Eesti Looduse fotovõistlus
3/2011



artiklid
Toila-Oru euroameerika pappel hävinud

Papleid on Eestis kasvatatud ligi kolm sajandit. Mitu puud on tuntuks saanud oma
ajaloo ja mõõtmete poolest. Meenutame Toila-Oru kooli juures mullu suve lõpul tormiga hukkunud euroameerika paplit.

Toila-Oru pappel oli arvatavasti istutatud 1870. aastal
Juba 18. sajandi lõpul kasvatati omaaegsel Liivimaal (Eestis ja Lätis) 10 liiki papleid, nende seas musta ja kallaspaplit ning ilmselt ka euroameerika paplit . Esimesena toodi Eestisse 18. sajandil Euroopa, Põhja-Aafrika ja Aasia päritolu must pappel (Populus nigra), mida looduslikult peetakse jõgede ökosüsteemide pioneerliigiks.

Kui kallaspaplit hakati Euroopas kasvatama, selgus, et see hübridiseerus kergesti musta papliga.
Looduslik hübriid registreeriti arvatavasti esimest korda Prantsusmaal 1750. aastal ning seda hakati nimetama P. ×canadensis’eks. Vahepeal võeti kasutusele nimetus P. ×euramericana, kuid nüüd on taas käibel algne nimetus [9].
Euroameerika pappel jõudis meile tõenäoliselt esimesena Tartu ülikooli botaanikaaia kaudu, ta kasvas seal 1845. aastal [1]. 19. sajandi teisel poolel leidus euroameerika paplit Balti kubermangudes sageli [5]. Kui Soome pomoloog Ben Walter Heikel (1879– 1954) tegi 20. sajandi algul ulatusliku reisi Baltimaadesse ja Venemaale, pani ta eriti tähele, et neis paigus oli istutatud papleid, enim levinud oligi euroameerika pappel [8].
Toila gümnaasiumi juures olnud puu istutas legendi järgi omaaegne Kantsi talu peremees Elias oma talu väravasse 1870. aastal [7]. Ilmselt see oligi nii. Mahakukkunud, umbes kolme-nelja meetri pikkuselt saetud tüveharult, mis võis paikneda maapinnast viie-kuue meetri kõrgusel, loeti möödunud sügisel 120 aastarõngast. Seda puud peeti sordiks ’Serotina’, mille kirjelduse avaldas 1851. aastal Saksa loodusteadlane Theodor Hartig (1805–1880) nimetuse all Populus serotina Hartig.
Sordi ’Serotina’ hulka on enamasti arvatud isaspuud. Kuid arvan siiski, et see puu võis olla �’�Serotina’ lähedane sort ’Marilandica’.’Marilandica’ on enim levinud sort Baltimaades, näiteks Lätis leidus ’Marilandica’ 4806-s uuritud kasvupaigas 251, ’Serotina’ aga 124 juhul [6]. Sordi ’Marilandica’ puud on enamasti emaspuud. Toila gümnaasiumi bioloogia- ja geograafiaõpetaja Anne Sternhofi andmeil oli ka Toila-Oru pappel emaspuu, puu õitses kevaditi, kuid andis suhteliselt vähe nn. paplivilla ehk lendkarvadega seemneid.

Puu murdus 2010. aasta septembris
1890. aastatel ostis aednik Pjotr Jelissejevi pojapoeg, üks Venemaa rikkamaid kaupmehi Grigori Jelissejev (1858–1942) Pühajõe mõisa koos selle karjamõisa Föhrenhofiga ning Looga ja Kantsi talumaad. 1897 hakati rajama Oru lossi ja teisi hooneid [4, 7]. 1900. aastal lõplikult valminud teenijamaja juures jäi alles ka Kantsi talu pappel. 1957. aastast on hoones paiknenud kool ning sealne pappel ongi saanud tuntuks Oru pargi või Toila kooli paplina. 1959. aastal võeti puu looduskaitse alla.
Aastal 1997 oli puu rahuldavas seisus, üks haru klambriga kinni tõmmatud ning puusse kasvanud [11]. Olenevalt sellest, kui kõrgelt on puud mõõdetud ja kes on olnud mõõtjad, on saadud erisugused mõõdud, sest tüvi harunes suhteliselt madalal kolmeks põhiharuks.
Esmalt registreeris selle euroameerika paplina dendroloog Eduard Viirok (1903–1937) 1930. aastal nimetuse P. canadensis Mönch all. Kuna ta polnud määrangus kindel, lisas ta sulgudes juurde P. nigra, seega ilmnes puul tema meelest mõlema liigi tunnuseid. Tuleb arvestada, et hübriidse papli lehed varieeruvad suuresti, olenevalt sellest, millises võra osas nad kasvavad.
Aastatel 1959, 1961, 1966 ja 1969 on seda puud maininud dendroloog Aleksei Paivel (1929–2003) ja pärast teda paljud teisedki. Paplil oli viimasel kümnel aastal murdunud kaks haru ning tüvi murdus täielikult mullu 2. ja 3. septembri öösel. Puu kõrgus oli tollal 27 meetrit [14].

Kirjandus
1. Enumeratio plantarum Horti Botanici Dorpatensis 1845. Käsikiri TÜ botaanikaaias. v2. Friebe, W. Chr. 1805. Oekonomisch-technishe Flora für Liefland, Ehstland und Kurland. Hartmannschen Buchhandlung. Riga.
3. Lefèvre, F. et al. 2001. In situ conservation of Populus nigra. International Plant Genetic Resources Institute, Rome, Italy.
4. Kaasik-Aaslav, Vambola 2006. Oru lossi saladus ja rikkus. CD-ROM.
5. Klinge, Johann 1883. Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland. C. Mattiesen, Dorpat.
6. Laiviņš, Māris et al. 2008. Latvias kokaaugu atlants. Latvias universitātes biologijas institūte. Riga. http://www.kurtuesi.lv/download/flora/Latvijas_Kokaugu_atlants_LV.pdf.
7. Mõtuste, Märt 1998. Toila ümbruse kultuuri- ja hariduselu ajaloost. Toila.
8. Nummi, Aimo 2000. Ilu- ja viljapuude müük Eesti puukoolidest Soome 1820. ja 1830. aastail – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn: 191–195.
9. Populus ×canadensis (P. deltoides × nigra) Moench (Hybrid Black Poplar). http://www.bioimages.org.uk/html/t53642.htm vt. 02.10.2010.
10. Populus deltoides. AgroForestryTree Database. http://www.worldagroforestry.org/ vt. 02.10.2010.
11. Relve, Hendrik 2000. Eesti põlispuud. OÜ Infotrükk, Tallinn.
12. Riikliku kaitse alla kuuluvate põliste puude loetelu. 1960. – Kumari, E. (toim.). Looduskaitse teatmik. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Looduskaitse komisjon. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 287–317.
13. Рохт, Урмас 1986. О дендрофлоре некоторых районов Эстонии. – Коковкин, Т. С., Рохт, У. К. (сост.). Вопросы декоративного садовоство и ландшафтоведение. Таллин: 45–46.
14. Sommer-Kalda, Sirle 2010. Torm sai jagu kaitsealusest puuhiiglasest. – Põhjarannik, 2. sept.
15. Süda, Ilmar 1997. Oru pargi dendrofloorast. – EPMÜ teadustööde kogumik, 189. Metsandus. Tartu: 40–51.
16. Tamm, Heiki 1972. Põhja-Eesti pargid. Valgus, Tallinn.
17. Tamm, Ülo; Margus, Malev, 1967. Paplid Eesti NSV-s. Valgus, Tallinn.



Heldur Sander, loodusgeograaf

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet