Tänavusel Eesti talumetsade konkursil tuli võitjaks Ruth ja Aivar Venele kuuluv Taltsi talu Pärnumaal Tõstamaa vallas Kastna külas. Erinevalt tavalisest talumetsast on siinne üllatavalt suur. Metsamaad on üle 2000 hektari. Talul on ka masinapark, mis ületab võimsuselt mõnegi soliidse firma oma. Tuli minna kohale ja vaadata, kuidas talumets toimib.

Ruth ja Aivar Vene oma talu hoonete ees.	Hendrik Relve

TALTSI TALU SAI ALGUSE 1918. AASTAL OSTETUD KÜÜNIST
Kui Taltsi talule läheneda pikki põldudevahelist teed, on võhivõõral küll raske aimata, et see on talu, mille üks tähtsam tegevusala on metsandus. Üle lageda välja terendavad uhked heledad hooned ja õuel lehvib kõrge masti otsas vimpel. Kindlasti ei meenuta talu Sauna-Antsu hütti paksu metsa sees, nagu ütleb laulusalm. Pigem näeb talu eemalt välja otsekui rantðo preerias. Lähemale jõudes hakkavad suur laoplats saematerjalidega ja võimsad masinad avara angaari juures siiski märku andma, et sellel talul on pistmist metsatöödega.

Kõigepealt kutsuvad talu peremees ja perenaine, Aivar ja Ruth Vene tuppa juttu ajama. Tutvustatakse kahte tütart, kes käivad Tõstamaa koolis 4. ja 5. klassis. Vanimat tütart ei ole kodus. Tema õpib Tartu ülikoolis eripedagoogikat. Perenaise oivalist õunapirukat maitstes saab kuulda lugusid pererahva juurtest ja sellest, kuidas talumets on loodud.
Aivar on pärit Haanjamaalt. Tema vanaisa talu asus otse Suure Munamäe nõlva all. Siin õpetati poissi juba seitsmeaastaselt koos koiduga tõusma, et heinateol ja muudel talutöödel usinasti kaasa lüüa. Ruthi juured on pärit Taltsi talust. 1918. aastal rentis tema vanavanaisa vend siit esimest korda maad. Siis asus praeguse talu kohal vaid üks hoone – vana küün. Tasapisi asutati talu. 1924. aastal valminud rehetoast ümber tehtud köögis me parajasti istumegi. Nüüd on sellest saanud ruumikas moodne köök, millel on vaid ühes seinas ajaloo meenutuseks alles jäetud rehetoa mustunud palgid. Enne sõda jäi Ruthi suguvõsal, kes talus elas, paberid maaomandi kohta lõpuni vormistamata. Seepärast pidid pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist 1986. aastal talusse elama kolinud Ruth ja Aivar maa 1990. aastal oma raha eest uuesti välja ostma.
Maaparanduse eriala lõpetanud Ruth ja mehhaniseerimise alalt diplomi saanud Aivar läksid algul tööle kolhoosi. Kohe, kui oli aimata muutuste tuuli, asuti uusi võimalusi ellu viima. Alustati kuue sea soetamisest. Peagi kasvatati talus aasta jooksul kokku juba 150 siga, peale selle tuhandeid broileriparte. Aivar oli ise lihunik, liha Tallinna viija ja turul müüja. „Olin 1989. aastal esimene sealiha müüja Lasnamäe turul,“ teatab ta nüüd selge uhkusetooniga hääles.
Aga olud muutusid ja 1993. aastaks sai lõplikult selgeks, et seakasvatus ei tasu end enam ära. Naabrimehel oli metsaveotraktor ja kuna parajasti muud teha polnud, asus Aivar selle tööd korraldama. Metsatöödega põhjalikumalt kokku puutudes hakkas Aivar aimama, et on aeg talu tegevussuundi muuta. „Mõnel tuleb paremini välja põllupidamine ja mõnel metsaga tegelemine. Mulle sai siis selgeks, et mulle sobib just see teine,” põhjendab ta tookord küpsenud otsust. Hakati metsamaad juurde ostma ja võimsat tehnikat hankima. Nüüd on Taltsi talu põllud söötis. Koduloomadest on tähtsaimad kolm koera. Kunagise 30 hektari asemel on talul aga üle 2000 hektari metsamaid. Talu tehnikapargi võimsus ületab nii mõnegi firma oma: kolm uut võimsat ekskavaatorit, buldooser, forvarder ja suur metsaveoauto ning kallur.
„Sapardi toetuse kaudu saan tänavu juurde uue Caterpillari forvarderi. Taotlemine polnudki nii keeruline. Üks mees juhuslikult ütles, et Sapardil kolmas meede tulemas, võiksid taotleda. Naine täitis paberid. 6. juulil saime teada, et antaksegi. Siis oli küll tunne, et nagu loteriivõit 1,4 miljonit. Homme jõuab forvarder Eestisse,“ pajatab Aivar mehe näoga, kes teab, et optimist olla on targem kui pessimist.

TALU ELAB TEHNIKA VÄLJARENTIMISEST JA METSATÖÖDEST
Praegu töötab talus alaliselt 17 inimest ja hooajatöödel 30 inimest. Taltsi talu on üks tähtsamaid tööandjaid Tõstamaa vallas. Tööd jagunevad aastaaegade järgi. Suve poole renditakse rasket tehnikat koos meestega mitmesugustele firmadele, kellel on vaja teha kraavitust, rajada või remontida teid, midagi ehitada või vedada. Talve poole tegeldakse metsaga. Aivari sõnul leiavad paljud suured Eesti firmad, et nii võimsaid ja kalleid masinaid ei tasu neil endil soetada. Lihtsam ja otstarbekam on rentida. Taltsi talu iga firmaga lepingut ei tee. Valitakse vaid usaldusväärsemaid ja soliidsemaid. „Ma ei salga, et masinate rentimine annab praegu talule põhitulu,“ teatab Aivar. Loomulikult tuleb uude rasketehnikasse ka kõvasti investeerida. Aga kokkuvõttes on see siiski mõttekas tegevus.
Meie vestluse ajal astub kööki noorepoolne mees, kes osutub ekskavaatorijuhiks. Ta oli parajasti lõpetanud maaparandustööde otsa Sillamäe kandi metsades. Nüüd arutatakse kiiresti läbi, kuidas järgmisel päeval siirduda Tartu–Võru-vahelisele alale, et seal teeehitusel kaasa lüüa. Mehe lahkudes tunnistab Aivar, et üks peamisi kunste masinapargi pidamisel on leida kogu tehnikale pidevalt rakendust. Iga suure masina peal on mitu meest, kes töötavad vahetustega.
Kui algab sügis, otsib enamik Taltsi talu palgalistest välja mootorsaed. Metsatöödega alustatakse oma metsades. Siis pole raietööd kogu Eestis veel täie hooga käima läinud, aga suvised kraavitus- ja ehitustööd on vaibumas. Seda üldist pausi on paras täita toimetamisega oma metsas: mõõdistatakse uusi kraavitrasse, aetakse sisse langisihte ja tehakse hooldusraieid.
Talve saabudes tehakse teenustöid nii riigi- kui ka erametsades. Kui erametsa taust paistab hämar, siis jäetakse metsaraiumise kaup katki. Näiteks pakkunud hiljaaegu üks Haanjamaa talunik, et tulgu nad tema metsa maha võtma. Talu paberimajandus oli laokil ja mees hädaldas, et kui ta metsamüügist kohe raha ei saa, pistetakse tuli homme maja räästasse. „Ütlesin talle, et ega mina sinu tulekahju kustutajaks nüüd küll ei hakka ja lõpetasin jutu,“ toob Aivar näite. Peamine tööde tellija on riigimets. Kokku on väljaspool oma metsi tehtud aasta jooksul hooldusraiet keskmiselt sajal hektaril ja lageraiet neljakümnel hektaril. Oma metsades nii palju ei raiuta.
Taltsi talu osaleb usinasti riiklikel metsaoksjonitel. „Algul suurte metsatööstusfirmade esindajad küll oksjonisaalis vaatasid imeliku pilguga, et mis see talumees siit otsib. Aga kui nägid, et ma võin nad üle pakkuda, siis polnud öelda midagi,“ meenutab Aivar esimesi oksjonimuljeid. Praegu ostab ta oksjonitelt metsa aastas keskmiselt miljoni krooni eest. Ostab täpselt seda, mida tarvis. Oma meeste ja tehnikaga langetab ta ise metsa ja valmistab vajaliku sortimendi. Osa puid viib oma autodega saeveskisse ja müüb maha, osa müüb ümarpalgina. „Paar korda olen ennast oksjonil lõhki ka karjunud,“ tunnistab Aivar. „Kui on ikka langil jäme mänd või kuusk peal, siis mõnikord on kännuraha läinud 700– 800 krooni peale tihumeetrist. Aga mul on siis seda palki hädasti vaja. Kahe palkmajafirmaga on leping, et kindlustan nad materjaliga. Kui ikka puudus, siis võtan ka sellise hinnaga,“ selgitab Taltsi talu peremees oma oksjonitaktikat.

	Taltsi talusse on juba paigaldatud puiduküttel töötav keskküttekatel. Selle kütteks
	Hendrik Relve

OMA METSA PANNAKSEPRAEGU ROHKEM RAHA, KUI SEALT SAADAKSE
Pärin Aivar Venelt, mis põhimõttel ta oma talule metsamaad juurde on ostnud. Saan vastuseks, et kodulähedasi maid ostetakse teise pilguga kui kaugemaid. Kui sobiva hinnaga maatükk on endine vesine karjamaa, kus praegu võsamets, kuid mis kasvab kodu lähedal, siis ostab ta selle ära. Kui samasugust maad pakutakse kodust kaugel, siis seda ta ei osta.
Kaugemal asuv mets peab olema kas korralik palgimets või asuma kenas paigas. Korralikust palgimetsast saab edaspidi korraliku tulu. Kuigi selle mahavõtmisega ei ole mingit kiiret. Kenas paigas asuv mets võib olla ka viletsa välimusega. Aga kui ta paikneb veekogu ääres, annab see kohale eriväärtuse. Viimati mainitud maatükkide seas nimetab Aivar üht metsamaad Peipsi kaldal, teist Loksa rannas ja kolmandat Saaremaal Küdema lahe ääres. Äärmuslikuks näiteks toob ta Tikri järve ümbruse Lõuna-Eestis vastu Läti piiri. Sealt oli mets juba ära varastatud, aga maatükk läks oksjonile. Aivar leidis, et hind sobib ja ostis ära. Sellistel paikadel näeb ta perspektiivi puhkekohana.
Üldiselt ei asu ligi 2400 hektarit metsamaid siiski väikeste kildudena laialipillatult mööda Eestit. 90% Taltsi talu maadest paikneb Pärnumaal ja sellest omakorda suur osa kodu lähistel.
Mida siis uue ostetud metsamaaga kodu lähedal ette võetakse? Selle tutvustamiseks palub Aivar istuda dzhiipi ja viib metsa. Läheme harvendusraielangile, kus töö parajasti pooleli. Tee muutub üha konarlikumaks ja vesisemaks, kuni lõpuks tõmbame säärikud jalga ja sammume läbi Audru ümbrusele tüüpilise lehtpuulöntsiku langile. Metsaosa, kus harvendusraie juba tehtud, erineb muust metsast selle poolest, et siin ei ole enam silmapaistvaimaks liigiks hall lepp. Hõrendatud metsas on valitsema pääsenud kask ja mänd. Edaspidi on Aivaril selles kauges metsakolkas, mida tuntakse Järvetaguse metsana, kavas sisse ajada kraavid. „Ega kuivendamise mõju kohe välja ei paista. Aga viie aasta pärast võid siia juba ilma säärikuta tulla,“ jagab ta kogemusi. Tähtsam kui kuiva jalaga kohalepääsemine on see, et kraavipervele rajatud teed pidi pääsevad edaspidi metsa ka masinad. Nõnda säästetakse tulevikus nii pinnast kui ka tehnikat. Ka metsa kasv muutub kuivendamisega pikkamisi, aga kindlalt palju paremaks.
Nendin oma metsamehe pilguga, et siinsed kasvukohad on üsna viljakad praegugi. Need on endised karja- ja heinamaad, kuhu sõja järel mets peale tulnud. Nende ainus häda on liigniiskus. Kuivendatuna annavad nad kahtlemata heakasvulist metsa. Kuivenduse mõju hakkab metsa ilmes peegelduma kümmekonna aasta pärast. Inimese seisukohalt on see pikk aega, metsa seisukohalt lühike. Kui praegune lehtpuude põlvkond, mis koosneb peamiselt kaasikutest, siin aastakümnete pärast raieküpseks saab, võib samasse paika istutada kuusekultuuri. Kuivendatult on pinnas kuusiku jaoks peaaegu ideaalne.
Aivar kõneleb, et tema taktika siinsete uute ostetud maatükkidega on tavaliselt järgmine. Nii nagu ka Järvetaguse metsatükil, tehakse kõigepealt harvendusraie ja siis kraavid, rajatakse teed ja sillad. Pärast seda võib mets kasvada kuni järgmise hooldusraieni või raieküpseks saamiseni. Taltsi talul on harvendusraiete maht oma metsas olnud aastas kokku ligi 60 hektarit ja lõppraiete maht keskmiselt 10 hektarit. Lageraielangid jäetakse looduslikule uuendusele harva. Metsakultuure on rajatud aastas keskmiselt niisama palju kui tehtud lageraiet: 8–12 hektaril. Istutatud on okaspuud, peamiselt kuuske.
Ent kui palju raha on kulunud kultuuride rajamise peale? Aivari sõnul 60 000–120 000 krooni aastas. Loomulikult on see suur raha ja enamik metsaomanikke Eestis ei raatsi nii palju raiesmiku metsastamiseks kulutada.Küsimuse peale, miks Taltsi talu seda siis teeb, vastab peremees lihtsalt: „Ei taha tulevikus sinna lehtpuumetsa saada. Kuusik on parem.“ Kulude ja tulude kohta oma metsas kokku ei oska Aivar esialgu midagi öelda. Ta arutleb, et mõnel aastal saab ta ju mõnelt langilt päris suurt tulu. Teiselt poolt neelavad kuivendustööd, tee-ehitus ja kultuuride rajamine suuri summasid, kuigi tehnika on enda oma. Lõpuks teatab ta, et ei pea niisugust arvestust oluliseks. Talu raharinglus on teada: tehnika rentimisest saadud päris korralik kasum investeeritakse suurelt jaolt oma metsa. Üksnes metsa majandamine praegusel ajal ilmselt tulu ei anna. Aga seda pole loodetudki. Pikemas perspektiivis peaks pilt muutuma.

TALTSI TALUS SUHTUTAKSE EUROOPA LIITU SAMAMOODI NAGU KOMPOSTIMULLA TEGEMISSE
Ruth ja Aivar Vene hakkasid maailma ja Eestit avarama pilguga vaatama siis, kui nad olid taluliidu vahendusel 1990. aastatel käinud kordamööda Rootsis talupraktikal. Ruth oli seal ligi pool aastat ja Aivar aasta. Aivar on käinud ka USA-s ja paljudes Euroopa maades. Maailma nägemine on aidanud ka Eesti asju selgemaks mõelda. „Lähem tutvus Euroopa maaeluga tegi selgeks, et maa on ikka kõige alus. Naabrilt võid laenata virtsapüti või tööriista, aga maa peab ikka endal olema,“ selgitab Aivar. Shveitsist pani ta kõrva taha, et seal maksab üks hektar kuusikut mäenõlval miljon Eesti krooni. Taltsi talu metsamaade laiendamisega ei looda ta mingil juhul saada kiiret ja hõlpsat tulu. „Metsaga maa on kapital, mis kasvab iseenesest,“ on Aivar veendunud. Selle kapitali kasvule saab tõhusalt kaasa aidata, kui majandusmetsa hooldada ja puhkemetsa matkajatele meeldivaks teha. Kõige sellega ei ole kiiret, kuid suund on kindel. Siiasamasse, Taltsi talust mõnisada meetrit mere poole, tahab peremees rajada kämpingu. Merest sisemaa poole on juba kaevatud üle kahe meetri sügavune pikk kanal, kuhu paadid saavad merelt sisse sõita. Lähema aasta jooksul on plaanis koorida pinnas merelähedasel karjamaal ja lasta kamaral aastajagu laagerduda. Siis tuleb muld laiali lükata, tasandada ja sinna muru külvata. Seejärel on vaja välja ehitada kommunikatsioonid ja muud ehitised. Paari aasta pärast on kämping valmis. Taltsi talu peremees paistab olevat sedasorti inimene, kes haarab kinni uutest võimalustest. Näiteks kompostimulla tegemine. Mõte tekkinud alguses lihtsalt sellest, et paljudel jäi midagi üle. Taluhoonete ehitamisel tuli pinnas koorida ja nii tekkisid kõigepealt tohutud liivaka mulla kuhjad. Metsamaterjali laoplatsil jäi üle suuri puukoorejäätmete koguseid. Need tulnuks sealt niikuinii koristada ja raha eest prügimäele ladestada. Aga Aivar lasi need tuua mullakuhilate juurde. Pärnu sadama turbalaos jäi üle ohtralt turbapühkmeid. Taltsi talust puumaterjali Pärnu sadamasse vedav auto võttis selleks, et mitte tühjalt tagasi sõita, sadama turbalaost peale turbapühkmeid ja puistas neid mullahunnikutele. Sadamas oldi selle puhastustöö eest tänulikud. Naabrimehel, kes pidas lehmi, jäi üle sõnnikut. Aga naabrimehel oli pidevalt puudust diisliküttest oma traktori jaoks. Siis leppisid naabrid kokku abiprogrammis sõnnik diisli vastu. Nüüd hakkas mullahunnikutele vurama traktorikoormate viisi olulist komponenti, mis pani kompostimulla kenasti käärima. Taltsi talu võimas ekskavaator segas kõik kokkuveetu paar korda aastas põhjalikult läbi. Viie aastaga said esimesed kompostimulla kogused müügikõlblikuks. Nüüdseks on hulk kallurikoormaid edukalt müüdud. Aga Aivar pole rahul. „Tegelikult peaks mulla enne müüki siiski veel korralikult läbi sõeluma, et kivid välja saaks,“ plaanitseb ta toodet parandada. Kui pärisin, kuidas siin talus 14. septembril kavatsetakse hääletada, ei olnud vastus üllatav. „Eestlasi on üks miljon ja Euroopa Liidu liikmeid sadu miljoneid. Majandussidemetega on Eesti ennast juba igatpidi sidunud niikuinii. Ja majanduspotentsiaal, mis parajasti paistab, asub ju meie suhtes praegu ikka läänes ja mitte idas,“ võtab Aivar seisukoha kokku. Perenaise ja peremehe meelest ei saa siiski öelda, et nad sada protsenti Euroopa Liidu poolt oleksid. Selles liidus on külgi, mis panevad kõhklema. Aga üle viiekümne protsendi ollakse poolt küll. Taltsi talust lahkudes jääb imelik tunne. Nagu polekski õige eesti talu: tavalises eesti talus kirutakse riiki ja valitsust, sarjatakse naabreid ja muretsetakse kehva tuleviku pärast. Ent kiratsevast talumetsandusest ei ole siinses talumetsas näha varjugi. Selle talu lipukirjaks paistab olevat koostöö- ja teovalmidus. Ükskõik, kas parajasti on tegu komposti segamisega või Euroopa Liitu astumisega.