Eesti Looduse fotovõistlus
1/2010



artiklid
Muusikalised puud

Kukalt sügav helihark.
Alo Põldmäe
Kui ma oma muusikatöö „Neeruti süit” valmimise ajal suvekodusesse Neeruti metsa kõndima läksin, hakkasin seal märkama „muusikalisi puid”. Neid pildistades sain endalegi märkamatult kokku fotonäituse.

Mets on nagu suur semiootiliste märkide entsüklopeedia
Mets on nagu ookean: sukeldud sinna ja võid jäädagi seda avastama. Avastama sümbolite ja märkide, vihjete ja otseütlemiste, reaalsuse, legendide ja muinasjuttude ammendamatuna näivat keelt. Mets on nagu suur semiootiliste märkide entsüklopeedia ja selle avastamisrõõmu on kindlasti igas metsas.

Mina olen avastanud omal moel ja uuel tasandil Lääne-Virumaal Neeruti mägedes asuvate metsade võlumaailmad. Eelkõige puudega seotult. Esimese avastusena tulid „muusikalised puud”.
Põhjus, miks ma äkki 2007. aasta varakevadel Neerutis muusikalisi puid hakkasin nägema, oli üsna lihtne: kirjutasin parajasti festivalile „Eesti muusika päevad” helitööd „Neeruti süit” klavessiinile, pühendusena Neerutile. Järjekordsel rännakul hakkasin märkama, et kuhu aga pilk teravamalt pidama jäi, seal vaatas mulle vastu mõni muusikalise puu portree! Sai kinnitust tõdemus, et metsa minnes võetakse tahtmatult kaasa see, mis sinus eneses heliseb.
Polnud valikut – võtsin oma Olympuse kätte ja hakkasin muusikalisi puid pildistama. Tekkis omamoodi hasart ja igal nädalalõpul oli mitu filmitäit põnevaid puid jäädvustatud. „Küll võib ühes paigas olla palju muusikalisi puid!” imestasin omaette.

Üks puude huvitava kuju ajend on Neeruti mägede erilised kasvupaigad
Üks põhjusi, miks kohtasin nii arvukalt põneva kujuga puid, oli varakevadine aeg, mil puud on raagus ja nende võrad, tüved ja harali oksad reljeefselt nähtavad. Suvisel ajal midagi sellist lehestiku seest ei märka.
Teine huvitava kujuga puude leidmise põhjus on Neeruti mäed ise oma väga omapärase ja isegi põneva reljeefiga. Siinsel väikesel, umbes nelja ruutkilomeetri suurusel maa-alal asub kuni kolm rida sepikukujulisi, kagu-loodesuunalisi voori. Neid järsunõlvalisi, kuni 40-kraadise kalde ja 35-meetrise suhtelise kõrgusega mägesid nimetatakse oosideks.
Arvukatel tammedel justkui meeldib kasvada järskudel nõlvadel ja raskuskeskme „otsinguil” moodustuvad huvitavad tüvesopistised, punnitused ja kaldenurgad. Iga puu püüab ju omal viisil tasakaalu hoida!
Oosidevahelistes sügavates lohkudes ehk aukudes võib leida lausa haruldusi. Ja sellise müttamisega võib hasarti minna, sest avastamisrõõmu on tõesti palju. Hasarti sattusin minagi. Nii olen leidnud ühe põneva kuuse, mis on metssigade n.-ö. rituaalpuu. Nägin seal kümmekonda metssiga oma poriseid selgi sügamas. Tundub, et just nendel puudel, mille vastu metssead end sügada armastavad, on eriti arvukalt pahkasid.

Kõige rohkem on heliharke, arvukalt parmupille, eesti kandleid, Vana-Kreeka lüürasid
Enim olen Neerutis piltidele püüdnud heliharke. Seda kooridirigendi igapäevast töövahendit võib Neerutis näha kõikvõimalikul kujul. Siin on „Vuntsidega helihark”, „Päikseline helihark”, „Kõrvatagust sügav helihark”, „Sammaldunud helihark”, „Akord-helihark” jne. Ühe foto nimeks sai „Täiesti tavaline helihark”. See oli tõesti ehtsamast ehtsam helihargi koopia!
Rohkesti on ka parmupille („Murtud keelega parmupill”, „Diees parmupillile”), Eesti kandleid ja Vana-Kreeka lüürasid, mis seostuvad mitmesuguste nähtuste, olendite ja tegelastega („Tuulekannel”, „Põdrakannel”, „Kentaur-lüüra”, „Kalevipoja kannel”). Märksa vähem on oreleid („Rebastemäe oreliviled”, „Orajärve orel”) ja flööte („Säilmed Kalevipoja flöödist”). See-eest missugune valik on laulvaid puid! Need moodustavad omaette ooperi: „Laulev Vanemuine”, „Laulev Unimüts”, „Laulev tammelind”, „Traagiline duett”. Erilist süzheed kannab pilt „Vaikima sunnitud laulja”: tamm on oma oksaga surunud lähedal kasvava kuuse tüve lapikuks. Näib, nagu laulaks kuusk suure suuga, kuid laulab valesti. Tamm sulgeb oma oksaga laulja suu ja annab teise käega (oksaga) võmmu kuklasse: „Ole ometi vait!”
Kui Neeruti metsad hakkasid haljendama, ilmusid silmade ette „muusikalised metsamaastikud”. Sündisid fotoseeriad „Mazhoorne”, „Minoorne” ja „Helisevad maastikud”. Üks äikese-eelne pilt kannab nime „Helisev vaikus”. Puudevõradest sulguvaid kirikulööve ja kuuskedest-sarapuudest moodustuva tunneli lõpus paistvat valguskiirt kujutav foto sai nime „Muusika sünnib valgusest”. See on minu muusikaliste fotode üks sümbolpilte. Siinkohal parafraseerin Arvo Pärti, kes on öelnud, et „Muusika sünnib vaikusest”.
Olen metsas rännates saanud kogemuse, et tarvitseb sissetallatud rajalt kas või kümme meetrit kõrvale astuda, ja su ees võivad avaneda hoopis uued maailmad. Nii olengi lisaks muusikalistele puudele avastanud Neerutis veel mitu maailma. Neist aga tuleb juttu järgmistes Eesti Metsa numbrites.



Alo Põldmäe, helilooja, harrastusfotograaf

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet