Eesti Looduse fotovõistlus
2/2012



artiklid
Riigi roll ühistute jaoks

Maailma eri paigus on riigi roll metsaühistute tegevuses erinev. Milline on see Eestis ja millised on perspektiivid?

Milleks ühistegevus?
Ühistegevus sünnib vajadusest. Üldjuhul on see vajadus tingitud asjaolust, et üksi tegutsedes ei saavutata oodatud tulemust või jääb midagi hoopis tegemata. Ajaloos leiame palju näiteid inimeste ühistegevusest ellujäämise eesmärgil,loomariigis kohtab seda endiselt mitmete
liikide juures.

Tänapäeva ühiskonnas on valdav osa ühistegevusest seotud majandusliku kokkuhoiu saavutamise ja suurema tulu teenimise võimalusega. Vajadus ühistulise tegevuse järele tekkis 1830–40- ndate aastate Inglismaal tööstusrevolutsiooni ajal. Ajendiks olid kehvapoolsed töötingimused, madalad palgad ja suur tööpuudus. Algsed ühistute toimimise põhimõtted, mis aja jooksul ei ole oluliselt muutunud, sõnastati 1844. aastal Rochdale’is Inglismaal [1, 2]. Rahvusvaheline Ühistute Liit on 2005. aastal defineerinud ühistu mõiste – ühistu on autonoomne vabatahtlikel alustel liitunud isikute ühendus, mis täidab ühiseid majanduslikke, sotsiaalseid ning kultuurilisi vajadusi ja püüdlusi läbi ühisomandis oleva ja demokraatlikult juhitava ettevõtte [3]. Eestis on üldlevinud näiteks põllumajandustootjate ning erinevad tarbijate ühendused. Sellised koostöövormid on toimivad, kuna liikmetel on vajadus ja motivatsioon ühistegevusest saadava hüve järele. Ühistegevus väljaspool Eestit Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kuulutas 2012. aasta rahvusvaheliseks ühistegevuse aastaks. Seetõttu on kohane vaadata, kuidas on ühistegevus korraldatud väljaspool Eestit. ÜRO toonitab ühistulisel tegevusel baseeruva ärimudeli tugevust ning propageerib seda kui head võimalust sotsiaal-majanduslikuks 15arenguks. Arengumaades räägitakse ühistegevusest endiselt kui võimalusest ellu jääda ning propageeritakse kogukondadel baseeruvat mudelit. Paljudel juhtudel piirdutakse selle arendamisel siiski vähese riigi- või välisabi andmise ja jaotamisega kohalikul tasemel nii, et minimaalsed vajadused saaksid kaetud.
Euroopas vaadatakse ühistulist ärimudelit kui võimalust rahuldada inimeste sotsiaalseid vajadusi, mistõttu otsitakse ka täiendavaid võimalusi selle mudeli laialdasemaks propageerimiseks. Oluliseks peetakse siiski ühistulise majanduse tunnustamist, mitte sellele teiste ärimudelite ees eeliste andmist [4].
Euroopa metsamajandus on passiivne ning üldjuhul kasutatakse puitu tunduvalt vähem kui seda kasvatatakse. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni poolt koostöös Forest Europe’i ja Euroopa Komisjoni Põllumajandus- ja Maaelu Arengu peadirektoraadiga valminud käsiraamat peab väikesepindalalist erametsaomandit probleemiks enamikes Euroopa riikides. Paljudel omanikel on vähe teadmisi metsast ja selle majandamisest. Lahendusena nähakse selliste omanike koondumist ühistutesse, mis paneks aluse majanduskoostööle. Metsaühistute tekkes ja nende arendamises nähakse võimalust ka puiduvarumise hoogustamisel. Ühinenud erametsaomanikud oleksid heaks koostööpartneriks puidutööstusele, metsamajandus- ning energiaettevõtetele jne. [5].
Riigi arendamisel on pidevalt vaadatud ka naabrite poole. Metsanduslik ühistegevus ei ole selles osas erand. Mitmeid eeskuju väärivaid näiteid on tuua Skandinaaviamaadest, kus enamikel juhtudest on edu aluseks majanduslik koostöö. See omakorda võimaldab lisaks pakkuda muid nn. pehmemaid teenuseid.

Ühistegevus Eesti metsanduses
Taasiseseisvunud Eestis algas ühistegevus metsanduses 1992. aasta 24. aprillil, mil loodi talumetsa liit. Nende poolt alustatut jätkab erametsaliit, kes on nii metsaomanikke ühendav kui ka esindav keskorganisatsioon [6].
Metsaühistute tekke näide ei ole samastatav sellega, mis ajendas 1830-ndatel britte koostööle. Eelkõige nähti vajadust omandi tagasi saanud ning pikaajalisi metsamajandamise traditsioone mitteomavate erametsaomanike harimise ja neile majandusteenust pakkuva ühistulise süsteemi loomise järele. Kuigi eesmärgiks oli majanduskoostöö, siis praktikas tegeleti pigem nõu- ja õppepäevade korraldamise ning infovahetusega. Keskorganisatsiooni ülesanne oli oma liikmete huvide esindamine riiklikul tasemel ning võimalikult ühtse ja tervikliku ühistute süsteemi loomine.
Esimese viieteist aasta jooksul oli ühistute areng tagasihoidlik. Viimasel viiel aastal on olnud märgata teatud aktiviseerumist, kuid metsaomanike üldarvu arvestades on ühistuline tegevus väike. 2010. aastal kuulus ühistutesse 2582 omanikku. 2400 olid füüsilised ja 182 juriidilised isikud ehk siis metsaomanike üldarvust vastavalt 2,6 ja 4,5%. Esimestele kuulub 10% füüsiliste isikute, teistele 59% juriidiliste isikute metsamaa pindalast. Erametsaomanikest on 93% füüsilised isikud, kellede oma on 33% ühistuliikmete metsamaast. Juriidilistel isikutel on vastavad näitajad 7 ja 67%.
Metsamajanduslike tegevuste kogupindalast 41,7%, sh. 59,3% metsauuendustööde ja 40,3% raiete pindalast, kavandati 2010. aastal teha ühistutesse kuuluvate erametsaomanike poolt (vt. joonis 1). Sellest füüsilisest isikust metsaomanikud kavandasid 25% ja juriidilised isikud 75% [7].

Kasutamata võimalused ja sõltuvus toetustest
Ernst & Youngi poolt 2009. aastal läbi viidud metsaomanike majandusliku ühistegevuse analüüs näitas, et ühistulise tegevuse peamiseks elushoidjaks on riigi toetused. Sel ajal tegutsenud ühistutest pooltel moodustasid eelarves olulise osa või täielikult avaliku sektori toetused. Kusjuures toetuste taotlemine oli üks ühistu põhitegevus (peaaegu kõigil arvestataval määral), aga oli ka neid, kellel oli see ainuke eesmärk. Levinuimaks majanduslikuks ühistegevuseks oli metsa uuendamis- ja hooldustööd ning selleks materjali varumise teenuse osutamine. Praktiliselt ükski ühistu ei korraldanud metsasaaduste varumist, töötlemist ja turustamist.
Analüüsi tulemusena soovitati ühistute majandusliku iseseisvuse saavutamiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks toetuste osakaalu olulist vähendamist ning majanduslikust tegevusest saadava tulu osakaalu suurendamist. Täiendavalt toodi välja, et vaid suurema metsamaaga (alates 10 000 ha) ühistute puhul on võimalik rääkida efektiivsest majanduslikust iseseisvusest [8].
Kaks aastat hiljem tellis erametsakeskus MTÜ-lt Metsaõpe uue tulubaasi analüüsi, mis näitas, et endiselt on nende suuremaks tuluallikaks toetused. Tänu puidumüügi teenuse pakkumisele on toetuste osakaal eelmise uuringuga võrreldes vähenenud 21% võrra. Suurenenud on majandustegevusest saadav tulu, kõige rohkem tulundusühistutel. Seega võib järeldada, et sobivam ühistegevuse ettevõtluse vorm võiks olla tulundusühistu. Siiski ei taga üksnes vormi vahetamine paremaid tulemusi. Tulundusühistu tulud tekivad peamiselt majandustegevuse tulemusel (nt. teenuste osutamine) [9].
Kokkuvõtvalt võib väita, et metsanduslik ühistegevus Eestis on seni keskendunud eelkõige teabevahetusele ja riiklike toetuste taotlemisele, mistõttu ei ole selline tegevus pikas perspektiivis jätkusuutlik. Toetudes vaid riigiabile, on erametsaomanikud kaotanud sõltumatuse metsa kasutamise planeerimisel ja tööde teostamisel.

Eesti riik ja ühistegevus
Juba 1997. aastal heaks kiidetud metsapoliitika kohaselt toetab riik erametsandust metsaomanike organisatsioonide kaudu. Toetuse määramisel arvestatakse eelkõige organisatsioonide tegutsemise efektiivsust [10].
Riigi eesmärk on metsaressursi jätkusuutlik majandamine pikas perspektiivis. Riigikogu poolt kinnitatud metsanduse arengukava aastani 2020 toob probleemina välja, et erametsaomanike tugistruktuuri peab praegu ülal riik, metsaühistute kuludest peaaegu 80% kaetakse toetuste kaudu. Valdkonna mõjukuse ja tulususe suurendamise võimalused on seotud koordineeritud ühistegevusega nii innovaatilisel tootearendusel ja saadustele lisandväärtuse andmisel kui ka turustamisel. Kui majanduskeskkond võimaldab metsaomanikul efektiivselt tegutseda, puudub vajadus otsesteks toetusteks. Edaspidi keskendutakse ennekõike metsa kasvupotentsiaali ja metsamajandamistööde kuluefektiivsust parandavate tööde ja meetmete toetamisele (nt. noore metsa hooldamine, metsaparandus, sh. juurdepääsuteede rajamine, maastiku ilme säilitamine, loodusväärtuste ja looduskeskkonna kaitse tõhustamine, nõustamine, ühistulise puidumüügi arendamine ning metsade inventeerimine ja metsamajandamiskavade koostamine). Ühistulise tegevuse hoogustamiseks makstakse siseriiklikke toetusi vaid metsaühistusse kuuluvale erametsaomanikule [11]. Riik ei sunni ühistegevusele, kuid annab võimaluse areneda nendel, kes läbi koostöö pakuvad metsaomanikele paremat teenust.
Oluline ei ole ühistute paljusus, vaid nende poolt pakutavate teenuste hulk ja kvaliteet. Seetõttu eelistab riik edaspidi keskenduda ennekõike metsa kasvupotentsiaali ning metsamajandamistööde kuluefektiivsust parandavate tööde ja meetmete toetamisele. Käesoleva aasta algusest hakkab kehtima uus liikmete arvu alammäär, mis võimaldab metsaühistul toetust taotleda. 2011. aastal oli piirmääraks 80, 2012. aastal peab olema vähemalt 120 liiget. Suuremaid ühistuid on tänase seisuga vähemalt 14.
Kaasates rohkem liikmeid, on ühistul võimalus tõhusamalt arendada pakutavaid teenuseid ja samas muuta ka riigisisesed toetused kuluefektiivsemaks. Metsaühistute rolli kasvu näeb riik ka puidu pakkumise suurendamises ja turustamises, mistõttu on metsamajandusalase koostööprojekti tegevused ümber sõnastatud. Eesmärgiks on eelistada just füüsilise isiku omandis olevalt kinnistult pärit metsamaterjali jõudmist turule. Tulenevalt metsanduse arengukavast, muudetakse riigisisesed toetused pikas perspektiivis kuluefektiivsemaks. Tugisüsteemi väljaarendamise faasis tuleb järk-järgult liikuda süsteemi omafinantseerimise suurendamise ning riigipoolse toetuse vähendamise poole. Toetada tuleb ühistegevuse arengut, et tagada pikas perspektiivis jätkusuutliku tugisüsteemi olemasolu ja muuta omanikule metsade majandamine atraktiivsemaks. Tugisüsteem peab võimaldama täita riigilt haldus- või koostöölepingu raames saadud lühema- või pikemaajalisi ülesandeid. Suurendatakse metsaühistute võimekust avalike teenuste osutaja ja turule toojana (nt. Natura võrgustik, puhas vesi ja süsinikukaubandus).
Ühistegevuse võimalusi on kõigil. Selleks, et tagada pikaajaline jätkusuutlikkus erametsanduses, on oluline elujõuliste ja isemajandavate metsaühistute teke. Kuna toimiv ühistegevus saab baseeruda vaid vajadustel, siis lisaks riigipoolsele soosingule on vaja senisest suuremat tahet erametsaomanike ja nende poolt moodustatud ühistute poolt.

Kirjandus
1. Cooperative – Wikipedia, The Free Encylclopedia, http:// en.wikipedia.org/wiki/Co-operatives
2. Working Class Movement – Working Class Movement Library, http://www.wcml.org.uk/
3. Ühistu – Eesti Ühistegeline Liit, http://www.eca.ee/
4. Rahvusvaheline Ühistute Liit – International Cooperative Alliance, http://www.ica.coop/al-ica/
5. Good practice guidance on the sustainable mobilisation of wood in Europe. – Forest Europe, European Commission Agriculture and Rural Development, United Nations Economic Commission for Europe / Food and Agriculture Organization of the United Nations, 2010.
6. Eesti Erametsaliidu põhikiri – Eesti Erametsaliit, http:// www.eramets.ee/pohikiri
7. Eesti erametsaomandi struktuur ja kasutamine 2010. aastal. For Info, Tartu, 2011.
8. Metsaomanike majandusliku ühistegevuse organisatsioonilised lahendused. Ernst & Young, Tallinn, 2009.
9. Metsaühistute tulubaasi analüüs, MTÜ Metsaõpe, Tallinn 2011.
10. Eesti metsapoliitika – Eesti metsapoliitika heakskiitmine, Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/73663
11. Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 – Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 kinnitamine, Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/318022011003





Marku Lamp, keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhatajaktiivid?

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet