3/2003

Artiklid
Varimetsandust tuleb käsitleda avaramas kontekstis

Varimetsandus ei piirdu kaugeltki vaid metsavargustega. Rahvusvaheliselt tunnustatud käsitluse alusel hõlmab varimetsandus kõike, mis on suunatud metsasektorist ebaseadusliku kasumi saamisele. Artiklis vaetakse sellest vaatepunktist lähtudes maailma, Euroopa ja Eesti varimetsandust.

MIS ON VARIMETSANDUS?
Puidu ja metsaga seotud õigusrikkumised võib koondada samataoliste terminite alla, nagu ebaseaduslik metsandus, metsanduslik kuritegevus või varimetsandus. Viimasel ajal on nendel teemadel ajakirjanduses ja metsandusringkondades palju juttu olnud, kuid hinnangud probleemi tõsiduse kohta on vastukäivad. Näiteks on Eestis ametlikel andmetel raiutud ebaseaduslikult metsa vaid mõni protsent kogu raiutavast metsast. Samal ajal arvavad keskkonnakaitsjad, et ebaseadusliku puidu osakaal on kuni 50%. Miks nii suur lahknevus?


Rahvusvaheliselt levinud arusaama järgi on varimetsandus märksa laiem valdkond, kui on harjunud käsitlema Eesti metsamehed ja ametnikud. See hõlmab mitmesuguseid õigusrikkumiste vorme alates metsavargusest kuni keerukate skeemideni varifirmadega ja seondub kõigega, mis puudutab ebaseaduslikku puitu ja selle varumist ning kasutust (Contreras-Hermosilla 2003). Kõige enam tähelepanu on pälvinud ebaseaduslikud raied, mida võib omakorda jagada raieõiguse ja raienõuete rikkumiseks. Esimesel juhul tehakse raiet, ilma et selleks oleks seaduslikku õigust, teisel juhul rikutakse raietööde käigus seadusi. Raieõiguse rikkumise mõned näited on metsavargus, raie ebaseaduslikult omandatud metsast, raie ilma raieteatist esitamata või valeandmeid esitades, omanike enda lavastatud metsavargused jne. Ebaseaduslike raiete kõrval tuleks siiski arvesse võtta ka selliseid varimetsanduse ilminguid nagu maksupettused ja mitmesugused seadusrikkumised puidukaubanduses, transpordil ja sisse- ning väljaveol, ebaseaduslik puidu töötlemine või ebaseadusliku puidu kasutamine. Kõiki valdkondi on omakorda võimalik täpsemalt liigitada õigusrikkumiste iseloomu alusel. Näiteks on maksupettuste puhul metsasektoris levinud nii tulu-, käibe, tolli- kui ka sotsiaalmaksupettused.
Kuna puiduvarumisfirmad on ka meil hakanud märksa hoolikamalt jälgima puidu päritolu ja vältima ebaseaduslikku puitu, muutub üha aktuaalsemaks puidupesu. Termin puidupesu on küll eesti keeles uudne, kuid selle sisu on paljudele tuttav. Selleks et muuta puidu ebaseadusliku päritolu tuvastamine raskeks või võimatuks, on mitu võimalust. Sageli segatakse illegaalne puit vaheladudes ja sadamates seaduslikuga või võltsitakse seadusliku puiduga kaasnevaid dokumente ning muudetakse deklareeritavaid puidukoguseid. Üks enim kasutatavaid võtteid on kindlasti fiktiivsete varifirmade kasutamine: nii on võimalik luua pikki, kuni mitmekümne lüliga tehinguahelaid ainuüksi metsa ülestöötaja ja saeveski vahel. Ühtlasi saab varjata puidu ebaseaduslikku päritolu ja vältida makse.
Kaudsemalt on varimetsandus seotud paljude ühiskondlike probleemidega, nagu korruptsioon ja metsandusotsuste vähene läbipaistvus. Troopikas on varimetsandusena käsitletud ka selliseid nähtusi nagu metsaomandi küsimustega seotud vägivald, kaubitsemine metsas elavate kaitsealuste looma- ja linnuliikidega ning teiste mittepuiduliste metsavaradega.
Seega: kui tahame lähtuda rahvusvaheliselt tunnustatud arusaamadest, tuleb vaadelda ebaseadusliku metsanduse probleemi laiemalt kui üksnes metsavargused: lähtudes põhimõttest, et varimetsandus hõlmab kõike, mis on suunatud metsasektorist ebaseadusliku kasumi saamisele (Callister 1999; Brack et al. 2002a).

MIKS VARIMETSANDUS ON HALB ?
Varimetsandus on olnud aastaid keskkonnakaitsjate ja sertifitseerijate tähelepanu keskpunktis. Näiteks Eesti Roheline Liikumine koostas esimese varimetsanduse ülevaate ja korraldas 2000. aastal ümarlaua, kus konstateeriti, et vähemalt pool Eestist pärinevast puidust on toodetud ebaseaduslikult.
Mitmel põhjusel tegelevad keskkonnakaitsjad kogu maailmas aktiivselt varimetsandusega. Esiteks võivad ebaseaduslikud raied lühikese ajaga nullida metsameeste ja looduskaitsjate aastatepikkuse töö. Raiutud puit taastub metsas saja aastaga, ent hävinenud metsa ökosüsteemid võivad taastuda aastasadu või üldse mitte kunagi.
Teiseks: seni, kuni pole võimalust puidu päritolu ja legaalsust kontrollida, ei saa ka metsakasutust jälgida, suunata ja korraldada. Reguleerimata metsandus välistab mõtteka kaitsetegevuse ega motiveeri headele tegudele.
Kolmandaks: väiksemad kuriteod kutsuvad esile suuremaid. Praegused maksupetturid peavad homme äraelamiseks vargile minema. Kui erametsades lõpeb puit, minnakse riigi või kaitsealade kallale jne.
Neljas oluline varimetsandusega võitlemise põhjus on vajadus eristada legaalseid tootjaid ja sertifitseeritud kaupa. Maailmas suureneb nõudlus loodussäästlike metsatoodete järele. Selleks et Euroopa ostjad võiksid olla kindlad, et nende ostetud kaupa tootes ei ole Eestis keskkonda ega seadusi rikutud, peab puidu päritolu jälgimine olema lihtne ja selge. Just seepärast on mõned puidufirmad ja FSC-sertifitseeritud toodete müüjad Eestiski rajanud oma puidu päritolu jälgimise süsteeme.
Lõppude lõpuks on varimetsandus majanduslikult otseselt kahjulik nii riigile, ühiskonnale kui ka tööstusele. Tasumata maksude tõttu saab riik märksa vähem tulu, metsavarguste ja ümbrikupalkade pärast kannatab kohalik kogukond. Reguleerimata raiete ja illegaalse puidu madalamate hindade tõttu saab tööstus vähem tulu ja ohustatud on toorme pikaajaline, stabiilne tarne.
Eestis ja maailmas tekitas palju kära ebaseaduslik raie Lahemaa rahvuspargis 2002. aastal; puitu turustasid AS Sylvester ja Imavere saeveski. Kuigi Lahemaa juhtumi puhul olid kogused, millega vahele jäädi, üsna väikesed, rikuti mitme firma ja tervikuna Eesti puidu mainet. Niisuguste juhtumite vältimiseks on vaja läbipaistvat ja hästi korraldatud metsandust, milleni meil on pikk maa käia.


MAAILMAS PÖÖRATAKSE VARIMETSANDUSELE ÜHA SUUREMAT TÄHELEPANU
Varimetsandusele on viimastel aastatel globaalpoliitikas hämmastavalt palju tähelepanu pööratud. Ebaseadusliku puidu osakaal saab olla suur vaid juhul, kui sellele leidub turgu. Kuid globaalset puiduturgu on võimalik kontrollida üksnes rahvusvahelise koostöö ja tugeva siseriikliku toetuse korral. Sellest on aru saanud enamik Euroopa ja Aasia suurriike. Varimetsanduse probleem teadvustati tipp-poliitilisel tasemel juba 1998. aastal G8 riikide koostatud metsakaitse tegevusprogrammis. Siis lubati ka ühiselt välja töötada ja rakendada riiklikud meetmed varimetsanduse ning rahvusvahelise ebaseadusliku puidukaubanduse ohjamiseks. Programmi pole kahjuks suudetud kiiresti ellu viia. Siiski sõlmis näiteks Suurbritannia 2002. aasta aprillis Indoneesiaga kaubanduslepingu, et piirata varimetsandust ja vähendada ebaseadusliku puidu mahtu. Praegu peab Jaapan samasisulisi läbirääkimisi Venemaa ja Indoneesiaga.
2002. aastal uuendas Maailmapank oma metsasektori strateegiat, kusjuures oluliseks tõukeks oli varimetsanduse probleemi tõsidus. Eelmist strateegiat analüüsinud panga hindamisosakond soovitas uut strateegiat koostades keskenduda varimetsandusvastaste seaduste väljatöötamisele ja ellurakendamisele. Uues strateegias pööratakse varimetsandusele erilist tähelepanu; muu hulgas on seatud sihiks vähendada varimetsanduse tõttu riikidel saamata jäänud tulu viie miljardi USA dollari võrra aastas. Maailmapanga hinnangu kohaselt jäävad riigid seetõttu igal aastal ilma vähemalt 15 miljardist dollarist, mis on peaaegu niisama palju kui pangast antavate laenude kogusumma aastas. Panga seatud sihti arvestades peaks seega kolme aasta jooksul suudetama varimetsanduse levik peatada. Eesmärk on küll üllas, kuid tundub tõtt-öelda mõnevõrra utoopiline.
Juba kaks aastat varem käivitas Maailmapank metsade valitsemise programmi, mis on mõeldud üksnes illegaalsete tegevuste vähendamiseks metsasektoris. Aasta hiljem korraldati sama programmi raames Indoneesias metsandusseadusandluse tugevdamise ja elluviimise Ida-Aasia ministrite konverents, kus võeti vastu deklaratsioon. Selles tunnistavad kõik osalenud riigid varimetsanduse globaalse hädaohu tõsidust, sellega kaasnevat tõsist ühiskondlikku ja majanduslikku kahju ning vältimatut vajadust teha kiiresti koostööd (varimetsanduse) probleemi lahendamisel kohalikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel tasandil.
Euroopas pööratakse nendele probleemidele suurt tähelepanu. Selle aasta aprillis toimus Viinis neljas Pan-Euroopa ehk Helsingi protsessi raames peetav ministrite konverents, millest võtsid osa 41 Euroopa riigi esindajad, sealhulgas Eestist. Konverentsi deklaratsioon kohustab allakirjutanuid „võitlema illegaalse puidu ja puidutoodete varumise ning sellega seonduva ebaseadusliku kaubitsemise vastu”. Ka teine resolutsioon käsitles metsandusseadustiku jõustamist ja abinõusid varimetsanduse vastu. Ametlikus teadaandes on korraldajamaade – Austria ja Poola keskkonnaministrid tunnistanud, et ebaseaduslikud raied ja ebaseaduslik kaubitsemine puidutoodetega on peamine probleem.
Kõige uuem algatus on Euroopa Komisjoni koostatud ja selle aasta 21. mail avaldatud Euroopa Liidu varimetsandusvastane tegevuskava. Selle peamine eesmärk on vähendada ja lõpuks peatada ebaseadusliku puiduga kaubitsemine Euroopa turul (EK 2003). Tegevuskava elluviimisel hakatakse esialgu sõlmima vabatahtlikke kaubanduslepinguid puidu eksportijatega. Edaspidi on kavas seadusmuudatused ja vajaduse korral uued õigusaktid, mille abil on võimalik nõuda tõendeid puidu päritolu kohta. Kuigi tegevuskava pole oma praegusel kujul nii resoluutne, kui valitsusvälised organisatsioonid algul lootnud olid (Brack et al. 2002), on see kindel märk Euroopa Liidu tugevast poliitilisest tahtest peatada varimetsandust.
Kava lõplik taotlus on võimaldada Euroopa turul kaubelda ainult sellise puiduga, mille päritolu ja seaduslikkust saab tõestada. Selleks peaksid nüüd hoolikalt valmistuma ka Eesti valitsus ja metsandusringkonnad. Vastasel juhul võib meie metsa- ja puidutööstust tabada tõsine kriis. Teatavasti pole praegu erametsast raiutava puidu seaduslikkust ega päritolu enamasti võimalik tõestada ja suur osa sellest on ühel või teisel viisil seotud mõne seadusrikkumisega. Kui olukord ei muutu, võib Euroopa turg pikemas perspektiivis sulguda suuremale osale meie peamisest ekspordiartiklist.

MILLINE ON MEIE OLUKORD?
Meie metsades valitsevast korralagedusest ja seadusetusest on ajakirjanduses ja keskkonnaministeeriumis juttu olnud juba aastaid. Metsanduse arengukava koostamisel loodi 1999. aastal isegi varimetsanduse töörühm, et uurida probleemi ja töötada välja lahendusi. Aasta hiljem näitas roheliste avaldatud analüüs, et umbkaudu pool Eestis raiutavast puidust on ebaseaduslik. Hinnang sai ühtaegu nii murelike kommentaaride kui ka keskkonnaministeeriumi kriitika osaliseks. Metsatöösturid, kes on probleemiga hästi kursis, nii valuliselt ei reageerinudki. Pigem toetasid paljud ausad firmad poolavalikult vajadust legaliseerida metsandus. Kahjuks esitab keskkonnaministeerium Eesti avalikkusele ja ka rahvusvahelistel üritustel siiani keskkonnainspektsiooni ametlikke andmeid, mille järgi ebaseadusliku puidu maht Eestis on vaid mõni protsent kogu raiutavast puidust. Paraku peegelduvad isegi selles näitajas, mis iseenesest on samuti lubamatu, peamiselt vaid metsavargused, mis hõlmavad metsaga seotud õigusrikkumistest vaid jäämäe tipu. Sellel aastal tegid artikli autorid järjekordse katse hinnata probleemi tegelikku ulatust ja iseloomu. Reaktsioon sellele osutas, et aegunud suhtumine varimetsandusse ei ole paranenud.
Erisuguste rikkumiste osakaalu hindamiseks koguti andmeid paljudest allikatest. Riiklike ametkondade avaldatud statistiliste andmete põhjal oli võimalik ligikaudu hinnata mõningaid varimetsanduse suundumusi. Ent andmeid kogutakse vaid üksikute metsarikkumise vormide kohta, seega ei peegelda need tegelikku olukorda. Seetõttu küsitleti metsa- ja puidutööstuse esindajaid, keskkonnakaitsjaid ning riigiametkondade töötajaid. Objektiivsemad andmed saadi Eesti Metsakorralduskeskuse töötajate tehtud välivaatluste põhjal. Mõne valla kohta on välivaatluste tulemuste analüüs avaldatud ajakirjanduses varemgi (Eesti Mets 2000, nr. 1; 1998, nr. 10). Hinnangud anti peamiselt erametsade kohta, kuna riigimetsas ei tule oletatavasti ette märkimisväärses mahus ebaseaduslikke tegevusi (peale varguste).
Ootuspäraselt hõlmasid viimastel aastatel kõige enam kõneainet pakkunud rikkumised tegelikult kõikidest pahategudest küllalt väikse osa. Näiteks on eeldatavasti metsavargustega otseselt seotud vaid mõni protsent raiutavast materjalist. Samal ajal kinnitavad nii vaatlused kui ka jutuajamised ekspertidega, et erametsades on suuri probleeme: üleraied, lankide uuendamata jätmine ja raienõuete rikkumine. Istutuse või külvi teel polnud uuendust tehtud mitte ühelgi vaadeldud langil. Üksikutel juhtudel oli tekkinud looduslik lepa või kase järelkasv. Kuna üleraie on suhteline mõiste ja oleneb vaadeldava ala suurusest ning ajast, on kehtiva seaduse puhul tegelikult võimatu tõestada mis tahes raie ebaseaduslikkust selle kriteeriumi alusel. Üle metsamajanduskavades soovitatu ja keskmise juurdekasvu oli raiutud keskmiselt 75% juhtumitest. Mitmesuguseid metsaseaduse ja selle eeskirjade ning määruste rikkumisi võis märgata enamikul lankidel.
Ajakirjanduses on mitmel korral juttu olnud sellest, et statistilise metsainventuuri (SMI) käigus kogutud aastased raimahud on tunduvalt suuremad, kui näitavad Eesti statistikaameti (ESA) avaldatud andmed. Ilmselt viitab ka see õigusrikkumiste suurele osatähtsusele. (Vaata ka Märt Riistopi artiklit EM 03/2003 ajakirjanumbris.) Tuleb võtta arvesse, et ESA avaldatud raiemahtude andmed on erametsade kohta saadud peamiselt üksnes metsaomanike endi esitatud raieteatiste põhjal ning SMI andmed peegeldavad välivaatluste käigus mõõdetud proovialade tulemuste üldistusi. Selle alusel on loogiline eeldada, et metsaomanikud on deklareerinud palju vähem, kui tegelikult raiunud. Juhul kui SMI andmed on täpsed, on tõenäoliselt deklareerimata raiutud üle poole puidust, sest erinevus kirjeldatud andmete vahel on üle 60%.
Maksupettused metsasektoris on praeguses Eestis üldlevinud nähtus. Isegi metsanduse arengukava varimetsanduse töörühma hinnangul võib riigil jääda maksupettuste tõttu saamata 80–300 miljonit krooni aastas. Maksupettuste suurele osakaalule viitavad ka maksuameti tehtud üksikud kontrollkäigud. Näiteks on Ida-Virumaal avastatud mõnedel juhtudel maksurikkumisi kõigis vaatlusalustes ettevõtetes. Täpse hinnangu andmiseks pole usaldusväärseid andmeid. Kuid arvestades eksperdiarvamusi ja muid kaudsemaid viiteid, on kokkuvõttes tõenäoliselt 30–90% erametsadest raiutavast puidust seotud maksurikkumistega. Kuna maksuinfo on paljuski konfidentsiaalne, oleks täpsema hinnangu andmiseks vaja valitsuse algatust uurida probleemi. Siiani pole seda kahjuks olnud.
Pidades silmas andmete vähesust ja subjektiivsust, on keeruline anda üldhinnangut varimetsandusele Eestis. On selge, et eri rikkumised kattuvad omavahel suurel määral, kuid kattuvuse ulatust pole objektiivsetel alustel võimalik hinnata. Ent võttes arvesse suuremate rikkumiste tõenäolist ulatust, võib anda hinnangu: pool kuni kolm neljandikku erametsadest varutavast puidust on seotud õigusrikkumisega.
Isegi kui see hinnang on üle pakutud, seisame ikkagi silmitsi tõsise probleemiga, mis vajab riiklikku tähelepanu ja lahendusi. Selle asemel et vaielda, kui suur on täpne protsent, tuleks nii või teisiti hakata kõrvaldama varimetsanduse algpõhjusi. Riigiasutused, valitsusvälised organisatsioonid ja metsatöösturid võiksid üles näidata senisest suuremat koostöövalmidust, et üheskoos leida konstruktiivseid lahendusi.



Hando Hain, Eesti Rohelise Liikumise metsaekspert, Rein Ahas, Tartu Ülikooli geograafia instituudi

Loe kommentaare (3)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: