaniliselt noorendike ja keskealiste metsade hulka. Samas tehti tegelikes vääriselupaikades aga raiet. Probleem seisnes selles, RMK ei suutnud oma töös arvestada looduskaitseandmebaasi EELIS ruumilist infot VEP-de paiknemise kohta. Kahjuks pole RMK veel tänini suutnud oma infosüsteeme ühildada andmebaasiga EELIS, mis lubaks looduskaitseandmeid reaalajas kasutada.

Kui palju neid on? Kus nad asuvad?
Metsaregistrist Eestimaa Looduse Fondile 11. mail 2009 edastatud vääriselupaikade kaardikihi järgi oli arvel kokku 8546 VEP pindalaga 22 890,5 hektarit, seega umbes üks protsent Eesti metsamaast. Neist 57,4% asub riigimetsas ja 42,6% eramaadel (viimastest asub 20% endiselt riigiomandis olevatel õigusvastaselt võõrandatud maadel; vt. tabelit 1). Kaitstavate loodusobjektide range kaitsega vöönditesse jääb kokku 2223 VEP, millest 22,1% paikneb eramaadel. Kaitstavate loodusobjektide piiranguvööndisse jääb 1337 VEP, millest samuti 63,4% asub riigimetsas. Hoiualadele jääb aga kokku 546 VEP, enamik eramaadel, täpsemalt 74,4%. Tulundusmetsas paikneb 5691 VEP (66,6% kõigist), ent pindalalt hõlmavad need 47,8% VEPde kogupindalast. Väljaspool kaitstavaid loodusobjekte asuvast 1 766 500 hektarist (79,8%) metsamaast (SMI 2007) võtavad VEP-d enda alla 0,6% metsamaast. (Siinkohal tuleb meeles pidada, et VEPde andmebaas hindab VEP-de pindala tegelikkusest suuremaks, kuna ei kajasta raiete tõttu hävinud VEP.)
Eraldi tasuks praeguse metsaseaduse taustal vaadata, kuidas paiknevad üle seitsme hektari suurused VEP-d ja mismoodi need jagunevad. Ulatuslikud, üle seitsme hektari suurused VEP-d hõlmavad vaid 6,3% VEP-de arvust, kuid lausa 36,5% nende pindalast. Neist 542 VEP-st asub sihtkaitsevööndis 152 (2473,1 ha), millest 73% asub riigimetsas. Kaitstavate loodusobjektide piiranguvööndites võtavad 75 üle seitsmehektarist vääriselupaika enda alla 36,7% kogu piiranguvööndi VEP-de pindalast, kusjuures enamik neist paikneb riigimetsas (74,4%). Eelnevaist eristuvad hoiualade 68 vääriselupaika (1597,6 ha), see on hoiualade vääriselupaikade pindalast 67,2%, kusjuures eramaadel asuvad VEP-d hõlmavad nende pindalast 86%. Tulundusmetsas paikneb 229 üle seitsme hektari suurust VEP, aga pindala poolest (2750 ha) hõlmavad need neljandiku kõigist tulundusmetsa vääriselupaikade pindalast. Eramaadel asuvad VEP-d võtavad seejuures enda alla 60,9%.
Tegelikult on üle seitsme hektari suuruste VEP-de pindala veelgi suurem, kuna paljud VEP-d on määratletud kinnistu- või isegi eraldisepõhiselt, mistõttu võib maastikul terviklik vääriselupaik olla andmebaasis esitatud kahe või enama eraldi kirjena.

Vääriselupaikade kaitstus
Vääriselupaikade kaitse lähtub metsaseadusest. Kui kehtestati seitsme hektari suurune pindalapiirang, siis eeldati, et sellest suuremad vääriselupaigad on nii olulised, et need tuleb võtta kaitse alla looduskaitseseaduse alusel. Ühtlasi eeldati, et kaitstavatel loodusobjektidel käib VEP-de kaitse looduskaitseseaduse järgi.
Kaitsealadel on VEP-de säilimine tagatud sihtkaitsevööndites, mis hõlmavad 27,5% kunagi inventeeritud VEP-de pindalast. Hoiualadel asub 2378,2 hektarit VEP. Sealsete VEP-de kaitstusele on praegu raske hinnangut anda, kuna hoiualade majandamise praktika pole veel Eestis välja kujunenud, kuid teoreetiliselt on metsaelupaikade kaitseks tehtud hoiualadel kaitseala valitsejal õigus keelata raieid. Enamik hoiualade VEP on pindalalt ulatuslikumad kui seitse hektarit. Seega võib öelda, et kaitsealade ja hoiualade loomisega on suudetud hulk suuremaid vääriselupaiku kaitse alla võtta.
Vääriselupaikade säilimine on probleemsem piiranguvööndites. Riigimetsas käib nende hoid eelkõige FSC säästva metsamajandamise sertifikaadi nõuete järgi. Eramaadel saab kaitset rakendada vaid kaitse-eeskirja alusel. Praktikas tähendab see sageli, et raiet pole võimalik välistada. Samuti pole omanikul õigust sõlmida selliste vääriselupaikade kaitseks vabatahtliku kaitse lepingut. Just piiranguvööndi vääriselupaikade (aga ka teiste loodusväärtuste) alalhoid on kaitsealadel kõige problemaatilisem, kuna puudub võimalus langetada paindlikke väärtuspõhiseid majandamisotsuseid. Omaniku seisukohalt ilmneb lahknevus: see, kelle mets ei jää kaitsealale, saab riigilt küsida toetust vääriselupaiga hoiuks, aga omanik, kelle maad jäävad kaitsealale, ei saa niisama vabalt majandada, samuti pole tal võimalust sõlmida riigiga vabatahtliku kaitse lepingut. Paremal juhul jääb ta mets Natura alale, mis võimaldab taotleda nn. Euroopa Liidu metsatoetust. Kuid mitte kõik kaitstavad loodusobjektid ega nende piiranguvööndid ei kuulu Natura alade koosseisu, mis annab õiguse taotleda vastavat toetust.
Vääriselupaikade ja Natura metsatoetuste maksmise loogika ei kohtle omanikke võrdselt ja viitab vajadusele ühtlustada Eestis seda süsteemi, et kõiki omanikke koheldaks võrdselt: olenemata sellest, kas nende omandit väärtustab Euroopa Liit või Eesti riik.

Vääriselupaigad majandamispiiranguteta erametsas
Erametsades asuvate vääriselupaikade kaitse kontseptsioon pole aastatega sisuliselt muutunud. VEP kaitse eraõiguslikule isikule ja omavalitsusele kuuluvas metsas käib SA Erametsakeskuse ja metsaomaniku vahel sõlmitud lepingu alusel, mille kohaselt riik kompenseerib omanikule 20 aastale ühtlaselt jagatud maksetena saamata jäänud puidutulu. SA Erametsakeskuse andmetel oli 2008. aastal sõlmitud 268 vabatahtliku kaitse lepingut 650,2 hektari VEP kaitseks. Seega on lepingutega suudetud kaitsta vaid 12% erametsade VEP-dest, mis jäävad väljaspoole kaitsealasid. Vanade metsade elustiku hoidmise seisukohast on kindlasti tegemist ebapiisava tulemusega. Ilmselt võib öelda, et sellisel kujul ja praeguses rahalises mahus praktiseeritav kaitseskeem on läbi kukkunud.
Selle põhjused vajaksid põhjalikumat analüüsi. Seejuures tasub mainida, et meie põhjanaabrite kogemused samalaadsete kaitseprogrammide elluviimisel pole palju paremad. Tuleks vastata põhimõttelisele küsimusele „Kas me tahame, et meie eraomandis olevates tulundusmetsades vääriselupaigad säiliksid?”. Kui me seda tahame, siis tuleb muuta vääriselupaikade kaitse skeemi ja sealt saamata jäänud tulu kompenseerimise põhimõtteid. Ökoloogi silmis tundub praegune kaitseskeem sobivat vaid ajutise iseloomuga (20-aastane lepinguperiood) väärtuslike elupaikade hoiuks (nt. põlendikud, tormimurrud, üleujutatud valmivad või küpsed metsad jne.). Aga vanade põlismetsakildude hoidmise seisukohast on see sobimatu ja perspektiivitu.

Vääriselupaigad majandamispiiranguteta riigimetsas
Riigimetsas korraldab VEP kaitset riigimetsa majandaja keskkonnaministri käskkirja järgi. Ühtaegu käib riigimetsas kaitse RMK-le antud FSC säästva metsanduse sertifikaadi alusel, mis nõuab suure kaitseväärtusega metsade hoidmist. Seega on vääriselupaikade puhul kujunenud samasugune olukord, kui hiljuti oli säilikpuudega. Nimelt ei ühti normdokumentides toodud formaaljuriidilised mõisted nende praktikas rakendatava sisuga. Praegu hoiab RMK vääriselupaiku lähtuvalt metsa väärtusest, olenemata nende asukohast või suurusest. Samas tekitab see väga palju arusaamatust ja mitmetimõistetavust. Nii mõnigi erametsaomanik arvab näiteks, et vääriselupaik on vaid lepinguga kaetud metsaosa, ökoloogid koos riigimetsamajandajatega käsitlevad VEP metsa väärtuse alusel, ametnikud ja juristid aga bürokraadi vaatepunktist.

Kokkuvõtteks
Vääriselupaikade kaitse on seaduse tasandil mingil moel tagatud 37,9% VEPdest, mis asuvad sihtkaitsevööndites ja hoiualadel, ning veel 33,3% ehk 7620,6 hektarit riigimetsa piiranguvööndi metsades ja tulundusmetsades. Viimaste kaitse lähtub piiranguvööndites asuvate VEP-de ja üle seitsme hektari suuruste VEP-de puhul FSC sertifikaadi nõuetest ning tulundusmetsas alla seitsmehektariste VEP-de puhul ministri käskkirjast.
Lisaks on vabatahtlikud kaitselepingud sõlmitud 650,2 hektari (2,8%) erametsades paiknevate VEP kaitseks.
Seega on kokku 73,8% kunagi inventeeritud vääriselupaikadest mingil moel kaitstud, mida võib pidada isegi heaks tulemuseks. Üle seitsme hektari suurustest VEP-dest on mingil moel praegu kaitstud 75,3%. Eramaadel asub piiranguvööndis ja tulundusmetsas kokku 1979,8 hektarit üle seitsmehektarisi vääriselupaiku, mis ei ole võetud kaitse alla ega ole neil enam ka vääriselupaiga staatust metsaseaduse silmis. Kaitsealade loomisega on 14,4% VEP-dest sattunud piiranguvöönditesse, kus erametsades pole võimalik pöörata eraldi tähelepanu vääriselupaikade kaitsele.
Metsanduse arengukava väljatöötamise tõttu on Eestimaa Looduse Fond esitanud arengukava koostajatele hulga ettepanekuid, kuidas VEP-de temaatikaga Eestis edasi minna.
1. Loobuda seaduses VEP mõiste sidumisest konkreetse kaitsestaatusega ja defineerida VEP informatiivse metsa väärtusest lähtuva mõistena.
2. Kaotada normdokumentides vääriselupaiga määratlusest seitsme hektari pindalapiirang ja sätted, mis piiravad vääriselupaiga esinemise vaid tulundusmetsaga. Kaitsega seonduvad nüansid (paiknemine, pindala jne.) saab sätestada ilma põhimõistet devalveerimata.
3. Korraldada edaspidi VEP kaitse looduskaitseseaduse alusel. VEP on loodud haruldaste ja ohustatud liikide kaitseks, mistõttu on loogiline, et seda käsitletakse looduskaitseseaduses ja seotakse paremini kogu muu looduskaitsesüsteemiga, mis praegu ei hõlma vääriselupaigataolisi väärtusi.
4. Muuta VEP kaitse piiranguvööndites võimalikuks ilma majandamist üleliia piiramata. Luua moodus, mis lubaks kaitseala valitsejal piiranguvööndis raiet keelata, kui see ohustab vääriselupaiga säilimist (puudutab umbes 3261,6 hektarit VEP) ja võimaldada teiste toetusskeemide puudumisel samalaadset kompensatsiooni võrreldes tulundusmetsades asuvate vääriselupaikadega.
5. Piirata eramaade vabatahtlikku lühikesele ajaperioodile keskendunud kaitseskeemi kasutamist ajutiste elupaikadega. Kasutada seda oluliste suktsessiooniliste elupaikade, nagu põlendikud, tormimurrud, üleujutused jne. hoiuks, pannes vajaduse korral neile pindalapiirangu.
6. Üle seitsme hektari suuruste VEP-de kaitseks luua väikese pindalaga hoiualad, arvates need Natura 2000 võrgustikku.
7. Metsaregistris paikneva vääriselupaikade andmestiku ajakohastamise korraldamine. Tagada paindlikum moodus, mis lubaks VEP andmebaasi uuendada, lähtudes reaalsetest muutustest looduses, ja korrigeerida praegu registris leiduvad vigased kirjed. Selleks tuleb keskkonnaameti vastutavatele inimestele ette näha lisavahendeid, et teha VEP-de ekspertiise ja registrikandeid.
8. Suurendada metsakorraldajate teadlikkust ja oskusi potentsiaalseid vääriselupaiku ära tunda. VEP lühikoolitus peaks olema osa metsakorraldajate ettevalmistusest ja üks osa litsentsimise aluseks olevast eksamist.

Kirjandus:
1. Andersson, L., Martverk, R., Külvik, M., Palo, A., Varblane, A., 2003. Vääriselupaikade inventuur Eestis 1999–2002. Regio AS, Tartu, 112 lk + 80 lk.
2. EELIS. Kaitsealuste objektide kihid. 20. mai 2009.
3. Kohv, K. 2007. Ettekanne seminaril „Kõrge kaitseväärtusega metsade majandamine – seadustest praktikani!” 4. detsembril 2007. Otepää. (Asub ELF-s.)
4. Metsaregister 2009. Korraldatud metsamaa ja vääriselupaikade andmed. ÜVA 11. mai 2009.
5. RTI, 04.07.2006, 30, 232. Metsaseadus 2006. http://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1044018 (25. aug. 2009)
6. RTI, 15.11.1993, 69, 990. Metsaseadus 1993. http://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=28595 (25. aug. 2009)
7. RTI, 23.12.2008, 56, 314. Metsaseadus 2008. https://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13119089 (25. aug. 2009)
8. RTI, 30.12.1998, 113/114, 1872. Metsaseadus 1998. http://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=33469 (25. aug. 2009)
9. RTL 2009, 18, 218. Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja vääriselupaiga kasutusõiguse arvutamise täpsustatud alused (25. aug. 2009)



Kaupo Kohv, Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet