Eesti Looduse fotovõistlus
3/2012



artiklid
Hajali raiumisega turberaie

Ajakirja eelmises numbris käsitleti turberaiete üldisi küsimusi ning turberaieliikidest häil- ja veerraiet. Järgnevalt on vaatluse all enim kasutatud turberaieliik aegjärkne ehk hajaliraie. Artikkel on valminud maaülikooli ja RMK vahelise uurimisprojekti „Turberaiete ökoloogilis-majanduslik analüüs ja näidis-püsikatsealade võrgustiku rajamine” raames.

Aegjärkset raiet oleks sobivam nimetada
hajaliraieks

Aegjärkse raie korral uuendatakse küps puistu ühtlaselt hajali ülarinnet harvendades üle kogu raielangi kahe või kolme raiejärguga. Järkude arv ja kordusperiood sõltuvad puuliigist, täiusest ja järelkasvu või teise rinde olemasolust ning raie võib kesta (7)10…15 aastat. Mõistet „järgulised raied” kasutas prof. O. Daniel oma raamatutes (1927, 1930). Termineid „aegjärgne” või „aegjärkne” on meil küllalt kaua kasutatud, kuid seda nimetust on raske lahti seletada ja selle abil luua pilti vastavast raieviisist, sest kõik turberaieliigid on teatud ajaintervalli järgi järkudena tehtavad. Parem variant on seda raieliiki nimetada hajaliraieks, sest raiutavad puud paiknevad hajali kogu raielangil (Laas 2011). Inglisekeelne nimetus shelterwood uniform system tuleb sellest, et vanad puud ja noored uuenduse puud on ühtlaselt üle raiutava ala jaotunud (Fujimori 2001). Ka teisi turberaie liike nimetatakse selle järgi, kuidas vana metsa raiutakse: häiludena või ribadena (veerudena)

Klassikaline hajaliraie on kolmejärguline
See koosneb seemendus-, valgustus- ja koristusraiejärgust. Esimese raiejärguga raiutakse välja kaasvalitsevad ja allajäänud puud (väikese, hõreda ja lühikese võraga käbisid mittekandvad) ning need, mis varjavad peapuuliigi seemet andvaid häid puid ja järelkasvu, männikutest eeskätt kuused ja kased. Väljaraiutud puude keskmine diameeter esimesel raiejärgul on tavaliselt 24…26 cm ning säilitatud puudel 35 cm ja enam. Võrade suhteline pikkus on sageli alla 30% puu kõrgusest, kui puistud on enne raiet küllalt tihedad (keskmine täius 70%), sest kasinad valgustingimused mõjutavad võrade parameetreid. Esimese kahe raiejärgu järgseteks peamisteks muutusteks on valgustatuse ja tuule läbivuse suurenemine ning puude juurkonkurentsi vähenemine säilivas puistus. Selle tulemusena suureneb rohttaimestiku katvus (eriti viljakamates kasvukohatüüpides), tuuleheidete hulk ja käbikandvus. Koristusraiet võiks teha siis, kui elujõuline järelkasv on keskmiselt 0,5…0,6 m kõrgune ja seda on 2000...2500 taime hektari kohta. Uurimised on näidanud, et mida madalamaks jäi puistu täius pärast esimest raiejärku, seda rohkem kasvas männitaimi hektari kohta. Okaspuu looduslik uuendus peaks enne hajaliraie viimast raiejärku olema heakasvuline (hea kõrguse juurdekasvuga taimi kahjustab männikärsakas vähem) ja nende tüvekese juurekaela läbimõõt oleks vähemalt 1 cm, parem veel 1,5 cm, et pärast vana metsa lõplikku raiet oleks männikärsaka kahjustus uuenduse tüvekestel minimaalne. Hajaliraie rakendamisest Järelkasvu säilitamiseks tuleb valgustus-, aga eriti koristusraiejärk teha lumekattega ajal, et vähendada uuenduse taimede kahjustamist ja hukkumist. Varasemad käsitsi- või mootorsaagidega aegjärkse raie alased uurimused Rootsis näitasid, et 8…38% algsetest okaspuutaimedest hukkus või kahjustus pärast koristusraiejärku (Glöde, Sikström 2001). Harvesteriga aegjärksel raiel hukkunud ja kahjustatud okaspuu-uuenduse osatähtsus on ulatunud 30…65%-ni. Kuuse (65%) ja männi (35%) segapuistus turberaiel talvel (-8…-3oC, maapind külmunud, lume tüsedus 0,3…0,4 m) kuuse uuenduse (10 500 tk/ha, keskmine kõrgus 1,2 m) kahjustatus oli 40% (Glöde, Sikström 2001). Kaitsemetsade majandamisjuhistes (2001) on turberaiete läbiviimiseks mitmeid soovitusi ning juhiseid. Aegjärkse raie puhul soovitatakse vana mets kaitsemetsades raiuda vähemalt 10-aastaste vaheaegadega. Puistutes, mille täius on 70% ja rohkem, teha aegjärkset raiet kolmejärgulisena. Esimese järguga raiuda männikutes 30…35%, muudes puistutes 20…30% tagavarast. Teisel raiejärgul vastavalt 40…50% ja 30…50% allesjäänud tagavarast. Tegelikult ei ole uuenduse kasvu seisukohalt nii oluline väljaraie protsent, kui allesjäetavate puude hulk või täius. Hajaliraiet tuleb käsitleda eraldi puuliikide kaupa, sest kuuse- ja männipuistute vastupidavus tuulele on tunduvalt erinev. Lisaks on vanade puude negatiivne mõju männi uuendusele suurem kui kuuse puhul. Hajaliraie männikutes Hajaliraiet saab rakendada pohla- ja pohla- samblikumännikutes (III ja IV boniteet), kus valguse suurenemisega ei kasva väga palju kõrrelisi, männiuuendus tekib maapinna mineraliseerimise järel hästi ning esimese raiejärgu järel allesjäänud vana hõrendatud männik on küllalt hea tormikindlusega ja väga ilus. Niiskel mullal ei saa hajaliraiet kasutada, kuna seal suurenevad allesjäetavate puude tormiheited. Viljakama mullaga kasvukohatüüpides tuleb rohkesti kõrrelisi ja uuendust tekib vähe, seda olukorda aitab parandada maapinna mineraliseerimine, kuid mitte oluliselt. Viljakates männikutes vaheldub tõenäoselt mänd kuusega. Männialadel, kus suvel on niiskuse defitsiit, on oluline vanade mändide optimaalse arvu (täiuse) leidmine, sest noored männitaimed hukkuvad ja allesjäänute kasv on väike suurte puude mõju tõttu. Hajaliraieks on heade eeldustega puistuteks männikud, kus varem on tehtud mitu harvendusraiet, nii et puistu täius ei oleks üle 70%. Selle tulemusena moodustaksid puude võrad paremaks käbikandvuseks vähemalt 30% puude pikkusest ja puud oleksid harjunud kasvama suhteliselt hõredas seisus. Sellises puistus pole vaja teha seemendusraiejärku. Männi uuenduse saamiseks saab hakkama vaid kahe raiejärguga, mille vaheks oleks metsaseadusega lubatud minimaalne raievahe, s.t. järgmine raiejärk tehakse kuuendal aastal pärast eelmist või pikendatakse seda kuni kaheksanda aastani. Seetõttu ei saa nõustuda metsaseaduses määratletud aegjärkse raie kestusega kuni 20 aastat. Prof. O. Danieli (1930) järgi tuleb kogu järguline raie lõpule viia 4…8 aasta jooksul. Vana puistu täius on vaja esimese raiejärguga viia praeguse lubatud miinimumini (40%-ni), kuigi männitaimed vajavad veelgi suuremat vabadust ehk täiust (35...25%). Suurema raievahe või täiuse korral männi uuenduse kõrguskasv pidurdub. Siin on mõningane sarnasus metsisega, kes ei taha ka alati elada seadusega ette nähtud püsielupaikades, kus raieid ei tehta, vaid läheb sinna, kus eluruum on avaram. Pohla tüübi III boniteedi ja pohlasambliku alltüübi (IV boniteet) männikutes on tulemuslikuks osutunud hajali- ja häilraie kombinatsioon, millist võib nimetada ka kombineeritud turberaieks ehk häil-hajaliraieks. Selle raie esimesel järgul väljaraiutavad puudegrupid võiksid olla väiksemad kui häilraiel – umbes 15...20 m läbimõõduga. Kuid väikehäilude vahelt raiutakse ka puid nii, et alles jäävad parimate võradega puud ja sellega hõrendatakse väikehäilude vahelisi ribasid, millega paraneb uuenduse valgus- ja veevarustatus. Sellisel raiel jääks täius pärast esimest järku 25…35% ja võiks olla kahejärguline, mille kestus 7…10 aastat. Selle raievariandi korral on männiuuenduse taimede kasvutingimused paremad kui metsamajandamise eeskirja järginud hajaliraiel. Männi turberaiete juures on olulise tähtsusega esimese raiejärgu ajastamine enne kevadist seemnete varisemist. Siin tuleb oodata esimese aasta emaskäbikeste rohkearvulist teket, mille järel tuleb teha raiejärk ning teise aasta sügisel enne seemnete varisemist maapinna mineraliseerimine. Kui männikus on esimese raiejärgu järel tekkinud piisavalt männi uuendust, siis selle väiksema survestamise huvides on otstarbekas rakendada ainult kaks raiejärku ning teine raiejärk teha kuuendal aastal pärast esimest järku, mis tagab metsaseaduse järgi minimaalse vahemiku raiejärkude vahel. Jänesekapsa-pohla männikutes ei ole loota männi rahuldavat uuendumist. Siin võiks hajaliraiet teha siis, kui männiku all esineb piisavalt kuuse uuendust. Hajaliraie kasutusvõimalused on turberaietest kõige väiksemad, sest okaspuude edukaks looduslikuks uuendamiseks saab seda kasutada vaid männi III ja IV boniteedi leedemuldadel, lisaks männi viljakamatel (I ja II boniteet) aladel, kus on hea kuuse eeluuendus. Hajaliraiet saaks ühildada männi valikseemnepuistute majandamisega, raiudes valikseemnepuistust esimeses raiejärgus välja männi miinuspuud ja ebasobivad liigid ning koristusraieks jäävad parimad puud, millede raiumisel kogutakse käbid. Intervall miinuspuude raie ja koristusraie vahel ei pea olema kümme aastat, nagu on praeguses valikseemnepuistute kohta käivas määruses. Hajaliraie kuusikutes Eesti kuusikutes, millede täius on vähemalt 70%, oli varem soovitatud teha kolm raiejärku kuuse uuenduse saamiseks. Kuid kuna alates seemnete varisemisest kuni uuenduse 1...1,5 m kõrguseks saamiseni kulub umbes 10...15 aastat, siis selle jooksul võib esineda vähemalt üks korralik torm, mis esimese või teise raiejärguga hõrendatud kuusikut on võimeline küllaldaselt rüüstama või viima huku äärele. Seetõttu ei ole 2006. aasta metsaseaduse järgi kuusepuistutes turberaied lubatud. Kuna kuusikutes on varem turberaietest tehtud just hajali- (aegjärkset)raiet ja seda sageli negatiivse tulemusega, siis metsaseaduses kuusikutes turberaie mittelubamise aluseks ongi aegjärksel raiel saadud kogemused. Lehtpuupuistutes ja lehtpuu-kuuse segapuistutes võiks kasutada kahejärgulist hajaliraiet siis, kui seal on tekkinud juba rohke kuuseuuendus, mis pole valgusepuuduses kasvus liiga kinni jäänud. Juurepessuga kuusikutes ei ole soovitav hajaliraiet teha. Seda esiteks tuulekahjustuste suure esinemise ja teiseks järelkasvukuuskede juurepessuga võimaliku nakatumise tõttu vanadelt kuuskedelt. Lisaks suurendab esimese raiejärgu järel vähenenud liitus päikesekiirgust maapinnal ja mulla temperatuuri, mis omakorda soodustab juurepessu arengut. Soome uurimused ja kogemused Soomes pole uuendusraiete osas turberaiete alarühma ja seal on männi loodusliku uuendamise peamiseks meetodiks seemnepuuraie (siemenpuuhakkuu), mis on meie seemnepuudega lageraie ja hajaliraie vahepealne. Tegutsemine on põhimõtteliselt samasugune kui meie hajaliraie puhul. Seemnepuuraieks valmistab puistut ette viimane harvendusraie 10...15 aastat enne uuendamisraiet, millega parandatakse puude tormikindlust ja suurimate puude võrade seisukorda. Soomes uuendatakse looduslikult peamiselt mändi, vähem arukaske ja kuuske, viimast eeluuenduse olemasolul. Seal soovitatakse hajaliraie meetodil tehtavat raiet kasutada ka mineraalmuldadel olevates kuuse järelkasvuga arukaasikutes. Männi-kuuse segapuistutes, mis kasvavad küllalt viljakal mineraalmullal, kus puistute hõrendamisega kaasneb tugev rohukasv, takistab viimane seemnete idanemist ja väikeste puittaimede kasvu. Seetõttu soovitatakse Soomes mändi looduslikult uuendada kuivadele ja ajuti kuivavatele suhteliselt kehvadele mineraalmuldadele (jämedateralisele mullale) (Harstela 2004). Männi seemnepuuraiel jäetakse hajali üle langi 50…150 tervet, heakvaliteedilist ja seemendamisvõimelist valitsevat puud hektari kohta. Kuivapoolsetel mineraalmuldadel väga heades tingimustes, kui on hea seemneaasta ja maapind hästi mineraliseeritud, piisab ka 20…50 seemnepuust hektari kohta (Valkonen 2002). Viljakatel kasvukohtadel kasutatavate seemnepuude arv on suurem kui palu- ja nõmmemetsades ning männi looduslik uuenemine on paranenud tänu maapinna ettevalmistamise meetodite arengule (Kubin 2000). Soomes on enamike soovituste piirarvudeks jätta 20…100 valitsevat seemnepuud hektari kohta. Soomlase J. Valtaneni (1995) uurimuses on seemnete hulk kõige suurem, kui allesjäänud puistuosa tihedus on umbes 150 mändi/ha. Kuid katsed näitasid ka, et taimede hulk suurenes juba siis tugevasti, kui seemnepuude arv oli üle 40 männi/ha. J. Valtaneni (1984) järgi allesjäetavate puude arvu suurenemine sajani ja üle selle kiirendab taimede teket ning 5…6 aastaga saab mineraliseeritud mullaga alal üldiselt rahuldavalt tiheda ja ühtlase männi uuenduse (227 seemnepuuraieala inventeerimise tulemusena), kuid rohke puude arv takistab 5…6 aasta möödumisel maapinna mineraliseerimi(2006) uurimus Lõuna-Soomes näitas vanade mändide negatiivset mõju männitaimede kõrguskasvule kuni 6 m kaugusele puust. Seemnemändide negatiivset mõju männi uuenduse ruumilisele paigutusele ja kõrgusele on oma uurimustes näidanud ka P. Niemistö jt. (1993) ning E. Kubin (1998). Esimese järgi seemnepuuraiel alles jäetud mändide läheduses kuni 10 m kaugusel oli 30…40% looduslikke männitaimi vähem kui kaugemal ning männiseemikute kõrgus suurenes kuni 15 m kauguseni vanadest mändidest. Männitaimede vanus suurenes aeglasemalt kui uuendusraie algusest möödunud aastate arv, kuna tekkis juurde uusi seemikuid ja osa vanematest hukkus. Seemnepuudega 35-e ala järelkontroll näitas, et seemnepuude jätmine pikaks ajaks kahjustas algselt head uuendust või uuendus muutus ebaühtlaseks ja auklikuks. Õigeaegselt eemaldatud seemnepuudega aladel oli männi uuendus hea (Valtanen 1984). Jaapanis on selgunud ka, et kui umbes 20 m kõrguste Pinus densiflora puude arv ületas 40-t, siis uuenduse kasv vähenes (Fujimori 2001). Allesjäetud seemnepuudel hakkas tüvemahu suurenemine umbes kolm aastat pärast uuendusraiet ja 15-ndaks aastaks pärast raiet oli aastane juurdekasv peaaegu kahekordistunud, seejuures radiaalne juurdekasv oli enamuses paigutunud tüve alaossa. Mahu juurdekasv, mis oli keskmiselt 1m3/ha/a, koosnes peaaegu tervenisti kõrgekvaliteetsest puidust, kuid 15-ne aastaga halvenenud tüvevormi tõttu oli vaid umbes pool mahu juurdekasvust kasutatav saematerjalideks (Niemistö, jt. 1993). Soomes eemaldatakse männi allesjäetud puud loodusliku uuenduse tekke järel. Tavaliselt jäetakse need raielankidele 5…7 aastaks ja eemaldatakse ühe raiega, kuid tihedat seemnepuistut võib eemaldada ka kahe võttega. Viimased seemnepuud eemaldatakse talvel lumega perioodil enne, kui taimed on saanud meetripikkusteks, et vähendada nende kahjustumist. Kuna seemnepuid jääb Soome raiestikele arvestataval hulgal, siis tasub nende koristamine ära. Raie kuuse loodusliku uuenemise saamiseks Viimane harvendamine tehakse Soomes enne head seemneaastat, siis jäetakse alles 300…500 puud/ha. Sellist raiet on parem teha kuuse-kase-männi segapuistus, kus on terveid seemendamisvõimelisi kuuski. Sellel raiel eemaldatakse ka uuenemist takistavad teise rinde või alusmetsa kuused ja põõsad. Uuenemist soodustab ka maapinna kerge mineraliseerimine. Kui sellise raie järel ei teki vähemalt rahuldavalt kuusetaimi, siis ei saa selles puistus loota looduslikule uuenemisele ja lageraie järel tuleb see kultiveerida (Hyvän metsänhoidon suositukset 2001). Kuuse uuendamiseks on Soomes soovitatud turbepuuraiet (suojapuuhakkuu, vastab ka meie aegjärksele raiele) teha vaid siis, kui ülarinde all on kuusegruppe. Looduslik uuenemine toimub hästi, kui alustaimestiku katvus ja mulla ülemiste horisontide seisund on uuenduse tekke seisukohalt soodsad. Juurevigastuste tõttu on maapinna mineraliseerimine kuusikus raske probleem. Esimeses järgus jäetakse alles 200…300 puud/ha ning edasi vana puistu likvideeritakse ühe või kahe võttega 15…20 aasta jooksul (Parviainen 1994). Turbepuuraie uuendusraiena järgneb viimasele harvendusraiele 10…15 aasta pärast, kus jäetakse kasvama kvaliteetseid ja terveid esimese rinde kuuski ning seguliikideks kaske ja mändi. Turbepuude tähtsaim roll pole seemendamine, vaid raielangil võrade vari noorte taimede kaitseks rohtumise, päikesekõrvetuse ning hilis- ja varakülmade eest, sest enamik noortest kuusetaimedest peaksid olema tekkinud enne uuendusraiet (Saarenmaa 2002). Ettevaatlikuma hinnangu järgi on kuuse looduslik uuendamine õigustatud siis, kui puistus on enne uuendusraiet rohkesti kasvatuskõlblikke üle 10-sentimeetriseid kuusetaimi ja uuendatavas kuusikus ei ole juurepessu, uuendusraieliigiks on siis turbepuu- või ribaraieviis (Hyvän metsänhoidon suositukset 2001). Seega on uuendusraiete osas Eesti ja Soome vahel nn. koolkondade erinevus: Soomes on eesmärgiks võimalikult kiiresti saada raielangile okaspuu-uuendus ja likvideerida vana metsa osad, Eestis aga hoida vana metsa võimalikult kaua alles. Uuendusraietega looduslikult uuendades ei jäeta seemne- ega turbepuid pärast uuenduse teket kauaks kasvama, vaid raiutakse viiendal kuni seitsmendal aastal. Eelöeldut arvestades ütleksin kokkuvõtteks, et metsaseadusest tuleks turberaieliikide määratlusest välja võtta raiete kestusaeg, sest turberaie on metsakasvatuslik võte uue metsapõlve saamiseks, mis arvestab metsabioloogiat ja see ei ole juriidiline võte vana puistu eluea pikendamiseks.

Kirjandus
• Daniel, O. 1927. Metsakasvatus II. – K./Ü. „Loodus”, Tartu: 235.
• Daniel, O. 1930. Metsanduse põhijooned. Tallinn: 226.
• Fujimori, T. 2001. Ecological and silvicultural strategies for sustainable forest management. Elsevier: 398.
• Glöde, D., Sikström, U. 2001. Two felling methods in final cutting of shelterwood, single-grip harvester productivity and damage to the regeneration. – Silva Fennica 35(1): 71–83.
• Harstela, P. 2004. Kustannustehokas metsänhoito. Gravita Ky: 126.
• Hyvän metsänhoidon suositukset. 2001. Metsatalouden kehittämiskeskus Tapio. 95.
• Kaitsemetsade majandamisjuhised. 2001. Projekti „Eesti metsakaitsealade võrgustik” kaitsemetsade majandamise töögrupp. Tartu: 48.
• Kubin, E. 1998. When to remove scots pine seed trees. – New stand types in boreal forestry. Metla, Research Papers 714: 45–54.
• Kubin, E. 2000. Natural regeneration of forests in Finland. – Forest Regeneration in the Northern Parts of Europe. Metsäntutkimuslaitoksen Tiedonantoja 790: 49–57.
• Laas, E. 2011. Raied metsa kasvatamisel. – Metsamajanduse alused. Koost. E. Laas, V. Uri, M. Valgepea. TÜ Kirjastus: 485–531.
• Niemistö, P., Lappalainen, E. & Isomäki, A. 1993. Mäntysiemenpuuston kasvu ja taimikon kehitys pitkitetyn luontaisen uudistamisvaiheen aikana. Folia Forestalia 826. Metsäntutkimuslaitos, Helsinki: 26.
• Parviainen, J. 1994. Metsän uudistaminen. – Tapion taskukirja (22), uudistettu painos. Kustannusosakeyhtiö Metsälehti, Helsinki: 640.
• Saarenmaa, L. 2002. Metsän uudistaminen. – Metsälehden metsäkoulu. Metsalehti kustannus, Jyväskylä: 51–68.
• Siipilehto, J. 2006. Height distributions of scots pine sapling stands affected by retained tree and edge stand competition. – Silva Fennica, 40(3): 473–486.
• Valkonen, S. 2002. Metsän uudistaminen. – Tapion taskukirja (24), uudistettu painos. Metsälehti kustannus, Jyväskylä: 170–184.
• Valtanen, J. 1984. Männyn luontaisen uudistamisen mahdollisuudet. – Metsäntutkimuspäivä Oulussa 1984. Muhos: 37–50.
• Valtanen, J. 1995. The Natural Regeneration of Pine, Spruce, Silver Birch and Pubescent Birch. – The natural regeneration of forests in Finland and Russian Karelia. Finnish Forest Research Institute, Research Papers 551: 30–49.



Eino Laas, maaülikooli metsakasvatuse osakonna lektor

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet