Ümarpuidu ja kasvava metsaga tehtavates tehingutes on sageli keerukas teha kindlaks tegelikku puidumahtu. Nii ostjal kui ka
müüjal oleks vaja mõõtetulemusi kontrollida. Kontrollivõtted peaksid olema sellised, et neid tunnustaksid mõlemad pooled.
Artiklis tutvustatakse autori kolme tehnilist ideed, kuidas mõõtmisi teha.

KLUPPIMISEGA SAADUD MÕÕTETULEMUSTE VEAD Üks Eestis enim kasutatav ja täpseim kasvava metsa mahu määramise viis on ülepinnaline kluppimine: mõõdetakse kõikide puude läbimõõt ja osa puude kõrgus. Mõõdetud puud tähistab mõõtja tavaliselt värviga, et mitte segi ajada juba mõõdetud ja veel mõõtmata puid. Sellel, kes soovib mõõtmistöö kvaliteeti kontrollida – põhiliselt kasvava metsa ostjal –, pole hiljem enam võimalik kindlaks teha, kas märgitud puud on ka õigesti mõõdetud. Töö on kvaliteetne, kui diameeter ja kõrgus on õigesti mõõdetud, diameetri ja kõrguse paarid on mõõdetud sobivatelt puudelt, kahjustused õigesti hinnatud, puuliigid õigesti määratud jne.

Puidu maht saadakse seda mõõtmismeetodit kasutades kahe andmetabeli alusel. Ühes neist on eri diameetriastmetesse kuuluvate tüvede arvud ning teises diameetri ja kõrguse paarid keskmise tüvekuju arvutamiseks. Nende andmete tõelevastavust saaks põhjalikult kontrollida vaid kogu mõõdetud ala uuesti üle mõõtes. Kuid suure töömahu tõttu tehakse seda üliharva. Kluppimistulemusi saab kontrollida ka mõne kiirmeetodiga, näiteks Bitterlichi relaskoopi kasutades või silma järgi. Kiirmeetodite täpsus on aga kahjuks suurusjärgu võrra väiksem kluppimisega saadust.

ESIMENE IDEE: ETIKETID ELEKTRONKLUPIGA MÕÕDETUD PUUDELE Esimene väljapakutav võimalus, kuidas mõõtetulemusi kontrollida, oleks puud elektroonilise metsaklupiga mõõtmise käigus etikettida. Mõõtmisandmeid võimaldaks kiiresti paberetikettidele kanda väike kaasaskantav termoprinter. Näiteks võib tuua USA firma Zebra toodetavate eriotstarbeliste printerite seeriast termoprinteri QL 320 www.zebra.com 2002). Printer on põrutuskindel, tugevdatud korpus kaitseb ka vihma eest. Vajaduse korral saab printerile lisada juhtmeta ühenduse mooduli. Trükitud etikettidel võiksid olla märgitud iga klupitud puu järjekorranumber, diameeter, mõõdetud või kõrguskõvera järgi hinnatud kõrgus, arvutatud maht ja kui vaja, ka puutüvest arvutuslikult saadavad eri puidusortide mõõdud, mahud jne. Samasugusele termopaberile trükib parkimisautomaat parkimispiletid. Parkimisautomaadid töötavad iga ilmaga ning saadud piletitelt ei kustu kiri ka märjaks saades. Seega peaks samast materjalist ja samal viisil trükitud etiketid ka metsas puudel vastu pidama.
Etikettide trükk peaks olema automaatne: elektronklupiga mõõtes väljastab see etiketi pärast puu andmete salvestamist (Enteri-nupu vajutuse järel). Et seda ülesannet täita, tuleks elektronklupp vastavalt programmeerida. Etikettide kinnitamiseks puudele sobib kõige paremini tavaline klambrilööja, millega klammerdatakse pabereid. Mõõtes on elektronklupp mõõtja paremas käes ja klammerdi avatuna vasakus käes. Printerist välja tulnud etiketi võtab mõõtja sõrmede ja klammerdi vahele ning surub klambriga puu koorde. Klamber ei tungi puitu, kuid kinnitab etiketi tugevalt tüvele, nii et tuul seda ära ei rebi. Klambrit on kerge ja mugav koorde suruda kõikidel puuliikidel peale haava. Haaval on tüve alaosa kattev korpkoor teiste puuliikidega võrreldes märksa tugevam, seetõttu peab klambrit hoolikamalt kinnitama. Varustades puud etikettidega, on puud ühtlasi märgitud. Senises praktikas on puid enamasti märgitud aerosoolvärviga. Arvatavasti ei kulu puude etikettimisele rohkem aega kui tavapärasele värvitähistusele.
Üks lisavõimalus töödelda mõõtmisandmeid enne printerile saatmist on saata need kaasaskantavale pihuarvutile. Selle programm võiks leida puutüvest arvutuslikult saadavaid puidusortide mahtusid. Pärast vastavaid arvutusi võiks andmed printerile edastada juba pihuarvuti kaudu. Pihuarvuti jaoks saab ise programme koostada ning seega kaob vajadus neid elektronklupi tarkvaratootjalt tellida – veel üks eelis. Sidepidamiseks klupi, pihuarvuti ja printeri vahel võib kasutada juhtmeid või raadiosidet. Raadioside puhul on seadmeid mugavam kasutada.
Raadiosidet kasutavad klupid on Euroopas juba müügil. Esimene neist oli Rootsi firma Haglöf toodetud Mantax Digitech marginimetusega klupp (www.haglof.se 2001). Sellel klupil on raadiosaatja sisse ehitatud ning andmesalvestuseks ongi ette nähtud pihuarvuti. Andmed liiguvad klupist pihuarvutile ja salvestuvad seal iga kord, kui vajutatakse klupi Enteri-nupule.
Soome ja Rootsi metsanduspraktikas kinnitatakse käsitsi täidetud etiketid äravedamist ootavatele puiduvirnadele. Mõnele palgile virnas kinnitatakse firma logoga etikett, et oleks näha, kellele puit kuulub. Etikettidele kirjutatakse tavaliselt puidukoguse maht, mõõtja nimi, mõõtmise aeg, puiduvirna identifitseerimisnumber ja muid vajalikke andmeid. Etiketid kinnitatakse Põhjamaades puiduvirnadele põhiliselt selleks, et puitu vedav autojuht võiks veenduda, kas virn on õige. Soomes ning Rootsis ei ole olnud vajadust kinnitada mõõteandmeid kasvavatele puudele ilmselt seetõttu, et enamasti mõõdetakse raiutav puit harvestri mõõturiga või juba raiutuna saetööstuste mõõtmisliinidel. Kuna harvestri või mõõtmisliini mõõteandmed on tunduvalt täpsemad kui kasvava metsa mõõtetulemused, kasutatakse neid tehingute alusena.
Harvestrite ja saetööstuse mõõteliinidega mõõtes on eelisteks ka mõõtmise odavus, sest peale mõõteseadmete maksumuse tuleb kulutusi teha vaid mõõteseadme perioodilisele kontrollile ja reguleerimisele. Eestis kasutatakse kasvavat metsa mõõtes esialgu veel ülepinnalist kluppimist, et määrata ostuja müügitehingute hinda enne raiet. Seetõttu võiks mõõdetud puude etikettimine Eestis end õigustada.

HARVESTERMÕÕTMISE PROBLEEMID
Samamoodi nagu meie põhjanaabrite juures kasutatakse ka Eestis metsaraiel üha rohkem harvestreid. Kuna harvestril on puidu mahu mõõtmise vahendid olemas, arvestataksegi näiteks Soomes harvestri mõõtmistulemustega. Harvestri mõõtur seatakse paljudes Soomes firmades täpseks iga kord uuel raiealal tööd alustades või iga tuhande tihumeetri raiumise järel. Mõõteviga püsib nüüdisaegsetel harvestritel sellisel puhul kahe protsendi piires (Riikilä, 2002). Soomes on harvestermõõtmise korraldamiseks koostatud juhend, millega määratakse kindlaks mõõtmise üksikasjad: vajalik täpsus, mõõteandmete avaldamine ja säilitamine jne. (Hakkukonemittaus, 2002).
Raiutava metsa mõõtmise saaks ka meil jätta harvestri mõõtevahendite hooleks. Kuid praktikas nii ei tehta. Üks põhjus, miks Eestis harvestrite mõõtureid ei kasutata, on tõsiasi, et eri kokkuostjad hindavad sama puidukoguse mahtu eri viisidel ja saavad ka erinevaid tulemusi. Niisiis: meil ei ole mõtet puitu harvestriga mõõta. Mahu ütleb niikuinii ostja. Ostja maksab puidu eest, ja ostja ka määrab, kuidas puitu mõõdetakse ja selle mahtu arvutatakse. Nii ongi meil kasutatavate harvestrite mõõteseadmed enamasti täpseks reguleerimata. Harvestritega mõõdetud puidu mõõtmisveaks hindavad praktikud keskmiselt paarkümmend protsenti.
Miks tekib harvestriga mõõtes suur mõõtmisviga? Oletame, et harvestri reguleerimata mõõtur näitab tegelikust läbimõõdust vaid ühe sentimeetri võrra erinevat läbimõõtu. Peenema läbimõõduga puidusordi, näiteks paberipuidu läbimõõt on keskmiselt mõni sentimeeter alla ja üle 10 cm, sellisel juhul on paberipuidu tegelik maht harvestriga mõõdetust 20% erinev. Kui kasvava metsa tüvede kogumaht on arvestatud koos koorega, kuid hiljem arvestatakse raiutud puidusortide maht koorealuseid diameetreid kasutades, erinevad mahud koore koguse võrra puudel. Koore maht on meie puuliikidel suurusjärgus ligikaudu kümme protsenti. Niisiis, kui harvester mõõdab diameetreid koore pealt ja annab seejuures ühesentimeetrise positiivse vea ning puidu kokkuostus arvestatakse puidu maht ilma kooreta, on kahe mõõtmise mahuerinevus kuni kolmandik.
Kuidas teha siiski nii, et nii puidu ostja kui ka müüja saaksid harvestriga mõõdetud puidu mahtu kontrollida ning tunnustaksid ühiselt saadud mõõtmistulemusi?

TEINE IDEE: PALKIDELE IDENTIFITSEERIMISNUMBRID JA MÕÕTELEHTEDELE ANDMED PALKIDE KOHTA
Mõõtes raiutavat metsa harvestriga, ei ole pärast mõõtmist enam võimalik üksikut palki ja selle mõõtetulemust kokku viia. Palgid jäävad langile mõõtude järgi sordituna ning seda, millises järjekorras harvester neid lõiganud on, me teada ei saa. Mõõtetulemusi saaks kontrollida, kui igale palgile oleks prinditud identifitseerimisnumber ja andmed oleksid mõõtmislehel esitatud palkide identifitseerimisnumbrite alusel. Palkide koorele numbrite printimiseks sobiksid harvestri lõikepeale kinnitatud suured tindiprinterid. Niisuguseid tindiprintereid kasutatakse tänapäeval hulgikaubanduses kaubakastidele kirjade lisamiseks (www.videojet.com 2002). Numbrite või tähtede kõrgus on sellistel printeritel tavaliselt kuni 10 cm. Printer pihustab tindi printeripealt ühtlase kiirusega liikuvale objektile. Printeripea kaugus prinditavast pinnast võib olla mitu sentimeetrit ning seetõttu on võimalik printida ka üsna ebatasasele pinnale, näiteks palgi koorele.
Mõõtelehel peaks iga palgi kohta olema peale identifitseerimisnumbri ka palgi mõõdud ja maht. Hea oleks, kui ka puuliik ning mõõtmise kellaaeg. Mõõtmisandmete leht kogu langi kohta oleks küllaltki pikk. Kuid sellel dokumendil ei saaks enam andmeid muuta ja mõõtmist oleks võimalik korrektselt kontrollida. Kontrolli saaks teha nii raielangil kui ka virnas või autokoormas.
Kokkuveol saavad ümarpuidu identifitseerimisnumbrid mõnevõrra kahjustada, sest koor võib tulla koos sellele prinditud numbriga ära. Osa numbreid tõenäoliselt siiski säilib ning nende järgi on võimalik ka hiljem mõõtetäpsust kontrollida. Kontroll peaks niikuinii olema pisteline, sest kõikide palkide mõõte pole mõtet kontrollida.
Üks identifitseerimisnumbritega palkide eeliseid on seegi, et nende päritolu saaks edaspidises tarneahelas üsna lihtsalt kontrollida. Palgi koorele prinditud numbreid on puiduvarastel tülikas maha koorida, sest number on igal palgil: kõigi palkide virnast välja tõstmiseks ning numbrist puhastamiseks kuluks palju aega.

KOLMAS IDEE: PALKIDE MÕÕTMISE KONTROLL INTERNETI KAUDU
Soomes ja Rootsis on saetööstuse ümarpuidu mõõtmisliinidel kasutusel ümarpuidu mõõtemeetodid, mille järgi kontrollitakse liini mõõtetäpsust ja -viga iga päev: arvuti valib juhuslikult palgid, mis mõõdetakse käsitsi üle. Mõõtmisliinilt saadud mõõtetulemused ja käsitsi mõõdetud tulemused kirjutatakse üles mõõteprotokolli. Juhuslikult valitud kontrollpalgid tähistatakse ja säilitatakse teatava aja muust puidust eraldi, et soovijail oleks võimalik veenduda protokolli õigsuses. Kui kontrollmõõtmine annab palkidele mõõtmisliinist erinevad mõõdud, seatakse liini kontrollmõõtmiste tulemuste järgi. Soomes on kasutusel saetööstuste mõõteliinide kontrollmõõtmise juhend: kolmeleheküljeline dokument (Pölkyttäin mittaavien puutavaran tehdasmittalaitteiden tarkastusmittaus, 2002), mis sisaldab näiteid ja valemeid. Ka Eesti moodsamad saetööstused kontrollivad oma mõõtmisliinide täpsust ja korrasolu pidevalt töö käigus.
Ent palkide mõõtmisliini tööd on võimalik kontrollida ka Interneti kaudu reaalajas. Selleks sobib kasutada mõõtmisliinile üles seatud videokaamerat. Tavaliselt on videokaamera mõõteliinil juba olemas. Selle kaudu jälgib operaator teleekraanilt palke. Seda videopilti peaks saama arvuti abil näha ka Internetis. Iga puidumüüja võiks reaalajas jälgida oma palkide mõõtmist ja subtiitritena mõõteandmeid. Mõõtmist oleks võimalik salvestada videolindile või arvutikettale. Videosalvestuse abil saaks näiteks selgitada raiemeestele vigu, mis on tehtud palke saagides, ja ühtlasi tutvustada saeveski ostetavate palkide kvaliteediklasse. Et tagada mõõtmise konfidentsiaalsus ja samas võimaldada eri puidumüüjatel oma puitu ära tunda, tuleks videopildile kuvada ka puidumüüja kood, mis on teada vaid puidumüüjale ja ostjale ehk saetööstusele. Ühtlasi oleks vajalik teavitada puidumüüjat mõõtmise algusajast. Seda saaks teha automaatselt, näiteks meili teel või SMS-sõnumiga.
Mõõtmise kontrolliks sobiks lihtne lahendus: osa palkide otstele märgib puidumüüja enne palgiotste läbimõõdu, pikkuse ja kvaliteediklassi. Puidumüüjal tuleks vaid oma Internetti ühendatud arvuti ekraanilt võrrelda palgi otsale kirjutatud numbreid mõõtmisliini tulemustega. Kui arvudes ilmneb oluline erinevus, saab sellest telefoni teel kohe teatada liini operaatorile.
Reaalajas salvestatult saab tänapäeval Interneti kaudu jälgida videokonverentse, -loenguid ja palju muud. Miks ei võiks sellist võimalust pakkuda ka saetööstused oma klientidele? Kontroll Interneti kaudu annaks neile hea võimaluse tõestada oma mõõtmisliinide täpsust, reklaamida firmat ning võita uusi kliente.