Eesti Looduse fotovõistlus
4/2010



artiklid
Kas saemeestele jätkub tööd?

Uue metsanduse arengukava jaoks oli vaja selgitada puidupakkumise stsenaariume Eestis aastateks 2011–2012. Tutvustame tulemusi.

Termini „puidupakkumine” selgituseks
2008. aasta Eesti Metsa kevadnumbris on ilmunud kirjutis, kus on käsitletud võimaliku raiemahu arvutusi 2001–2010 metsanduse arengukava tarbeks. Artikli lõpus on tõdetud, et varsti algab uue arengukava ettevalmistus, mille käigus tuleb samuti anda ülevaade puidutarvituse võimalustest.

Möödunud on üle kahe aasta ja metsanduse arengukava aastateks 2011– 2020 on peaaegu valmis saanud ning sisaldab ka ülevaadet metsavarudest ja nende kasutusvõimalustest. Kui eelmises arengukavas oli juttu võimalikest (optimaalsetest) raiemahtudest, siis nüüd räägitakse puidupakkumise eri stsenaariumidest. Termin „puidupakkumine” sobib toodud arvude iseloomustamiseks paremini kui raieprognoos või võimalik raiemaht, sest lisaks metsavaru olemile oleneb raiemaht olulisel määral puiduturu olukorrast, hinnatasemest ja turuosaliste käitumisest. Erinevalt varu olemist on aga lähema kümne aasta turusituatsiooni peaaegu võimatu ennustada. Puidupakkumise suuruse (mahu) määravad põhijoontes metsavarud ja raienormatiivid. Metsavarusid iseloomustab metsade liigiline koosseis ning jaotus vanuse ja boniteediklassi järgi ning puistute kvantitatiivsed näitajad. Raienormatiividest on olulisemad uuendusraiet lubav vanus ja/või diameeter, sest uuendusraietega varutakse kolmveerand raiutavast puidust. Harvendus, valik ja sanitaarraieid käsitlevatel reeglitel on teisejärguline tähtsus. millised on eesTi meTsavarud? Arvutustes on lähtutud statistilise metsainventuuri (SMI) 2004.–2008. aasta inventuuride andmetest, igal aastal on võrdne kaal. SMI 2008. aasta aruande järgi on Eestis metsamaad 2 197 400 hektarit. Metsamaast on metsaga kaetud 2 063 000 hektarit ehk 94%. Lagedaid ja selguseta alasid on 134 700 ha ehk 6% metsamaast. Metsamaa üldtagavara on 442,5 miljonit tihumeetrit ja metsade aastane juurdekasv 12,1 miljonit tihumeetrit. Metsamaa keskmine hektaritagavara on 201 tihumeetrit. Metsade jagunemisest enamuspuuliigiti annab ülevaate joonis 1. Viimaste aastakümnete jooksul on järjekindlalt vähenenud okaspuupuistute ja suurenenud lehtpuupuistute osakaal. Eelkõige on okaspuude suhteline vähenemine toimunud kuusikute arvelt ja see tendents on jätkuv. Põhjuseks on eelkõige põllumaade, kuid ka mõne okaspuu, eelkõige kuuse, lageraielankide metsastumine lehtpuudega. Tabelis 1 on toodud kasvava metsa tagavara jagunemine puuliigiti. Mingi puuliigi puistute tagavara osakaal metsade tagavarast enamuspuuliigina ei lange kokku sama puuliigi osakaaluga koosseisuliigina (puidu osakaal). Eriti ilmneb see männi ja kuuse näitel. Männikud hõlmavad 38,5% metsade tagavarast, kuid männipuit üksnes 30,7% puiduvarust. Vastupidine on olukord kuusega: kuusikud hõlmavad ainult 17,8% metsade tagavarast, kuid kuusepuit 23,7% puiduvarust. Männid kasvavad eelkõige männikutes, ent kuuske leidub küllalt olulisel määral kõigi puistute koosseisus, sageli teise rindena. See avaldub ka raiemahus. Et suurendada männipuidu raiet, tuleb rohkem raiuda männikuid, kuid kuusepuidu raie suurendamiseks piisab üldisest raiemahu kasvust. MajandusMetsad, kaitstavad ja rangelt kaitstavad Metsad Mets ei ole ainult tööstuse ja energeetika toorainebaas, vaid ka oluline keskkonnakujundaja, paljude taimede kasvukoht ja loomade elupaik, koht, kus puhata ja lõõgastuda. Praegu liigitatakse metsi majandusmetsadeks (endine tulundusmets), kaitstavateks metsadeks (varem kaitsemets) ja rangelt kaitstavateks metsadeks (endine hoiumets). Majandusmetsi majandatakse metsaseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide alusel. Kaitstavate metsade puhul on looduskaitse- või metsaseaduse alusel kehtestatud mitmesugused lisapiirangud. Näiteks kalda piiranguvööndis on piiratud lageraielangi suurus, mis ei või ületada kahte hektarit. Kaitsealade piiranguvööndis võib aga uuendusraie olla üldse keelatud või on lubatud turberaie nii pika aja jooksul (40 aastat), et mõnes kasvukohatüübis pole tegelikult mõtet raiuda, sest metsa uuenemine ei ole tagatud. Rangelt kaitstavate metsadega on kõik selge: seal ei ole majandustegevus lubatud. Metsade jaotus majandamisvõimaluste järgi on toodud joonisel 2. Siia võib lisada, et eelmise arengukava tegemise aegu oli hoiumetsi 6,1% ja kaitsemetsi 16,1% pindalast. 2008. aasta andmetel oli 368 000 hektarit (16,7% metsamaast) selliseid metsi, millel omanik sisuliselt puudus. Seetõttu pole neid tegelikult majandatud juba viimased 20 aastat. Kuigi alates eelmise aasta teisest poolest on ajutiselt riigi omandis olevaid maid hakatud hoogsalt erastama ja riigistama (RMK kasutusse), ei ole need toimingud veel kaugeltki lõppenud. küpsete Männikute puudust ei ole lähi Ma poolsajandi jooksul karta SMI andmetel tehti 2003.–2007. aastal 95% uuendus- ja 77% harvendusraietest majandusmetsades. Järelikult annavad need vähemalt 90% raiutavast puidust. Seega on majandusmetsade roll puidupakkumise kujunemisel ülioluline. Joonistel 3–6 on kujutatud majandusmetsade (tulundusmetsade) männikute, kuusikute, kaasikute ja haavikute vanuseline jaotus, kusjuures on lisatud ka nn. ideaalse jaotuse joon. Ideaalse vanuselise jaotuse korral oleks tagatud pidev ühtlane metsakasutus (uuendusraie), seda praegu kehtivate küpsusvanuste korral ja eeldusel, et puistu raiutakse kümne aasta jooksul pärast küpsusvanuse saavutamist. Rastriga on tähistatud vanuseklassid, kus uuendusraie on lubatud vanuse järgi. Männikute vanuseline jaotus on äärmiselt ebaühtlane (joonis 3), seda iseloomustab kuni 50-aastaste metsade vajak ja vanemate, sealhulgas küpsete puistute suhteline rohkus. Küpsete puistute suur pindala on osalt tingitud õigusaktide muudatustest: 2007. aasta metsaseaduse järgi vähendati enamiku männikute küpsusvanust, kusjuures III–V boniteediklassi puistutes 20 aastat. Seetõttu koondub suur osa küpsest metsast just nendesse boniteediklassidesse. Männikute puhul ei kaasne puistute suhteliselt suure vanusega olulist puidukvaliteedi vähenemist, mistõttu suur raieküpsete puistute pindala ei ole kiiret lahendust nõudev probleem. Küpsete metsade puudust ei ole karta lähima poolsajandi jooksul, sest üle 50% männikute vanus jääb vahemikku 51–90 aastat, kuid siis saabub üha süvenev langus. 11–50-aastasi metsi on pindalalt 2,5 korda vähem kui 51–90-aastasi ja seda vajakut ei ole võimalik mitte kuidagi täita. Küpseid KuusiKuid ja haaviKuid on praegu palju, Küpseid KaasiKuid leidub ohtralt Kahe- Kümne aasta pärast Kuusikud jagunevad vanuse poolest (joonis 4) tunduvalt paremini kui männikud, kuigi ka siin on rohkem vanu metsi. Hoolimata kuusikute küllaltki intensiivsest raiest on optimaalsest enam küpseid puistuid. Erinevalt männikutest tekib sellest olulist majanduslikku kahju, sest vanemad metsad, eriti viljakamates kasvukohtades, on vastuvõtlikud mitmesuguste kahjurite suhtes. Võrdlemisi palju on ka juba lagunevaid puistuid. Kuigi raieküpsete metsade olem lähiaastakümnetel väheneb, saab prognoosida vanuselise struktuuri stabiliseerumist; sellist puidukasutuse vähenemist nagu männikute puhul ei ole kaugemas tulevikus oodata. Tähelepanu tuleb aga juhtida kuuse lagedate alade suurele pindalale: seda on kolm korda normaalsest enam. Ühegi teise puuliigi korral ei ole sellist olukorda. Kuusikuid on raiutud intensiivselt, kuid metsade uuendamisele on pööratud tunduvalt vähem tähelepanu. Loodus ei salli tühja kohta: kui ei istutata kuuske, tuleb asemele mõni teine puuliik: kask, haab või lepp. Kaasikute vanuseline jaotus (joonis 5) on mõneti sarnane männikute jaotusega, kuigi ei ole nii ebaühtlane. Küpseid metsi on suhteliselt vähem, aga lähima 20 aastaga saab raieküpseks kõige arvukam kasepõlvkond. Erinevalt männist väheneb küpsete puistute pindala juurdekasv 30 aasta pärast, mitte 50 aasta möödudes. Tavapäraselt vähe on 11–30-aastasi metsi, kuid optimaalsest enam on kuni 10-aastasi noorendikke ja selguseta alasid. Põhjuseks ei ole mitte kaasikute ulatuslik raie, vaid okaspuu lageraielankide uuenemine kasega, vähemal määral ka põllumajandusmaa metsastumine. Haavikutele (joonis 6) on iseloomulik küpsete ja üleseisnud puistute rohkus, kuid ka kuni 10-aastaste noorendike suur pindala. Väga vähe, optimaalsest pea aegu neli korda vähem, on 11–30-aastasi metsi. Kuna haavikuid on raiutud optimaalsest tunduvalt vähem, ei ole vanade metsade pindala vähenenud soovitud kiirusega. Kui aga neid oleks raiutud arengukava mahus, siis võiks noorendike pindala näitav tulp olla praegusest vähemalt kaks korda kõrgem. Samamoodi kui kasel ei ole ka kõik haavanoorendikud tekkinud haavikute raie tõttu, vaid oluline osa neist on tekkinud kuuse, aga ka kase raielankidele. Mets, mida saame raiuda lähimate aastakümnete jooksul, kasvab praegu ja on juba välja kujunenud. Me ei saa seda juurde tekitada ega oluliselt muuta, kehtestatud reeglite abil saame majandamist ja kasutamist üksnes suunata. Praegu raieküpsed männikud on valdavalt tärganud veel ajal, kui Eesti kuulus Vene tsaaririigi koosseisu, kuusikute kasv on saanud alguse esimese Eesti Vabariigi ajal, kaasikute noorus jääb Teise maailmasõja aegsetesse ja järgsetesse segastesse aegadesse. Oma praeguse tegutsemisega määrame aga suuresti ära, millist metsa on võimalik kasutada järgmistel põlvkondadel. Kolm puidupaKKumise stsenaariumi Vältimaks olukorda, kus üht raienumbrit eelmises arengukavas fetišeeriti, arvutati seekord Eesti maaülikooli metsateadlaste soovitusel puidupakkumine kolme stsenaariumi järgi: 1) aktiivne puidupakkumine, 2) mõõdukas puidupakkumine ja 3) vähenev puidupakkumine. Aktiivse puidupakkumise korral eeldatakse, et rangelt kaitstavate ja kaitsealuste metsade osakaal ei muutu, maareform on edukalt lõpetatud ja kõik metsad on leidnud peremehe. Kaitstavate metsade kasutusmäär küünib 75%-ni majandusmetsade kasutusmäärast. Uuendusraiete aluseks on tabelis 2 toodud küpsusvanused/ küpsusdiameetrid. Mõõduka puidupakkumise korral seati tingimuseks, et rangelt kaitstavate metsade osakaal on suurenenud 10%-ni metsamaa pindalast. Maareformi ei ole suudetud lõpetada ja keskmisena on kasutusest väljas kolmandik praegu reformimata maast. Kaitstavate metsade kasutusmäär küünib 50%-ni majandustabel metsade omast. Uuendusraiete aluseks olevad küpsusdiameetrid ja nendele vastavad küpsusvanused on antud tabelis 3. Mõõduka puidupakkumise küpsusvanused/ küpsusdiameetrid on väga lähedased praegu kehtivatele, mistõttu praegune olukord on sellega kõrvutatav, kuigi päris võrdusmärki nende vahele panna ei saa. Väheneva puidupakkumise korral eeldatakse, et rangelt kaitstavate metsade osakaal on 12% metsamaa pindalast. Maareformi ei ole suudetud lõpetada ja keskmisena on kasutusest väljas pool praegu reformimata maast. Kaitstavate metsade kasutusmäär küünib 25%-ni majandusmetsade omast. Uuendusraiete aluseks olevad küpsusdiameetrid ja nendele vastavad küpsusvanused on toodud tabelis 4. Milline oli arvutusMetoodika? Vaatluse all olid kõik metsad, olenemata nende omandilisest kuuluvusest. Kõik hinnangud pindala kohta põhinevad puistute vanuselisel jaotusel enamuspuuliikide viisi boniteediklasside kaupa. Kasutatud on kümne aasta pikkusi vanuseklasse. Uuendusraiete tagavara aluseks on küpsete puistute keskmised hektaritagavarad enamuspuuliigiti boniteediklasside kaupa. Sortimendid on saadud küpsete puistute arvutusliku sortimise järgi, kasutades A. Padari koostatud algoritme. Arvutused tehti eraldi majandusmetsade ja kaitstavate metsade kohta. Peale rangelt kaitstavate metsade jäeti puidupakkumisest välja Va boniteediklassi puistud ja vähelevinud puuliikide metsad (näiteks tammikud ja saarikud). Puidupakkumise eri stsenaariumide korral on võimalikud erisugused kasutusmäärad. Et anda võimalikust puidukasutusest paremat pilti, leiti iga stsenaariumi korral kolm võimalikku puidukasutuse skeemi: • Maksimaalne puidukasutus: eeldatakse, et kõik praeguseks küpsusdiameetri/ küpsusvanuse saavutanud puistud raiutakse kümne aasta jooksul (küpsuslank). • Optimaalne puidukasutus: jätkusuutlik kasutusmäär lähima 40 aasta jooksul (2010–2050). Tagab stabiilse, kuigi aastakümnete jooksul mitte täiesti võrdse puidupakkumise. Et seda leida, kasutati metsa korraldamise juhendi lisas toodud arvestuslangi arvutamise valemeid. • Pikaajaline puidukasutus: keskmine aastane kasutusmäär kogu raieringi jooksul. Arvutus põhineb ühtlase kasutuse langi arvutamise valemil. Kuigi enamik puidust varutakse uuendusraietega, ei saa päris mööda vaadata ka harvendusraietest. Seepärast leiti ka võimalik puidukogus, mis saadaks harvendusraietest. Arvutusse kaasati puistud järgmiste kriteeriumide alusel: boniteediklass Ia–III, männikutel ka IV; täius okaspuupuistutel vähemalt 80%, lehtpuupuistutel vähemalt 85%; raie tulemusena saadakse likviidset puitu; aeg harvendusraiest uuendusraieni on vähemalt 10 aastat. Harvendusaste valiti selline, et keskmine puistute täius pärast raiet ei langeks alla 70%. Tagavarade arvutus põhineb valimisse hõlmatud puistute keskmisel hektaritagavaral. Küpsusvanused on puidupakkumise eri stsenaariumide korral erisugused, seetõttu arvutati võimalik harvendusraie eraldi aktiivse ning mõõduka- ja väheneva puidukasutuse korral. Ülevaade puidupakkuMistest Arvutuste tulemuseks oli hulk tabeleid ja jooniseid, mida ajakirja piiratud ruum ei võimalda täies mahus avaldada. Ühtlasi nõuaks nendes orienteerumine palju aega ja keskendumist. Seetõttu toome kokkuvõtliku ülevaate, mis võimaldab hinnata puidupakkumise eri stsenaariume. Tabelis 5 on toodud võimalik uuendusraie majandus- ja kaitstavates metsades eri puidupakkumiste korral. Erinevus stsenaariumide vahel on enam kui kahekordne. Kuigi osalt on lahknevus põhjustatud rangelt kaitstava metsa osakaalu ja maareformi seisu arvelt, on lõviosa tingitud uuendusraiet lubavate vanuste erinevusest. Seega on „raievanustega mängides” võimalik puidupakkumist tunduvalt suurendada või vähendada ka sama metsavaru olemi korral. Eriti suuresti erineb männikute võimalik raie: võrreldes aktiivse kasutusega on mõõdukas tarvitus peaaegu kaks korda, vähenev kasutus aga lausa neli ja pool korda väiksem. Kuid ka küpsusvanused erinevad suuresti. Näiteks on teise boniteediklassi männikute küpsusvanus aktiivsel kasutusel 72, mõõdukal kasutusel 86 ja väheneval kasutusel 109 aastat. Tabel 6 annab ülevaate harvendusraiete mahtudest. Harvendusraie kui metsakasvatusvõte oleneb eelkõige metsa vanusest ja seisundist; uuendusraie normatiivid ei mõjuta kuigivõrd. Näiteks on harvendusraie potentsiaal väiksem aktiivse puidukasutuse korral, eriti okaspuupuistutes. Aktiivse puidukasutuse korral on männikute, vähem kuusikute uuendusraie vanus nii väike, et mõõduka, eriti aga väheneva kasutuse korral tehtaks neis metsades veel harvendust. Tabel 7 näitab raiutava puidu jaotust puuliigiti kõigi üheksa kasutusmäära korral. Vahed eri stsenaariumide sama kasutusmäära korral on suured. Kui aktiivse pakkumise maksimaalne tarvitus on väheneva pakkumise samast kasutusest 2,4 korda suurem, siis pikaajalise kasutuse vahe on ainult 1,3 korda. See näitab, et järgides väiksemat raievanust, on metsade praeguse vanuselise jaotuse korral võimalik puidupakkumist lähi aegadel tunduvalt suurendada, kuid pikas perspektiivis taandub see vahe suhteliselt väikeseks. Suurem on erinevus okaspuude korral, kuid nagu juba märgitud, uuendusraiete võrdluses: okaspuu raienormatiivide vahe on suurem kui lehtpuul. Võime tõdeda, et riigil on suur roll puidupakkumise mahu kujundajana, kasutades hoobadena raienormatiive, mitmesuguseid majandamispiiranguid, kuid ka mõjutades maareformi kulgu. Joonistel 7–9 on näidatud raiutava puidu jaotus sortimenditi eri puidupakkumiste optimaalse kasutuse korral. Vaadeldes puidupakkumisi aktiivselt vähenevas suunas, on iseloomulik okaspuupalgi osakaalu vähenemine ja küttepuidu osa suurenemine. Peapõhjus on järjest suuremad küpsusvanused, seda eriti männikutel ja kuusikutel, mis vähendavad eelkõige okaspuu võimalikku raiet. Kuid raiudes metsa vanemas eas, väheneb ka väärtuslike sortimentide saagis ja suureneb küttepuu osakaal; eriti kehtib see lehtpuude kohta. Tähelepanu võib juhtida ka okaspuupalgi pakkumise mahtudele. Aktiivse puidupakkumise korral võib seda sortimenti raiuda 4,5 miljonit tihumeetrit aastas, väheneval puidupakkumisel vaid 2,0 miljonit tihumeetrit. Ühtlane puidukasutus aastakÜmnete jooksul on ideaal, kuid seda ei toeta mei e metsade vanuseline koosseis Viimasel ajal on väga palju räägitud metsa majandamise jätkusuutlikkusest, eriti RMK kui enamiku riigimetsade majandaja kontekstis. Tegelikult puudutab see aga kõiki metsi. Tabelis 8 on esitatud uuendusraieküpsete metsade olem praegu ja võimalik küpsemine kümne, kahekümne ja kolmekümne aasta jooksul. Näide on koostatud majandusmetsade alusel mõõduka puidupakkumise korral. Küpsuskriteeriumidele vastavaid puistuid on 370 000 hektarit ehk 28% nende pindalast. Puuliigiti on see suhe erisugune, näiteks männikutest on küpsed 22%, haavikutest aga 65%. Miks see nii on? Eespool oli sellest juttu, kuid kordame: põhjused on ajaloolised (eri aegadel on kasvama hakanud eri hulgal metsi), metsanduspoliitilised (küpsuskriteeriumide muutmine) ja majanduslikud (küpseid metsi, eelkõige lehtpuupuistuid on raiutud optimaalsest vähem). Kui kaasikud välja arvata, on üldpilt selline, et küpseid puistuid on tunduvalt rohkem, kui neid igal järgmisel kümnendil juurde tuleb. Raiudes kõik küpsed metsad lähima aastakümne jooksul, saaksime järgmisel kümnendil teha uuendusraieid ligikaudu kaks korda väiksemas mahus. Selline raiemahu kõikumine ei ole soovitatav ja mõistlik on jätta osa küpsete puistute raie natuke kaugemasse tulevikku. Kuid väga pikalt ei ole võimalik raiet edasi lükata, sest sellega kaasneb oluline majanduslik kahju. Eriti kehtib see viljakates kasvukohtades kasvavate metsade kohta. Ühtlane puidukasutus aastakümnete jooksul on ideaal, ent seda ei toeta meie metsade vanuseline koosseis. Joonisel 10 on toodud RMK metsade näitel mustikamännikute, sinilillekuusikute ja naadikaasikute uuendusraiel (lageraiel) saadav puidu keskmine hind puistu kasvamiseks (kasvatamiseks) kulunud aasta kohta eri raievanuste korral. Jätkusuutlik raiemaht on kompromi ss optimaalses eas raie Ja võimalikult ühtlase puidukasutuse vahel Kui raiuda 100-aastane naadikaasik, saame iga puistu kasvatamiseks kulunud aasta kohta kaks korda vähem tulu, kui raiuksime sama metsa 70 aasta vanuses. Palju parem ei ole olukord ka sinilillekuusikutes. Kasvatades kuusikut 100 aastat, on tulu aasta kohta 1,5 korda väiksem, kui raiuda mets 60 aasta vanuselt. Vähem kahaneb mustikamännikute tulukus, kuid neidki ei ole mõttekas „igavesti” kasvatada. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et jätkusuutlik raiemaht on kompromiss optimaalses eas raie ja võimalikult ühtlase puidukasutuse vahel. Joonisel 11 on esitatud selle illustreerimiseks üks näide. Optimaalset raiet saab võtta kui keskteed praeguse maksimaalse tarvituse ja pikaajalise ühtlase kasutuse vahel. Joonis põhineb mõõdukal puidupakkumisel. Tabelis 9 on võrreldud arengukava 2001–2010 optimaalset raiemahtu, tegelikku raiet aastail 2001–2007 ja puidupakkumise eri stsenaariume uue arengukava (2011–2020) järgi opti maalse puidukasutuse korral. Välja arvatud kuusikud, on tegelikult raiutud tunduvalt vähem, kui nägi ette arengukava. Mahajäämus on süvenev, sest 2008. aasta raiemaht oli 5,8 miljonit tihumeetrit ja ka 2009. aastal ei raiutud oletatavasti palju üle 6 miljoni tihumeetri. Eriti vähe on kasutatud halli lepa varusid, kuid loodetavasti olukord paraneb puiduenergeetika kiire arengu tõttu. Uue arengukava stsenaariumidest on eelmise arengukava sihtarvudele lähim mõõdukas puidupakkumine, ehkki puuliigiti on erinevused päris olulised. Kuid milliseks kujuneb tegelik raie? Seniste kogemuste põhjal ei tasu seda ennustada. Ainult aeg annab arutust.



Enn Pärt, keskkonnateabe keskuse metsakorralduse osakonna juhataja

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet