Eesti Looduse fotovõistlus
3/2003



Artiklid
Eesti ja maailma metsakasutuses peaks suurenema tööstusliku puidu osakaal

Maailma ja Eesti metsa- ja puidutööstuse kohta üldistusi teha pole kerge. On küll palju mitmekesist teavet, kuid eri allikates on see sageli lahknev. Ometi püütakse artiklis esitada neil teemadel mõningaid värskeid ülevaatlikke andmeid.

ANDMED EESTIS RAIUTAVA PUIDU TAGAVARA KOHTA
ON LAHKNEVAD


Tänavu juunis Riias peetud Baltic 21 töörühma koosolekul ütles Jan Hagstedt, aastakümneid puidu kasutamist propageerinud ja pikka aega Põhjamaade Puidunõukogu juhtinud mees: “On müstiline, kuhu kaob puitmaterjal. Selle kasutamise andmestik on nii hajutatud, et püüdes võimalikke koguseid summeerida, saadakse lõpptulemus, mis jääb oodatule kõvasti alla.”

Asi saab tegelikult alguse juba metsast.Kui räägitakse kasvava metsa kogusest, ei ole sugugi alati selge, mida selle all mõeldakse. Üheselt on metoodika selge Eesti riigimetsa puhul, sest kasvava metsa ostja ostab kogu puidu, kaasa arvatud oksad ja jäätmed. Sama arvestust rakendab statistiline metsainventuur, kus sisuliselt valiktükkide abil hinnatakse kogu metsa tagavara. Kui aga statistikaamet liidab kokku raieteatistel kirjapandu, saab ta märksa väiksema tagavara, sest arvestuse aluseks on vaid metsast välja veetav puit. Tulemused peavadki lahknema, sest kummalgi puhul liidetakse eri asju. Kui lisada siia juurde veel asjaolu, et statistikaametile esitatavad metsateatised on pahatihti vigased, ongi selgunud põhjus, miks esitab statistikaamet viimaks kogu Eesti ulatuses miljonite tihumeetrite võrra väiksema lõpptulemuse. Siit aga on lähtunud paljud kahetsusväärsed arusaamatused: metsa eri huvirühmad tõlgendavad kokkuvõtlikke andmeid raiemahtude kohta omakasupüüdlikult.

TEGELIKULT OHUSTAB MAAILMA METSI PIGEM SUURENEV RAHVAARV KUI METSATÖÖSTUS
Enamikus maailma riikides kuulub metsamajandus põllumajandusministeeriumi haldusalasse. Seepärast tegeleb ka rahvusvahelise metsastatistikaga ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO). Kuna soovitakse saada võimalikult operatiivset teavet, ei lähtuta riikide ametlikust statistikast, vaid kasutatakse eri riikide ekspertide hinnanguid, mis üldjuhul on üsna paikapidavad. Ent kui saadakse täpsemat teavet, korrigeeritakse arvandmeid tihti. Nii juhtubki, et sama aasta kohta esitatud andmed ei lange eri ilmumisajaga globaalsetes ülevaadetes kokku.>br> 2001. aastal tarvitati üle poole maailma metsades raiutud puidust kütteks. Oluline on tähele panna, kuidas kasutatakse puitu erisuguse arengutasemega riikides. FAO andmetele tuginedes on Rootsi metsatööstuse liit teinud võrdleva analüüsi puidu rakenduse kohta arenenud ja arengumaades. Nagu ilmnes, ei raiuta arengumaades, millest suur osa paikneb n.-ö. maailma kopsudes ehk troopilise vööndi metsades, rohkesti metsa mitte tarbematerjaliks, vaid lihtsalt põllumaa laienduseks või kütteks. Kõige drastilisem näide on India, kus raiutud 279 miljonist tihumeetrist leidis tööstuslikku kasutust ainult kaks miljonit tihumeetrit ehk vaevalt 1%. Võrdluseks: Eestis raiutavast 10,2 miljonist tihumeetrist tarvitati tööstuslikult 8,3 miljonit tihumeetrit ehk ligi 80%.
Tööstuslikult arenenud riikides on jätkusuutliku metsanduse põhimõtted au sees ja seal metsade pindala suureneb. Vägisi tuleb andmete üle järele mõeldes pähe mõte, et suurim oht maailma metsadele ei ole mitte niivõrd arenev metsatööstus, kuivõrd maakera suurenev rahvaarv.

KAS PUITU OLEKS MÕISTLIKUM KASUTADA ROHKEM ENERGIAALLIKANA VÕI PUIDUTÖÖSTUSE TOORMENA?
Soomes või Rootsis raiutud puidust kasutab tööstus üle 90%. Kuid see ei tähenda, et puidul oleks nende energiabilansis väike tähtsus. Asi on hoopis selles, et arenenud puidutööstus võimaldab neil puitu ratsionaalselt kasutada ja põletada metsa biomassist vaid selle osa, mis muuks ei kõlba.
Paradoksaalne olukord näikse kujunevat seepärast, et Euroopa Liidus nõutakse üha tungivamalt taastuvate energiaallikate osakaalu kasvu. Euroopa Liidu valge raamatu alusel peab aastaks 2010 kolmekordistuma taastuvate energiaallikate, sealhulgas puidu kasutus. Selle mõjul on puidu kui kütteaine hind ka Eestis hakanud juba praegu märgatavalt tõusma. Need eestimaalased, kes sõltuvad puiduküttest, on seda oma rahakoti peal selgesti tundnud.
Veelgi hullem, arvestuste kohaselt jääb puidutööstusel Euroopa Liidus 2010. aastal puudu 163 miljonit tihumeetrit tooret. Mispärast? Põhjuseks võivad eelkõige saada suured saastemaksud, mida energiafirmadel tuleb maksta. Kui energiafirmadel tekib oht saada saastekvooti ületades kaela suur trahv, siis on nad valmis selle raha hankimiseks maksma puidutoorme eest praegusest palju kõrgemat hinda. See aga tähendab, et nad on suutelised ostma ka puitmaterjali, mida võiks kasutada puidutööstuses. Põhimõtteliselt on puidu tarvitamine energiaallikana tervitatav. Paraku võib siin minna nii, nagu on öelnud üks Venemaa kunagine peaminister: “Tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati.”
Tehkem väike arvutus. Kui kasutada ühe tihumeetri puidu asemel ehituses alternatiivseid materjale, väheneb Norra teadlaste andmetel (vt. Eesti Mets 2002, nr. 3, lk. 42) süsihappegaasi heide 500 (teras kandekonstruktsioonides) kuni 1200 kilogrammi (alumiinium akendes). Võtame arvestuse aluseks nende näitude vahepealse näitaja alusel kergbetooni; siis väheneks emissioon 800 kilogrammi. Ent nagu eespool mainitud, võivad energiafirmad 2010. aastaks arvestuste järgi puidutööstuse eest ära näpata 163 miljonit tihumeetrit tooret. Kui see läheks käiku ehitusmaterjalina, tähendaks see süsihappegaasi heite vähendamist 130 miljoni tonni võrra. 1999. aastal oli keskkonnaministeeriumi andmetel kasvuhoonegaaside emissioon ühe inimese kohta Eestis 8 tonni. Isegi selle üsna suure näitaja põhjal arvutades tähendaks puidu rakendamine energiatootmise asemel ehitusmaterjalina ligi 20 miljoni inimese kasvuhoonegaaside heite tasakaalustamist. Rehkendagem siia juurde kütus, mis kulub kogu selle massi kokkutassimiseks Euroopa äärealadelt keskele. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas Euroopa Liidu praegune puidu kasutamise poliitika on ikka otstarbekas.

MAAILMA JA EESTI METSATÖÖSTUSE ÜLDJOONI
Globaalset puidutööstust iseloomustab asjaolu, et töötlemata puitu riigist enamasti välja ei veeta: pruugitakse kohapeal näiteks kütteks või valmistatakse tooteid, millest osa eksporditakse. Maailmas 2001. aastal raiutud 3310 miljonist tihumeetrist ületas riigipiire kokku ainult 120 miljonit tihumeetrit. Tööstuslikult kasutatava puidu mahust hõlmas puit, millest saab saepalke ja vineeripakke, üle poole ning paberipuit alla poole. Järeltöötluseta metsatööstuse toodangust on enamik, st. 62%, paber ja tselluloos, 25% saematerjal ning 13% puitplaadid.
Üks Eesti metsatööstuse eripära on see, et valdav osa paberipuidust veetakse siit toormena välja. Samas hõlmab eksporditavast ümarpuidust enamiku just paberipuit. 2002. aastal eksporditud 3,1 miljonist tihumeetrist ümarpuidust oli paberipuit 86%. Ka hakmed, mis tekivad metsa- ja puidutööstuse kõrvaltootena, lähevad enamjaolt ekspordiks. Ümarpuit, mis ei kuulu paberipuidu hulka, töödeldakse aga tavaliselt Eestis. Sellest tehakse peamiselt saematerjali, vineeri ja puitplaate. Teadagi oleks mõistlikum Eesti metsadest hangitav paberipuit ja hakmed jätta välja vedamata ning kasutada neid kohapeal. Miks seda ei tehta, see on omaette teema.



Märt Riistop, Eesti Metsatööstuse Liidu asedirektor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet