Eesti Looduse fotovõistlus
2/2012



artiklid
Turberaied võivad olla alternatiiviks lageraietele

Kaheosalise artikli esimeses osas on juttu turberaiete olemusest ja alaliikidest – häilraiest ja veerraiest.

Artikkel on valminud EMÜ ja RMK vahelise uurimisprojekti „Turberaiete ökoloogilis-
majanduslik analüüs ja näidis-püsikatsealade võrgustiku rajamine” raames.

Turberaie olemus
Kui metsas lageraie järel jääb tükiks ajaks kõrgmetsata suurem või väiksem ruum, siis see kutsub esile muutusi seda ruumi elukeskkonnana kasutanute elus ja reaktsioone mitmesuguste rühmituste hulgas. Lageraie alternatiivideks oleksid turberaieliigid ja valikraie. Meil on selles vallas räägitud küll Kesk-Euroopa kogemustest, kuid Põhjamaades tehtust on vähem kuuldud. Seetõttu on autor võrrelnud Soomes tehtavaid vastavaid turberaiete liike ning loodusliku uuenemisega saadud tulemusi. Käesoleva kirjutise üks põhjuseid on ka praeguses metsaseaduses olevad turberaieliikide määratlused, millega autor täiesti nõus ei ole ja püüab mõningaid muudatusi praeguses metsaseaduse paranduste tegemise perioodis avalikult põhjendada.

Kuidas üldse defineerida turberaieid? Turberaied on selline rühm uuendusraieliike, mille rakendamisel vana mets raiutakse mitme raiejärguga ühe vanuseklassi, harvem pikema perioodi jooksul, et luua soodsad tingimused okaspuude eeluuenduse arenemiseks või nende järelkasvu tekkimiseks ja kasvuks hõrendatud vana metsa turbe all või vana okasmetsa vahetus naabruses. Turberaiet kasutatakse seal, kus tahetakse pehmendada lageraie mõju, saada uut metsa looduslikul teel. Eriti seal, kus vanas metsas juba esineb arvestataval hulgal kuuse või männi eeluuendust, millist saab ära kasutada uue metsapõlvena või on head eeldused selle tekkeks. Vastavalt puistu koosseisule, struktuurile ja kasvukohale rakendatakse turberaiete alaliike – kas häil-, veer- või aegjärkset (hajali-) raiet. Ka valikraie on põhimõtteliselt üks turberaieliike peamiselt kuuseuuenduse saamiseks vanade ja keskealiste puude vahele. Harvendusraie kordused (eriti viimane harvendus) on aga eeltegevuseks või eelduseks turberaie kasutamiseks, mille järel puude võrad saavad suurema kasvuruumi ja valgustuse ning hakkavad paremini vilja kandma. Soomes on soovitus enne seemnepuuraiet (männi looduslikuks uuendamiseks kasutatav uuendusraie liik) teha selles 10…15 aastat varem erinimetusega (väljennyshakkuu) harvendusraie, mille järel tugevneb puude tüvi ja nad suudavad tuulele paremini vastu panna (Saarenmaa 2002). Turberaied asuvad vahepealsel kohal viimase harvendusraie ja teiste uuendamiseks kasutatavate raiete vahel. Nende raiete seoseid illustreerib tabel 1.
20. sajandi lõpuosa ja 21. sajandi alguse Venemaa tuntud raieteoreetiku S.N. Sennovi (2005) järgi on turberaie kasutatav siis, kui küpse puistu võrastiku all esineb peapuuliigi eeluuendus ning turberaiet tuleb teha nii, et allesjäetud puistuosa saaks edukalt seemendada raielangi, kaitsta noort uuendust temperatuuri kõikumiste eest, tõkestada mulla kamardumist takistamata samal ajal uuenduse kasvu. Soomes on männi eduka loodusliku uuenemise eelduseks sobivad kasvukohatüübid (pohla, kanarbiku, sambliku). Uuendatavaks puistuks on puhtmännik, kus kaugus seemendavast puistust on ca 20 m, metsakõdu tüsedus kuni 2 cm, maapind on mineraliseeritud ning kesksuvel esineb normaalselt sademeid (suve sademete ja auramise suhe on oluline) (Kinnunen 1993). Kuuse looduslikku uuenemist peetakse aga Soomes männi uuenemisest riskantsemaks protsessiks.
Turberaiete järkusid ajastatakse enne head seemneaastat, millist on lihtsam prognoosida männi kui kuuse puhul. Seemnesaagi suhtelist suurust saab prognoosida kase puhul üks, kuuse puhul 1,5 ja männi korral 2,5 aastat ette; rikkalikule õitsemisele eelneb sageli erakordselt soe vegetatsiooniperiood, kuid pärast külma suve on kehv õitsemine (Hokkanen 2000). Soome ühes teises uurimuses, mis hõlmas 45 aasta vaatlusandmeid, selgus, et nii kuusk kui mänd õitsevad rikkalikult üks aasta pärast päikeselist ja sooja suve (soe just juuli ja august, kuid september on jahe), kui sellele eelneb jahe suvi, kusjuures mõlema aasta suvi on kuiv (Pukkala jt. 2010).

Turberaietel on lageraietega võrreldes nii eeliseid kui ka puudusi
Turberaiete kasutamise eelisteks võrreldes lageraiega on:
1) heade seemneaastate korral jääb ära metsa kultiveerimine, seega uuendamiskulud on rahuldava uuendusega turberaiel väiksemad raiestiku kultiveerimisest taimede või seemne ja kultiveerimistöö hinna võrra;
2) kohapealsete genotüüpide jätkuv kasvamine järgmises metsapõlvkonnas;
3) parematesse valgustingimustesse sattunud ning vähenenud juurkonkurentsi tingimustes suureneb säilitatavatel puudel aastarõngaste laius ja kvaliteetse tarbepuidu juurdekasv ning seemnekandvus;
4) männikärsakas kahjustab aegjärkse raie korral okaspuu järelkasvu vähem kui istutatud taimi lageraiestikel;
5) männi III ja IV boniteedi kasvualadel suureneb koos valgustatusega pohla, leesika ja sinika saagikus ning kanarbiku õitsemine. See parandab metsalindude toidubaasi ja suurendab metsa kõrvalkasutuse võimalusi.
Turberaiete kasutamisega kaasneb aga ka negatiivseid nähtusi. Neist olulisemad on:
1) puistute hõrendamise järel aegjärkse raiega võivad suureneda tormikahjustused; tormikahju vähendamiseks tuleks turberaieks valida harvendusraietega varakult läbitud puistud, mis on jõudnud omale moodustada tuulega harjunud tugeva juurestiku ja tüve; tuulekahjustuste vältimiseks ei tehta turberaieid liigniisketel muldadel, kus puudel on pindmine juurestik, samuti ei tehta turberaieid puistutes, kus esineb juurepessu;
2) kuna raietehnika kasutamine puude vahel on raskem ja ühe raiejärguga raiutakse hektari kohta kaks kuni kolm korda vähem puitu kui lageraiega, siis tuleb 1 m3 puidu ülestöötamise maksumus tunduvalt kallim kui lageraiel, ka on raietööde tehnoloogia keerukam, seega on turberaietel süsiniku jalajälg suurem kui lageraie korral; eriti tuleb tööde kulukus esile väikestel raielankidel harvesteritöö korral;
3) maapinna mineraliseerimine on keerukam kui raiestikel ja selle käigus võidakse vigastada kasvama jäetud puid;
4) eelkõige vanade puude juurkonkurentsi, aga ka valguse suhtelise vähesuse tõttu on uuenduse kõrguskasv väiksem kui samal liigil raiestikul korraliku hooldamise korral.

Metsakasvatajad ja looduskaitsjad käsitlevad turberaieid mõnevõrra erinevalt
Metsakasvatajad tahavad saada kiiresti sobiva peapuuliigi head uuendust uuendatava puistu alale, looduskaitsjate vana puistu eluiga. Need kaks eesmärki aga ei ühildu. Eestis kaitsealade kaitseeeskirjadesse või püsielupaikade kaitsekorra punktidesse on kirjutatud vastavate turberaieliikide (valdavalt häil- ja aegjärkse raie) lubamine eesmärgiga pikendada võimalikult raieküpsete puistute jalalseismist. Eesti metsanduslikes õigusaktides on ka seni ignoreeritud uue metsapõlve vajadusi ja keskendutud rohkem vana metsapõlve säilitamisele turberaieliikidele pikkade kasutusperioodide kehtestamisega. Seega on turberaied meil olnud sisuliselt säilitus- ehk viivitusraied. 2006. aasta metsaseadusest peegeldus turberaie abil raieringi pikendamise soov raiete pika kestuse fikseerimisega. Turberaiega alustamise aja määramiseks pole seaduses mainitud küpsusdiameetri rakendamisvõimalust, nagu see on lageraie puhul ja peaks võrdse kohtlemise printsiibi järgi olema ka turberaie juures. See fakt viitab ka turberaie käsitlemisele pigem säilitusraiena. Kaitsealade metsade uuendamise raieviiside soovitustes on enamasti nähtud aegjärkset raiet (tundub, et ametnike enamik on arvamusel, et turberaie võrdub aegjärkse raiega) ja näib, et veerraiet ei peetagi turberaieliigiks.

Turberaied metsamaastikus
Turberaieliikide rakendamise vajaduse ja otstarbekuse üle tuleks peale metsakasvatusliku ja majandusliku aspekti otsustada ka ökoloogilisest ja maastikulisest aspektist. Turberaielangid on tavaliselt suuremad kui lageraielangid, sest turberaie mõju kasvukohale ja maastikule on väiksem.
Turberaieid on soovitatav kasutada ka piirkonnas, kus on tegemist visuaalselt oluliste metsadega ja kus maastiku üldilme järsud muutused oleksid vastunäidustatud. Raiejärgselt erinevad need teistest raiestikest positiivses mõttes ka seepärast, et turberaieid ei tehta niisketel muldadel, kus lageraiejärgselt jääb rohkem jäätmeid, puidu kokkuveoteedel on jäljed sügavamad, maapinna ettevalmistamise korral on mineraliseeritud vaod märgatavamad jmt. Turberaielankide väljanägemine kuivades männikutes on hea, kuna seal on suhteliselt vähe raiejäätmeid ning puuduvad räsitud alusmets ja allesjäetud kehvad teise rinde puud.
Lagedatest ja selguseta aladest (raiestikest) ei peeta üldiselt lugu nende maastikku lõhkuva iseloomu tõttu ja need on visuaalselt väheväärtuslikud. Tehtav lageraie külastatavas maastikuliselt väärtuslikus metsas tekitab palju rohkem negatiivseid hinnanguid kui vähem külastatavas metsas, seetõttu just viimased metsad vajaksid turberaieviise.
Maastiku seisukohast tähtsad ning olulised on raielangi serv ja piirav servamets, reljeef, seemne- ja säilikpuud kas grupiti ja/või üksikult, raidmed ja alustaimestiku iseloom. Inimeste poolt sagedasti külastatavates metsades, kus soovitakse säilitada puistute võimalikult looduslikku ilmet, tuleks vältida korrapärase kuju ja sirgete servadega raielanke, eelistades raiet takseereraldiste viisi või kasutades langi piiridena looduslikke kontuure. Tasase reljeefiga aladel kasvavate puistute puhul on kõige olulisemad vaated metsi läbivatelt ja metsa servast mööduvatelt teedelt ja radadelt ning sihtidelt. Visuaalselt ja ka ökoloogiliselt vaadates on uuel metsapõlvkonnal oluliseks eesmärgiks metsasiseste lagedate alade struktuuri ja vaatelisuse parandamine ning kiire metsakeskkonna taasmoodustamine. Maastikulisest seisukohast on turberaiete kasutamisel metsakasvataja ja looduskaitseametniku nägemused ja tegevused erinevad. Pidades esmatähtsaks hoolt tekkinud peapuuliigi uuenduse eest, vaheldub kõrgmetsaga maastikupilt suhteliselt ruttu noorendikuga; teisel juhul hoolitsedes vana metsa säilimise eest, peatub aeg vana metsana aastaid kauem ning uuenduse kvaliteet ja kvantiteet (just aegjärksel ja häilraiel) kannatavad. Turberaieliikidest on maastikus kõige enam märgatav veerraie kasutamine ning kõige vähem on nähtav häilraie mõju.

Kuidas teha häilraieid?
Häilraie puhul raiutakse vana mets esimeses raiejärgus suurgruppide kaupa, tekitades häilusid, mida järgmistel raiejärkudel laiendatakse. Eesmärgiks on eeskätt männi uuenduse saamine ja selle kasvatamine vana metsa sisse tehtud hea valgustatusega ja keskosas ilma juurkonkurentsita häiludel. Häilraiet saab kasutada just madalama boniteediga männikutes. Seda peaks kasutama ka puistutes, kus on olemas grupiti tekkinud okaspuu eeluuendust (peamiselt kuusest), et selle kohalt eemaldada vanu puid rühmiti ja parandada uuenduse kasvutingimusi. Männikutes tuleb häilude naabrusest välja raiuda seal olevad teise rinde kuused, et need ei tekitaks varju männiuuendusele. S.N. Sennovi (2005) järgi grupilise turberaie korral raiutakse puistut gruppidena neis kohtades, kus on eeluuenduse rühmad, aga samal ajal harvendatakse seda häilu ümbritsevat puistuosa ja järgmistel raiejärkudel suurendatakse uuendusega häilude pindala.
Häilraie kasutamiseks on 1989. aastal ilmunud õpikus „Metsamajanduse alused” soovitanud dots. L. Muiste järgmist kaheastmelist skeemi. Esiteks raiuda 4…6 häilu hektari kohta, kusjuures häilu läbimõõt 20…30 meetrit. Teises astmes laiendada häile 5…8 aasta tagant, suurendades häilu läbimõõtu 15…20 meetri võrra.
„Kaitsemetsade majandamisjuhistes” (2001) on järgmised soovitused: looduslike häilude puudumisel raiutakse hektari kohta 4 või 5 häilu läbimõõduga 20…25 m (12…24% puistu pindalast); häile laiendatakse vastavalt järelkasvu tekkele ja arengule iga 5…10 aasta järel; igal järgneval raiel võib raiutud ala osakaal suureneda 10…20% võrra kogu puistu pindalast. 2006. aasta metsaseaduse järgi võib aga vana metsa likvideerida 20...40 aasta jooksul korduvate raietega häilusid laiendades ja viimastel järkudel raiudes üle turberaielangi pindala.
„Metsa majandamise eeskirja” järgi võib häilraiel ühe hektari kohta sisse raiuda kuni 5 häilu läbimõõduga kuni 30 m tingimusel, et sisseraiutavate häilude esialgne pindala pole kokku suurem kui 25% puistu pindalast.
Häilraiel raiutud pindala saab leida valemiga: Sx = 0,785n[D + (x – 1) D1]2, kus Sx – raiutud pindala x raiejärgu järel, m2; x – raiejärgu järjekorranumber; n – häilude arv; D – häilude algne läbimõõt, m; D1 – häilu läbimõõdu suurendamine (const) meetrites iga raiejärguga (Laas 2011). Rakendades kõige tagasihoidlikumaid soovitusi (4 häilu, d = 20 m, läbimõõdu suurenemine 15 m 8 aasta tagant), on 16 aastaga raiutud 78% langi pindalast ja 25 aastaga kindlasti kogu vana mets. 2006. aasta metsaseaduse parandusettepanekute läbivaatamisel oli poleemikakohaks senises seaduses häil- ja veerraiele kehtestatud kestusperioodi 20…40 aastat ära jätmine käesoleva loo autori ettepanekul. Selline pikk turberaie kestvus on seadusesse pandud selleks, et hoida vana metsa võimalikult kaua kasvavana, uuendamise seisukohalt pole nii pikka ajavahemikku vaja.
Kui kogu häilraie teostamise periood oleks 40 aastat, siis peaks häilude läbimõõt algama 10 m ja raiejärkude vahed olema 13 aastat. Uurimistulemusi ja männi bioloogiat arvestades ei ole see aga tulemuslik, arvestades veel seda, et vana metsa servas on vähemalt 5 m laiune tsoon, kus vanade juurte mõjul on noored puud kängunud. Seetõttu on häilu läbimõõdu suurendamisel 20 m võrra pool raadiuse suurenemisest (vähemalt 5 m) vana metsa juurte mõju all.
Häilu tekkinud noorte puude arv ja keskmine kõrgus on otseses positiivses seoses häilu suurusega. Näiteks uurimised Põhja- ja Edela-Eesti sambliku- ja pohlamännikutes näitasid, et häilude läbimõõdu piirides 15…30 m oli kõrguse juurdekasv 30 m häilus umbes 1,5 korda suurem kui 15 m häilus (Laas, Väät 2004). Kuna uuritud häilude maksimumläbimõõduks oligi 30 m, siis uuenduse veel parem kasv on 40…50 m läbimõõduga häilude korral. Kuna häilraiel tekivad soodsaimad kasvutingimused häilu keskel (väikseim negatiivne mõju vanast metsast), siis on reeglina seal ka suurimad puud. Puude kasv pidurdub häilu servale lähenedes ning kogu uuenduse kuju pikilõikes moodustab lamekumera vormi. Häilude viimase laiendamise järel, kui need on osaliselt juba liitunud, tuleb vanapuistu allesjäänud osa likvideerida, jättes sellest parimad säilikpuudeks.

Häilraiel on aegjärkse raiega võrreldes mitmeid eeliseid
Häilraie sobib hästi liivmuldadel olevatesse III ja IV boniteedi männikutesse (pohla ja sambliku tüüp). Häilraiel on mitmeid eeliseid võrreldes aegjärkse raiega, millest üheks on selle väiksem kahjustamine hilisemal raiejärgul. Männi uuendamisel on eeliseks see, et mänd saab häiludes talle vajalikku ülavalgust ja häilude keskosas puuduvad vanade puude juured. Uuendamise tulemuslikkuse kindlustamiseks võiks kultiveerimisest väiksemat külvinormi kasutades külvata häilu servaosad. Soomes kannab häilraie nimetust pienaukkohakkuu, seda aga kasutatakse seal vähe, kuigi see raiemeetod on ammu tuntud. Tapio metsamajanduse käsiraamatus soovitab J. Parviainen (1994), et häile moodustades võib kuuse uuendamist kiirendada maapinna mineraliseerimisega ning kuusele kui varjupuule sobivad väikesed 20…50 m läbimõõduga häilud. Soome teised häilumeetodi soovitused (Valkonen jt. 2010) on järgmised: suurem osa puistutest taimestuvad looduslikult ühe, harvem kahe raiejärgu järel, allesjäänud puistuosa raiutakse koristusraiega ära ja raieala kultiveeritakse. Lühimad häilude taimestumised võivad Lõuna-Soomes õnnestuda isegi 1…3 aastaga (männikud), kuid kuusel kestab see sageli pikemalt (5…10 aastat). Hea uuenemisaasta, s.o. hea seemneaasta ja niiske suve ootamine pikendab uuenemisaega. Soomes MONTA-projekti uurimistöös raiuti kuusikutesse hektari kohta kolm häilu läbimõõduga 40…50 m. Kui häilud olid rahuldavalt taimestunud, siis raiuti puistu lõpuosa ka maha ja ala kultiveeriti.

Seemnete levik servametsast
Soome tähtsaima, Tapio metsamajanduse käsiraamatu järgi levivad okaspuude seemned isegi üle 100 m kaugusele servametsast, kuid efektiivne taimestumiskaugus on siiski 35…50 m. Servametsast kauguse suurenedes üle 65 m esineb looduslikke seemikuid tugevasti vähem. Okaspuu-uuenduse tagamiseks sobiva riba laius on umbes 50 m. Mineraalmaal veerraiel aitab uuendumisele tõhusalt kaasa maapinna mineraliseerimine (Parviainen 1994). Looduslikult tekkinud taimede arv väheneb kiiresti kaugenemisel seemendavast vanast metsast. Seemnete varisemise uurimise teerajajad Soomes professorid O. Heikinheimo ja R. Sarvas tulid 1940. aastate uurimistes järeldusele, et okaspuudest servametsa seemendav mõju ulatub 40…60 m kaugusele seemendavatest puudest ehk umbes kahekordse puude kõrguse kaugusele. Jaapanlane T. Fujimori (2001) märgib, et hariliku männi seemned lendavad tuulega hulgaliselt kuni kahekordse emapuu kõrguse kaugusele. Lõuna- Soomes võib soodsates tingimustes uuendatava ala servast jätta kultuur rajamata 35…50 m laiusel ribal ja põhja pool 35…40 m laiusel ribal. Servametsa arukased seemendavad piisavalt tõhusalt vähemalt 50 m laiust riba. Headel seemneaastatel tekib kasetaimi veel 100 m kaugusel servametsast, kui taimede tekkeks on soodsad tingimused (Valkonen jt. 2001). Lõuna-Soomes parasniiskel mineraalmullal olevail männi kasvatusaladel võib tekkida servametsa abil 3000…5000 kaseseemikut, milledest umbes pooled on arukased. K. Kinnuneni (1993) järgi oli männi looduslik uuenemine edukas, kui uuendatava ala ümbermõõdust üle 75% oli seemendav servamets.
Männi uuenduse keskmine arvukus oli kultiveeritud ilma seemnepuudeta männiraiestikel autori 1967…1974. aastate uurimustel Lõuna-Eestis (Laas 1994) keskmiselt 40 m kaugusel vanast metsast: pohla kasvukohatüübis (kultuuride keskmine vanus 4 aastat) 2800 ± 300 tk/ha, jänesekapsa-pohla tüübis (3 aastat) 1600 ± 200 tk/ha, mustika kasvukohatüübis (2 aastat) 2500 ± 360 tk/ha. Kui vana mets ääristab raiestikku kahest küljest, siis on männi uuendust tunduvalt rohkem. Seemnete levikukaugus servametsast on aga oluline järgmise turberaieliigi – veerraie kasutamisvõimaluste arutamisel.

Veerraie kasutamise vajadusest ja sobivusest
Veerraie on oma klassikalisel kujul vana metsa servast lageraiega raiutav kitsas riba (veer), mis uueneb vanast metsast lenduvate seemnetega. Uus kitsas riba raiutakse siis, kui eelmine riba on nõuetekohaselt uuenenud. Veerraie sobib nii männi kui kuuse uuendamiseks.
2006. aasta metsaseaduses on veerraie määratlus selline: uuendamisele kuuluvas metsas raiutakse 20…40 aasta jooksul korduvate raiejärkudena puud langi servast lageraie korras, mujalt hajali paiknevate üksikpuudena või häiludena. Lageraie korras raiutav ala ei tohi olla laiem metsa keskmisest kõrgusest. Lageraieala võib laiendada pärast eelmise raiejärguga lagedaks raiutud metsaosa uuenemist.
Seega on seaduse jõuga määratud selle raieliigi kestus, arvestamata metsas olevat olukorda. Kogu veerraie kestus oleneb puistu laiusest, seda ei saa seadusega kehtestada. On näiteks puistu laiuseks vaid 75 m ja kasutatakse lageraieriba laiusega 25 m ning raiejärgud on 7 aasta tagant, siis on puistu 14 aastaga ära raiutud.
Kui vana metsa all esineb juba kuusetaimi, siis kasutatakse Soomes libisevaservalist ribaraiet (liukuvareunainen kaistalehakkuu) – kuni 50 m laiuse lagedaks raiutava riba kõrval raiutakse samaaegselt hõredamaks sama laiusega riba. Järgmisel korral raiutakse lageraiega maha eelmine kord hõrendatud riba ja harvendatakse järgmist riba jne. See ei tähenda, et meil tuleks otseselt üle võtta 50+50 m laiuste ribade kasutamine. Olenevalt olukorrast võib kasutada ka 30 m laiust lageraielanki pluss 30 m ribal vana puistu harvendamist kuuse eeluuenduse kohalt.
Seega sarnaneb veerraie Eesti 2006. aasta metsaseaduse tõlgenduses Soomes kasutatavale libisevale ribaraiele, kuid kui viimasel on läbiraiutava riba laius kindlalt määratletud, siis metsaseaduse veerraie redaktsioonis mitte. Kasutatakse ka kolmeastmelist ribaraie varianti (inglise keeles stripshelterwood method), kus raielank on jaotatud puistu poole kõrguse laiusteks ribadeks. Esimesel ribal tehakse seemendus-, seejärel uuenduse tekkimise järel valgustus- ning samal ajal teisel ribal, liikudes vastu tuult, tehakse seemendusraie. Kui teisel ribal on uuendus tekkinud, siis tehakse esimesel ribal lõpp-(koristus-), teisel ribal valgustusning kolmandal ribal seemendusraie (Fujimori 2001). Selle raieviisi eeliseks loetakse uuenduse head kaitstust tuule ja päikese eest.

Veerraie kasutamisvõimalused on võrreldes teiste turberaie alaliikidega suurimad
Klassikaline veerraie (või ka selle Soome libisev variant) võiks olla meil ainsaks raieliigiks kuusepuistute looduslikuks uuendamiseks, seda just kaitsealadel, kui lääneserva jääva vana metsa koosseisus on viljuvaid kuuski. Olemuselt on see lageraie, kuid kitsa raielangi tõttu pakub seemet ja turvet vanametsa serv. Veerraie puhul, kui on kasutatud õiget raiesihitust ja on olemas veel läänekaaretuulte eest kaitsvad puistud, on tuulekahjustused väga väikesed. Häid tulemusi võiks saada 30…40 m laiuse langiga, mis asuks vanast metsast ida või kirde suunas. Kui lääne suunas on tuuletakistus olemas, siis võiks raiuda esimese riba uuendatava puistu põhjaservast. Sel juhul langeb vana metsa vari vabaksraiutud osale, mis takistab sinna tekkimast tihedat rohttaimestikku.
Lagedaks raiutud ribal saab hästi maapinda ette valmistada, kuna puuduvad takistavad puud nagu aegjärksel raiel. Puuduseks on aga see, et suurema maapinna ettevalmistusmasina jaoks on lank väike. Kui kuusel ei ole seemneaastat, siis tuleb kuuski raiestikule istutada. Veerraie kasutamisvõimalused on turberaietest suurimad, see ei sobi vaid väga lopsaka rohukasvuga aladele. Veerraie 1 ha suuruse langina on keskkonnasõbralikum kui 1 ha suurune lageraielank paremate uuenemisvõimaluste tõttu, aga veerraie 5 ha suuruse langina avaldab keskkonnale suuremat mõju kui lageraie 1 ha suuruse langina.
Veerraie kasutamisel on mõnikord siiski ka takistusi. Näiteks ei saa lank olla väga kitsas, sest varjamise ja vana metsa juurkonkurentsi tõttu eriti servametsa lähedal noorte puude kõrgus- ja jämeduskasv saavutab kasvukohale vastava taseme alles 10…20 m kaugusel servametsast. Eesti 2006. aasta metsaseaduses on aga koguni loobutud klassikalisest veerraiest ja lisatud sellele aegjärkse või häilraie kasutamine kitsa lageraielangi servas oleva kogu turberaielangi ulatuses. Kitsaribalise lageraie ning häilvõi aegjärkse raie kokkupanek 2006. aasta metsaseaduse veerraiena, teeb võimatuks kasutada sellist raiet kuuseenamusega puistute uuendamisel, sest kuusepuistutes kujutab tuuleohtu just aegjärkse raiega harvendamine.

Kirjandus
• Fujimori, T. 2001. Ecological and silvicultural strategies for sustainable forest management. Elsevier: 398.
• Hokkanen, T 2000. Seed crops and seed crop forecasts for a number of tree species. – Forest Regeneration in the Northern Parts of Europe. Metsäntutkimuslaitoksen Tiedonantoja, 790: 87–97.
• Kaitsemetsade majandamisjuhised. 2001. Projekti „Eesti metsakaitsealade võrgustik” kaitsemetsade majandamise töögrupp. Tartu: 48.
• Kinnunen, K. 1993. Männyn kylvö ja luontainen uudistaminen Länsi-Suomessa. Metsäntutkimus-laitoksen tiedonantoja, 447. Parkano: 36.
• Laas, E. 1994. Männikultuuride tüübid Kagu-Eestis. Magistritöö. Käsikiri EMÜ raamatukogus: 181.
• Laas, E., Väät, T. 2004. Turberaied männikutes ja männiuuenduse tekkimine turberaiealadel. – Metsanduslikud uurimused, 41: 86–100.
• Laas, E. 2011. Raied metsa kasvatamisel. – Metsamajanduse alused. Koostajad E. Laas, V. Uri, M. Valgepea. TÜ Kirjastus: 485–531.
• Metsamajanduse alused, 1989. Koostaja H. Taimre. Valgus, Tallinn: 355.
• Parviainen, J. 1994. Metsän uudistaminen. – Tapion taskukirja (22), uudistettu painos. Kustannusosakeyhtiö Metsälehti. Helsinki: 640.
• Pukkala, T., Hokkanen, T., Nikkanen, T. 2010. Prediction models for the annual seed crop of Norway spruce and Scots pine in Finland. – Silva Fennica 44(4): 629–642.
• Saarenmaa, L. 2002. Metsän uudistaminen. – Metsälehden metsäkoulu. Metsalehti kustannus. Jyväskylä: 51–68.
• Sennov, S.N. 2005. Lesovedenije i lesovodstvo. – Academia, Moskva: 254.

• Valkonen, S., Ruuska, J., Kolström, T., Kubin, E., Saarinen, M. (toim.) 2001. Onnistunut metsänuudistaminen. – Metla. Kustannusosakeyhtiö Metsälehti: 217.

• Valkonen, S., Siren, M., Piri, T. 2010. Poiminta- ja pienaukkohakkuut – vaihtoehtoja avohakkuulle.




Eino Laas, EMÜ metsakasvatuse osakonna lektor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet